E. Pello mälestused

[MOrav]

Suhteliselt vähelevinud raamatust (on avalikes kogudes RR, TTÜ, Lutsu rmtk Tartus)

Elmar Pello, "Mälestuste teedel" (Adelaide: Estoprint & Paper, 1994.
158 lk). Neuhammer, Praha, Opeln , Odense, vangilaager Belgias jne järgnevad raamatus siintoodule.

Ideoloogilisi kommentaare tekstile ei soovi. Sm Dietrich näiteks võiks seda soovi austada.

==================

Lk 32:

Politsei rindepataljon – 36. Schutzmannschaft Battallion.

[---]

Lk 33

Mina kuulusin 31. Schutzmannschaft pataljoni koosseisu, asukohaga Rakvere. 36. pataljon moodustati Saaremaal Kuressaares. Selle koosseisu moodustasid enamuses saarlased. Hiljem viidi see üle Pärnu ja sealt edasi Läänemaale. Kuue kuu pärast oli see Tartus. Staap asus korp. Vironia ruumides.

31. pataljon likvideeriti meeste vähesuse tõttu. Selle meeskond ja ohvitserid saadeti laiali teistesse pataljonidesse täienduseks. Rakveres oli moodustatud autotrantsportüksus, kuhu ka mina kuulusin. See üksus saadeti terves koosseisus Tartusse 36. pataljoni koosseisu. Esialgne leping oli tehtud lubadusega, et kedagi ei saadeta väljapoole riigipiiri ja meie tegevus oli ette nähtud politsei abiväena. Tehti arstlik läbivaatus, ja need, kes tahtsid välja astuda, läksid tagasi eraellu.

36. pataljonist tehti nüüd suur ja täielik pataljon - 640 meest koos pasunakooriga. Sellesse kuulus mehi igast maa nurgast. Oli ka endiseid tegevkaitseväelasi endistest eesti väeosadest. Oli Võrust, Valgast, Viljandist, Pärnust, Saaremaalt, Läänemaalt ja nüüd Rakvere mehed Virumaalt. Pataljon oli väga kirju meeste vanuse poolest. Oli küsimus, kui suur nende sõjaline ettevalmistuski oli. Tartus enam õppusi ei tehtud. Käisid ringi kuulujutud, et varsti viiakse pataljon Tartust välja. Kas rindele või kuhugi mujale teenistusse.

Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväe ohvitser, kes meie sõjaväe mundris nägi välja nagu endine ajateenija sõdur, pinded ümber säärte mähitud. Esimestel päevadel tuli ta meile pimedas koridoris vastu ja meie ülemus veltveebel JUNKUR küsis, et poiss, kus on see väljakäik. Vastuseks näidati käega, ilma sõna lausumata. Ütlesin siis oma ülemusele, et "poiss" oli vist meie ülemus. Hiljem tuligi välja, et ta oli major MARTINSON.

Veoautoüksuse mehed paigutati kõik ühte ruumi. Endised Viljandi mehed, kelle ülemuseks oli veltveebel VARES ja Pärnu mehed olid tähtsamad autojuhid kui meie olime. Jäme ots oli nende käes. Nad käisid sõitmas ja muid asju ajamas. Meie, Rakvere mehed, näisid olevat vaid reservlased.

Ainult staabi koosseisu kuuluvad mehed elasid Laial tänaval staabi juures. Köök, köögi juurde kuuluvad mehed, transpordi mehed ja autojuhid elasid kõik seal. Sideohvitser (Verbindungs-offizier) Hauptmann KIRHAKE (sakslane) ja tema adjutant ltn. Meyer. Siis austerlased ja sakslased, igasugused sekretärid ja majandusmehed. Neid oli seal poole tosina ümber. Tõlk oli baltisakslane nimega BÜÜDE. Muidugi ka meie pataljoniülem major MARTINSON oma adjutandiga.

Meeskond ja muud ohvitserid elasid kõik mujal, nii et eesti ohvitseridest tundsin ainult neid, kellega oli otsene kokkupuutumine. Nii elasime päevade viisi, ilma et oleks olnud midagi teha. Ainult osa meestest käis sõitudes. Varsti hakkas aga silma paistma, et tehnilised teadmised olid neil puudulikud ja erialasid ei tuntud. Rakvere meeste hulgas oli kaks esimese liigi autojuhti, teised harilikud autojuhid.

Lk 34

Majandusülem läks ühe Pärnu kandist mehega Pihkvasse ja nad jäid tee peal mootoririkke tõttu seisma. Veltveeber JUNKUR tuli sel õhtul minu juurde ja kutsus mind kaasa veomasinaga seda sõiduautot, mis oli jäänud Võru lähedale teele, ära tooma. Oli ilus suvine õhtu ja istusime kahekesi veoauto kastis, seljaga vastu juhiputkat, sest putkas ei olnud küllalt ruumi kolme mehe jaoks. Oli tõesti ilus soe õhtu.

Sõitsime välja Laialt tänavalt, et otse läbi Rüütli tänava minna välja Võru maanteele, juht aga sõitis Toomeorust läbi raudteejaama poole. Kastani tänava nurgal oli silt "WERRO" ja nii läks meie sõit Kastani tänavat pidi otse Võru maanteele välja. Jõudnud Ülenurme lähedale, hakkas meie masin streikima ja jäi seisma. See masin oli vene 1 1/2 -tonnine "CAS" (Ford). Hüppasime autokastist maha, et vaadata, milles viga seisis. Tõstsin mootorikatte üles ja nägin, et manifold oli tulipunane. Sel masinal oli kaks kangi rooliratta peal, üks neist süüte reguleerimiseks, teine gaasi jaoks. Küsisin autojuhilt, et kas ta unustas süütekangi üles lükkamast, mille pärast siis süüde jäi hiliseks. Ta vastas, et ta ei olnud seda üldse liigutanud. Kohe oli näha, et ka temal polnud aimugi sellest masinast. Ootasime kuni mootor jahtus, et siis uuesti seda käivitada. Autojuht ütles, et kui ma nii tark olen, eks siis hakaku ka ise autot juhtima. Nii siis sealt peale juhtisin mina autot edasi. Sõitsime Võrust otse läbi ja varsti leidsimegi otsitud auto seismas tee ääres.

Nii majandusülem kui ka autojuht selgitasid, et masin olevat paugutanud ja siis seisma jäänud. Nähtavasti oli puudus kütteainest. Bensiini oli tankis küllalt. Bensiinipumba filtri kaane olid nad vahepeal ära võtnud ja uuesti tagasi pannud. Käega pumbates tundus, et tõmbas õhku pumba tihenduse vahelt. Kudises nagu vähja suu. Korktihendus oli kuivanud ja kõva. Seda millegagi asendada ei olnud. Läksime lähema elamu juurde, ajasime peremehe üles. Panime tule pliidi alla, et sooja vett teha. Panime tihenduse sooja vette ligunema. Tõmbasime suitsu peremehega ja varsti oligi kork pehme ja paisunud. Panime tihenduse tagasi hoiatusega, et autojuht seda alati ära ei kisuks, sest kõvaks läinud kork ei anna enam head tihendust. Saime masina kohe korralikult käima. Majandusülem küsis, kas see oligi kõik, mille pärast nad pidid sinna teele istuma jääma ja kas ma garanteerin, et nad jõuavad Pihkvani välja. Kinnitasin, et nad jõuavad isegi tagasi koju, ilma et sama häda juhtuks. Paistis, et tema autojuht oli isehakanud juht ilma praktikata.

KOLIMINE

Hakati välja jagama korralikku varustust meestele, kellel seda ei olnud. Juba Rakveresse oli meestele toodud vormirõivastust Lätist. Püksilõige oli väga imelik ja ka kuub ei istunud seljas hästi. Ka ei meeldinud meestele see triip pükste õmbluse peal, mis ei olnud lilla ega ka punane, nagu Läti lipu värv. Seda ära võtta ilma õmblust lõhkumata oli aga raske. Minul oli Saksa politsei vormiriietus, mis oli mul juba Rakverest. Käisin siis tihti sõitmas sakslasest sideohvitseriga Narvas ja Tallinnas. Oma vormiriietuses pääsesin igale poole sisse, ilma et oleks probleeme

Lk 35

olnud. Läti vormis aga ei tahetud mõnikord isegi söögisaali sisse lasta. Vahepeal ma kandsin ka Wehrmachti vormi.

Ühel päeval tuli käsk ümberkolimiseks. Tartu jaama kaubahoovis seisis pikk rong vagunite ja platvormidega. Meil tuli kolimisel terve päeva pataljoni ja jaama vahet sõeluda. Kõik varustus tuli peale laadida. Köögimeeskond oli vahepeal endale muretsenud sea, mis oli juba päris suur ja rammus. Soojad ilmad ei lubanud siga tappa ja pidime ta elusalt kaasa võtma. Kolimine toimus jaanipäeva paiku. Tegime ühte vagunisse mullast vanni, kastsime selle seest veega märjaks ja siga viskas ennast sinna meeleldi külili sisse. Kindlasti teeb meie reisi läbi.

Meie tõlk (DOLMETSCHER) oli baltisakslane ja suur viinanina. Ka tol päeval oli ta ennast jälle nii täis kaaninud, et sai vaevalt sammu astuda. Sideohvitser KIRHAKE pani ta seaga ühte vagunisse, lukustas uksed ja võttis võtme oma kätte, lubades ta vagunist ise välja lasta kui tõlgi pea on selgemaks läinud.

Terve päeva kihas kaubahoov rahvast. Seal oli mehi, naisi ja teisi meie ärasaatjaid. Ajasin juttu ühe Valgast pärit veltveebliga ja vaatasime neid ärasaatjaid. Ühe mehe naine nuttis kogu aeg. Meest tundis see veltveebel ja ütles mulle, et ega see mees sõjast tagasi tule, kelle naine kogu aeg nutab. Tõesti, see mees jäigi Stalingradi juures lahingus kaduma. Ta oli olnud relvurohvitser ja läinud viimase vooriga laskemoona ära tooma. Tee peal olid teda küll hoiatatud, et ei maksa minna, sest ivan on juba seal sees, aga ta läks siiski ja rohkem temast teada ei ole.

Sel õhtul sõitis meie ešelon Tartust välja. Meile ei öeldud kuhu meid sõit viib. Sõit ei läinud Venemaa, vaid Riia suunas.

NOVOGRUDOK

Lõpuks jõudsime Valge-Venesse, ühte väiksesse linna, mida sakslased kutsusid NOVOGRUDOK'iks [kuidas kohalikud elanikud seda linnakest nimetasid, pole aimugi]. See asus ennesõjaaegsel Poola ja Valgevene piiril. Meie pataljon viidi sinna sakslaste julgestuseks ja kaitseks. Osa sakslasi oli kasarmutes juba enne meie saabumist. Sakslastel oli juba käigus ka juutide likvideerimise aktsioon, aga meid ei sunnitud sellest osa võtma. Meie ülesandeks oli ainult julgeolek.

Mulle anti seal kasutada 6-tonnine veomasin "ZIS", mis oli tehtud ameerika BUICK'i järgi, kuid tugevama ehitusega. Vedrud olid nii tugevad nagu raudteevagunil ja sõites põrus masin hirmsasti. Juhikabiin oli tehtud kasepuust, kitsas ja ainult kahele inimesele. Väga sobiv Venemaa halbadel teedel, mis alati auke täis. Tihti tuli sõita ka sealt, kus teid üldse polnudki. Käisin sellega pataljonile toitu toomas BARANOVICH'i linnast, mis suurema elanikkonnaga.

Sealt kandist olid tulnud ka meie poolakatest põllutöölised. Oli vaene ja vilets maakoht, mitte nii põllupinna poolest, kui just suure rahvaarvu tõttu. Põllumaad oli rahvaarvu kohta liiga vähe, maalapid väiksed ja viljasaagist ei jätkunud elamiseks.

Seal oli ka palju juute, 60% elanikkonnast linnades olid juudid. Paljud juudid olid partisanideks, kes põletasid sildu, mis olid puust tehtud. Nad tegutsesid väga aktiivselt. Seal ma siis nägin, kuidas sakslased juute tapsid.

Lk 36

Meie sõidumasin, millega oli sekeldust Võru juures, oli DODGE. Ka siin juhtus selle autoga äpardus. Autojuht küsis minu käest, et mida teha, sest pidurid ei töötanud. Õli pidurite reservuaaris oli otsa lõppenud ja ma hoiatasin autojuhti, mitte harilikku õli seal kasutada. Meil oli olemas ainult harilikku mootoriõli. Õhtupoolikul tuli autojuht minu juurde ja süüdistas mind, et ma ei teadvat midagi. Ta oli pannud hariliku õli pidurite reservuaari ja pidurid olevad kõvad kui pussid. Ma käskisin tal oodata järgmise päevani ja vaadata, kuidas lugu siis on. Järgmisel hommikul lekkisid kõik neli ratast õlist, mis oli välja jooksnud. Sellest päevast peale polnud sel masinal üldse enam pidureid. Ameeerika masina jaoks ei olnud tagavaraosi saada ja nii veeti seda autot, iga kord teise kohta kolimisel, köiega järel.

Enamusel meestel ei olnud päevade viisi suurt midagi teha. Mängiti päevad läbi võrkpalli või lihtsalt suvitati. Autojuhtidel oli vähemalt vahelduseks toiduvedu linnast. Paar nädalat hiljem läks uuesti sõit lahti, seekord otse lõunasse. Maa oli meile võõras ja kohad tundmatud, aga kaardilt jälgisime, kuhu meid seekord viidi. Peatusime Ukraina pealinnas KIEVis, aga seal mahaastumiseks aega ei antud. POLTAVA'st olin ajalooraamatutest lugenud, et Rootsi kuningas Kaarel XII käis seal oma sõjaväega, pidas lahingugi ära ja läks siis tagasi. Meie sõit kestis mitu päeva. Sõitsime ka läbi PINSKi raba, millest oli raudtee otse läbi ehitatud. Siin oli veel näha eelmisel aastal peetud lahingute jälgi. Saksa vedurid olid isegi raudtee ääres rabas, veel välja võtmata. Jõudsime välja juba Ukraina keskossa, GOVEL'isse. Taimestik oli muutunud kogu aeg madalamaks ja kiduramaks. Puid ei olnud varsti üldse enam näha, vaid ainult lagedat maad. Ainult majade lähedale oli puid istutatud, pikad oksad tüve ligi, meie haava sugulased (pappel), kutsuti tooboliks.

Majade juures nägime kasvamas maisi ja kuuride ning madalamate ehituste katustele oli pandud kasvama suures kõrvitsa moodi taimed - ARBUUSID. Inglise keeles kutsutakse neid watermelon'iteks. Hiljem nägin neid kasvamas ka igalpool põldudel. Teravilja- ja kartulipõldusid ei näinud me kuskil, küll aga PÄEVALILLI, mille põllud ulatusid kaugemale, kui silm nägema ulatas. Neil olid pead otsat ära löödud ja siis seemned allapoole oma varre otsa kuivama pandud.

DNEPROPETROVSK ehk STALINO

See oli suur tsaariaegne Ukraina linn, enamasti terve. Lahingu jälgi oli näha väga vähe. Ka selles peatus meie ešelon, aga maha minna meid ei lastud. Kuhu edasi meie tee viis, seda ei teadnud keegi.

DONi BASSEIN

Selles piirkonnas oli asulaid ja linnu palju ja need olid lähestikku koos. Raudteejaamad olid suured ja paljude rööbastega. Rööpapaaride kohal olid numbrid ja mind pani imestama, et kõige suurem number oli 365. Kogu raudteejaam võttis enda alla väga suure maa-ala. Sõitsime läbi linnade MAKEJEVKA, DONETSK. Siis algas

Lk 37

täiesti lage maa. Igal pool oli näha kaevandusi. Makejevkast 60 km ida poole oli üks vana väikene linnakene nimega JASINOVATJA või JENAKIJEVO, vist saksa keele järgi. See ümbrus oli kõik kaevandusi täis. Iga kaevanduse juures oma tuhamägi ja mõned majad, mis vist ehitatud kommunistide valitsuse ajal. Kaevandused algasid juba Dnepropetrovskist ja läksid ida suunas, kes teab kui kaugele.

Sinna linna jäigi meie pataljoni staap ja selle juurde kuuluvad osad. Ülejäänud osa kompaniidest tükeldati ja pandi kaevanduste juurde. Kaevandustel nimesid ei olnud, vaid ainult numbrid. Sakslased olid vene sõjavangid sinna majadesse paigutanud. Traataiad olid neile ümber tõmmatud nii kaugelt, et ka tuhamäed jäid sinna sisse. Meie ülesandeks oli seal neid vange valvata. Iga kaevanduse juures oli vangivahte umbes kümne mehe ümber. Üks tunnimeestest oli tuhamäe otsas, kust ta pikksilmaga võis näha, mis ümberringi juhtus. Varem olid seal sakslased vahiteenistust pidanud, aga nüüd saadeti need rindele või kuskile mujale. Autojuhtidel oli nüüd palju tegemist, sest iga päev tuli vahiteenistuses olijaile toitu vedada pataljoni laost. Vahemaad ei olnud väikesed ja nii tuli sõidus olla kogu päev. Lisaks sellele veel toidukraami muretsemine STALINO'st igal teisel päeval. Käisime seal ikka kahe veoautoga. Teed olid osalt lõhutud ja suuri auke täis. Kesk teed sõita ei saanud. Enamasti ikka mööda tee ääri ja kohati jälle teed pidi. Vihmaga muutus maapind libedaks ning kleepis saabaste ja autokummide külge. Muld oli must ja väga kleepib, kui märg. See tegi sõidu tee äärel väga raskeks.

Autokolonni mehed elasid kõik koos raudtee majades. Raudteeliiklust seal ei olnud, arvatavasti alates sõja puhkemisest. Saime kasutada ka üht suur kuurilobudikku vihma puhul masinate remondiks. Muidu aga samas linnas, kus staap asus.

Linn oli vana ja lagunenud majadega. Osa maju ei olnud näinud uut värvi vist tsaariajast peale. Enamus kaevandustest seisid ja olid koduks vene sõjavangidele, kellest paljud surid iga päev ja maeti samas maha majade vahele. Toit, mis sakslased neile andsid, oli täitsa näljatoit, sest suurem osa neile määratud normist varastati enne kätteandmist ära. Vangid olid kahvatud kui vahakujud ja jõudsid vaevalt liikuda. Suurele traataiale vangilaagrite ümber oli veel traat tõmmatud umbes 10 m sissepoole. Vangid võisid minna kuni selle traadini. Kes selles kaugemale läks, seda tulistas tunnimees. Vangid liikusid majade vahel ja kui keegi neist leidis maast päevalilleseemne, siis võttis selle üles ja pani suhu. Kas seal seemet sees oli, kes seda teab. Nii käisid nad ring päevad läbi, noppides midagi maast.

Põgenemisi tuli ette meie seal viibimise ajal harva. Vangid olevat imestanud, et ei tea, mis maalased need on, kes nii täpselt püssi lasevad. Sakslaste valveteenistuse ajal olevat olnud palju kergem plehku panna. Olevat küll tagant järele lastud, aga harva pihta saadud. Tuhamäe otsast oli viletsal laskjal kauge maa tõttu raske pihta saada.

Septembris läksid sellest linnas läbi Rumeenia väeosad Volga jõe suunas. Ööseks jäid nad linna servale laagrisse. Vankrite ja kahurite vedamiseks kasutasid nad suurte sarvedega halle härgi. Õhtul tapeti üks neist härgadest ja söödi selle liha. Need kuulsad rumeenia mägikütid nägid väga armetud välja, lühike kollakasroheline kasukas seljas ja pinded ümber säärte. Kasvult väiksed, näost kollased ja

Lk 38

vuntsid nina all. Üksikuid kahuritorusid oli neil olemas, mida vedasid härjad, hobuseid kasutati ratsutamiseks. Mehed marssisid jala, sest neil oli ainult üksikuid veomasinaid.

Kui me sinna jõudsime, siis saabus sinna kanti ka Itaalia väeosasid. HARKOVI jaamas seisis öösel meie ešelon kõrvuti nende omaga. Nad laulsid öö läbi, nii et me ei saanud rahulikult magada. Hommikul nägin neid lauljaid, sinistes univormides, golfipükstega. Hiljem kuulsime, et Itaalia ja Rumeenia väed oli paigutatud kõrvuti rindele Volga jõe paremale kaldale, Stalingradist tükk maad põhja poole. Muuseas, Volga jõe parem kallas on kõrge ja vasak madal luht. Samuti ka Doni jõgi.

Stalingradi linn koos kõigi vabrikutega asub Volga jõe paremal kaldal. Venelased uurisid välja kui head need Itaalia ja Rumeenia väeosad olid ja tungisid ülejõe nende kohalt. Kas panid kõvasti vastu või hakkasid kohe jooksma, aga pärast oli rumeenlasi gruppide viisi steppides näha, kerjasid leiba, pakkudes tubakalehti selle eest. Nende kogunemiskoht pidi olema TAGANROG, umbes 500 km eemal.

Vangilaagrite ümbruse inimesed olid enamuses kõik sealt ära kolinud. Toidukraami kohapeal saada ei olnud. Mõnikord võis leida arbuuse, kui teadsid, kuhu neid oli istutatud. Vene tüdrukutel olid taskus päevalilleseemned, mida nad iga päev sõid. Üks pakkus neid kord mulle maitsta, et on minu omadest paremad. Seda nad ka tõesti olid, sest toored seemned olid kõrvetatud panni peal pruuniks ja krõbedaks. Hakkasime ka ise neid niimoodi praadima nagu tüdrukud meid olid õpetanud.

