Elu maailmas peale 3.Reichi võitu.

[karrvik]

EI USU.............pigem oleks nad selle katsepommigi moskoviitidele kuskil lagipähe pillanud kui niisama lartsutanudd mõne saareniru kallal

[Kilo Tango]

Sattusin vaatama ühte National Geographicu saadet, kus oli juttu natside tuumaprojektist ja seal väitsid saates esinenud ajaloolased kogutud uusimate tõendite põhjal, et sakslased panid tuumaplahvatuse toime esimestena, 1945. a kevadel Lõuna-Baltikumi saartel Peenemünde lähedal. Tegemist olevat olnud väikese võimsusega plahvatusega.

Saari uurinud teadlased leidsid ka koha, kus tseesium-137 foon oli mitu korda normist kõrgem, samuti tunnistas kaks pealtnägijat kaamera ees eredast valgusesähvatusest ja hilisematest terviseprobleemidest, mis viitavad tuumarelvale.

Kas see on vettpidav info, ei oska öelda, kuigi saates esitatud faabula tundus küll loogiline.

Jama. Sakslased võisid äärmisel juhul teha katseplahvatuse, mis pihustas laiali arvestatavas koguses tuumamaterjali (nn. dirty bomb), kuid nad olid tegelikust tuumareaktsioonist üsna kaugel. Kui kinni nabitud saksa tuumainsenere salaja jälgiti, siis nende omavahelistest vestlustest pärast Jaapani pommitamist selgus, et neil polnud aimu kah, kui kaugel nad tegelikult tulemusest olid.

Lisaks sellele ei olnud Saksamaal võimalik hankida piisavat kogust rasket vett ja ka uraani.

Sõnaga - see teema on ajaloolaste poolt juba üsna läbi nämmutatud ning ollakse üsna kindel, et sakslased olid tuumarelva loomisest üsna mitme aasta kaugusel.

[Tiam]

Kapten Trumm peab siin vist silmas juba 1944 22 oktoober toimunud Sakslaste tuumakatsetust Rüügeni saarel. Selle teema kohta soovitan lugeda Joseph P. Farreli raamatut "The Reich of the Balck Sun". See 3 aastat vana raamat on sellel teemal kuldaväärt lugemine (nagu tema teised raamatudki).
Üks pikem usutlus ka selle autoriga:


Teine selleteemaline autor on Nick Cook ja tema raamat Race to Zero Point.


Arvatavasti selle põhjal see National Georaphic ka tehti- enamik alternatiivses voolus leiduvast, kui ta piisavalt huvitav jõuab 2-3 aastaga lahjendatult ka sinna maintream kanalitesse.

Mul on tema raamatud olemas, kui huvi võin laenata. Samas olen kontakteerunud mõlema autoriga, et need raamatud eesti keeles välja anda aga see plaan veidi tagaplaanil ja vajaks kaaspanustajaid.

[Kapten Trumm]

Jama. Sakslased võisid äärmisel juhul teha katseplahvatuse, mis pihustas laiali arvestatavas koguses tuumamaterjali (nn. dirty bomb), kuid nad olid tegelikust tuumareaktsioonist üsna kaugel. Kui kinni nabitud saksa tuumainsenere salaja jälgiti, siis nende omavahelistest vestlustest pärast Jaapani pommitamist selgus, et neil polnud aimu kah, kui kaugel nad tegelikult tulemusest olid.

Lisaks sellele ei olnud Saksamaal võimalik hankida piisavat kogust rasket vett ja ka uraani. Sõnaga - see teema on ajaloolaste poolt juba üsna läbi nämmutatud ning ollakse üsna kindel, et sakslased olid tuumarelva loomisest üsna mitme aasta kaugusel.

Noh, tegelikult polnud selliseid asju, nagu miskid ühtsed "saksa tuumateadlased". Ka seal oli kaks eri koolkonda, neist üks (see õigem ja ametlikum) läks tõesti tupikteed mööda.