Meie varustamine toiduga ja toitlustamine üldiselt jättis palju soovida. Pataljoni toitlustaja muretses toidukraami ja jagas selle välja kompaniidele. Need omakorda varustasid toiduga vahtkondi. Meesteni jõudnud toiduportsud olid armetult väikesed. Leidsime selle vastu varsti abinõu. Stalinosse oli maad üle 60 km. Määrus nägi ette, et sel juhul tuleb anda meestele marsitoitu. Läksime toidulattu kolmekesi tunnistused kaasas. Sakslased laohoidja ei uurinud pabereid, vaid lõi templid paberitele peale ja ladus meile välja lisa leivad ja suitsud. Hiljem võtsime kaasa ka koju jäänud meeste tunnistused. Laohoidja andis ka nende arvel meile marsitoidu välja. Pataljoni toitlustaja ise kaasa ei tulnud. Ta hoiatas, et küll jääme varsti vahele. Seda meile aga meie sealoleku ajal ei juhtunud. Nüüd said ka ukraina tüdrukud meie käest leiba, sest seda tükkis vägisi üle jääma. Valitsuse poolt oli tehtud neile ukraina tüdrukutele korraldus meie ruume koristada.

Saksa sideohvitser sai siis endale uhiuue TATRA sõidumasina. Sama autojuht Pärnust hakkas sellega sõitma. Ühel päeval olid nad sõitnud sisse päevalillepõllule. Suure tegemise peale olid ikka sealt kuidagi teele tagasi pääsenud. Järgmisel päeval tuli aga meie autobaasi ülem Junkur minu juurde käsuga, et ainult mina võin olla järgmisest päevast alates Hauptmann Kirhake autojuhiks. Vasturääkimist ei olnud, sest korraldus oli juba käskkirjast läbi läinud. Oleksin jäänud meelsamini veoauto peale juhiks, aga ta ütles, et olin juba Rakveres seda tööd teinud ja nüüd pean edasi tegema.

Ülemustel oli juba varem teada, et pataljon viiakse rindele ja seepärast olidki uue auto saanud. See oli siis kas novembrikuu lõpul või detsembri algul. Mul oli

Lk 39

see tähtpäev päevikus, mis läks aga hiljem kaduma. Nüüd pidime kõik oma pataljoni mehed kokku korjama kaevanduste juurest ja raudteejaama transportima. Siis juhtisin ma juba sõiduautot. See oli lahtine auto, tagaratta veo, õhujahutuse mootori ja üldiselt kerge ehitusega. Kui kiireks läks ja ei olnud aega ukselinki kasutada, siis võis kohe üle ukse välja hüpata. Istmetel polstrit ei olnud.

Saksa sideohvitser Hauptmann (kapten) Kirhake oli pikakasvuline ja laiade õlgadega, pärit Hamburg-Altona'st Ta rääkis väga selgelt ja arusaadavalt saksa keelt. Tal oli kodus naine viie tütrega. Mees hoolitses nende eest ja hankis lisa toidunormidele. Eestis olles saatis ta juba isegi sõjaväe leiba koju. Hiljem keelati suurte pakkide saatmine. Ülemmäär oli 1 kg. Pakkide arv aga ei olnud piiratud ja nii ta saatis 20 leiba, igaüks omaette pakis. Mina pidin need siis posti viima ja paberitöö õiendama.

Ta jutustas mulle ka oma eluloo, sest usaldas mind. Ta oli tegelikult Hitleri vastane, mida ta aga muidugi ei tohtinud lasta välja paista. Juba Altonas oli ta olnud politseiohvitser (Ordnungdienst). Hitleri võimule tulles oli ta vallandatud teadmata põhjusel. Oli töötanud lihttöölisena lauavabrikus, tõstes laudu ja planke. Sõja puhkedes oli ta kutsutud tagasi Schutzmannschafti juurde ohvitseriks. Ta ei pidanud ennast uhkeks ega kõrgemaks teistest. Tallinnas Toompeal käies ei jätnud ta mind auto juurde ootama, vaid kutsus alati kaasa söögisaali, mis oli küll ette nähtud ainult ohvitseridele. Korrapidaja uksel ei tahtnud mind sisse lasta, aga ta ütles, et olen tema autojuht. Kõrgema aukraadi pärast ei hakanud keegi temaga vaidlema. Sõidutasin teda Eestis. Vahepeal aga muudeti väeosasid, tehti uusi pataljone juurde, mind komandeeriti mujale, aga nüüd olime jälle koos.

SÕIT RINDELE - STALINGRAD

Ešelon oli raudteejaamas valmis ja sõit läks lahti juba vastu ööd. See Venemaa raudteejaam oli rahvast tühi, ei ühtki ärasaatjat. Paljudel noortel meestel tuli minna rindele esimest korda. Üldiselt oli meeleolu hea. Ei tahetud lasta välja paista, et hirm oli nahas ja kartsid, et kas sealt terve nahaga tagasi pääseb.

Jälgisime kompassiga sõidusuunda, mis näis minevat otse ida suunas. Rindele minek näis kindel olevat. Rong sõitis öö läbi kiiresti. Hommikul valgega jõudsime ühte jaama. Rong jäi seisma ja üllatuseks oli jaamal kohe tuli peal. 'Käkid' ja muud pommid lendasid ka rongile pihta. Neid lõhkes platvormil ja vagunite juures. Mehed jooksid vagunitest vaja vagunirataste juurde varjule või mujale, kus iganes. Oli suur segadus ja palju ringi jooksmist. Läksin oma autot platvormvaguni pealt maha laadima. Auto esimene ots oli veel vaguni peal, kui vedur tõmbas rongi edasi, lohistades auto siiki õnnelikult vigastamata maha.

Selle ilma piduriteta DODGE'i laadisime ka maha ja sinna ta jäigi. 'Käkk' läks otse katusest sisse ja lõi kogu kere laiali. Ütlesin, et näe tuli just õigesse kohta, saime tast lahti, muidu vea nagu surnud hobust endaga kaasas.

Raudteejaam oli nagu ühel pool küljel, majade grupp kobaras koos ja siis tükk lagedat maad. 4 km kaugusel jaamast oli maapragu ja selles suunas jooksis venelasi.

Lk 40

Paljudele meist oli see esimene lahing "elavate" venelastega. Linn või alevik jäi seekord siiski meie kätte. Polnud üldse selget pilti palju neid venelasi seal olla võis. Ka pasunakoori meestele anti püssid kätte ja käsutati lahingusse vaenlase vastu.

Enne rindele sõitmist komandeeriti meie ülemus, major, ja veel üks vanem ohvitser tagasi Eestisse. Nad olevat liiga vanad ja nende tegevteenistus on läbi. Pataljoni juhtimise võttis nüüd enda peale kolmanda kompanii ülem ltn Harald RIIPALU, kes oli noor ja energiline ohvitser, adjutandiks oli n.-ltn. N. RINNE.

Sakslasest sideohvitser Kirhane ei tegutsenud esimestel päevadel ja ma ei olnud talle ka enam autojuhiks. Auto oli nüüd uue pataljoniülema kasutada. Mulle näis, et sideohvitseri orienteerumisvõime oli võrdlemisi puudulik. Hoopis teine lugu oli Riipaluga, kellega oli hea ringi sõita. Tal oli alati kaart ja kompass sõidu ajal põlvedel, ja käsutas, kuhu poole sõita.

Ühes majas selles linnas oli sakslastel informatsioonikeskus, kust mitu korda päevas käisime küsimas andmeid rinde kohta. Üldiselt oli meie pataljon viletsas olukorras. Ei olnud ühtegi sidevahendit olemas. Puudus side teiste rindelõikudega. Puudusid telefonid, raadiost rääkimata. Samuti puudusid raskemad relvad. Olid ainult püssid ja mõned kuulipildujad. Olukorra uurimine saksalstelt oli hädavajalik.

Teid ja eriti teemärke oli harva ja vähe. Kõiki neid ei saanud usaldada kah. Oli küll maa sisse torgatud puulaastudel Saksa sõjaväeosade märke, aga ka need olid juba aegunud, sest lahingud olid sealt juba üle käinud. Enamasti igal pool kasvas stepirohi. Endiseid teid oli harva ja nendest ei olnud ka midagi kasu. Küll oli aga igale poole sisse sõidetud radasid sakslaste autode poolt. Kogu maastik oli lage, ilma puude ja põõsasteta. Maapinnas olid suured praod, sügavad ja järsu kallastega. Mõned neist mitu kilomeetrit pikad. Neist ei saanud isegi tankid üle sõita. Jõevesi oli nad kunagi vist maa sisse uuristanud. Mitme meetri sügavused, kas ehita või terve maja sinna sisse. Stepirohi kasvas ka talve ajal püsti ja oli nii kõrge, et kükitajat ei olnud näha. Suured takja varred oli kollased ja kuivanud, peenike rohi nende varte najal koos. Kui hunt käis hobuse korjust söömas ja jooksis auto lähenedes minema, siis ei olnud teda rohu sees näha, ega saanud ka püssiga lasta. Kogu maastik oli söödis ja nähtavasti mitte kunagi põllumaana kasutatud.

Sellest linnakesest 4-5 km kaugusel võttis meie pataljon positsioonile. Seal oli ka maa sees üks neist suurtest pragudest. Meie sakslasest ülemus laskis sinna endale maa sisse punkri ehitada. Ühest kohast pääsesime ka autoga selle maaprao põhja. Käisin iga päeva selle punkri juures. Õiget püsivat rinnet ei olnudki. Kogu aeg olid liikuvad väeosade grupid koos tankidega. Meie pataljonil muidugi tanke ei olnud. Neid kasutasid sakslased ja samuti autosid. Tanke oli ka venelaste poolel.

Ühel hommikul, juba täie päevavalgusega, olid sakslased seadnud üles paki (tankitõrjekahuri) endise maantee äärde, mis viis mainitud linnakesse. Meie pataljoni mehed olid käinud öösel eemal luurel ja olid vahetanud teesildid ja suunanäitajad ümber. Venelaste autokolonn, umbes 12 masinat, oli eksikombel sõitnud sisse meie positsiooni. Sakslased tulistasid enne selle tagumised masinad puruks ja siis hakkasid esimesi tulistama, kui need ümber pöörata püüdsid. Mõned neist pääsesid siiski minema. Me käisime neid purustatud masinaid revideerimas ja endale

Lk 41

vajalikku materjali muretsemas. Seal oli külmetatud lambaid, makarone, nuudleid ja muud toidukraami. Seal oli ka õhupost Moskvast, terve autolaadung. Vene keele oskajad lugesid neid kirju. Ühe auto peal oli ka külgkorviga mootorratas. Need venelased, kes olid ellu jäänud, viisid sakslased minema. Osa veomasinaid oli muidugi põlema läinud ja sealt ei olnud meil midagi saada.

Umbes nädalapäevad hiljem pidime tagasi tõmbuma ja sinna uued kaevikud kaevama. Ühel päeval ründas meid venelane suurte jõududega. Oli palju jalaväge ja ka tanke. Meie üksinda ei jõudnud nende rünnakut tagasi lüüa. Sakslasi palju abiks ka ei olnud. Ühe niisuguse maaprao sees oli ka meie varustus, toidukraam ja laskemoon. Kui taganemine tuli, siis relvurohvitser hakkas relvi sealt ära vedama. Enne viimasele koormale autoga järele minemist hoiatas neid küll sakslane, et ivan on juba seal sees, aga nad siiski läksid ja jäid sellest päevast peale kadunuks.

Stalingrad oli siis juba praktiliselt ümber piiratud põhja poolt. Linna lõunaosa oli aga vallutamata ja seal olid kogu aeg venelased sees. Varasügisel sai veel linnas käidud, siis kui sakslased ei olnud kotti aetud. Linn oli VOLGA jõe paremal kaldal. Suured Stalinetsi traktorivabrikud hakkasid juba kaugelt enne linna peale. Kogu linn asus suurel maa-alal. Saksa transportlennukid, purilennukid sabas, lendasid meist üle iga päev. Need vedasid sügis läbi rindele varustust.

Venelaste väeosad tankide toetusel liikusid sakslaste tagalas ringi ja tegid suurt hävitustööd. Ühel ööl olid nad hävitanud tagalas täielikult ühe väikese asula, kus asus sakslaste sidumispunkt koos rindehaiglaga. Meist oli see umbes 25 km kaugusel. Käisin seal ka oma ülemusega. Kunagi oli see asula 6-7 majaga, ehitatud madalama koha peale (vist kunagise jõe org). Sel ajal käis seal juba langenute matmine pikkadesse kraavidesse. Käisin ringi, otsides langenute hulgast ka eestlasi. Nägin mõningaid meie meeste kiivreid, sest need olid teistsugused sakslaste omist. Venelaste laipadest oli küla keskele tehtud sirp ja vasar. Tank oli neist üle sõitnud ja kogu pilt oli silmale jube.

Enne sinnajõudmist olime stepis mööda sõitnud purustatud venelaste tankidest T-74 tankid, suured jurakad, mõned veel neist põlesid. Ühe tanki juures oli ilus valge vilt. Läksin seda üles võtma, jalg oli veel sees. Saksa stukad olid neid stepi maastikul edakalt rünnanud ja oma hävitustöö teinud. Lageda maastiku tõttu oli kergem rünnata ja ohvril oli vähe võimalust pääsmiseks.

Tagasiteel sattusime ühele saksa sõjaväemundris mehele, kes uitas ringi stepis. Juurde sõites ilmnes, et see oli eestlasest ohvitser (Neljandik). Kutsusime teda autosse, aga ta ei saanud aru ei eesti- ega saksakeelsest jutust. Arvatavasti oli ta lahingu läbi teinud tolles asulas ja oli peast põrutada saanud. Vedasime ta vägisi autosse.

SURUVIKINO

See oli hobuserauakujuline kasakate küla, asutatud juba vanal ajal suure jõekääru sisse, madalamasse kohta. Umbes 1/2 km eemal tegi maapind järsu tõusu, nagu oleks sel kunagi jõekallas olnud. Nüüd oli aga jõgi omas praeguses sängis ja oli nõnda

Lk 42

sinna jätnud niisuguse tasase maatüki. Seal olid vanavõitu majad, osalt savist, teised puumajad. Seal oli ka sõstrapõõsaid kasvamas, aga mitte ühtegi elanikku ei näinud ma seal, kui sinna läksime. Ma elasin seal sakslastega ühes majas. Auto seisis õuel lageda taeva all. Pataljoniülem Riipalu elas kõrvalmajas koos kogu oma staabiga. Kui kaugel meie meeste rinne oli, seda ma ei tea, sest sinna ei juhtunud ma minema. Koos Leinjärvega tegime endale laskepesa või kaeviku jõe kaldale. Veltveebel Leinjärv oli Hauptmann Kirhane tentsik. Öösel käisime temaga kordamööda kaevikus valvamas, et venelane ootamatult kallale ei saaks. Meie kõrval kaevikus olid sakslased. Need olid Harkovist toodud töökoja mehed, kes ei olnud kunagi varem rindel olnud, nüüd aga meeste vähesuse tõttu olid siia toodud. Päeval, kui kaevasime kaevikut, olime nendega juttu ajanud. Öösel oli seal kõik väga vaikne. Läksin vaatama, et mis juhtunud. Kaevik oli tühi, sakslased olid vist jalga lasknud.

Jõe vastaskallas oli madal lage luht. Raske oli aga näha, kas seal venelasi liikus. Jõgi oli juba jääs ja kandis inimest. Pidime valvama, et keegi ei pääseks sealt märkamata üle tulema. Ühes majas asus meie sidumispunkt, kus oli nii kergelt kui ka raskelt haavatuid. Meil ei olnud autosid haavatute transpordiks tagalasse ja sakslaste kaudu käisid korraldused väga aeglaselt. Ühes majadest, nimetusega KOLHOOS, asus meie majandusülem koos toidulaoga. Seal oli ka kaks suurt põhukuhja.

Ühel pühapäevasel hommikul hakkasid venelased meid 'käkkidega' üle külvama. Vahetpidamata lendas neid väikseid mürske küll majadele ja nende vahele. Üks mürskudest juhtus meie elamu korstnasse. See lõi Leinjärve tahmaga kokku, sest tema magamisase oli just korstna juures. Mürsk lõi korstna luugi või kriska lahti ja kõik tahma talle kaela. Suuremate laskeriistadega meid õnneks ei pommitatud. Olime aga tule all kogu päeva ja hakkasime plaane pidama sellest külast välja kolimiseks.

Sideohvitser Kirhane andis mulle käsu minna 'KOLHOOSI' ja nõuda üht veomasinat kolimiseks. Tal oli selle aja jooksul juba kolm suurt kasti kraami kokku kogutud. Need kastid olid nii suured, et ei mahtunud sõiduautosse. 'Kolhoosi' hoone oli poolest saadik kuni akendeni maa sees. Mehed istusid põrandal, viinapudel käis käest kätte ja pidasid plaani kuidas terve nahaga sealt välja pääseda. Killud lendasid küll podinal savist seina sisse, aga meestele viga ei teinud, nii kaua kui nad maas istusid. Õuel oli veoauto, millele toiduladu juba peale laaditud.

Andsin oma käsu laoülemale edasi, kes aga ütles, et tal ei ole enam vaba masinat. Lubas ise minuga kaasa tulla asja selgitama. Oli juba videviku võitu, kui asusime tagasiteele. Laoülem tahtis väga ise masinaga sõita. Hoiatasin teda, et teedel on juba jää ja need on libedad, võib rooli käest rebida. Lasksin tal sõita. Jääst sai ta ilusasti üle. Teiste majade juures tuli aga meile vastu teine sõidumasin. Autod olid valgeks värvitud ja sõitsid ilma tuledeta. Mõlemad autod sõitsid teineteisele otsa. Teisel autol jooksis radiaatorist vesi. Minu autol radiaatorit ei olnud, sest töötas õhkjahutusega. Kaitseraudu pidi olime nii kõvasti kokku jooksnud, et lahti ei saanud tõmmata. Venelane oli vist kuulnud seda prahmakut ja tõmbas kohe kuulipildujatule

Lk 43

meile peale. Ootasime auto taha kõhuli maas tulistamise lõppemist. Venelane meid ei näinud, aga kuul võis leida küll. Majandusülem läks nüüd jala Kirhanele teatama meie õnnetusest. Kõhuli maas olles püüdsime masinaid teineteisest lahti kangutada. Minu masinal oli kokkupõrkest läinud katki ventilaatori rihm ja seib. Rihm vedas ringi dünamot. Kui see ei tööta, siis läheb patarei tühjaks. Sõitsin tagasi 'kolhoosi' rihma parandama.

Pataljoniülema maja juures oli üks veoauto kraami täis laaditult. Seal kraami hulgas oli ka pataljoniülema Eesti sõjaväe munder. Tema autojuht jutustas sellest mulle hiljem. Kõik oli olnud vaikne. Ta läinud rooli taha, et masinat käivitad, kui oli sattunud kuulipildujavalangu alla. Saanud suure hädaga auto taha varju pugeda. Kogu see autokoorem koos staabi varanduse ja nimekirjadega jäi venelastele saagiks. Need said nüüd teada, kes nende vastu sõdisid ja hiljem Eestis pillutud lendlehtedes olid kõik meeste nimed kirja pandud.

Ventilaatori rihmal sain kuidagimoodi otsad kokku õmmelda peene traadiga. Rihma seibil oli tükk küljepealt ära, aga lootsin, et saab ikka siit autoga välja sõita. Taganemise suund ja tee oli mulle tuttav, sest olin siit juba varem sõite teinud sinnapoole. Kirhakele ma enam järele ei läinud, sest majanduülem oli talle juba olukorda selgitanud. Mitmed vanemad mehed tahtsid minuga kaasa sõita. Auto oli väike ja palju mehi peale võtta ei saanud. Peale minu oli autos viis meest: staabi veltveebel Kostabi, tõlk Buude, meie autobaasi ülem Junkur, ltn. Kiresi ja veel üks, kelle nime enam ei mäleta. Enne väljasõitu ütles mulle Kostabi, et mingu ma redeliga lakka ja katsugu pimedas seal üles leida kott, milles on seakonservid. Ta olevat näinud, kuidas toitlustaja oli selle koti sinna pannud. Need olid väikesed lihakonservikarbid nn. "raudvara", mis oli antud üksusele igaks juhuks, kui toidust oleks juhtunud puudus kätte tulema. Toitlustaja ei olnud neid välja jaganud vaid hoidnud tagavaraks hädakorral. Kott oli tõepoolest seal. Leidsin selle üles ja viisin autosse. Sõitsin siis autoga heinakuhjade juurde varjule, kus oli ka see auto varjul, millega meil oli varem kokkupõrge olnud. Küsisin autojuhilt, et kas ka tema kavatsev põgenema hakata. Tema vastus oli, et ei ole enam võimalik, sest venelased on juba sealpool ees ja satud kohe nende tule alla. Oli täiesti kottpime öö. Heinakuhjade vahel oli nii kitsas, et teine autojuht pidi oma masinat kõrvale nihutama, et ma oma autoga mööda pääseks. Sain hädavaevu temast mööda sõita. Näha ei olnud pimeduses midagi. Hoidsime kõrvad kikki, et kas on midagi kuulda. Otsustasime sõitu alustada. Mehed olid kobaras auto otsas. Tasast maad ei olnud palju, siis algas tõus. Varem oli lund sadanud ja maa oli libedavõitu. Lumekette meil peal ei olnud. Arvasin juba ette, et käiku vahetada on riskantne, sest siis võivad rattad libisema hakata. Mootori häält kuuldes hakkasid venelased tulistama heinakuhjade suunas. Meie auto tagumine ots hakkas käima kahele poole ja põrutas nii nagu kummid oleksid tühjad olnud. Andsin aga gaasi juurde. Auto käis küll kahele poole, aga kuidagi siiski saime sellest tõusukohast üle ja seega esialgsest hädaohust olime väljas. Seal jätsin masina seisma, et kontrollida, mis vahepeal meiega juhtunud oli. Keegi meestest ei olnud pihta saanud, aga autol olid mõlemad tagumised kummid tühjad ja tagavara bensiinipaak lekkis.

Lk 44

Seisime seal arutades mis suunas edasi minna, et venelaste käest pääseda. Maapragu ei olnud meist kuigi kaugel. Kuulsime hobuste kapjade kompimist ja meeste hääli. Haarasime relvad ja läksime vaatama, et mis mehed seal on. Need olid kasakad, kes kah põgenesid venelaste eest. Pimedas venelased ei näinud meid lasta kõrgemalt ja nii maa ligi tulnud kuulid lõhkusid ainult autokummid ära. Me pääsime sellest külast õnnelikult minema.

Leinjärv oskas nii saksa kui ka vene keelt. Tema tõi ka sakslased endaga sealt külast välja. Oli käskinud sakslastel vakka olla, ise oli aga kõvasti vene keeles kamandanud. Sakslastel olid valged jakid seljas nagu venelastelgi. Osa mehi pääses välja alles kella kolme ajal öösel. Külas sidumispunkti õuele olid haavatud välja toodud ja venelaste poolt tääkidega surnuks pistetud.

Läks mitu päeva enne, kui väeosade riismed jälle kokku koguti ja kuhugi tropiks venelastele vastu panna saadi. Meie toidulao masin oli jäänud täislaaditult õuele venelastele saagiks ja teine sõiduauto oli jäänud kah põhuvirnade vahele. Mehed pääsid aga jala tulema. Sakslastelt sain uued kummid ja ka ventilaatoririhma. Üldiselt oli esimestel päevadel probleemi toitlustamisega. Minuga kaasas olevatele meestel jätkus neist lakast leitud konservikarpidest tükiks ajaks. Saksa sideohvitser Kirhake sai oma masina küll kätte, aga ta ei kasutanud seda palju. Ma olin küll sõidus päevad läbi, aga mitte temaga.

Minu järgmiseks peatuskohaks jõulude ajal oli üks kasakate maja. Seal elas üks vana mutt koos väikese 7-8-aastase poisikesega. Majas oli üks suur ruum ja eesruum. Nagu harilikult vene majades suur ahi (petšku) sees. Õues oli neil karvane lehm, kelle jaoks oli tehtud kaks seina tuulevarjuks. Õue peale oli kaevatud ka sügav auk, vist kaevuks, kuid vett seal sees ei olnud. Redel viis selle augu põhja, kus oli rohtu või heinu ja vanamutt poisiga ronisid õhtul sinna magama. Stepirohust tehtud mati tõmbasid nööriga augule peale, et ei sajaks lund ega vihma sisse. Kirhake ja adjutant N. Rinne elasid tagumises toas ja mina eesruumis. Seina ääres olevat kummis kaanega kirstu kasutasin magamisasemeks. Vajusin alati vastu seina, aga kaugemale minna polnud ju. Isegi üks saksa kindral küsis minult kord, et kuna ma viimati magasin (tundis vist silmadest ära) ja käskis teha mu ülemusele korralduse, et saaksin magada 24 tundi järjest. Minu sõidud olid tihti selle kindrali ja teiste punkrite vahel, sest muu ühendus telefoni või raadioga ei eksisteerinud.

VENELANE VÕTTIS KIRBU PEALE.

Meie mehed paigutati jälle rindele. Sõitsin meie ohvitseridega ka rindele. Ilm oli sombane ja kergelt udune. Käskjalgu ei olnud kuskil ja mulle tehti ülesandeks jala rindejoonele käsku viima minna. Läksin teele püsti, sest mul oli valge kaitsevärvi jakk seljas ja niisuguse sombus ilmaga ei olnud võimalik kõigi kaugele näha. Jõudsin esimeste kaevikute juurde. Seal magas noor poiss püss jalgade vahel. Äratasin ta üles hoiatusega, et ta võib nii kergesti venelase kätte vangi sattuda. Käisid üksikud püssipaugud. Läksin seal edasi. Järsku tõmmati mulle peale püssituli, mitte kuulipildujast. Rohi oli selle koha peal hõredavõitu ja lühem kui

Lk 45

mujal. Kõhuli maas lamades tuli mulle meelde lahingutrill mida juba koolis ja hiljem väljaõppel oli kätte õpetatud. Rullisin end edasi mitu korda, enne kui uue hüppe tegin. Maastik läks õnneks natuke madalamaks ja rohi pikemaks. Sain enda peale pandud ülesande ära täita. Pükste värvli ja jope hõlmade vahed olid küll lund täis saanud, aga sooja hoidsid nad siiski hästi. Arvan, et kui ilm oleks olnud selgem, siis ma vist küll ei oleks terve nahaga sealt pääsnud tulema. Olin kuulnud ka suuremaid plahvatusi.

Võtsin suuna oma meeste poole tagasi minekuks. Natuke tagala poole, mitte kaugel eesrindest, olid sakslased üles seadnud suure kahuri, mitte niisuguse, mis liigub ratastel, vaid mille harud pannakse maa sisse. Kahur oli juba kohal ja isegi meeskond oli end osalt maa sisse kaevanud. Ei tea, kas saidki tast pauku teha. Venelane oli pannud ühe mürsu sellest umbes 50 m ettepoole ja teise otse pihta. Kui mina sinna jõudsin, siis anti juba esimest abi haavatutele ja hakati neid siis tagalasse viima. Mitmed mehed olid surma saanud ja kahur oli laskmiseks kõlbmatu. Räägiti kogu aeg, et venelased on head märkilaskjad kahuritest ja see oli kinnituseks, et nad seda olema pidid. Niisuguse ilmaga vastasele kahe pauguga pihta lasta, selleks pidi tõesti hea laskur olema. Kui kaugelt või kust need lasud tulid ja kui kaugel venelaste patarei oli, ei teadnud meist keegi.

Ma pääsin tagasi oma auto juurde terve nahaga. Sel päeval palju rohkem laskmist ei olnud ja kõik istusid arvatavasti oma pesades. Pimeduse tulekul tulid meie juurde saksa ohvitserid nõu pidama, et minna rinde lõiku vaatama ja kuulama, mis seal juhtunud. Mina pidin nad sinna sõidutama. Pidin sõitma tuledeta. Ka seda "pardinokka" ei tohtinud kasutada. "Pardinokaks" kutsuti seda esilampi, millel plekist sirm peal ja ainult pisike pragu tumedaks värvitud klaasis. Õigeid teid seal ei olnud, ainult sissesõidetud teerajad. Kraavisõitu just karta palnud, aga vaevalt teadsin kuhu poole hoida. Algul sõitsime aeglaselt ja jäime tihti seisma, et kuulatada. Kus päeval oli rinne olnud, oli kuulda ohkeid ja hoigamisi. Sinna oli vist haavatud mehi jäänud. Läksime ikka rohkem vaenlase poole peale sisse. Näha ei olnud midagi. Kuulsime küll katalokkide kolinat ja tasast vene keele kõma. Oli vist parajasti supijagamise aeg. Keerasime ringi ja panime nüüd juba valuga tagasiteele, nii kiiresti nagu pimeduses sõita julgesime. Minu arvates oli meie sõit sinna väga hädaohtlik ettevõte. Loota võis ainult, et venelane ei taibanud, kes seal pimeduses ringi sõitsid, kas omad või vaenlased.

Venelased kasutasid omapärast taktikat. Kui täna oli olnud ühes lõigus lahing, siis oli seal järgmisel hommikul vaikne ja kui uurima läksime, siis ei olnud seal ühtegi hinge. Nad kolisid sealt öö jooksul minema. Oli kuulda roomikute kolinat kui nad kolisid ühest kohast teise ja ikka ainult ööseti. Sel põhjusel oli meil seal raske sõda pidada, sest meil puudusid veokid ja ka omavaheline side. Nii pidime käima autoga uurimas sakslaste juures, kuhu venelased olid jälle oma kanda kinnitanud. Jäime tihti hiljaks teatega kuhu poole minna. Jalgsi aga ei saanud ka midagi teha, sest see võttis veel rohkem aega ja väsitas ka mehed ära.

Lk 46

JÕULUÕHTU 1942 VENEMAAL KASAKATE ONNIS

Pühade puhul oli saadetud Saksa sõjaväele GLÜHWEIN'i ja nii said ka meie mehed seda. Kokad olid pannud selle veini teekatlasse ja kuumaks lasknud. Mina olin sel päeval oma autoga ringi sõitmas ja tõin seda haput sooja veini ka meie meestele. Üks sakslaste sõiduauto oli vist kusagilt kaugemalt tulnud, sest tal oli auto tagumise kaitseraua küljes suur männioks, mis oli mõeldud muidugi jõulupuuks. Kauplesin autojuhilt ka endale sellest üht väikest oksakest. Ta nõudis selle eest pudel konjakit. Seal ei kasvanud ei kuuske, mändi ega ka muid puid. Oma 500 km eemal võis alles mõnda puud kasvamas näha. Nii ei jäänud mul muud üle, kui anda talle pudel konjakit, mis mul juhtus juba mõnda aega tagavaraks olema. Sain endale männioksa. Õhtul lõin selle naelaga raiepaku külge kinni. Küünlaid oli meil olemas juhuks, kui muud valgustust ei juhtunud olema. Neid kutsuti meil vanasti kalmuküünaldeks, steariinist valatud ja taht keskele pandud. Need küünlad panin siis paku peale põlema. Adjutant Rinne tuli ka minu juurde ja siis kahekesi koos pidasime seal jõuluõhtut. Veini, mis oli juba jahtuma hakanud, ajasime uuesti tuliseks, sest see hapu vein kõlbas juua ainult väga kuumalt. Sakslane Kirhake tuli kah korraks meie juurde, aga läks varsti oma koikusse magama ja nii jäime jälle kahekesi jõuluõhtut pidama.

Ühel hommikul tuli Krihake suure kisaga toast välja, ülakeha paljas ja särk käes. Karjus LÄUSE (täid)! Ta oli leidnud neid kolm tükki oma särgist. Andis mulle mingi sõjaväeasutuse nimetuse, kust saada täipulbrit ja käsu seda tooma minna. Sõitsin kogu päeva mööda steppi ringi otsides seda kohta, kust niisugust täitapmise rohtu saada. Viimaks ometi sain ühest ambulantsist paki täipulbrit, millel oli suur punane täi peal. Andsin selle kodus kaptenile, kes kinnitas, et see tapab ära kõik täid. Meil endal olid täid seljas juba varem, sest keegi ei olnud ilma nendeta. Ma võtsin endale ka seda pulbrit, panin elusa täi sinna sisse, et näha, kas ära sureb. Täi oli pulbriga koos nagu mölder jahuga, kui ronis ringi ega mõtelnudki ära surra. See sakslaste pulber ei teinud vene täidele mitte midagi. Sõja ajal olid täid nuhtluseks. Neist oli väga raske lahti saada. Käisime saunas ja panime riided kerise juurde. Suure kuumusega saime selleks korraks täidest lahti, aga varsti olid jälle tagasi. Saime täid kas teiste meeste käest või magades kuskil, kus täid olid. Isegi Saksamaa hotellid olid kõik täiu täis ja neist ei saanud enne lahti, kui ameeriklased tulid oma täipubriga, mis nottis täid maha jäädavalt.

Kirhake hakkas nüüd oma elutuba kontrollima. Ta viis voodi välja õue. Toas voodi otsa juures olid maas kõrvitsad ja nende tagant leidis ta kärnkonnad. Konnadest ta sai lahti küll, aga mitte täidest. Varsti pidime ka selle maja maha jätma, sest kindlat rinnet polnud ja pidime uude kohta kolima.

Pärast jõulupühi tuli meie meestel jälle hakata tagala poole liikuma. Iga päevaga ikka jälle mitu kilomeetrit tahapoole. Esimesel jaanuaril jõudsime ühe endise kloostri juurde. Klooster oli tugev telliskividest ehitus. Seal oli ka kõrvalmaju. Kloostri või kiriku aknaruudud olid katki ja aknad laudadega kinni löödud. Sisse me sinna ei pääsenud. Klooster oli keset lagedat steppi. Hommikul, kui meie voor

Lk 47

sealt läbi läks, tuli stepirohust välja siga, valge kesik, mitte just väga suur. Mehed püüdsid ta kinni ja tapsid ära. Järgmises kohas, kus peatusime, keetsid kokad tast suppi ja saime ka värskelt praetud sealiha.

DONI JÕEST ÜLEMINEK

Don on kaunis suur ja lai jõgi. Eelmisel aastal, kui sõda sealt üle käis, oli nähtavasti ka sild üle jõe purustatud ja nüüd oli selle asemel ajutine kitsas sild. Sõjaväepolitsei juhtis liiklust üle selle silla, kord ühte pidi ja siis jälle vastupidi. Politsei laskis ka minu autoga üle silla sõita. Põgenejatest olid tekkinud suured sabad. Sakslaste suured diiselautod, mille mootorid kogu aeg töötasid olid seal mitte enam ühes, vaid vähemalt kümnes reas. Kirhake ütles mulle, et kui me siin taga otsas ootama hakkame, siis ei saa me sillast kunagi üle. Sõitsin külje pealt jõele lähemale lootuses, et ehk saan oma auto nina kuskile vahele sorgata. Nägin, kuidas üks saksa ohvitser oma väikese masinaga püüdis vahele trügida, aga suur diisel lükkas ta puruks. Sakslased sõimaseid teineteist, nii et ila lendas suust. Mul juhtus õnne olema. Üks diislitest ei läinud kohe käima, tekkis väike vahe kolonnis ja ma pääsesin sinna vahele oma autoga. Kui juba kord reas olid, siis oli nähtavasti kirjutamata seaduseks, et sind keegi ei püüdnud puruks muljuda oma suurema masinaga. Sillast üleminek võttis aega mitmed päevad. Õnneks ei tulnud vene lennukit seda kohta pommitama. Nii said sakslased üle jõe vedada ka raskeid kahureid ja muud sõjaväe varustust. Üldine mulje oli, et sakslased ei kavatsenudki tõsist vastupanu venelastele osutada, sest taganemine oli peaaegu paaniline.

SHAKHTY

Sinna linna jõudsid meie pataljoni riismed. Shakhty asub Don-Rostovist umbes 100 km põhja pool. Jõulude ajal oli seal igal pool lumi maas olnud, kuid sulailm oli alganud juba mõned päevad tagasi. Teed olid porised ja raskesti läbipääsetavad Saksa sideohvitser tahtis ühel päeval autoga Rostovi linna minna. Alustasime sõitu hommikul. Meid oli autos neljakesi. Tee oli suuri auke täis, milles oli nüüd vesi ja sõitmine oli peaaegu võimatu. Eriti väikese autoga ei pääsenud neist suurtest aukudest üldse läbi. Ohvitser andis mulle käsu tõmmata tee külje peale, kus näis olevat nagu sööti jäetud põllumaa. Autorattad hakkasid kohe ringi käima ja me pääsenud enam edasi. Mehed kargasid autost välja, et tagant lükata. Möllasime seal suurema osa päevast, et edasi saada. Auto tahtis rohkem maas sisse vajuda, kui edasi minna vaatamata tagant tõukamisele. Selle päevaga saime vaid umbes kolm kilomeetrit sõita ja oli veel tegemist, et õhtuks koju tagasi jõuda. Taganttõukajad olid üleni porised ja väga väsinud. Hommikul, kui läksime välja autot vaatama, saime ebameeldiva üllatuse osaliseks. Oli olnud öökülm, mis oli muda kõvaks külmetunud ümber rataste ja roolikangide ja ei lasknud rooli üldse liigutadagi. See oli kange nagu puuhunt. Tõin köögist kuuma vett ja hakkasin sellega külmanud muda pehmeks sulatama. Kui öösel oleks olnud venelaste rünnak, poleks me oma

Lk 48

autot küll liikuma panna saanud. Ka siia linna ei saanud me pikemaks ajaks jääda, vaid pidime jälle hakkama tagala poole liikuma.

Rongi ešelon koosnes ühest klassvagunist ohvitseride jaoks, loomavagunitest sõdurite jaoks ja paarist platvormvagunist, kuhu laaditi peale meie auto ja köögikatel. Meie ešeloni pikkuseks oli 7 vagunit. Kuulu järgi oli meie sõidusihiks seekord TALLINN. Olime Tartust välja läinud 640 mehega. Nüüd oli pataljonist koos ohvitseridega järel vaid 75 meest. Olin paar päeva sõduritega ühes loomavagunis põhkude peal, mis ei olnud kuigi mugav. Peatustes kolasin ringi, et leida paremat kohta endale. Ühes jaamas leidsin puruks lastud prantsuse teiseklassi vaguni pehmete istmetega ja seljatugedega. Sain sealt kuidagi ühe istme lahti kangutada ja viisin selle oma vagunisse. Ütlesin, kust olin selle saanud ja nii läksid ka teised mehed endale mugavamaid küljealuseid muretsema. Ühes vagunis oli sõjasaak, mille mehed olid kustki muretsenud endale. Seal oli köisi ja sadulaid ja ka Kirhake päevalilleseemned. Ajasime kõik selle koli kokku ühte vaguni otsa ja tegime endale vaguni teise osa elamiseks. Suure presendi tõmbasime vahele, nii et ei olnud vaja tervet vagunit kütta. Raudahju saime jaamast, sest neid oli sakslastel toodud igale poole jaamadesse sõjaväe jaoks. Jaamades oli ka kivisütt ja briketti küttematerjaliks. Punasel vagunil (nii kutsuti raudtee keeles loomavagunit) akent ei olnud. Oli ainult auk seinas raudplaadiga, mida sai vajaduse korral lahti teha. Hiljem muretsesime kustki vana akna, mille kinnitasime selle augu ette seinas, ja nii oli meil vagunis kogu aeg päevavalgus. Need prantslaste vagunist toodud pehmed istmed panime kastide peale, et nad oleksid põrandalt kõrgemal ja nii tegime elu endale transpordi jooksul mugavamaks. Kirhake käis meid seal kord vaatamas. Leidis, et meie vagun oli mugavam, kui ohvitseride kütmata vagun. Oli ütelnud Riipalule, et meeste vagun on mugavam ja see tuleks nende käest üle võtta. Pataljoniülem ei olnud sellega nõus, sest mehed olid need mugavused endale ise muretsenud ja siis jäägu ka nendele.

Olime kuuekesi selles vagunis. Üks meist oli staabikirjutaja Tilk, noor ja suur kombineerija. Ei olnud vist 20-aastanegi. Kirhake kraami seas oli ka püülijahu. Peale ämbri ei olnud meil muud köögiriista. Tegime selle sisse koogitainast. Leidsime kraami hulgast ka päevalilleseemneõli (posla-maslat). Küpsetasime endale tihti kooki ahju peal ämbri sees. Pudelist sai õli otsa. Kirhake kraami hulgas oli ka suurem nõu õliga, mis oli aga ääreni täis. Kui oleksime sealt õli võtnud ja hiljem Kirhake meie varguse avastanud, siis oleks kindlasti tüli tekkinud. Lasksime nõule püstoliga ülespoole augu sisse, et näidata, nagu oleks õli sealt välja jooksnud. Meie saime nii kooke edasi küpsetada.

Meie reis SHAKHTVst TALLINNA kestis täpselt kuu aega. Meie ešelon oma seitsme vaguniga oli niisugune rongi pikkus, milleks ei antud eraldi vedurit, oli aga jälle liiga pikk, et teistele ešelonidele juurde lisada. Nii sõidutati meid mõnikord ainult paar jaamavahet edasi ja jäeti siis jälle sinna paika seisma. Seisime seal oodates, et mõni rong meid uuesti edasi viib. Seistes ühes jaamas saime teada, et selles linnas pidid olema meie ühisabi jõulupakid. Suure segadusega need pakid ei olnud muidugi rindele jõudnud ja läksime neid nüüd otsima. Pika otsimise peale

LK 49

leidsime õige koha üles. Üks tuba oli lahtirebitud pakke täis. Seal oli muu kraami hulgas värvilisi eesti labakindaid ja salle.

KIEV

Siia raudteejaama jäi meie rong jälle seisma, kes teab kui kauaks. Õhtul tuli Kirhake meie vagunisse ja kutsus poisse endaga kaasa KOM-SII-KOM-SAA tegema, mis tähendab, organiseerima. Oli juba videvik kui me viiekesi rongi juurest minema hakkasime. Kirhake plaanitses alati midagi varastada ja endale saaki kokku ajada, et siis Saksamaale saata. Kohe jaama taga olid sealaudad ja muud puust lobutikud. Ta pani jala vastu ukse piita ja tõmbas ukse eest ära. See lobutik aga juhtus tühi olema. Need paistsid olevat sealaudad, aga võibola olid hoopis kanade jaoks, kes seda teadis. Läksime edasi, aga sealt ei olnud suuremat midagi saada. Mulle see asi ei meeldinud, pöörasin otsa ümber, et jaama tagasi minna. Selgus, et järgmiseks hommikuks oli saagiks saadud seitse kana ja üks kukk. Kukk oli suur ja ilusate sulgedega. Selle lubas Kirhake saata elusalt Saksamaale.

Jälle tuli võimalus meie vagunite haakimiseks teise rongi taha ja sõit läks lahti. Järgmine pikem peatus oli BREST-LITOVSK'is. See oli ajalooliselt tähtis linn, sest seal ühes raudteevagunis kirjutati alla vaherahu 1914. aastal Venemaa ja Saksamaa vahel. See vagun seisis ikka veel seal, peajaamast natuke maad eemal. Mul oli fotoaparaat ja aega küllalt, nii et sain ära käia selle vaguni juures pilti võtmas.