Kuna saates esinesid kodanikud, kes tituleerisid end ajaloolasteks ning mõned pensionärid, siis isiklikult tundub natuke ulmeline, et kõik nad seal valetama pandi. Ja ikkagi ei seleta see tseesium 137 mitu korda kõrgemat näitu väidetavas plahvatuskohas ja murupinna alt leitud tuumamaterjalide tükikesi.

Ahjaa, meelde tuli. Plahvatus tehti kusagil Tüüringenis, mitte Peenemünde saartel.

Võib-olla, et oli fabritseeritud. Milleks? National Geographic?

[Sporrenberg]

Täna neetult hea tuju nii-et naljatame veidi...
(Järgnevast palun mitte teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, mis pole kooskõlas valitseva heakskiidetud ajalookäsitlusega ja valitseva ühiskondlik-poliitilise võlaõigusel ja intressil põhineva maailma-süsteemiga )

....selguse mõttes võtaks veel kord lühidalt kokku III Reichi tuumaprogrammi.

1.WHA (Heereswaffenamt - Armee relvastusamet)
Heigerlochi uurimiskeskus.
Projektijuhid Heisenberg, Hahn (Keiser Wilhelmi Füüsikainstituut)

2.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) - Armeest eraldi seisvad SS:i kureeritavad projektid.
"Projekt Alfa" Koodnimetus Olga-Omega.
Jonastali allmaakompleks. Projektijuhid Diebner, Harteck, Freimuth, jt.

3.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1.
Riesengebirge ja Zippe.
Täpne paiknemine siiani teadmata. Projektijuhid teadmata.

Kas eksisteeris ka "Projekt Beta" on samuti teadmata.
Kõik andmed, dokumendid, tunnistajad kadusid koos SS Gen. Ing. Hans Kammleriga.


Üha selgemalt avaldatakse maailmas arvamust et Heigerlochis olnud ja Saksa Sõjaväe Relvastusameti poolt kureeritud füüsikute Heisenbergi ja Hahni laboratoorium oli lääneliitlaste lollitamiseks mõeldud kuliss.

1945 aasta 3.juulist langenuna liitlasvägede kätte viibisid Heisenbergi rühma teadlased, eesotsas Heisenbergi ja Hahni endaga, lääneliitlaste valve all Farm Hallis Inglismaal.
Koguti see seltskond aga USA tuumapommiprojekti "Manhattan" militaarjuhi kindral Leslie Groves`i korraldusel.

Eesmärk üks - saada aimu Saksamaa tõelisest tasemest tuumalõhustumise teoorias ning praktikas.

Viibis selles teadlaste seltskonnas, küll lühikest aega, ka Helmuth Freimuthi kolleeg Kurt Diebner.
Hiljem paaril põgusal kokkusaamisel meenutades neid aegu Inglismaal, mainis Diebner Freimuthile muu hulgas:... "Kummalised raadiovastuvõtjad on inglastel...Farm Hallis oli igas toas raadiovastuvõtja, kuhu seinast tuli kolm juhet.... nähtavasti midagi uut..." ja muigas...

Helmuth Freimuthi ametlikus eluloos on kirje: 1944 aastast töötas Saksamaal 1944-45 Rostocki Ülikooli füüsikainstituudis teadurina.

Selle kirje taga seisab tegelikult töö SS:i projektides, Jonastali allmaakompleksis, Norras Vemorkis raske vee tootmisüksuses ja võib-olla ka siiani varjatud projektis Mühle 1.

Tõe huvides tuleb nentida, et SS:i teadlaste poolt tehtud teaduslik-tehniline uurimistöö oli tohutu.
Mida siis jutustab aga ametlik ajalookäsitlus?

Haisenberg ei mõistnud tuumalõhustumiseks vajaliku kriitilise massi olemust? Arvas, et vajalik kogus on 1500 kg?