Meie vagun oli nüüd väga mugav võrreldes teiste vagunitega. Oleksime kas või pool aastat nõus tee peal olema. Olime jõudnud vaguni teise otsa hulga kivisütt koguda, vaatamata sellele, et kütsime kogu aeg raudahju. Pesemise võimalused olid väga viletsad ja meil kõigil olid täid särkides. Päeva ajal võtsime särgid seljast ja kuumutasime neid ahju juures. Kui täidel hakkas liiga palav, siis kukkusid maha, aga tingud jäid ikka särki.

Viimaks ometi jõudsime TALLINNA jaama. Olime täpselt kuu aega teel olnud. Esialgseks peavarjuks sai meile endine sõdurite kodu Tartu maanteel. Põhud pandi põrandale ja magasime nagu silgud reas. Kõik meie varustus ja "soomus" toodi kah sinna. Kirhake kanade ja kukega oli häda. Neile tuli meil leida koht ja hiljem toitu kah viia. Oma päevalilleseemnete jaoks ta tahtis leida kohta, kus saaks õli välja pressida. Ütles, et mina, kui selle maa elanik, otsigu talle niisugune koht üles. Auto oli mul olemas ja bensiini saime kuidagi pettuse teel. Tagalas ei olnud võimalik bensiini nii kergesti saada kui rindel. Tallinna kunstsarve tehas võttis õli väljapressimise töö enda peale.

Sõja algaastail oli pakkide saatmine Saksamaale ilma piiranguteta. Võis saata nii suuri pakke kui taheti. Posti ülekoormamise pärast hakati hiljem pakkide saatmist piirama. Nüüd lubati saata ainult 1-kiloseid pakke, aga pakkide arv ei olnud piiratud. Kirhake saatis tihti sõjaväe leiba koju. Tegi 24 ühekilolist pakki. Mina pidin need postkontorisse viima ja ära saatma. Nii käisin peaaegu iga päev postkontoris tema pakke Saksamaale saatmas. Aga kukke elusalt Saksamaale saata ei saanud. Käisime maad kuulamas Toompeal, kust vahel veoautod sõitsid otse

Lk 50

Saksamaale, et mõni neist võtaks kuke peale. Sellel ei olnud tulemusi. Hiljem, kui Tartusse kolisime, võttis Kirhake kuke kaasa. Ma viisin selle ühe eramaja keldrisse, kuhu talle ka siis süüa pidin viima. Tartust kolisime Paidesse ja ikka kukk meiega kaasas. Paidest viidi meid Kaunasesse ja sinna me kukke kaasa võtta enam ei saanud. Ta laskis selle ära tappa. Nuttis ise tapetut kukke veel tagagi.

Tartus olles kamandati meie pataljoni riismed ühel päeval Laiale tänavale nr. 5 (endine N.M.K.Ü). Seal võttis meid vastu dr. H. Mäe ja Litzmann. Mäel oli käsi linguga kaelas. Keegi teadis kohe seletust anda, miks tal käsi kaelas. Olevat läinud Litzmanni juurde, et midagi saada. See olevat jalast saapa võtnud ja talle vastu kätt virutanud, et "miks sa jälle lömitad!".

See oli viimaseks päevaks 36. pataljonile. Sellest päevast peale meie pataljon enam ei eksisteerinud. Ohvitserid saadeti laiali teiste väeüksuste juurde. Meie pataljoni ülem Riipalu läks Saksamaale LEEGIONI juurde. Ülejäänud mehed saadeti Näituse tänava koolimajja elama. Seal hakati siis jälle uut väeosa moodustama. Mina oma autoga jäin ikka sakslaste juurde.

Minule oli see sõjakäik esimene, aga mitte viimane. Mul tuli veel viis korda lahingutest osa võtta.

36. rindepataljoni järelejäänud mehed viidi Tallinnast Tartusse Näituse tänava koolimajja, kus hakati moodustama uut rindepataljoni. Endine eesti tegevväe major KOORT. Osa pataljoni endiseid ohvitsere olid läinud LEEGIONI juurde, sakslane Kirhake jäi aga omale kohale edasi. Meie sõiduauto oli jälle korda tehtud ja käisin sellega väga tihti sõitudes. Tartus pidasid ohvitserid tihti pidusid. Kord oli neil jälle pidu politseiplatsi juures ühes majas. Kui pidu hakkas lõpule jõudma, helistati mulle Näituse tänavale, et neid on lubatud mul autoga koju sõidutada. Sõitsin sinna. Mehed olid kõik kõva auru all. Esimesena viisin koju saksa ohvitseri ja tema eestlannast lauakaaslase. Siis tegin veel mitu sõitu erinevatesse kohtadesse. Kesk tänavalt tagasi sõites läks mu sõit Riia mäest alla Küüni tänavasse, kus asus Uuseni rätsepatöökoda. Auto jooksis vastu rentslit ja kui ma siis järsku rooli pöörasin, tuli rooliratta võru kodarate küljest lahti. Need olid peened, umbes 6-7 mm läbimõõduga metallvardad ja olid juba kord Ukrainas viga saanud. Seal oli majanduülem teinud autoga õnnetuse. Rooliratas oli paindunud alla peaaegu armatuuri vastu. Painutasime ta tagasi õigesse positsiooni, aga küllap keevituskohad olid viga saanud. Auto jooksis vasaku esinurgaga vastu maja nurka. Ratas, lamp ja porilaud oli nässus. Kutsusin kohale transportmasina, millega auto viidi töökotta.

Tegin järgmisel päeval skitsi õnnetuskohast, mille lisasin juurde oma õnnetuse kirjeldusele ja andsin sakslase kätte. Tema õiendas ja käis isiklikult õnnetuse kohta seletust andmas. Mind kuulati mitu korda üle. Kahtlustati purjus olekus, sest õnnetus oli juhtunud pärast joomapidu. Rooliratas saadeti Riiga uurimiseks. Kui me juba Kaunases olime, siis tuli lõplik otsus selle õnnetuse kohta. Oli jäänud kindlaks tegemata, mispärast õnnetus oli tekkinud. Süüdistus minu vastu läks tühja ja jäin karistamata.

Uus pataljon nr. 289 kolis nüüd Paidesse. Mina jäin maha, sest auto oli ikka veel remondis. Ka mõned teised mehed jäid maha endise pataljoni tegevust

[MOrav]

Lk 51

likvideerima. Üks mu headest sõpradest leidis, et meil ei olnud suurt midagi seal teha ja tegi ettepaneku minna esialgu maale tema vanemate tallu ja võibolla isegi mujale ka. Mul oli seal kandis kunagi vanu "pruute" olnud ja kiitsin nõu heaks. Sõitsime esmalt SAARE'le, kus mu sõbra vanematel oli asundustalu. Sõit bussiga tol ajal oli sõduritele prii. Sõbra vanemad olid vanemad inimesed, kelle lapsed olid juba kodunt läinud. Vanematel oli muidugi rõõm oma poega näha ja olid huvitatud tema seiklustest ja üldisest sõjakäigu arengust. Seal kandis käisime ka teistes kohtades, kus sõbral oli tutvusi.

Mu sõber oli abielus. Tema naine väikese lapsega elasid naise ema juures Tartumaal Põlva kandis, mis oli sealt hoopis kaugel. Läksime ka sinna. Naine lapse ja emaga elasid koolimajas, kus kirjanik Valev Uibopuu oli elanud, kui ta Eestis oli. Vanem vend Juhan oli olnud meiega koos rindel. Käisime seal ka saunas. Mees, kellega me koos sauna kütsime, oli nende õemees. Ta sai surma Neveli juures. Hiljem ma kirjutasin ta isale, kus ja kuidas ta poeg surma sai. Jäime sinna ainult mõneks päevaks, sest kaht meest toita oli neile koormaks.

Tulime tagasi Tartusse. Masin oli nüüd juba remonditud ja sõitsime sellega Paidesse. Paide oli olnud see koht, kus ma hakkasin koolis käima ja mul oli seal tuttavaid. Käisin end meldimas Kirhakele, kes määras mulle elukoha, kus ma olin talle alati kättesaadav. Võttis autovõtme enda kätte ja pani püksitaskusse. TATRA auto oli Boschi-süsteemis: süüte võti on sissetorgatav ja tulede jaoks saab sellest võtmest pöörata. Süüteks lükkab kaks klemmi kokku ja seega ongi süüde sees, tulesid ei saa pulgaga tööle panna. Tahtsin autot pesema viia, aga võti oli majori käes. Vestsin puust paraja pulga, torkasin selle võtmeauku ja süüde oligi sees. Viisin auto pesemiseks jõe äärde. Varsti tuli sinna Kirhake teise masinaga järele ja küsis, kuidas ma olin saanud masina ilma võtmeta käima. Nägi, et olin kasutanud puupulka ja andis siis mulle autovõtme tagasi. Ta ei võtnud enam kunagi võtit mu käest ära, sest taipas, et sellest polnud käsu. Hiljem kui KAUNASES elasime ja major läks kuuks ajaks Saksamaale puhkusele, siis pidin auto esiotsa tungrauaga üles tõstma, ratta alt ära võtma ja ta pani siis selle ja ka tagavararatta tuppa luku taha, et neid sealt keegi kätte ei saaks.

Võimalus oli nüüd ööseks küla peale minna, sest kontrollida ei saadud. Peaasi, et olid hommikuks tagasi, elus ja terve nahaga. Mingit õppust siin ei tehtud. Sõjaväge ei tahetud kauaks tagalasse jätta. Maa päriselanikel oli ses suhtes aga hoopis teine vaade, arvestades kodumaa tulevikku. Osa mehi läks metsa nn. "rohelisse armeesse".

Meie ešelon tehti marsikorda. Kuhu sõit minema pidi, ei teadnud keegi. Kas rindele või tagalasse? Omalt kodumaalt välja aga kindlasti. Paaripäevase sõidu järele jõudsime Leedusse, Kaunase linna.

PANEMUINE

Seda nime kannab üks Kaunase linnaosadest, mis asub üle jõe. Sinna oli ehitatud uued kasarmud sõjaväe jaoks, samuti muud ehitused ja majad ohvitseridele. See kõik

Lk 52

võttis enda alla suure maa-ala. Majade ees oli lille- ja ilupõõsaste jaoks jäetud maa, mille ümber väikesed aiad ja siis kõnniteed. Neid lahutas sõiduteest puuderida. Hoonete keskele oli jäetud suur lage plats, arvatavasti harjutusteks nii meestele kui ka soomusmasinatele. Maju oli seal palju. Nii oli minu ja mu sõbra kasutada kaks tuba pehme mööbliga, mis vist kunagi oli kuulunud juutidele.

Meeskonnaruumid olid väga avarad ja muidugi ka ruumid köögi ja söögisaali jaoks. Need ei jätnud tõesti mitte midagi soovida. Sakslastel oli muidugi veelgi rohkem ruume kasutamiseks. Sinnasõidu ajal oli major Kirhake väga närviline, sest osa mehi hüppas enne kodumaa piiridest väljajõudmist rongilt maha, et minna "rohelisse armeesse". Kui me ešelon kohale jõudis, andis major mulle käsu minna toitlustaja juurde ja nõuda ta käest pudel konjakit. Sakslasest toitlustaja ei uskunud mu juttu ja läks ise majori juurde küsima, kas mu jutt õige oli.

Jõeäärne maa-ala oli liivane ja näis rohkem nagu suvituskoht. Suured puud olid kasvama jäetud. Osalt oli majade ümber maa peale puuplangud pandud, et oleks parem käia kui liiva sees. Õhtul tuli maalt või mujalt sinna inimesi, kes tahtsid midagi müüa või muidu äri teha. Rahvas käis seal õhtuti jalutamas, noored korraldasid tihti tantsupidusid. Talumehed vankritega müüsid põõsate vahel samagonni. Rahvast vedas üle jõe mootorita parv, missugust ma varem ei olnud näinud. Kesk jõge oli pandud tugev post pika trossiga, mille küljes oli siis parv. Parvel oli suur tüürilaud pika roolipuuga. Olenes sellest, kuhupoole tüüri hoiti, veevool pressis parve viltu ja see hakkas kalda poole liikuma. Kui kaldale jõudis ja rahvas oli maha läinud, pööras parvemees tüüri teistpidi ja veevoolu abil hakkas parv teisele kaldale tagasi sõitma. Nii pendeldas see parv kahe kalda vahet.

Major Kirhake läks nüüd kuuks ajaks Saksamaale puhkusele. Ma juba kirjeldasin, mis autoga tegema pidin. Muid instruktsioone ta mulle ei andnud. Sakslasi oli seal umbes kümmekond, kes endile ise toitu valmistasid, sest nähtavasti ei tahtnud või ei tohtinud nad eestlastega koos süüa. Üks sakslasest Oberwachtmeister [muuseas ka minu aukraad selles väeosas oli OBERWACHTME1STER] tuli minu tuppa ja tegi mulle korralduse majori puhkusel oleku ajal minna tööle kööki, aidata laudu katta ja teha muud vajalikku. Pidin minema juba sama päeva õhtul. Mul ei olnud kavatsusel seda teha, sest see mees ei olnud minu ülemus. Läksin pataljoni staapi järele pärima, kas niisugune korraldus on käsukirjast läbi läinud. Minult küsiti, kes mulle selle korralduse oli teinud. Ütlesin Tinter. Mul kästi talle "pähe anda" selle korralduse eest, sest niisugust ei olnud käsukirjast läbi läinud. Läksin hoopis suplema. Kui õhtul koju jõudsin, tuli Tinter minu juurde aru pärima, miks ma ei polnud tema korraldust täitnud. Vastasin talle, et mul pole seda kavatsuselgi. Lubas majorile sellest ette kanda, mida ma tal ka soovitasin teha.

Elu oli mul nüüd vaba. Käisin oma sõbraga, kes oli ka autojuhiks määratud, aga ilma autota, külas tekke vahetamas. Leedulased tahtsid meie sõjaväe halle tekke, et nendest endale lasta palituid teha. Õhtuti käisime seal, kus tantsiti ja oli noori ning vanu inimesi koos. Nii kadus suvine aeg kiiresti.

Lk 53

Nüüd anti mulle tagasi need kaks auto ratast luku tagant ja ma pidin autoga majorile jaama vastu sõitma. Teel koju rääkisin majorile kohe sellest vahejuhtumist Tinteriga. Major kuulas jutu ära ega vastanud sõnagi. Ka hiljem ei teinud ta sellest minuga juttu.

Autosõitusid tuli mul Leedumaal teha palju. Vahemaad linnadel olid pikad ja teed ei olnud sugugi paremad kui meie väiksemad liivased teed. Ei tea, mis õiendusi neil nii palju teha oli. Venemaa poolne piiriala oli partisane täis. Neid ajasid sakslased ise taga. Kirhake oli alati unine. Istudes autos jäi ta tihti magama ja piip kukkus tal suust. Ta ajas ka mulle une peale, sest olime tihti öösiti olnud tüdrukute jahis ja magamisest tuli puudus. Kui major ärkas, siis hakkas kohe oma piipu otsima. Küsis oma piibu järele ka minult, olgugi et teadis väga hästi, kus see oli -auto põrandal muidugi. Kui mul uni kippus vägisi laugu sulgema, siis tegin väikese peatuse, et vett lasta. Siis ärkas ka major kohe üles ja küsis, et mis nüüd lahti on? Ütlesin, et näe pressis peale ja pidin kinni pidama. Siis tuli ka tema autost välja sama asja ajama.

Sain sealt ka korraks kodumaal ära käia, sest isa oli mul vahepeal surnud. Kui paari päeva pärast väeossa tagasi jõudsin, siis selgus, et oldi kolitud uude kohta, otse linna sisse. Seda kohta nimetati "GRÜNE BERGE". Seal oli puust barakid. Ka sinna ei jäänud me kauaks, vaid pidime jälle edasi rändama.

OPERATIIVGRUPP "EDELWEISS".

Olime piirkonnas, kus kolme riigi - Leedu, Vene ja Poola - piirid kokku puutusid. Seal pidi olema palju partisane ja Saksa riigi vastaseid. Seda ala taheti neist puhtaks teha. Sellest operatsioonist võttis peale politsei rindepataljoni nr. 289 osa ka veel üks läti politseipataljon ja üks eestlastest moodustatud üksus. Meie kasutada oli ka üks soomusmasin ja luurelennuk "STORCH" (kurg), mis sai maandada peaaegu igale kohale, ka põllule.

Meie pataljon majutati ühte lühikese nimega maa linna. Major Kirhake sai korterisse ühe koolidirektori juurde, kes valdas ka saksa keelt. Major tegi mulle korralduse leida endale korter sinna lähedale, et oleksin talle kergesti kättesaadav. Läksin ühte majja ja ütlesin perenaisele, et siin tema elukorteris hakkan ma nüüd elama nii kaua kui meid seal peetakse. Samas korteris oli peale perenaise tütre ja poja ka veel kaks leedu tüdrukut, kes olid Kaunasest plehku pannud, sest neid taheti saata Saksamaale tööle.

Igalpoolt taludest veeti kokku võikaste ühte lagunenud juudi sünagoogi. Talumehele anti võimalus hobuse vankri ette rakendamiseks ja ka midagi söögipooliseks kaasa võtta. Inimeste evakueerimisega olid ametis lätlased, kellele see töö näis meeldivat. Meie pataljoni meeste ülesandeks oli loomade kokkuajamine. Hiljem viidi loomad raudteejaama, mis oli umbes 25 km kaugusel. See võttis mitu päeva aega ja niisuguseid voorisid tuli neil teha õige mitu. Inimesed aeti kokku suure hoovi peale varemete juurde, kus neid siis sakslased kontrollisid enne raudteejaama viimist. Kontrollijaiks ei olnud sõdurid, vaid saksa valitsuse ametnikud

Lk 54

kollases univormis GEBlETSKOMMISAR'ide mehed. Neil olid nuiad käes ja tõmbasid nendega tihti nii meestel kui ka naistele üle küüru, kui need vastu rääkisid. Need olid enamuses poolakad, või vähemalt oskasid poola keelt. Minu perenaine oli aga nähtavasti venelane. Üldse elas seal piirkonnas inimesi mitmest rahvusest.

Minu magamisasemeks sai diivan elutoas. Võtsin sellega magamiskoha ära ühelt leedu tüdrukult. Lätlased hakkasid ka inimesi majades kontrollimas. Tulid öösel meile sisse juba esimesel ööl, käskisid mind riietuda ja nendega kaasa minna. Ütlesin, et olen sõdur ja mul mundergi samas toolileeni najal. Said aru oma eksitusest, aga võtsid endaga kaasa perenaine poja ja tütre ning mõlemad leedu tüdrukud. Vanaeit nuttis ja oli väga õnnetu. Keskhommikul tuli poeg tagasi. Tal oli tunnistus, et töötab telefonivõrgus ja ka tütrel oli mingi töötunnistus olemas. Noid leedu tüdrukuid aga lahti ei lastud. Perenaine andis mulle nõu nad autoga koju tagasi tuua. Ma käisin tihti seal hoovis, kus inimesi kinni peeti. Väravavahid tundsid mind hästi. Sõitsingi autoga sinna hoovi. Keegi ei teinud mulle takistusi. Tüdrukud tundsid mu kohe ära ja jooksid auto juurde. Võtsin nad autosse ja lubasin tagasi koju viia. Keegi mind kinni ei pidanud ja see operatsioon õnnestus meil hästi. Nad kolisid nüüd lakka elama. Redeli tõmbasid ööseks enda juurde lakka. Ootasime igal ööl, et tullakse uuesti kontrollima, aga näis, et kohalikke inimesi enam ei kavatsetud kontrollida.

Taluhooned, mis olid inimestest ja loomadest tühjaks tehtud, põletati maha. Mõned majad jäeti siiki põletamata, sest sakslastel näis nendega mingi plaan olevat. Raske oli külade vahelt läbi sõita, kui majad põlesid. Sõitsin kord ühest mahapõletatud külast läbi, kui nägime siga küla serval kraavis kõhuli maas. Major käskis kinni pidada, et siga autosse panna. Mulle see sugugi ei meeldinud, sest siis oleks tulnud jälle hakata autot pesema. Ütlesin majorile, et see on kult ja tema liha ei kõlba süüa. Major sikutas seda siga, mis hirmus ja püüdis uurida, et kas on ikka kult. Ütles, et saab vähemalt seepigi, kui mitte muud midagi. Andisin nõu saata hobusemees järele kuldi äratoomiseks, millega ta oli ka kohe nõus.

Ükskord tahtis major jällegi lugeda palju lambaid kokku oli. Mehed pandi rivisse, jäeti väike vahe, kust lambad pidid lugemiseks läbi minema. Osa lambaid oli juba august läbi läinud, kui ülejäänud hakkasid neile tormiselt järele jooksma. Nad hüppasid üles õhku, isegi üle meeste peade, kukkusid maha ja kogu lugemisest ei tulnud midagi välja. Ühel vanaeidel oli lehm ära võetud. Nuttis seal meeste ees mis hirmus oma lehma taga. Üks eestlastest käski naisel tuua pudel viina, siis saab endale veel parema lehma kui endine oli. Järgmisel päeval oligi eit tagasi pudeliga. Sai endale lehma ja läks tagasi nägu naeru täis.

Käisin tihti raudteejaama vahet. Ükskord oli mul ka sakslasi kaasas. Ühe talu teeotsa juures oli poiss, nii kaheteistkümnene. Mul kästi kinni pidada. Hakkasid uurima, mis mees see poiss niisugune oli. Ta seletas, et on sõjaväes, aga lastud, koju, sest ema olevat kodus üksi. Auto jäeti teeotsa juurde ja sakslased läksid vaatama, kes tal seal kodus on. Poiss läks kõige ees. Kui jõuti maja juurde, läks poiss kohe majja sisse. Kirhake aga vaatas enne ringi, et kas saab midagi ka endale

Lk 55

kaasa võtta. Kui nüüd tuppa mingi, siis ei olnud poissi enam kuskil, oli kadunud kui tinatuhka. Terve maja otsiti läbi, aga poissi ei leitud. Ema kurtis ja nuttis, et läks nüüd ja uputas vist ennast järve. Järv oli sealsamas lähedal. Nüüd võeti poisi ema kaasa ja viidi raudteejaama.

Vooridest, mis jaama jõudsid inimeste ja hobustega, võeti hobused rakmetest lahti ja aeti vagunitesse. Kotid viljaga pandi teise vagunisse. Vankreid oli kogunud juba nii palju, et need pandi hoovis üksteise otsa. Naised eraldati meestest. Nuttu ja oigeid olid kõik kohad täis. Kui ma teistkordselt jaama jõudsin, siis käskis major mul selle poisi ema tagasi koju viia, sest ta ei olnud meie poolt kinni võetud. Naisel oli hea meel, kui kuulis, et saab koju tagasi. Meie pataljoni mehed ajasid sinna raudteejaama loomi. Rong rongi järel veeres inimeste ja hobustega Saksamaa poole. Loomi, lambaid ja sigu oli seal igal pool teede ääres ja põldudel. Kokkadel oli supikeetmiseks materjale külluses.

Nii kestis see jaht inimestele ja loomadele seal mõned nädalad. Siis liikusime edasi rohkem Venemaa suunas. Seal tegutses palju partisane ja teedele oli pandud miine. Teemiinid olid lihsalt puukastid täis kollast lõhkeainet. Sütikuks oli metallist kapslike. Meie väeosa rändas külast külla ülesandega julgustada.

Läksime ka läbi IDRICA'st, kus oli meie lennuväe osad, kes käisid ööseti pommitamas. Peatusime seal ainult ühe öö. Läksime ikka edasi, kuni jõudsime piirkonda, kus asus Eesti Diviis rindel.

RINDEL NEVELI JUURES

Uuestimoodustatud ja Saksamaal väljaõppe saanud mehed saadeti nüüd rindele Neveli järvede vahelisele maa-alale. Meie sinna jõudes anti ka meile osa rindelõigust.
Relvastus oli meie pataljonil viletsam kui Eesti Leegioni üksustel. Tagavara meeskonnad majutati küladesse. Minul oli ikka see väike TATRA sõiduauto alles. Sõitsin sellega kaunis tihti mööda maastikut ja selle kere hakkas juba keskelt alla vajuma. Sassii puudus tal ja seepärast ei kannatanud välja rohket maastikusõitu. Õnneks ei sattunud ma autoga miini otsa sõitma, aga nägin juhust, kus üks VOLKSWAGEN sattus maamiinile. Selle tagumisel istmel sõitis eesti ohvitser Kurg. Miin lõi auto tagumise osa nii paljaks, et Kure tahmast kukalt võis näha minu autost. Teinekord sattus meie kokk köögikatlaga miini otsa. Hobusel oli plahvatusest tagumine jalg murdunud ja ta tuli surmata. Kokal oli aja jooksul kogutud hulk sulepatju, mis olid tal istme all ja need olid nüüd kõik maas laiali.

Seisin autoga lepiku ääres, kui nägin meie endist pataljoniülemat Harald Riipalu hobusega ratsutamas. Ta märkas mind, ratsutas minu juurde ja tuli hobuse seljast maha, et juttu ajada. Ta küsis, kas sakslased mind vangi ei pannud tolle autoõnnetuse pärast Tartus. Ta oli õnnetuse ajal autos. Ütlesin talle, et mul oli ikka õigus, rooliratas oli enne juba vigane.

Meie elasime ühes vene majas, kus oli suur ahi (petsku) sees. Magasime parajasti ahju peal, kui õues käis kõva kärgatus. Korraga läks kõik nii valgeks nagu

Lk 56

väljas ja võisime näha otse taevast. Olime seal mitmekesi, aga keegi meist viga ei saanud. Toa lagi ja katus olid aga läinud.

Viimaks jäime ühte külla peatuma, kuhu sakslased ka oma staabi majutasid. Minu auto oli nüüd juba täitsa vilets ja sõidukõlbmatu. Parkisin ta maja ühte otsa ja katsin õlgedega kinni. Sideohvitseridega oli tehtud ümberpaigutusi. Major Kirhake oli määratud lätlaste juurde ja meile tuli sakslane dr. major Hersmann. Temaga ma sõitudes veel ei käinud. Nii ei olnud mul mingeid kohustusi ega ülesandeid.

Enamus küla majadest olid tühjad ja võisime asuda elama ükskõik missugusesse neist. Ühes majas, köögi lähedal, küpsetasime endile liha kartulitega. Panime liha malmist potiga tule paistele keema. Kartulid pesime ja panime ahjuesisele tule paistele küpsema. Pöörasime neil teise külje ja nii saime üleni pruunid küpsed kartulid endale. Oli külm ja lähedalolev jõgi jääga kaetud. Kandis juba isegi inimest. Läksin vaatama, kas saab kala püüda, aga kalu seal ei olnud.

Käisin uurimas, kas on kohti, kuhu külarahvas ehk midagi oli maa sisse peitnud enne külast väljaminekut. Külmetatud maal on kaevatud kohas hoopis teistsugune härmatis kui mujal. Niisuguses kohas torkasin traatora maa sisse. Maha oli maetud enamasti köögiriistu ja vahel ka vilja. Mehed hakkasid nüüd linnaseid kasvatama, et õlut teha. Peaaegu igal talumajal oli oma saun. Mehed tegid endale sauna. Viimastele saunaskäijatele hakkas saun juba külmaks jääma. Et ei oleks vaja sauna puhastama hakata, pandi sellele lihtsalt tuli otsa. Nii põletati seal palju saunahooneid.

Sakslased olid endale valinud muidugi kõige parema maja külas. Seal olid ka eestlastest tõlgid ja muud asjaajajad. Kord nägin seal majorit rinnuli laua peal lamavat. Kaks noort vene tüdrukut hõõrusid tal selga. Nähtavasti oli ta kunagi lugenud, et Napoleon oli lasknud hõõruda ka oma selga Venemaal külmaga. Mulle tegi see palju nalja. Tüdrukud ei tahtnud nähtavasti ta selga hõõruda. See oli väga karvane.

Varsti avastasid meie ohvitserid, et olin mees kellel polnud midagi teha ja auto seisis õlgede alla maetult. Auto jäigi minust sinna ja enam ma seda ei näinud. Mind saadeti nüüd teise külla, kus olid ka mehed staabist. Minu ülesandeks sai valve vahtkonna üle ja meeste vahipostile saatmine. Kord said meie mehed kätte vene tüdruku, kellel oli sinel ja püss seljas ja nägi välja just kui sõdur. Ta võeti vangi ja hakkas staabi meeste toiduvalmistamise eest muretsema. Hiljem ta seletas, kuidas oli sõtta sattunud ja kus tema asjad on maha maetud ühes järgmises külas. Sinna oli umbes 10 km maad. Üks staabi ohvitser tegi mulle korralduse minna meestega sinna külla, kus tüdruku asjad olid maha maetud. Läksime viiekesi kahe reega, et kui ühega midagi juhtub, siis on parem võimalus tagasi pääseda. Igaühel olid püssid ja padrunid kaasas ja ühel mehel isegi püssigranaat (granaat, mida saab püssist välja lasta). Umbes paaritunnise sõidu järel jõudsime sinna külla. Küla, mille nime ei tea, oli inimestest tühi ja täitsa vaikne. Majad kahelpool teed tihedalt üksteise kõrval. Ei ühtegi elusat olevust polnud näha, ka mitte lindusid. Kassid olid mitmel pool toas ahju ees kõngenult. Nähtavasti surnud nälga. Koerad olid vist inimestega kaasa läinud, kassid aga olid koju jäänud. Lumi oli juba meetrikõrgune ja vaevalt oli loota

Lk 57

sealt mingit peidukohta leida Ka ei paistnud see küla ja koht seda moodiga, kuidas tüdruk oli seda kirjeldanud.

Järsku nägime umbes seitset meest kaitserõivastuses meile lähenevat. Nad nõudsid meilt tunnussõna [KENNWORT], mida aga keegi ei olnud meile andnud. Mõned meist tahtsid kõhuli lumme pikali visata. Keelasin neil seda teha. Parem oli püsti jääda, sest tulijad võisid olla siiski sakslased ja nad olid ka paremini relvastatud. Nad olidki sakslased ja me saime kõvasti hurjutada, et meil polnud tunnussõna. Õnn oli, et nad meile kohe tuld peale ei tõmmanud. Läksime siis tagasi, ilma et oleksime tüdruku asju sealt leidnud. Ohvitser ütles, et me peame sama ülesannet veel kord täitma, aga ei ütelnud kuna.

Jõulud jõudsid kätte. Oli vaja minna metsa jõulukuuske tooma. Läksime kahekesi - mina ja Uuseni Heino. Metsa juures sattusime kokku partisanidega. Viskasime ennast kõhuli lumme ja läks lahti laskmiseks. Lumi oli sügav, aga karjamaa maastik lage ja põgeneda ei olnud võimalik. Pimedas pääsesime tulema, ilma et kumbki meist oleks viga saanud.

Jõgi oli küll jääs, aga see ei olnud küllalt tugev tankidega üleminekuks. Teiselpool jõge oli algul metsariba, siis põllud ja taamal küla, kus olid partisanid sees. Ööseti käis seal venelaste lennuk maandumas. Tõi nähtavasti toitu ja laskemoona meestele. Tegime otsuse neid seal puistama minna. Retkest võttis osa 10 meest. Metsa all oli naisi ja lapsi, ka mesipuud olid sinna toodud, samuti sigu, lambaid ja hobuseid. Me olime huvitatud rohkem hobustest, kui kõigist muust ja võtsime mitmed neist endaga kaasa. Kui hakkasime tagasi pöörduma, siis nägime suurt hulka mehi tulemas üle põllu, püssid seljas. Meid oli arvuliselt liiga vähe, et nendega lahingut pidama hakata. Ka ei teadnud me, kas neid oli veel rohkem tulemas. Tegime kiiret minekut ilma lahingut pidamata.

Ainult väikesed grupid eestlasi oli pandud meie poole jõge valvele. Jõululaupäeval
murdsid venelased sealt läbi. Meie mehed ei hakanud neile vastu. Seal oli ka üks kitsas jalakäijate sild. Venelased trügisid sealt rüsinaga üle nii, et mõned kukkusid vette, sest osa jõge oli ilma jääta. Nende huraatamist oli kuulda isegi meie külla. Käisime seal järgmisel päeval. Nägime, et mõned neist olid jõkke uppunud.

Ühes kohas oli metsavahe nii seitsme km laiune ja sealt ei saanud üksik masin päevavalgusel läbi sõita, ka öösel mitte, ilma et ei oleks seda rünnatud. Nii koguti kokku rohkem masinaid ja mindi sealt läbi üheskoos, sest siis ei julgenud partisanid neid rünnata. Päeva ajal võis näha seal mehi gruppides liikumas. Meie mehed öösel sinna ei läinud. Siis liikusid seal partisanid, kes panid ka miine. Kolm erariides meest tulid pimedas teeäärde, kükitasid maha ja panid priimuse põlema. Sellega soendasid nad maad, kraapisid siis sula muda sisse augu ja panid sinna miini. Ise hoidsid palituhõlmad lahtiselt koos, nii et neid ega priimusetuld näha polnud. Päeva ajal tegid meie mehed tuld ja soojendasid ennast selle paistel. Öösel võtsid koha üle partisanid, kes jätsid isegi venekeelse kirja maha, et pange suuremaid halge tulle, nii et neist jätkuks kuni nende tulekuni.

Lk 58

MARKETENDERI PÄEVA ÄPARDUS

Marketender on sõjaväelaste kauplus, mida tuuakse meestele rindele järele. Enamasti viinad ja suitsud. Mu vanal sõbral, kellega ma elasin ühes Kaunases ja juba Eestist alates koos olin, oli siin nüüd üks veomasin, millega ta vedas mehi. Sel päeval oli tal koormaks marketenderi kaup, et seda viia meestele rindel. Ta sõitis meie juurest läbi. Tal olid jalas uued valged vildid ja ta näis olevat igatpidi heas tujus. Julgestuseks oli koorma otsas veel 4-5 meest kuulipildujaga. Vanem veltveebel, elukutselt sõjaväelane istus sõbra kõrval juhiruumis. Meilt ära sõites läksid nad ses suunas, kus oli sakslastel viimane varupunkt. Sinna koguti masinad kokku enne metsast läbiminekut, sest üksikult ei lubatud masinatel metsast läbi sõita. Mehed mu sõbra autost olid kõik enda arvates väga julged, ega hakkanud ootama teiste autote saabumist. Sealt mitte väga kaugel, enne kui mets peale algas, oli üks väike surnuaed, mis oli natuke kõrgema koha peal kui tee. Vene partisanid olid endale seal surnuaial positsioonid sisse võtnud, kõigil valged kaitsevärvi riided seljas. Neid oli võimatu eemalt märgata. Nemad aga nägid üksikut veomasinat tulemas ja tõmbasid sellele tule peale. See sündis nähtavasti nii ootamatult, et enda kaitseks ei saadud võibolla isegi pauku vastu lasta. Veltveebel ja autojuht olid juhiruumist välja tiritud ja tääkidega läbi torgatud. Partisanid said muidugi suitsuja viina sõjasaagiks. Järgmisel päeval leiti ühest külast, kus need partisanid maganud olid, ka maast eesti suitsude konisid.

Jõulupühad ja uusaasta olid juba möödas, kui hakati meie mehi rindelt välja vahetama ja meil algas marss raudteejaama. Seal pidutseti nii kaua kui vajalik arv vaguneid oli kohale toodud ja sai algust teha peale laadimisega. Meie sõit läks tagasi Tallinna. Majandusülemal muidugi pidi teada olema meie hobuste arv, aga meil oli 12 hobust rohkem kui õigus. Kellelgi tekkis hea idee, kuidas ülemusi alt vedada. Igasse vagunisse lubati panna ainult 10 hobust, peadega vaguni ukse poole. Meie mehed panid aga vaguni kumbagi otsa põiki, teiste hobuste taha, veel ühe hobuse. Seega oli hobuseid vagunis kümne asemel kaksteist. Kui kontrollimisel vagunisse vaadati, siis nähti ainult 10 hobuse pead ja nende arv klappis. Vaguni keskel, hobuste vahel, olid heinad, mille peal hobuste eest hoolitsejad magasid. Päeval Tallinnas vaguneid maha laadides oleks olnud probleeme, sest alati oli pealtvaatajaid, kes tahtsid näha, mida vagunites oli. Õnneks jõudsime kohale öösel ja mahalaadimisega läks hästi. Ma olin pataljoni arsti ja velskeriga ühes kambas. Kolme peale oli meil kaks hobust - üks suurem must ja teine väiksem kõrb hobune. Panin sellele nimeks PARTISAN. Minul oli auto. Sain sellega hobustele heinu tuua ja otsida koha, kuhu hobuseid paigutada. Leidsin Liivalaia kandis ühe pommitamisel kannatanud tühja maja, millele ei näinud omanikku olevat. Panime hobused sinna varjule nii kauaks kui leidime neile uue omaniku.

Üks keskealine naise soovis hobust osta. Viisin ta neid vaatama. Talle meeldis see väiksem kõrb hobune. Seda tahtis ta osta oma isale, kes elas kuskil Peipsi kandis. Ta kutsus meid oma korterisse õhtusöögile ja paari päeva pärast korraldas jälle uue olengu, sest hobust ei saanud ta kohe isale viia, vaid pidi enne temaga

Lk 59

rääkima. Läksin ühel päeval hobustele juua ja heinu viima. Musta hobust ei olnud enam seal. Käisin neid söötmas ja jootmas iga päev ja mõnikord isegi mitu korda päevas. Paar päeva hiljem oli ka kõrb hobune kadunud. Kurtsime naisele, et hobused on kadunud ja meil pole võimalik oma söögivõlga talle tasuda. Selle peale lõi ta käega. Parata polnud midagi, hobused olid läinud ja kes hakkab siis seda söögivõlga vaestelt sõduritelt nõudma. Kuidas need hobused sealt kadusid, kes seda teab. Võis arvata mitmet moodi. Teised mehed olid enda arvates oma hobustele parema koha leidnud. Nad olid need viinud hipodroomi tallidesse. Ohvitserid olid aga haisu sellest ninna saanud ja neilt võeti hobused ära. Nii läks meil kõigil äri tegemine vett vedama.

TALLINNA POMMITAMINE 9. MÄRTSIL 1944.

Elasime Vabriku tänava koolimajas. Ühel õhtul panin end riidesse, et minna oma õele Koplis külla. Olin jõudnud just alla koolimaja ukse juurde, kui nägin helgiheitjate
tulesid taeva all. Üks tulevihk valgustaski üht kõrgel lendavat lennukit, mis paistis valge ja väga väikene. Arvatavasti oli venelaste luurelennuk ja hiljem võis tulla rohkem lennukeid. Otsustasin sel õhtul majast mitte välja minna, sest meil oli maja all suur ruum, mida häda korral võis kasutada pommivarjendiks. Läksin tagasi oma ruumi. Varsti pärast seda oligi kuulda pommiplahvatusi linnast. Õhutõrjehäire töötas kogu aeg ja pommide lõhkemisi oli kuulda igalt poolt. Eraisikuid tuli sinna ruumi varjule pommitamise eest ja ka meie, sõdurid, olime seal. Umbes tunni aja pärast jäi vaikseks ja siis mindi appi kraami välja tooma neile, kelle majad olid pommitamisest põlema läinud.

Selles piirkonnas olid enamuses puust majad ja kui seal tuli lahti läks, siis põles mis hirmus. Tõusis ka suur tuul. Viljandist olid appi sõitnud tuletõrjeautod. Need panid veevoolikud raudteerööbaste alt läbi ja võtsid vett Snelli tiigist. Tulekustutamine ei läinud kergesti ja hulk maju põles maha. Sõdurid olid kraami välja toonud majast, kus elas Estonia baaripidaja. Nad olid leidnud diivani tagant viinapudeleid ja olid varsti endale "hääled peale saanud". Läksin kesklinna. Igal pool oli maas klaasikilde purunenud akendest ja need krabisesid jalge all. Paljude kaupluste aknad olid purunenud ja teati rääkida, et saksa ohvitser olevat kohapeal maha lasknud ühe saksa sõduri, kes olevat tahtnud midagi vaateaknalt näpata. Niisuguses olukorras ei tohi hakata midagi varastama, sest sel puhul võib oodata surm ilma kohtuotsuseta. Vartsi järgnes teine pommirünnak, mis oli nõrgem.

Järgmisel päeval tuli mul minna Rotermanni juurde meestele leiba tooma. Mitmes kohas oli tee kinni ja tuli sõita ümber, et läbi pääseda. Hiljem selgus, et meie koolimaja vastas olevasse majja oli pomm langenud, mis aga ei lõhkenud. See oli neljakordne maja ja otse koolimaja vastas. Pomm olevat 200-250 kilone. Pomm oli sisse tulnud katusest, läinud läbi kõikide korruste keldri põrandasse, kus sakslased selle välja kaevasid. Mitmes kohas põlesid majad veel hommikulgi. Urla maja vastas olid põlenud trammivaguni risud. Nii oli meil koolimajaga õnne olnud. Kui see oleks ka hävinud, siis võib-olla poleks meil olnud kuskile elama minna.

Lk 60

Meil tuli plaan raadiosse esinema minna, sest seal korraldati sõduritunde. Ka mina võtsin sellest osa. Laulsime viiekesi laulu "Kalevite kants" ja veel ühe laulu.

Selgus, et minul ei olnud saksa autojuhtimise luba. Eesti juhiluba ei olnud maksev ja mul tuli minna luba saama ja eksamit tegema. Ühel päeval läksin Vaksali puiesteele, kus olid sakslastel barakkides töökojad. Saksa ohvitser, kes pidi mind eksamineerima oli Saksamaale sõitnud. Üks allohvitser küsis minult, kas ma mõistan mingit metallitööd teha, neile töökotta tööle jääda kuni ohvitser Saksamaalt tagasi tuleb ja kas või uksehingesid teha, mida raske saada ja neil hädasti vaja. Nad ise valmistasid puukaste, aga hinged nende jaoks puudusid. Neid ei saanud kustki osta. Minu küsimuse peale vastas, et teevad neid puukaste kraami Saksamaale saatmiseks. Tööriistu oli neil igasuguseid, ka neid, mis mulle vaja läks. Tegin valmis ühe paari hingi ja viisin need talle vaatamiseks. Ta kiitis, et need on sama head kui poest ostetud hinged ja nurus mind nende juurde tööle jääma. Mina tahtsin aga tagasi oma meeste juurde, kui olen oma eksami sooritanud. Jäin sinna siiki tööle umbes nädalaks ajaks neile hingi valmistama. Mulle toodi selleks isegi vaskplekki.

Meil oli eestlastest mehi, kes käisid mööda maad kraami kokku vedamas. Nad vahetasid bensiini vastu kraami ja muretseid igasuguseid dünamoid maarahavale tuuleratta jaoks elektrivoolu saamiseks.

Ühel päeval jõudiski see ohvitser tagasi ja tegin koos temaga oma proovisõidu. Laskis mulle sõita läbi linna ja siis minna Toompeale uut sõiduluba saama. Ütlesin, et olen sõitnud juba sõja algusest peale ja mitte keegi ei ole minu käest niisugust uut luba küsinud. Kust see uus korraldus nüüd.