Selle väite võib rahulikult lugeda Farm Halli näitemängu jätkuks.
Juba 1944 aasta keskel oli Saksa teadlastel joonistuslaual V2 rakettrelvale sobiv tuumalõhkepea mille lõhustuva aine kogus oli vaid 5 kg.


Sakslastel puudus teoreetiline pagas probleemi edukaks lahendamiseks?
1939 avastati sakslaste poolt võimalus tuumaahelreaktsiooni kasutada tuumarelvade loomiseks. (Heisenberg).
1941 patenteeriti neutronpomm. (Heisenberg, Hahn)
1943 algasid teoreetilised ja praktilised tööd vesinikupommiga (Kurt Diebner).

Mida toimetas siis Helmuth Freimuth?
Härra Freimuth tähendab: ...arvatavalt oktoobri algusesesse (1944) planeerime me sünnipäeva tähistamist...väikemees tuleb ilmale...
Kes, või õieti mis oli see "väikemees"?

Nii või teisiti toimus 12. oktoobril 1944 Balti meres Rügeni saarel Saksamaa tuumapolügoonil maailma esimene tuumapommi katsetus.

Järjest enam imbub fakte, erinevaid detaile avalikkuse teadvusesse Saksamaa edukast ja tulemuslikust tuumaprogrammist.
Kuna küsimus on aga niivõrd tundlik, püütakse maailmavõimu poolt ilmnenud fakte igal kombel ümber lükata või siis võimalikult nende tõelist tähendust varjata.

Viimaste faktide valguses on nüüd ettevaatlikult omaks võetud, et jah, Saksamaal oli tõesti oma tuumaprogramm, viidi läbi katsetusi polügoonidel, aga tegemist oli nn. algeliste "räpaste pommidega".

Nende pommide ülesandeks on levitada vaenlase maa-alale radioaktiivset saasta.
Tavalise, konventsionaalse lõhkelaenguga lõhatakse radioaktiivset ainest mis siis atmosfääri-pinnasesse pihkununa tekitab ohtliku radioaktiivse fooni.

Selline seletus tundub küll otsituna ja hädisena.
Aga mis teha.
Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944), Thüringenis ( 04.03. 1945) tiksuvad siiani Geiger-Mülleri loendurid kurvalt.
Ilmne radioaktiivne foon.
Tuleb ju kuidagi ennast välja vabandada.

Mõned artiklikesed maailma ajakirjandusest.
BBC News: "Heakskiidetud pudemeid" Sakslaste keskmaa tuumaraketiprogrammist.
The Guardian:i nupuke Rügeni saare katsetuse pealtnägija mälestustest.

* * *

...toimus Kolmanda Reichi tegelik uurimistöö tuumarelva loomiseks nii Saksa Armee Relvastusameti WHA, kui kolme erineva uurimisrühma poolt SS:i WVHA alluvuses.
Tänaseks on Venemaa arhiividest ja erakogudest leitud audentsete dokumentide põhjal avaldatud arvamust, et kolm SS:i alluvuses uurimistööga tegelenud keskust töötasid igaüks iseseisva sõltumatu uurimistööga.
Nii loodi põhimõtteliselt kolm erinevat tuumarelvaarendust.

a. Sfäärilise keemilise lõhkelaeguga käivitatav plutooniumlaengu ahelreaktsioon. (Seda pommitüüpi katsetati Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944) sakslaste poolt ja muidugi viskas USA sarnase pommi ka Nagasakile).

b. Uraan 235 lõhustumisel põhinev pomm kus ahelreaktsioon käivitatakse kriitilise massi saavutamisega.
(WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1).
Sarnase tööpõhimõttega pomm heideti Hirošhimale.

c. Kolmandaks just Kurt Diebneri ja Helmuth Freimuthi uurimisrühma poolt loodud nn. hübriid-tuumarelv (hybrid fission/fusion).
Siin käivitati keemilise pommisütiku lööklaine poolt plutooniumlaegu ahelreaktsioon.
See omakorda oli sütikuks pommi konstruktsioonilises keskmes olevale deuteerium-tritium mikstuuri ühinemisprotsessile. Just seda relva katsetas SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) Thüringenis ( 04.03. 1945).
Praktiliselt oli siin tegemist vesinikupommiga.

Muidugi on selge, et kõik need kolm erinevat relvaarendust vajasid väljatöötamisel rohkem katsetusi kui need kaks, mis on selgelt fikseeritud nii Vene kui Lääneliitlaste sõjajõudude poolt.
On andmeid, et 1944 aasta 6. mail ja 12. oktoobril toimusid ülitugevad plahvatused Friedlandi polügoonil Mecklenburgis.
Vene sõjajõudude kätte langenud AEG korporatsiooni dokumentide põhjal viidi läbi katsetusteseeria, mille eesmärgiks oli kuulisarnases või silindrikujulises reflektorreservuaaris oleva deuteerium-triitiumsegu reaktsiooniprotsessi käivitamine. Katsetuste juures viibisid dr. Trinks, dr. Diebner, dr. Freimuth.
Mereväe Relvastusametist dr. Haxel.
Kurt Diebneri uurimisrühma liikmed Thüringeni polügonil.
(Kes tunneb ära Eestimaa mehe Helmuth Freimuthi?)

Bad Saarowis paiknenud Kurt Diebneri ühele projektijuhile prof. Schumannille allunud uurimiskeskusest, mille arendustöös osales ka korporatsioon AEG, demonteerisid vene okupatsioonivägede eriüksused ja transportisid minema 1948 aastal viis angaaritäit eriseadmeid.
Bunkrisüsteemid tuumapolügoonil Bad Saarowis.
See seadmestik ning tehniline info aitas kindlasti kaasa vene termotuumaprotsessi uuringutele, teadustööle ja vesinikupommi loomisele.
Professor Schumanni märkmed
Venelaste poolt pihta pantud neutronpeegeldi valuvorm.
Vene sõjaväeluure GRU arhiivist pärit dokumendid mis annavad ülevaate Thüringeni pommikatsetusest.
Erakogus olev Kurt Diebneri skits aatompommist Tüüp-2 (seda mudelit oldi põhimõtteliselt valmis kasutama ka V-2 raketiarendustel).
Lõpetuseks mõned aerofotod mõlemast praeguseks faktiliselt tõestatud plahvatuspolügoonist.
Rügeni saare polügoon (katsetus 12.10.1944).
Thüringeni Ohrdrufi polügoon (04.03. 1945).
Kõigepealt maakaardil näidatud asukoht koos metsa, ehitiste ja infrastruktuuriga.
Järgmisel plahvatusejärgsel aerofotol on aga selgelt näha plahvatuse epitsenter ning minema pühitud pinnasekihid.

Paraku pildilingid ei tööta enam, sest serveripidajad vist parimatele jahimaadele kolinud...

Tore, lõbus, följetonilaadne jutuke...

[Kilo Tango]

Tüüpiline natside võimekuse ülemüstifitseerimine. Tavaliselt esitatud poolenisti seiklusromaani vormis.

Selleks, et aru saada taoliste oletuste paikapidamatusest tuleb natuke teada, kuidas töötab vesinikupomm. See on ikka suti keerulisem värk kui "silindrikujuline neutronpeegeldi".

[Sporrenberg]

Hullem veel...päris sfääriline teine.
venelastel isegi pildid netis üleval... aga ei viitsi nii pikalt lõbutseda...

Mida tegid siis venelased Bad Saarowist saadud hüva kraamiga?