Elu Tallinnas oli korras nii kaua, kui tuli käsk, et pean minema Karevetele selle majori juurde.

KONJU

Politsei rindepataljonist moodustati nüüd politsei rügement. Ülemuseks oli eestlane major SAIMRE ja sideohvitseriks sakslane Dr. Major Hersmann. Pärast NEVELI lahingust tagasijõudmist ei olnud mul õieti enam autojuhi kohta, sest minu masin oli hävinud lahingute ajal. Mind ei olnud määratud käsukirjaga enam selle saksa majori autojuhiks. Mulle ei meeldinudki olla tema autojuhiks, sest olin harjunud sõitma endise sideohvitseri major Kirhakega. Meelega jäin tihti hiljaks. Ta elas Kadriorus ja pidin teda igal hommikul sealt linna sõidutama. Kord küsis tema veltveebel minu käest, et kas tahan teda sõidutada või mitte, millele vastasin eitavalt. Paari päeva pärast teatatigi mulle, et neil on nüüd uus FAHRER-LEHRER ja ma soovisin neile õnne uue autojuhi puhul. Talle oli kasutada antud uus ameerika Chevrolet, mille ukselingid ühe külje pealt ta juba paar päeva hiljem vastu trammi puruks sõitis. See rindepataljon kolis nüüd Tallinnast Ambla ja sakslased lõid endale staabi Karevete mõisa.

Maanteed hoiti lumest lahti niikaua kui võimalik, et oli võimalik ka Amblast otse Riiga sõita. Lumevallid olid mõnes kohas autokatuse kõrgused. Ühel sõidul Riiga selle uue autojuhiga oli major Hersmann Lätis jõudnud ühe silla juurde, mis

Lk 61

oli õhku lastud. Lumise teega järsu pidurdamise tagajärgi võib juba iga autojuht ette arvata. Vette nad veel ei vajunud, vaid pääsid õnneks viimasel minutil. Staapi tagasi jõudes saatis major kohe nõudmise Tallinnasse, et saada tagasi oma endine autojuht tema käsutusse. Tallinnas olime majutatud Vabriku tänava koolimajja ja mul oli seal vaba elu. Parata polnud midagi, pidin ikka selle majori autojuhiks hakkama.

Major ütles ka, et mina olen ainult autojuhiks. Kui sõitudelt tagasi tulen, siis ei ole mul vaja autot pesta, vaid seda teeb see teine autojuht, kelle nimi oli Treimann. Neil oli ka üks REO veoauto, millega teised autojuhid hakkama ei saanud. Pidime sellega Kadrinast pataljonile leiba tooma. Vabal ajal sõitsin kaasa, et proovida, mis sel masinal siis viga pidi olema. Ühel päeval tuli käsk Tallinnast, et olen määratud rügemendiülema autojuhiks ja läksin tagasi Tallinna.

Staap asus Tallinnas Laia tänava viimases majas, just Rannavärava juures. Auto oli MERCEDES BENZ kattega, mida vist naljalt keegi kunagi ei olnud kasutanud ja jäi ka minust kasutamata. Uste kohad oli madalamad ja neist tuli üle astuda. Auto oli väga kiire ja küllap ehitatud põgenejate kinnipüüdmiseks. Oli aga suur kummide "röövel" ja kandsin alati tagavarakumme kaasas, sest sõja ajal valmistatud sünteetilised autokummid ei pidanud palju vastu külgmistele hõõrumistele ja kulusid kiiresti. Rügemendi pataljonid asusid Amblas, Pärnus ja veel kuskil Läänemaal, kuid koha nimi pole meeles, olgugi et käisin kord rügemendiülemaga seal.

AMBLA sõit. Oli külm aprillikuu hommik, auto aga lahtine. Major Saimre käskis mul sõita Toompeale, et tuua sealt reisikasukad, sest muidu oleks olnud liiga külm sõita. Toompeal oli varustuse laenutamiseks ladu. Pärast kasutamist tuli laenatud ese sinna tagasi viia. Meiega sõitsid kaasa veel kaks kaptenit, eestlane kapt. Otsing ja sakslane näpitsprillidega ninal. Nimetasin majorile, et neil kaptenitel on ainult vihmakuue moodi palitud seljas. Kas need on küllalt soojad, eriti kui nad istuvad tagumisel istmel, kus tuuletõmbus suurem. Major ütles, et nad on sõdurid ja peavad ise enda eest hoolitsema.

Kui jõudsime linnast välja Lasnamäe kohale, siis vajutasin "piibu" põhja ja vaatasin peeglist, kuidas kaptenid selle peale reageerisid. Nad tõmbasid oma mütsi paelad lõua alla ja surusid end nii madalale teineteise vastu kui võimalik. Maantee oli üldiselt lumest puhas, aga siiski külmetanud põhjaga. Piibe maantee aga oli veel lumine, tee rohkem metsavaheline ja seal pidin sõidukiirust vähendama. Õhtul pimedas jõudsime tagasi Tallinna. Kohale jõudes ütles sakslasest kapten, et ta ei tule enam kunagi selle masinaga sõitma.

Amblas olnud pataljon kolis nüüd Narva rindele KONJU külla varupataljoniks. See koht asub Vaivarast Jõhvi poole. Ka meie rügemendi staap kolis sinna. Ühe talu karjamaal lõime selleks telgid üles. Meie asukohta vist venelased kunagi ei avastanud, sest nad ei tulnud meid pommitama. Kui aga keegi sõitis natukene mere poole oleval maanteel, siis tõmmati kohe kahurituli peale. Sealt tuli ühest teatud lõigust alati kiiresti läbi sõita.

Sõja- ja muud karistusvangid kaevasid meile sinna jooksukraave ja kaevikuid. Sõduritel oli täielik puhkus ja nad ei teinud mingit tööd. Oli ilus suvine aeg ja

Lk 62

enamasti käidi ringi palja ülakehaga. Mulle oli nüüd see saksa major nuhtluseks kaelas. Õhtupoolikuti pidin teda viima Toila külla jooma.

Ühes Toila talus oli sakslastel mingisugune toiduladu, kus oli ka viina. Hersmann oli sellest kuidagi teada saanud ja hakkas seal joomas käima nagu siga rukkis. Ööd olid sel aastaajal väga lühikesed. Nii umbes päikesetõusu ajal hakkasime siis koju tagasi sõitma. Major oli nii joobunud, et ta ei saanud isegi korralikult autos istuda. Selle servad olid ju madalad ja ma pidin majorit ühe käega kinni hoidma, et ta sõidu ajal autost välja ei kukuks. Järgmisel hommikul lesis ta siis lamamistoolil poolalasti ja pleekis päikese paistel. Kui õhtu kätte jõudis, siis läks jälle sõit Toila poole. Nii käis see päevast päeva.

Osale karjamaast, kus me telgid olid, oli kasvanud ka lepik peale. Seal oli ka mingi kraav ja sinna koos teise autojuhi Treimanniga lõime endale telgid üles. Ülemus keelas meil magada väljapool ettenähtud piiri. Nii kolisin mina sealt ära, aga Treimann jäi edasi. Tema sõitis nüüd TATRA autoga, kuid käis sõitmas väga harva ja enamasti päevitas päikese käes.

Ühel päeval tahtsid eesti ohvitserid minna kusagile Kiviõli kanti külasse jooma. Selleks neile minu autot ei antud, aga Treimanniga nad sõita ei tahtnud. See sõit korraldati siin nii, et mulle anti kasutada see Tatra auto ohvitseride sõidutamiseks sinna külla. Sinnasõidu ajal märkasin, et käigukast tegi nagu rohkem lärmi kui tavaliselt. Järgmisel päeval pidin aga veel kedagi metsateed pidi sõidutama, kus mul tuli sõita enamasti madalamate käikudega ja siis ütles käigukast üles. Ei saanud enam käike sisse ega välja vahetada. Veomasina slepis, kogu meie kamp peal, veeti meid siis lähemasse töökotta, mis asus ühes mõisas mere ääres. Seal oli sakslastel töökoda, aga mehaanikuteks peamiselt venelased. Saksa leitnant rääkis nendega vene keeles. Käigukast võeti lahti ja leiti, et see oli täiesti kuiv. Öeldakse kuiv nagu tolmas. Masin oli saadud otse Tallinna töökojast ja nähtavasti oli unustatud õli sisse panemata ja Treimann võttis selle vastu, ilma et oleks osanud seda järele vaadata.

Saksa ohvitser süüdistas mind sabotaažis ja lubas mind kohta kätte anda. Pidin talle siis selgeks tegema olukorra, et see ei olnud üldse minu süü. Ei tea, kas selle äparduse pärast autoga või seal kraavikaldal edasi magamise pärast, aga Treimann jäi kadunuks ja kellelgi ei olnud aimu, mis temaga oli juhtunud.

Major Hersmann tahtis minna jaanipäevaks Riiga politseikindralile külla. Sõitsime enne Tallinna. Vihma sadas kuni lõunani ja ilm oli võrdlemisi külm, vaatamata kesksuvisele ajale. Niisuguse vihmase ilmaga oli sõit lahtises masinas ebamugav. Läksin Toompeale ja laenasin endale laost reisikasuka. Õhtupoolikul jäi vihmasadu vähemaks ja viimaks hoopis ära. Alustasime sõitu Tallinnast Riia poole. Mina istusin rooli taga suures reisikasukas. Major Hersmann naeris mind selle pärast, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Märjamaale jõudes küsis major, kas sealt on ehk ka temale võimalik kasukat saada. Vastasin, et võibolla Pärnus on niisugune ladu olemas, kust saab kasukat laenata. Sakslastest nähtavasti ei teadnud keegi, et on võimalik laenutada niisuguseid kasukaid.

Läti pinnal tegid noored poisid ja tüdrukud igal pool jaanituld ja soojendasid ennast, sest ilm oli külm ka seal kandis. Riias saime andmeid, kus me võisime

Lk 63

kindraliga kokku saada. 30 km teiselpool Riia linna oli lätlaste suvituskoht. See pidi juba enne sõda neil suvituskohaks olema, sest sinna oli püstitatud rida väikseid suvemaju. Ühes majas oli suur ümmargune laud igasuguste roogadega kaetud 10-12 inimese jaoks. Me mõlemad istusime ka sinna lauda. Major keelas mul viinavõtmise, set olin autojuht. Kindral aga ütles, et ega sel päeval tagasisõitu ei tule ja järgmiseks päevaks, kui sõit lahti läheb, on viina mõju kadunud. Pärast sööki läks see kamp hiljem mootorpaadiga sõitma, kas jõele või merele. Ainult mina jäin selle laua taha edasi istuma ja tegema, mis heaks arvasin.

Järgmine päev oli ilusam ja soojem. Kui hakkasime tagasi sõitma, siis ei olnud enam külma kannatamist. Selle masinaga sai Tallinna ja Riia vahet sõita umbes kolme tunniga, vaatamata meie kõveratele ja kitsastele teedele.

Kobrujutud hakkasid ringi käima, et meid viiakse Lätimaale venelaste vastu sõdima, kes on ajanud kiilu rindesse, et Tukkumi juures mereni välja pressida.

DÜNABURGI (DAUGAVPILSI) LAHING.

Meile ja ka teistele pataljonidele tehti korraldus end seada valmis sõiduks rindele. Hakkasime jälle kõige oma varustusega raudteejaama kolima ja kui ešelon valmis oli, siis läks sõit lõunasse. Ei peatatud isegi Riias. Raudteeliin jookseb siin paralleelselt DÜÜNA jõega, mis on kaunis suur jõgi. Jõudsime välja Dünaburgi linna juurde, kus sõit läks edasi rohkem lõunasse. Kolm jaamavahet edasi oli Läti piiripunkt ja ka laiaroopalise raudtee lõpp. See oli ZEMGALE. Need, kellel raudteega on tegemist olnud või seal töötanud ehk mäletavad seda nime, mis oli meie endistele punastele vagunistele sinna otsa trükitud, kust neid kokku haagiti. Mõnikord oli see nimi täiesti välja kirjutatud, teinekord oli ainult täht "Z" värvitud. Zemgalest edasi algas kitsaroopaline raudtee. Klassivagunitel, millega edasi sõideti, vahetati seal rattad ümber See viidi läbi väga kiiresti. Tungraudadega tõsteti vagun üles, rattapaar veeretati alt ära ja uus paar pandi asemele. Laagrid olid nii asetatud, et neid telje alumisel poolel ei olnud. Meie ešelon laaditi seal jaamas maha. Rongid liikusid tagasi Dünaburgi poole. Vedur, vaieriga suur konks taga, vedas siis selle osa raudteeliinist puruks. Konks tõmbas enne raudteeliini maast üles ja siis liiprid roobaste küljest lahti.

Rügemendiülem major Saimre käskis mul auto kiiresti maha laadida, et saaksime vaatama minna, kui kaugel need venelased oma vägedega olid. Peale major Saimre tulid autosse veel tema adjutant ltn. Kore ja saksa sideohvitser Hersmann. Sõitsime kuni ühe metsavahi majani välja. Seal olid sees sakslased, kes juhatasid, kui kaugele me sõita võisime. Meile anti kaasa üks sakslane, kes teadis kui kaugel olid venelaste eelpostid. Hersmann ei tahtnud nähtavasti edasi sõita, sest kurtis, et tal olla kõht lahti pidevast vitamiinide puudusest. Ütlesin ltn. Korele, et siin on vitamiinide ja teiste miinide rohkus, mille pärast Hersmann ei tahtnudki kaasa tulla.

Seal kandis oli väga palju metsa. Teispool metsa algas põllumaa, mis näis olevat kõrgem kui riba heinamaad, kus kasvas kasepõõsaid ja näis olevat vesisem.

Lk 64

Teiselpool seda heinamaa riba oli kõrgem koht, kus kasvas rukkis. Seal oli ka üks talumaja ja ma märkasin sealt venelasi rukkisse jooksmas. Vaevalt olime jõudnud autoga selle heinamaa riba juurde, kui saime tuld venelastelt. Püssituli oli tihe ja saime ka käkituld kord ühelepoole ja siis teiselepoole autot. Hüppasime kõik autost välja põõsaste vahele varju. Ma panin enne veel mootori seisma, et auto põlema ei hakkaks, kui see pihta saab. Kui tulistamisele vaheaeg tuli, siis hüppasin autosse, käivitasin masina ja pöörasin auto ümber, et tagasi sõita. Põllu keskele jõudes algas uus tulistamine. Granaate lõhkes ümberringi, isegi mulda lendas autosse, aga õnneks ei saanud me ühtegi granaadikildu pihta. Pääsin autoga üle künka vaenlase vaatluse alt ära. Peatasin auto ja jäin ootama teiste tulekut, et siis koos tagasi sõita. Ootasin asjatult tükk aega ja sõitsin siis tuldud teed tagasi. Major Saimre oma adjutandiga jõudis tagasi külla, kus me peatusime, alles õhtuks ja ütles mulle, et näe vanka tahtis sind juba esimesel päeval mättasse lüüa. Tahtis küll, aga ei saanud, oli minu vastus.

Olukord selles rindelõigus oli segane. Seal kasvas enamasti mets ja oli ka harvalt põllumaad. Kes teab palju neid sakslasi seal oligi ja needki olid arvatavasti alles hiljuti kokku klapitud üksused. Meie üksus oli küll nime järgi rügement, aga arvatavasti ka mitte õiges tugevuses. Minu kasutada oli ikka veel see kiire Mercedes Benz auto. Enamuses kasutasid seda eesti ohvitserid. Sakslasi ma sõidutasin palju harvem. Juhtus nii, et ka see auto kukkus rikke pärast reast välja ja ma pidin ta viima sakslaste välitöökotta parandusele. Auto tagumine ass oli õõtstelg, mis tähendab seda, et poolteljed olid tal liigenditega nagu kartaanil. Üks neist liigenditest oli kulunud või koguni murdunud ja tegi hirmsat häält sõites. Vaatamata sellele, et see oli saksa masin ja isegi rindel oleks pidanud olema selle tagavaraosi, neil seda tagavaraosa ei olnud. Töökoja ülemus kutsus mind niikauaks enda juurde tööle, kuni vajalik osa Saksamaalt kohale tuleb. Lubas mind võtta seal isegi toidule. Järgmisel päeval hakkas rinne nihkuma tagasi ja meil tuli hakata töökojaga tahapoole liikuma. Panin oma auto vaieriga teise auto sleppi ja liikusime mitu päeva mere suunas. Rokkadel oli üks must vares, mitte nagu meie mustja hall, vaid täitsa must. See oli kokkadega suur sõber, sest need söötsid talle liha. Taganemisel lendas ta kogu aeg meie kohal ja järgmises peatuse oli jälle meie juures.

Ühel päeval saabuski Saksamaalt tagavaraosa minu masinale ja tegime auto kohe sõidukõlblikuks. Töökoja ülem laskis täita paagi bensiiniga ja juhatas mulle teed oma väeosa juurde. Sõitsin juhatatud kohta, kus aga kohalikud inimesed ütlesid, et meie väeosa oli seal öösel peatunud, aga hommikul vara minema läinud. Olin nagu peata kana. Pärisin mitmelt poolt, kas on seal nähtud eestlaste väeosi, aga kellelgi ei olnud aimu. Mõned koguni kuulsid sellest esimest korda. Läti talumahed ei lubanud võõraid inimesi oma talu lakka magama minna, sest kartsid, et suitsetavad ja panevad veel hoone põlema.

Pidasin isegi plaani, et sealt kandist varvast visata ja tagasi Eestisse minna. Sildade juures üle Düüna olid aga igalpool "ketikoerad" (sõjaväe politseinikud), kes nõudsid dokumente (Fahrbefehl) ja ilma selleta üle silla ei lastud. Ei saanud ka enam palju ringi sõita, sest bensiin hakkas otsa lõppema. Ühel päeval nägin tee peal

Lk 65

hulkuvat eesti sõdurit ja võtsin selle oma autosse. Sel mehel oli hõlma all tükk suitsetatud sealiha. Ümber hulkudes oli ta ennast sellega mingil viisil varustanud. Andsin talle nõu see vahetada sakslaste juures bensiini vastu. Muidu sai bensiini ainult kirjaliku sõidukäsuga, aga peki eest sai seda ka ilma dokumendita. Nii neid asju riigi kraamiga aeti. Järgmisel päeval korjasin veel ühe eesti sõduri autosse. Kust nad tulid või mis põhjusel väeosa juures ära jooksid, ei tea, aga lahingute ajal juhtub ikka olema hulkuvaid mehi.

Ühel päeval vaatlesime, kuidas sõjameeste voorid taganesid talumeeste hobustega ja mitmel olid isegi vene naised kaasas. Neis voorides oli ka eesti sõdureid. Küsisin neilt andmeid oma väeosa kohta ja leidsin selle üles juba samal päeval ja nii algas mul taganemine koos oma väeosaga.

Umbes Düüna keskjooksul oli üks suurem raudteejaam ja asula, kuhu jäime ajutiselt peatuma, et laadida oma väeosa riismed rongile. Selleks varuti meid vagunite ja platvormidega. Mehed olid sõjasaagiks kaasa toonud ka lahingu ajal mahajäetud loomi. Neid ei lubatud rongile laadida, aga kavalusega katsusime seda siiski teha. Panime loomad platvormvagunite keskele ja heinad nendele ümber nii kõrgelt, et maast vaadates veiste pead näha ei olnud. Õnneks olid loomad vagused ja ei teinud häält, kui ešeloni sakslasest ülem kontrollima tuli, et sõiduluba anda. Vaatas läbi kõik vagunid ja uuris platvorme, aga nägi ainult heinahunnikuid. Pärast seda ei olnud enam mingit kontrolli. Hiljem Tõnismäel märkasid küll inimesed, et aia äärde olid lehmad lõõga pandud. Need olid Lätist toodud.

Kuigi kauaks ajaks meid rahule ei jäetud. Tuli uuesti minna vaenlase vastu sõdima, sest käisid kuuldused, et venelane oli Tartu suunas läbi murdnud ja üle Emajõe Laeva välja jõudnud. Meie politseirügement oli meeste arvult kokku kuivanud ja sellest ei olnud rindeüksust. Moodustati uus rügement nr. 38 major ELLANDI juhtimisel. Major Saimre sai endale ühe pataljoni juhtimise.

KÄREVERE LAHING.

Uueks saksa sideohvitseriks (Verbindungs Offizier) oli meil Hauptmann Preusner. Minul oli nüüd Tatra sõidumasin, mis oli toodud töökojast. Kas ta päris uus oli, seda ei tea, aga sõidukorras küll. Laadisime Tallinnas kõik oma varustuse rongile ja kuulu järgi pidi sõit minema Emajõe äärde otse lahingusse. Keskpäevaks olime juba TABIVERE (end. VOLDI) jaamas. Laadisime siin maha ja meeskond hakkas jala marssima rinde poole, läbi Koogi alevi Laeva välja. Meie staap majutati Laeva koolimajja ja meeskond viidi Emajõe äärde. Kärevere mõisast paremale poole on enamasti metsad. Põllumaad seal ei olnud. Eelmisel päeval enne meie sinnajõudmist oli seal juba lahingut peetud, sest vene eelväe üksused olid juba Laeva juurde välja jõudnud. Ühe Omakaitse ja ka teise Leegioni mehe laibad leidsime hiljem ühest metsatukast. Sakslasi tundus seal rohkem kui eestlasi olevat ja neil oli muu varustuse kõrval ka tanke. Eestlastel olid ainult püssid ja käkipildujad (granaadiheitjad). Raskeid relvi meil ei olnud.