16. mail 1946 aastal moodustati NSVL Relvastusministri Dimitri Ustinovi käskkirjaga ülisalajane Nõukogude Liidu Relvastusministeeriumi Teaduslik Uurimisinstituut No. 88 (milline huvitav numeratsioon! Kui meelde tuletada siis hiljuti keelati Belgias selline numbripaar hoopistükkis... aga selle ilusa poisslapse nime -so numbri "sättis" ei keegi muu kui Manfred von Ardenne, - projekt "Mühle" tsentrifuugimiskaskaadide autor).
Ja raketiasjatundjatest juhtkonna hulka kuulusid ka juba mainitud saksa seltsimehed.

Võib muidugi oletada, et SS jagas oma raamprojekti GELB tehnikasaavutused, persionali, tootmise ettekavatsetult mõlema suurvõimu vahel.
Relvastades mõlemat, tulevast vaenupoolt oli võimalik vältida ühe maailmavalitsusliku ja olukorda dikteeriva suurvõimu teket.

Kui küsida kas Nõukogude Venemaa sai SS:ilt oma käsutusse ka tuumatehnoloogiat, siis võib kindlalt öelda et sai.
Vene luureorganitel oli selge informatsioon Saksamaa edusammudest alal (seda on näha kasvõi Venemaa sõjaväeluure GRU raportitest 04.03.1945 Thüringenis toimunud termotuumakatsetusest), ja see positsioon sai läbirääkimiste lahutamatuks osaks.

Repliik.
Vaatame nüüd keda autasustati pidulikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Valitsuse poolt peale Venemaa esimest edukat pommikatsetust 12. augustil 1953 aastal.

Tööpunalipu Ordeniga pärjati järgmiseid Abhaasia Suhhuumi Füüsika-tehnikainstituudi töötajaid: Gustav Herz, Verner Tsulis, Günther Virt, Karl Zimmer, Robert Depel, Peter Tüssen, Heinz Bose... jne. (kokku 80 mitteslaavipärast nime).
Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus omistati Nicolaus Rill:ile.
Projektijuhile Manfred von Ardenne:le aga Stalini Preemia...

Venelaste kihk ennenägematu "meretaguse" tehnoloogia järele oli suur.
Ja valmis oldi selle hankimiseks ükskõik mida ohvriks tooma.

[Sporrenberg]

Oi põrgut! Vabandan! Palun lugeda mu kaks eelnevat postitust NALJA rubriigis olevaks.

[Sporrenberg]

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%90%D1% ... 0%BE%D0%BD

Ah et III Reichil polnud Uraani?

tsiteerin...
«В 1945 году поиском специалистов в Германии занималась группа полковников, которые на самом деле были не полковниками, а секретными физиками, — будущие академики Арцимович, Кикоин, Харитон, Щелкин… Операцией руководил первый заместитель наркома внутренних дел Иван Серов, что открывало любые двери. Кроме ученых законспирированные академикиразыскали 200 тонн металлического урана, что, по признанию Курчатова, сократило работу над бомбой на год-полтора. Еще больше урана из Германии успели вывезти США, как, впрочем, и специалистов во главе с руководителем немецкого атомного проекта нобелевским лауреатом Вернером фон Гейзенбергом. В СССР отправляли механиков, электротехников, стеклодувов. Многих отбирали в лагерях военнопленных. Макса Штейнбека, будущего советского академика и вице-президента АН ГДР, нашли, когда он по прихоти начальника лагеря изготовил солнечные часы. Всего по атомному проекту в СССР работало 7 тысяч немецких специалистов и еще 3 тысячи — по ракетному проекту».

[Tiam]

Ma nüüd ei saa aru Sporrenberg, kas sa teed nalja aga selle Farreli raamatu osa kattub suht su 2 pika postitusega. Edasi tuleb juttu Project Chronosest/ Nazi Bell tüüpi uurimisteemast. Jakob Sporrenberg oli vist koos Hans Kammleriga üks põhi "projektijuhte" seal Die Glocke projektis.

Farrel- oxfordi haridusega Ph.D
Cook- Janes Defence Weekly pikaajaline ajakirjanik
MÕLEMAD oma uurimistööd sõltumatult teinud ja samadele järeldustele jõudnud (nii tuumarelva kui ka selle Belli projekti osas). Farrel eriti meeldiv kuna pea kogu töö ja pöördelisemad väited/järeldused põhinevad tema enda aastapikusel tööl orig. dokumentidega.

http://en.wikipedia.org/wiki/Igor_Witkowski
http://en.wikipedia.org/wiki/Die_Glocke

[Sporrenberg]

Sporrenberg oli adminstraator. Ei "Leuchte"-st "Kronosest" ega "Glocke" st teadnud suurt midagi. Aga huvitav on ta seetõttu et suri ta tegelikkuses alles 1982 Venemaa avarustes, ega hukatudki 1952 Varssavis.
On ka oletatud, et "Glocket" jätkati Ronald Richteri, Kurt Tanki ja Helmuth Freimuthi poolt 1949-1951 Argentiinas "Huemul Project" nime all. Peroni huvitanud juhitava termotuumareaktsiooni (muide Richteri idee kasutada lisaenergia saamiseks helilaineid oli ajast tühised 40 aastat ees - egas Teller teda muidu hulluks geeniuseks nimetanud) katseseeriad olid ikkagi vaid kattevari - üritati hoopistükkis midagi muud.
Richteri "ametlik" idee:
http://www.nytimes.com/2007/02/27/scien ... ref=slogin
http://www.sonofusionjets.com/

[Soobel]

Oehh...

Kolmas Reich ja "mis oleks kui" teemad viivad ikka paratamatult Haunebudeni välja.

[Karuke]

Keset tihedalt rahvastatud Euroopat, ajal kui vastaste luure jms on eriti aktiivne ei näinud-ei kuulnud keegi tuumaplahvatust?
Sõja lõpuperioodil, kui küsimuse all oli saksa ladviku elu ja surm, korraldati rahulikult üksteise järel tuumarelva plaanilisi katsetusi ja ei üritatudki kasvõi propaganda eesmärgil seda vaenlase peal kasutada?

Nagu nendesamade "Haunebudegagi" - omades sellist tehnikat , milleks oli sakslastel vaja sõda kaotada

[Lemet]

Nagu nendesamade "Haunebudegagi" - omades sellist tehnikat , milleks oli sakslastel vaja sõda kaotada

Noh, samamoodi võiks ju reaktiivhävitajategi kohta küsida, mida sõja lõpuks ligi poolteist tuhat toodetud oli ja mis liitlaste lennukitest mäekõrguselt üle olid. Vastus võiks olla, et liiga hilja ja liiga vähe... Aga ikkagi, mis seal Antarktikas siiski toimus? Mis polaarekspeditsioon see küll olema pidi, milles osales vahetult ligi 4700 meest, 13 sõjalaeva(nendest kaks lennukikandjat, "Philippine Sea" ja "Tender Pine Island"), mis lõppes, õigemini lõpetati kuus kuud enne planeeritud. Ning mis on siiani ""classified"? Mitte et ma seda kõike uskuma kipuksin, aga ikkagi oleks huvitav teada... Või läheb see sellesse lahtrisse, et "seda ei saa olla, sest seda ei saa olla"

P.S. Keda asi lähemalt huvitab, trükkigu Youtube otsingusse sisse "Operation Highjump", vaatamist mitmeks ajaks.

[Tapper]

Eks see on kõik uskumise küsimus.
Mina näiteks usun, et ameerika on olemas kuigi pole seal kunagi käinud.
arvestades seda infomahtu III reichi nö. müstika poolest. Kipuks ütlema kus suitsu seal tuld.

Mäletan juba vene ajal räägiti vanainimeste poolt kes saksa armees sõdinud, et oodati miskit "lõplikut" imerelva. No selles valguses mõtted liiguvad eriti jäi meelde, et nad ütlesid "lõpliku".
Ja Lemeti viidatu mereoperatsioon nimetada tavapäraseks reidiks võib ju ka.