Lk 66

Järgmise päeva keskhommikul tuli üks venelaste tank metsast välja. Võib-olla ta ei teadnud, kelle väed seal võisid olla. Sakslaste tankitõrjesuurtükk (PAK) võttis ta kirbule ja juba esimese lasuga sai tank pihta ja hakkas põlema. Kuulu järgi olid sakslased seal juba 27 venelaste tanki puruks lasknud. Üks neist oli talu juures pooleldi tee peal, pikk kahuritoru üle tee, nii et ei pääsenud kõrgemate masinatega sealt mööda sõitma. Sakslased panid granaadi selle torust sisse ja lasksid nii toru tükkideks. Ka üks venelaste veomasin sõja- ja sidematerjaliga oli upakil. Uurisin, mis asju neil seal koormas oli olnud - kõik enamasti ameerika kraam. Veoauto oli Studebaker, elektrijuhtmed, kaablid, suitsud, saapad, kõik Ameerikast. Venelased said AMI'de käest kõvasti varustust. Hommikuks olid ellu jäänud venelased öö jooksul teisele poole Emajõge tagasi läinud. Nad olid teinud silla üle jõe allapoole veepinda, nii et seda näha ei olnud, aga üle käia sai.

Meie naabriks oli major Saimre pataljon, meist põhjapoole ja neist edasi olid toodud sinna lahingusse ka soomepoisid. Esimesed päevad olid tegevusrikkad, sest venelased pressisid kõvasti peale. Nende siht oli nähtavasti Pärnu kandis mereni välja jõuda. Neile olid nüüd tugevamad väeosad vastu toodud ja nad ei jätkanud selles suunas survet nii kõvasti kui alguses. Meie väeosadel oli ka palju kaotusi. Meie naabruses oleva pataljoni nr. 37 ülem major Saimre sai 29/30. augustil 1944 surmavalt haavata Õvi küla juures ja soomepoiste pataljoni ülem sai surmavalt haavata 2. septembril

Venemaal moodustatud eestlastest väeosade ülemaks oli Pärn. Nendel oli teine suund. Tartu ja sealt lõunapool olevad alad olid kõik venelaste valduses. Eesti väeosad tulid üle Emajõe Luunja kandist ja sealt edasi suunaga mitte Tartu vaid Maarja Magdaleena poole ja sealt Jõgevale. Vahilt ja Vasulast suunaga põhja poole, kust nad jõudsid edasi kiirelt, sest ainult nõrgad väeosad olid neil seal vastas.

Kui vaenlase väed peksti tagasi üle Emajõe, siis jäi Kärevere - Õvi vahelises rindelõigus vaiksemaks. Laeva-Kärevere tee on enamasti sirge. Kärevere külast mõisa poole viival teelõigul ei saanud sõita, sest seal oli neil kuskil vaatepunkt ja anti kohe tuld. Mul tuli tihti sõita kohtadesse, kus olid sakslaste komandopunktid ja tähtsamad osad. Sõitsin mööda külavaheteid ja karjakoplitest läbi.

Ühes lepikus asuvas majas oli sakslastel kas raadio- või muu sidejaam. Seal elas edasi üks vanem naine, aga sakslased olid üle võtnud suurema osa majast. Naine läks üle õue, seasöögi ämbrid käes ja tõmbas ennast küüru kui kuulis kuulide vingumist. Enamasti lasti aga käkkidega (sõduri keeles väikse granaadiheitja miinid). Kui need kukuvad pehme maa peale, siis tungivad enne lõhkemist maa sisse ja löövad ainult mulda tornina üles, aga kilde maa ligi laiali ei lenda. Kõva maa peal lõhkedes on aga kildudest haavata saamise võimalus palju suurem. Seda teadis ka nähtavasti see naine, et kui mürsk just otse pähe ei kuku, siis pole midagi karta ja tegi oma talitusi õuel.

Siin taludes leidsid nüüd varju ka paljud Tartust põgenenud naised, kes magasid lakkades ka päeva ajal. Kui läksin ohvitseridega taludesse asju ajama, siis vaatasin, mis nad seal lakas tegid. Neid oli seal mitmes talus. Kas nad ei julgenud päeva ajal välja tulla või olid saanud sakslastelt selleks käsu, ei tea.

Lk 67

Hiljem toodi sinna rindele otse Saksamaalt värskeid sõdureid võib-olla koguni rinnet üle võtma. Pärisid, kas seal tuleb talvel kõva külm ja sajab lund? Andsin nõu ehitada endale kõvad punkrid, sest talv tuleb väga külm. Sakslasi oli siin ja nende varustus oli palju parem kui eestlastel. Meie väeosade olukord oli ka ses suhtes halvem, et meil puudusid sidevahendid ühenduse pidamiseks teiste väeosadega. Raadiod puudusid täiesti ja olid vaid mõned rullid kaablit, millega sai staap ühendust pidada ainult lähemate üksustega. Kaugemate üksustega sidepidamiseks kasutati kas mind autoga või käskjalgu, aga vahemaad olid pikad.

Ka oli pahandust omapoolse granaadiheitjate tulega, mis hakkas juba oma meestele eesrindel selga tulema. Granaadiheitjal on toru jalgade peal, mille alumised otsad on maa sees. Granaat lastakse torust käsitsi sisse. Kui see langeb sütiku peale, siis granaat heidetakse torust välja ettenähtud suunas, vajaliku kaugusega laskejoonega. Niimoodi järjest tulistades aga vajuvad jalad ikka rohkem ja rohkem maapinna sisse ja lennujoon muutub kõrgemaks, vähendades laskekaugust. Seega tuleb nende tuli eelpostidele järjest lähemale ja isegi neile selga.

Meie sideohvitser oli rahulik ja tasakaalukas mees. Käisin temaga iga päev sõidus. Käisime nii sakslaste kui eestlaste juures. Suurt lahingutegevust seal siis ei olnud. Meie pataljon oli nagu viimane selles lõigus ja vaenlasi seal palju vastas ei olnud. Sideohvitseri kannupoisiks (tentsik või Putzer) oli üks noor väga elav poiss, keda ma juba varem tundsin, sest ta oli juba politseirügemendi juures olnud käskjalaks. Tema ülesandeks oli hoolitseda oma ülemuse toidu ja ka majanduslike tehingute eest. Ta kandis hoolt ka minu eest, kui olin eemal oma üksusest.

Et rinnet nii järsku maha jätta võidakse, sellest ei olnud aimugi enne, kui selleks käsk saadi. Mul oli kavatsus sel ööl veel neid Tartust tulnud tütarlapsi vaatama minna ja oleksin koguni maha jäänud. Nendega oli mul juba varem suhted loodud päeva ajal ja plaanis oli minna sel ööl jala üle põldude ja läbi koplite. Jäin oma minekuga natuke hiljaks ja see oli mulle õnneks. Taganemine algas sel ööl.

See oli mu viies ja viimane lahing Eesti pinnal. Mis ees seisis, näitab tulevik.

KODUMAALT LAHKUMINE

21. septembri öösel 1944. aastal tuli käsk kõikidel sõjaväeüksustel Eestist lahkuda ja nii pidid Eesti sõjamehed oma kodumaa maha jätma. Hakkasime jala Põltsamaa suunas liikuma. Minu väike sõiduauto oli veel alles, aga seda kasutas peamiselt sideohvitser. Mina pidin teda sõidutama ja tema andis käske liikumisel. Esimesel ööl jõudsime Põltsamaale. Siit läks suund edasi Viljandi poole. Viljandimaal paljud põllumeestest rakendasid hobused vankrite ette, et põgeneda. Küsisin ühest talust piima joogiks. Vastati, et ei ole. Läksin kaevu juurde ja tõmbasin ise kaevust nõu piimaga välja.

Viljandis oli ALKO keldrisse pääs igaühel vaba ja võis võtta missuguseid jooke tahes. Keldri põrand juba ujus viinast ja veinist. Liikusime edasi lõuna poole. Viimase öö Eesti pinnal veetsime piiriäärsetes taludes. Sakslased ütlesid, et nüüd jätame Eesti maha. Igaühe otsustada on, kas jääb maha või tuleb kaasa. Venelane oli

Lk 68

oma nina juba peaaegu mereni lükanud ja tahtis Iklast tulevat teed Lätimaale läbi lõigata. Meie pataljon paigutati Lätis selles lõigus rindele. Seal peeti ägedaid võitlusi ja palju meie mehi sai surma. Meie staap asus Riia linnast 15 km kaugusel Pihkva ja Ikla teeristmel. Mul tuli sõita iga päev staabi ja rinde vahet. Ühel päeval astusime sisse ühte läti tallu ja küsisime endale süüa. Perenaine ütles, et tal ei ole meile midagi anda. Pliidi kohal oli üks suur lobudik. Vaatasin üles ja nägin seal kolme sinki rippuvat. Käsksin käskjalal nimega JÜRIS, kes oli hakkaja poiss, võtta nuga ja üks sinkidest sealt alla tuua. Ise valvasin ukse juures, et perenaine peale ei satuks. Viisime singi õue ja hakkasime endale võileibu tegema.

Sõjamürin Riia kandist tuli järjest lähemale ja ühel päeval tõmmati meie mehed rindelt ära. Uusi voore Eestist enam juurde ei tulnud. Meid viidi Riiga. Sadamas seisis suur kaubalaev ja selle laadimine oli täies hoos. Meestega ei olnud probleeme. Need läksid trepist üles laevale. Minu auto pidi aga ootama, kuni muu kraam oli pääle laaditud ja siis pandi see laevaluugi peale, sest mujal ruumi ei olnud. Vaatasin pealt kuidas saksalased omavahel riidlesid. Küllastes mundrites Gebietskommisariaadi meestel oli kolm suurt kasti. Madrused panid juba köied neile külge. Laeva kapten keelas ära laadimise. Tuli ise alla ja küsis mis kraam kastides on. "Kollasevatimehed" ütlesid, et on ametlikud paberid. Kapten käskis kohapeal ära põletada. Kutsus kohale madruse ja käskis sel üks kastidest lahti teha, et näha mis sees oli. Kastis olid toiduserviisid. Sama lugu järgmise kastiga. Kapten keelas kastide pealelaadimise. Mehed läksid vastasikku tülli. Kisasid üksteise peale ja sõimusõnad lendasid vastastikku, nii et ila lendas. Õhtul toodi veel läti tsiviilelanikke laevale ja pimeduse saabumisel hakkas laev liikuma.

Käisin laevas ringi uurimas, mis kaupa oli kaasa võetud. Alumine laevaruum oli hobuseid täis. Laevalagi oli sõna tõsise mõttes puupüsti inimesi täis. Ainult lätlasi. Kui laeva liikuma hakkas, siis hakkasid inimesed laulma. Sõnadest ma aru ei saanud, aga küllap olid vist isamaalised laulud. Kõik olid kurvad. Laeva nimi oli DONAU. Öösel kella ühe paiku hakkas laevakere värisema. Käisin põhjust uurimas. Muudeti suunda ja pandi kiirust juurde, sest oli vene allveelaeva rünnakuoht.

Laeva kapten päästis seega laeva. Selle kurss oli muutunud ja venelane kaotas kontakti. Hommikuvalguses hakkas paistma juba GOTLANDI saar. Laev võttis jälle uue suuna, nüüd juba GOTENHAFENI peale. Oli ilus ilm kui laevalt lahkusime. Hiljem kuulsime, et sama laev oli saanud torpeedotabamuse.

Riiast olime lahkunud 3. oktoobril ja Gotenhafenisse jõudsime 4. oktoobril.

[Einherjer]

Väga asjalikult kirjutatud, on tunda ka sihukest nooruslikku sädet

[Wiking]

Jah, päris head, mulle ka meeldivad.

[Arensburger]

......See oli viimaseks päevaks 36. pataljonile. Sellest päevast peale meie pataljon enam ei eksisteerinud. Ohvitserid saadeti laiali teiste väeüksuste juurde. Meie pataljoni ülem Riipalu läks Saksamaale LEEGIONI juurde. Ülejäänud mehed saadeti Näituse tänava koolimajja elama. Seal hakati siis jälle uut väeosa moodustama. Mina oma autoga jäin ikka sakslaste juurde.....

E.Pello kirjapandu on üks vähestest mälestustest 36. pataljoni kohta. Peale selle on põhjalik info Karl Gailiti poolt kirja pandud.
Ülaltoodud Pello väite põhjal loevad paljud seda päeva ka 36. pataljoni lõpuks. Tegelikult formeeriti 36. pataljon 1943.a. mais uuesti. Tõsi küll, lühikeseks ajaks - umbes pooleks aastaks.

[MOrav]

Eks seepärast siia üles paningi, ja selle õigustusega, et tekst on avalik juba enne olnud. Eks mälestusi (käsikirjas) ole ka 36. pat kohta veel, aga mõne "vaimse Leiba" ilkumise materjaliks pole tahtnud neid siia panna.

Ja nojah, väidetavalt formeeriti 36. pat milllagi märtsist maini uuesti, mais oli kirjas rindepataljonina; sept-is oli pataljoniülem major Heinrich Artur Kaschan (1898–1945 Magadan) ja pataljon ise Ostrovis. Sept-dets 1944 liideti 286. pat-ga.

Eks milllagi puhkehetkel lasen Pello ülejäänud sõjaaja osa ka skännerist läbi.

[MOrav]

[lk 68]

ROSENBERGI KÜLAS IDA-PREISIMAAL

Gothenhafenis ei olnud pikemat peatust, sest seal ei olnud kohta, kuhu majutada nii palju mehi. Meid viidi Rosenbergi külla, natuke raudteest eemal, suure maantee ääres. Küla moodustasid kolm talu, millel olid oma põllud või põllupidamine ja ülejäänud majapidamistel olid ainult aiamaad olemas. Koolimaja oli suurem hoone, kuhu paigutati mehed magama. Sealsed talud olid suured ja neil oli töölisi talutööde jaoks. Hoovi peal oli maja töölistele, kus elas 20 poola tüdrukut. Nende tööks oli

69

päeval suhkrupeetide korjamine põllult. Selles piirkonnas kasvatati igal pool suhkrupeete. Nende korjamiseks kasutati kaheharulist kahvlit, millega peet maa sest välja kangutati. Kahvli harud pidid seejuures jääma mõlemale poole peeti ilma seda vigastamata. Katki ei tohtinud peeti teha, siis andis peremees tüdrukule kepiga üle turja. Peedid lõigati liistudeks ja pandi suurde kasti, mis kaherattalise käru peal olid. Suured jämedate jalgadega hobused vedasid koorma aeglaselt koju, kus nad enne vabrikusse viimist lasti läbi masina. Toit viidi tüdrukutele hoovimajja ja õhtul neid sealt välja ei lastud. Uksed pandi ööseks lukku.

Käisin ka neid peedipõldusid vaatamas. Muld oli must nagu Doni basseinis. Põllud olid tasased ja kive ei olnud kuskil näha. Enamasti lamedad ja lagedad. Ainult kraavikallastele olid istutatud puuderead ja kaugelt vaadates oli ainult neid näha.

Sõjameestele siin õppust ei tehtud ja ka muid töid ei olnud vaja teha. Nad ainult sõid ja magasid, aga neile oli ka puhkust vaja. Mulle anti aga uus töö juurde. Sideohvitseri naine pidi olema pärit kusakilt Leedust või sealsest piirkonnast ja oli sõja ajal sinna sugulaste juurde elama asunud. Kuna rinne oli juba sinna kanti välja jõudnud, siis ei olnud sideohvitseril oma naise täpne asukoht teada. Ta helistas telefoniga ja otsis naist taga iga päev. Ta näitas mulle ka oma naise pilti ja kirjeldas missugune ta välja näeb. Mina pidin päevas kaks korda autoga jaamas naisele vastas käima.

Raudteejaam oli väike ja ka reisijaid vähe. Nii ei oleks olnud palju vaeva ta naist nende hulgast ära tunda. Käisin siis kaks korda päevas jaamas, aga asjatult. Lõpuks arvas sideohvitser, et ta naine ei ole ikka vist temaga kontakti saanud ja tuleb sõita tema juurde, aga bensiini meile siin enam ei antud, sest seda oli vähe. Ta siiski lubas muretseda bensiini, et saaks seda sõitu naise juurde ette võtta. Sinna oli tükk maad. Tee läks esmalt ELBINGi, kust algas uus Autobahn, mis oli ehitatud just enne sõda. Sealt läks tee Königsbergist läbi veel tükk maad edasi.

Ühe suure talu omanik oli noorevõitu mees. Teda sõduriks ei võetud, sest tal oli üks jalg sirge ja viskas seda kaarega, kui käis. Poola tüdrukud ütlesid, et kui ta trepist üles läheb, siis oleks nagu harilik jalg all. Nad arvasid, et sõjast eemale hoidmiseks ta ainult simuleeris, et ta jalg oli põlvest sirge. Aitasin tal Jürisega siga tappa ja Jüris lootis, et saame selle töö eest ka tüki värsket liha. Võta aga näpust, sakslane oli nii ihne ja ennast täis, ega pidanud meist sugugi lugu. Tapetud siga tehti enamasti vorstideks ja riigile tuli anda ära ettenähtud norm nagu igalpool mujalgi.

Ühel päeval siis võtsime sõidu ette naise otsimiseks Juba hommikul vara läksime teele. Königsbergi jõudes oli juba pime. Seal ei lubatud enam tuledega sõita. Tuli läbi linna sõita. Keerasin aknaklaasid alla, et paremini näha, kes ees läheb või vastu tuleb. Tuli aeglaselt sõita. Panin momendiks tuled põlema, et paremini näha. Kaks hobust mul otse ees, tiisel peaaegu tuuleklaasist sisse tulemas. Pidurdasin järsku. Hobuste silmad olid pimedas tuledega nagu lambid peas. Öösel jõudsime juba sinna kanti, kus pidi meie arvates rinne olema. Sideohvitser päris igalt poolt oma naise järele. Seletati, et naine peaks olema ühes pagarikompaniis,

70

kus ta olevat juba tükk aega olnud. Naine oli tal kena noorevõitu ja elujõuline. Isegi väike laps oli tal. Nähtavasti ei olnud naisel tahtmist sealt lahkuda.

Magasime öö seal ja hommikul algasime tagasisõitu. Nad rääkisid oma elust ja riidlesid kogu tagasisõidu ajal. Elbingi autobahnil oli mul gaasipedal kogu aeg põhjas ja mootor ei kannatanud seda välja. Üks kepsulaager sulas ära. Mootor hakkas kolisema, aga sideohvitser ei olnud sellest üldse teadlik. Selgitasin talle, mis olukorras mootor oli. Edasisõit võis isegi väntvõlli ära rikkuda. Ta küsis, kas meil on mingit võimalust edasisõiduks. Andsin talle nõu aeglasemalt sõita. Auto oleksime pidanud nagunii varem või hiljem ära andma, sest pataljon ei eksisteerinud ja pidi laiali minema. Järgmisel nädalal pidi hakkama kolimine

NEUHAMMERI õppelaagrisse.

Jõudsime kuidagi koju tagasi. Järgmisel päeval pidin viima masina ühte linna, mis ei olnud väga kaugel. Seal võeti meie masin jälle sõjaväe varustuse arvele. Töökoja ülem kuulas kolinat auto mootoris ja ütles, et sellega sõita ei tohi. See oleks sabotaaž. Vastasin, et sel põhjusel ma selle auto sinna tõingi. Seal oli õuel suur hunnik pabereid ja kõiksugu eestikeelseid dokumente, mida põletati. Nähtavasti oli sinna hiljuti ka eestlasi taganenud.

Sideohvitser ütles mulle, et tal tuleb minna läänerindele. Lubas naise koju viia ja ise rindele minna. Andis mulle veel pudeli konjakit ja suitsu. Meie meeskonnad koos ohvitseridega lahkusid. Neist jäi maha vaid kümmekond meest likvideerimiseks, nagu sõjaväes seda nimetati. Ka mina jäin sinna. Elasime koolimajas ja mängisime kaarte tubakapakkide peale, mille väärtust hinnati 20 margale. Üks eestlane oli endine ülikooli mees, kes organiseeris toidutoomist dokumentidega nii, et nädala esimesel poolel tõi toitu ühest ligemast linnast ja nädala lõpu poole paberitega Danzigist. Kui neid kippus üle jääma, siis said osa ka saksa naised. Varsti tuli ka meile käsk valmis seada sõiduks Neuhammeri õppelaagrisse, mis ei asunud väga kaugel Poola piirist.

NEUHAMMER

Õppelaagri maa-ala oli liivane ja väga suur. Põllumaaks see ei kõlvanud. Sinna olid ehitatud majad peale, mitte elamiseks vaid sõdurite väljaõpetamiseks. Telliskivist ehitused olid vist juba varem püstitatud ja seda kutsuti Heidenburgi laagriks. Ajast ja arust läinud puust lobudikkudesse pandi siis meie väeosa, et siis vä[l]ja sorteerida, kuhu igaüks minema pidi. Politseiriietus tuli nüüd uue mundri vastu ümber vahetada, sest kuulusime nüüdsest peale SS-i alla. Mina ja nii mõnigi teine minusugune magasime seal mõnda aega ühes suures ruumis. Ei leitud kohta, kuhu meid paigutada või missugust aukraadi anda. Olin politsei auastmega OBERWACHTMEISTER, aga eesti auaste oli mul allohvitser. Nüüd siis anti mulle tagasi mu endine aukraad ja mind määrati sidekompanii (Nachrichten) juurde. Seal oli grupp eesti poisse, kes kandsid kollakaspruune mundreid - RAD mehed. Neile tuli anda morse kursuseid, milleks oli seal mitu meest, kes seda ala tundsid. Toim-

71

kondades ei tulnud iga päev olla, vaid vaheldamisi, nagu kompanii korrapidamiselgi.

Käis ringi kõmujutt, et siit on võimalus minna üheks kuuks Saksamaale puhkusele. Andsin kah avalduse sisse. Pidi olema aga aadress, kuhu tahtsid minna. Mul oli tuttav kooliõpetaja Mälgi, kes elas Geislingenis. Enne puhkusele minekut tuli meil ka õppustel käia. Õppeplatsil tehti meile riviõppust ja maastikul käis õppus telefoni alal. Seda tegi Elvast pärit baltisakslane saksakeelsete käsklustega. Meie hulgas oli ka üks endine politseinik pärit Võrumaalt. Ta oli pikakasvuline tugev mees ja kandis veel ikka eesti politsei mundrit, sest laost ei leitud tema mõõdule vastavat mundrit ja tal tuli oodata, kuni rätsep talle uue mundri tegi.

Kord rivis seistes ütles meile kamandaja, et pöial tuleb hoida sõrmede juures ja mitte üksi omaette. Oli külmavõitu ilma ja kõigil olid kindad käes. Ta märkas, et vaatamata uuele korraldusele pöial sõrmede juurde panna, üks meestest seda ei teinud. Kamandajal läks juba elu täis, et seda korraldust ei täidetud, läks mehe nina alla ja käratas talle peale. Mees tõmbas kinda käest, tal ei olnudki pöialt olemas. Kamandaja läks pettunud näoga rivi ette tagasi.

Meie nooremad ohvitserid ei olnud kõiki saksa määrusi veel läbi lugeda saanud. Kord tulime tagasi õppustelt mööda metsateed. Tee oli lumest vaba, aga tee kõrval oli kaunis paks lumi. Kästi laulu teha ja mehed hakkasid laulma, aga see ei tulnud nii hästi võimsalt välja nagu oleks pidanud. Ohvitser käsutas mehed tee kõrvale lumme "pikali ja püsti" tegema, nagu see kombeks Saksa sõjaväes. Allohvitserid ei läinud seda kaasa tegema, vaid jäime neljakesi tee peale. Mina, kui kõige vanem auastmelt, läksin leitnandi juurde ja ütlesin, et määruste kohaselt tuleb enne "pikali ja püsti" tegemist kõik sidevarustus panna tee peale maha, seda ei tohi teha telefonide ja pikkade lattidega mis neil käes on. Muidu võivad mõned neist kaotsi minna. Küsis, kas see on tõesti nii määrustes. Kutsus mehed tagasi tee peale ja laskis kontrollida, et kas kõik varustus oli alles. Ühel telefonil oligi vänt kadunud. Käskis lumest otsima minna, ehk keegi leiab üles. Nüüd oli häda käes, sest sakslasest varahoidja ei võta seda aparaati vastu ja tuleb teha ettekanne ülemusele.

Meie vanema generatsioone ohvitsere oli sinna toodud võrdlemisi palju. Nad ei teadnud saksakeelseid käsklusi, ega osanud neid ka õiges kohas kasutada. Neilt võeti ohvitseri õlakud ära pandi selle asemel neli kuppu kandilises asendis. Mida pidi see tähendama ja kuidas tuli neid mehi kõnetada? Sel viisil sai ka nendega riviõppust teha, sest muidu ei tohtinud seda ohvitseridega teha. Nad olid kõik muidugi seepärast õnnetud .

Õppeplats oli kaetud tsemendiga ja seal sai õppust teha ka vihmase ilmaga. Platsile mahtus korraga riviõppust tegema mitu meeskonda korraga. Pahandus tuli aga sellest, et kui lasksid mehed endast liiga kaugele minna, siis ei olnud vajalik enam käsklusi kuulata. Selleks oli vist 100 m. Toit oli, nagu harilikult väljaõppel, vilets. Seepärst taheti minna lahingusse, et paremat toitu saada.

Ühel päeval tuli käsk, et kõik laagris olijad peavad saama veregrupi märgi. Mul juhtus peaaegu, et pidin ääre pealt sellest märgist ilma jääma, sest olin siis kompanii korrapidaja. Sakslasest ülemus küsis, et kas olen juba ambulantsis käinud

72

seda märki saamas. Vastasin, et olen teenistuses korrapidajana. Ütles, et see ei tee mingit vahet, tuleb lasta ära teha. Hiljem oli mul sellega palju pahandusi.

PRAHA

Minu puhkuseluba oli valmis ja sellel oli veel kolme mehe nimed, sest mina olin allohvitser ja puhkuseluba oli meil ühine. Läksime jaama, aga kuhu ja kelle juurde sõita? Loale oli küll märgitud, kelle juurde oleks tulnud minna, aga sellel ei olnud aimugi, et nii mitu meest külla tulemas oli.

Kuulu järgi pidi see pank, kuhu meie sõjaväes teenitud raha sisse maksti, asuma Prahas. Nüüd tekkis meil mõte sealt läbi sõita ja proovida, et ehk saame kuidagi omad rahad sealt kätte. DRESDENI jaamas, mis oli üks suuremaid sõlmjaamu, tuli ümber istuda teisele rongile. Jaamaülem uuris meie pabereid ja küsis miks me tahame sõita ida poole, kui meie sihtkoht asus hoopis lääne pool. Läksin isegi temaga ühte ruumi, kus oli suur kaart seinal ja ta püüdis leida seda kohta, mis oli ette nähtud meie sihtkohaks. Geislingen oli vist selleks liiga väike linn, et seda tolle kaarti pealt leida. Mina omalt poolt ajasin peale, et tahame oma reisi jätkata üle Praha, mille peale ta vastus oli unmöglich, aga lõpuks lõi siiski käega ja laskis meil minna Praha rongile.

Jõudes kohale, tuli esmajärjekorras minna Ortskommandantur'i, mis on kohalik saksa ametasutus, kus määratakse kindlaks koht, kus saab ööbida. Muidugi okupeeritud maades oli see asutus nende valitseda, kes selle maa olid vallutanud. Meie paberid vaadati järele ning küsiti kust tuleme ja kui kauaks kavatseme sinna jääda. Saime korterisse võrdlemisi kaugele südalinnast. Oli vana mahajäetud maja ja enamasti tühi. Põrandalauad olid mädanenud ja suurte aukudega. Luba anti meile üheks nädalaks seal linnas peatumiseks. Ka toidukaartid saime ja kõik paistis korras olevat. Sõitsime sinna trammiga ja veetsime seal esimese öö. Meile see koht aga ei meeldinud, sest maja oli lagunenud ja kaugel linnast. Järgmisel päeval läksime uuesti sama mehe juurde, kes oli meid korterisse paigutanud ja selgitasime talle, miks me ei olnud oma korteriga rahul. Mees oli ühe jalaga saksa leitnant ja ta ei paistnud olevat kõrk meie vastu. Pakkus mulle isegi suitsu. Seletasin talle, et oleme rindelt tulnud ja miks peaksime oma puhkuse nüüd veetma niisuguses lobutikus. Ta kutsus kohale ühe sakslase ja tegi sellele korralduse järele uurida, kas leidub kuskil mujal vabu korterid. Vestlesime omavahel kuni see teine sakslane tuli tagasi ja siis leitnant andiski meile uue aadressi. Selleks oli kesklinna jaama juures olev TATRA hotell. Saime kahe peale toa. Hotelli teenijad tegid voodid ära ja koristasid ka toad. Olime õnnelikud, tänasime ohvitseri vastutulelikkuse puhul ja läksime kohe sinna hotelli.

Praha on vanaaegsete ehitustega linn suurel maa-alal, üle jõe viivad 13 vanamoelist
kivist silda. Trammid olid pikad, enamasti kolme-nelja vaguniga. Sõduritel oli trammisõit tasuta. Katsusin välja uurida kuidas nende sõiduplaan ja liiklemine seal kesklinna oli, aga ei saanud seda selgeks. Kohvikutes oli kohvijoomine püsti seistes. Uksest sisenedes anti kätte mingi pabeririba, kuhu oli märgitud, kes müüb

73

kohvi, saiakesi jne. Kõik puha tšehhi keeles, millest meie midagi aru ei saanud. Kui olid võtnud oma tassi kohvi, siis üks tüdrukutest näpistas sellele paberilipakale tangidega augu sisse. Võtad koogi, jälle uus auk vastava koha peale paberisse. Raha need augupigistajad ei võtnud. Istmeid ei olnud kuskil näha, küll oli aga mitmes kohas väikseid laudu, millele võis asetada kohvitassi ja koogitaldriku. Kui see ports söödud, siis võis uue tuua ja nii süüa, kas või kogu päev läbi. Kohvikust lahkudes tüdruk uksel võttis selle pabeririba, uuris missugused augud olid sisse löödud ja selle järgi arvestas palju tuli tasuda.

Me olime õppelaagrist tulnud, kus toit oli viletsavõitu, ja seepärast ka poolnälginud. Sõime seal kohvikus õige tükk aega. Üks Pärnu poiss tahtis teada, kui palju tal siis maksta tuleb, kui ütleb, et pabeririba on kadunud. Sel puhul võeti 5 marka. Meie ei söönud kunagi nii palju, et oleks pidanud maksma 5 marka. Selles kohvikus ei nõutud kunagi mingit toidumarki ega kupongi toidu eest. Mujal aga nõuti 1 kg leivamarke, mille eest sai siis kala ja praekartuleid. Inimesed sõid oma kalatoitu rõdu ääres, mis ümbritses basseini. Vaade ülevalt alla oli ilus, kui inimesed basseinis ujusid. Tahtsime ka basseini ujuma minna, aga meil ei olnud ujumispükse. Läksime rõdult alla mehe juurde, kes näis seal korraldajaks olevat ja küsisime, et kas on võimalik saada ujumispükse. Pükse tal anda ei olnud ja alasti vette minna ei tohtinud. Teisel päeval läksime ta juurde sama jutuga, aga ujuma ta meid ei lasknud.

Jaama ees seisis üks voorimees saaniga, millel kinnine kupee. Tahtsin sellega sõitma minna, aga voorimees ütles, et tal pole aega mind sõidutada, sest tal on sõit ette ära tellitud. Hiljem küsisin ta käest uuesti. Siis ta pööras oma näo hoopis teisale, ega vastanudki mulle.

Ühel päeval võtsime ette panka mineku lootuses, et ehk saame kätte ka oma väljateenitud rahad. Panga aadress oli meil teada, aga kust leiad selle võõras suurlinnas üles? Küsisime teed inimestelt. Need juhatasid meid, aga kui hästi me nende juhatustest aru saime või kuidas meid taheti juhatada? Tramme kasutada ei saanud ja pidime kogu aeg jala ringi käima, nii et väsitas päris ära. Viimaks ometi leidsime otsitud panga üles ja saime isegi omad raha kätte. Ei tea muidugi, kas see oli kõik, mis me oleksime pidanud saama või mitte. Me ei teadnud isegi kui palju meil oli õigus seda saada. Raha tuli meil nüüd sirgeks lüüa, sest ei olnud mõtet seda hoida "vanarauaks".

Läksime väga peenesse kohta, mille nimi oli SCHWARZE ROSE. Samal õhtul käisime ka ööklubis, kus Porrod (isa ja pojad) esinesid. Järgmisel hommikul läksin sama saksa ohvitseri jutule, sest mu Übermantel, müts ning kõik minu paberid ja dokumendid olid kaduma läinud. Saksa "ketikoerad" olid mind öösel Blitzmädelite juures kinni võtnud. Saksa leitnant andis mulle korralduse sama päeva õhtupoolikul kella viieks kohale tuua mu paberid, et lahti saada, muidu aga ootab mind neljapäevaline karts. Ütlesin talle, et eestlased korraldavad just sel ajal endale jõulupuu ja kuidas saan ma sellest siis eemale jääda. Minu kaaslased olid küll paberitega tema juurde tulnud, aga üks tund hiljem ja mind oli selleks ajaks sealt juba ära viidud.

74

Kartsas, alumisele korrusele minnes, kuulsin juba eestikeelset laulujoru "karamba, karahu". Olen juba varem ka mujal kartsas istunud, aga nii mugavat kartsa nagu siin, ei ole ma kuskil näinud. Voodis oli õlekott, laes põles elektrilamp ja lugemiseks toodi isegi juturaamat. Pühapäeval pakuti koguni kolm toitu. Asjaajajateks olid seal vanemad saksa mehed, nii et jutuajamisel ei olnud probleemi keele pärast. Istusin seal neli päeva ja siis lasti mind minema. Kartsas ei olnud mul võimalik uut mütsi saada. Astusin sisse ühte kohvikusse lootusega, et saan endale muretseda uue peakatte. Tänaval tuli mulle juurde üks saksa sõdur ja ütles, et sõduril ei ole lubatud tänaval palja peaga liikuda. Ütlesin, et trammi peal tõmbas tuul mul mütsi peast.

Nii oli see nädal möödas, milleks meil oli luba seal linnas peatumiseks saadud. Pidin minema elamisluba pikendama. Vabanduseks ütlesin, et see koht kuhu me oleksime pidanud minema, on ära pommitatud ja meil ei ole seal kuskil võimalik peatuda. Käidi ju Saksamaad pommitamas nii tihti, et nad ise ei teadnudki, missugune koht oli purustatud ja seepärast võisime seda talle vabalt öelda. Nii ta andiski meile loa sinna edasi jääda, kuni puhkus läbi ja saime ka toidumargid. Iga päev oli meil midagi teha, näha ja ette võtta. Nii kadus meie kuuajaline puhkus kiiresti. Enne tagasiminekut ostsime kokku veel leiba, sest Neuhammeris oli ka sellest puudus. Suitsud olid siin heas hinnas ja nii saime ühe sigareti eest 1 kg leivamarke.

Kesklinna Wencenslause platsil ja selle ümbruses olid kinod enamasti keldri korrusel. Kinod olid väga mugavad. Sisse minnes tuli ära anda mantlid ja ülikuued riietehoidu, sest kinod olid köetud ja toolid olid polsterdatud. Kino eesruumis tuli oodata sisselaskmist. Seal oli ajaviiteks püssilaskmine ja muud sarnased ajaviited. Üks minu kaaslane Pärnumaalt oli hea märkilaskja. Kui see vanamees, kes meile laskmiseks püssid kätte andis, selle pärnaka märklehe maha võttis, siis ta imestas, et ei olnud kunagi niisugust meest näinud, kellel ükski kuul vä[l]japoole ei läinud.

Puhkuseaeg oli läbi ja algas sõit tagasi Neuhammerisse. Seljakotid olid meil leiba täis ostetud. Laagris oli suur leivapuudus ja suur nõudmine selle järele. Nii oleks meil olnud võimalus seal leivaga äri teha. Saksamaal tol ajal üldist toidupuudust ei kannatatud, aga nappust sellest tunti.

Mind oli vahepeal mujale määratud. Pidin mehi välja õpetama, aga milleks, seda ei teadnud. Paaril korral käisin ka sellel tsemendiga kaetud õppeplatsil meestega marssimas ja muud rividrilli tegemas. Üks ohvitseridest, minu vana tuttav, küsis mis s..... ma olen oma puhkuse ajal kokku keetnud. Olen istunud isegi kartsas, aga oma ülemustele ei ole sellest ette kandnud. Tõsi küll, aga mõtlesin, et sakslaste asjaajamine nii kauge maa tagant pole ehk väga hea ja kogu see vahejuhtum võib kalevi alla jääda. Asi aga ei olnud kaugeltki nii. Käskis mul nüüd ettekannet tegema minna ja lubas omaltpoolt silma peal hoida, et kui asi läheb mul halvasti, siis katsub mind kuidagi päästa. Mul ei jäänud muud üle, kui minna otseteed ülemuse juurde seletust anda, mis oli juhtunud. Sain noomituse, et ega ma enam poisike ole ja peaksin ikka teadma, kuidas sõjaväes asju aetakse. Seekord jäeti see asi siiski sinnapaika.

75

Paar päeva hiljem tuli minu juurde ohvitser meie Rakveres olemise ajast ja teatas, et mind on määratud 46. Rügemendi juurde saatekahurite sideülemaks. Küsis veel, kas tahan selle koha peale minna. Mis valikut või vasturääkimist mul olla sai.

46. RÜGEMENT OPELNI LAHINGUTES.

Opeln on idas. Pärastsõjaaegsete kaartide järgi on ta nüüd Poolas, aga enne seda oli ta minu arvates siiski Saksamaa alal. Seal kandis on kaks suuremat jõge. ODER on rohkem idas ja jookseb paralleelselt NEISSE'ga, kuid nad ühinevad, ikkagi Saksamaal. Venelaste rünnakutel oli seal edu olnud. Nad olid tulnud üle Oderi jõe ja liikusid Neisse jõe suunas edasi. Eesti väeüksustele tehti ülesandeks venelaste pealetung seisma panna ja nad üle Oderi jõe tagasi lüüa.

Minu käsutusse anti grupp mehi ja meid määrati sidepidajaiks jalaväe saatekahurite juurde. Need on hobustega veetavad lühikese toruga kahurid. Võtsin laost välja meile vajaliku tööriistade koti. Sõja jooksul oli selle sisu nii viletsaks jäänud, et seal polnud isegi tange. Küsisin sakslase käest, kuidas pean traadi katki lõikama ilma tangideta. Käskis mul hõõruda kahe kivi vahel.

Riidevarustus oli mõnevõrra parem kui esimestel sõja-aastatel. Tarnung-jakki sai kanda mõlemit pidi ja see oli ka võrdlemisi soe. Saime ka soome tüüpi suusasaapad, mis olid nii suured, et jalga sai panna kaks paari sokke. Meid pandi tühjadesse punastesse vagunitesse. See oli kas 21, või 22. jaanuaril. Lumi maas oli sel ajal võrdlemisi paks. Jaamast marssisime jala ühte külla. See näis olevat nagu peotäis herneid puistatud maha. Majad olid ilusad ja laudad ehitatud tellisest. Lehmad karjusid lautades, sest nad olid lüpsmata. Majast, kuhu me asusime, olid inimesed nähtavasti kiiruga alles hiljuti välja läinud, et oma nahka päästa lahingute ajal. Leidsime ühe haavatud vene sõduri voodis magamas. Nii et lahingud olid sealt alles hiljuti läbi käinud.

Keegi meist ei mõtelnudki magamise peale, enne kui kõht oli täis. Hakkasime kohe sööma. Keldris oli rikkalikult moose ja igasuguseid keediseid. Tapsime ühe hane ja hakkasime seda praadima. Peaaegu kogu öö käis söögikeetmine. Hommikul pidime minema lahingusse.

Minu ülemuseks jalaväe saatekahurite peal oli üks noor leitnant Tartust, kes oli esimest korda lahingus, nagu ta mulle hiljem ütles. Mul oli üks käsigranaat, aga sütikut selle jaoks ei leidnud ma kuskilt. Panin selle igaks juhuks jaki taskusse. Hakkasime liikuma rinde poole, kus oli ette näha lahingu algust. Jõudsime kraavi juurde, mille ääres kasvasid suured puud. Tegin ettepaneku kahurid sinna üles seada, sest seal näis vähemalt natukene rohkem varju olevat kui mujal. Arvasin, et venelasi võis olla lähedal metsatukas ja kui hakkame liikuma edasi üle lageda välja, siis saame kindlasti tuld. Ülemusele oli antud aga käsk minna kohta, mis asus teiselpool lagedat välja. Ütlesin, et käsk sinna minna oli plaanitsetud enne ette, aga olukord on praegu teistsugune.

Hakkasime liikuma edasi. Neli hobust vedasid kahureid. Jõudsime umbes välja keskele, kui venelased meid tulistama hakkasid. Hobused kukkusid maha. Mehed

76

tegid lumes pikki hüppeid, et pääseda kuulide eest. Jõudsime küll välja külani, aga pidime kohe otsa ümber pöörama, sest venelased olid nii ligidal, et oleksid meid kõiki ükshaaval maha nottinud. Kahureid koos hobustega me päästa ei saaanud. Jäime neist ilma.

Tagasitulekul sain paremast käest haavata. Kui kuul mul käest läbi läks, siis kukkus kone kohe maha. Kuul läks edasi taskusse ja otsaga käsigranaati, kust ta otsapidi välja paistma jäi. Oli oma lennujõu kaotanud. Lõhkeaineks oli kollane pulber ja see õnneks ei süttinud ilma sütikuta. Ilma granaadita taskus oleks see kuul arvatavasti mulle kõhtu jooksnud. Saatus pidi nähtavasti asju nii juhtima, et ma hommikul ei leidnud sütikut käsigranaadile ja panin selle tasku ilma sütikuta. Kui granaat (saksa munagranaat) oleks taskus lõhkenud, oleksin kindlasti surma saanud.

Tõmbasin kinda käest ja litsusin pöidla veresoone peale. Mees minu kõrval võttis sideme jaki nurga seest, kus oli alati üks side kättesaadaval, ja sidus mu haava. Läksin sidumispunkti, kus arst pani mulle haavatu sildi rinda ja käskis mul endal otsida tranporti tagalasse.

Ühe talumaja juures olid saksa politseiüksused kobaras koos. Üks meestest oli juua täis, hakkas tagurpidi liikuma ja komistas pikali. Nende käest ei olnud mingit lootust transporti tagalasse kaubelda. Läksime edasi kuni ühe suurema teeni välja. Minuga oli kaasas üks vanem sõdur nimega "MAAZ", kellel oli granaadikild seljas. Kohapealsed arstid ei saanud seda kildu ise välja võtta. Tuli üks saksa mootorrattur külgkorviga masinal. Saime sellele peale. Mina juhi taha sadulasse ja teine haavatu külgkorvi. Tee oli osaliselt sulalumega kaetud ja mitmes kohas olid veeloigud. Mootarratas vedas meid neist läbi umbes 20 kilomeetrise kiirusega tunnis kuni jõudime ühte sidumispunkti. Sealt saime ka transpordi edasi raudteejaama, kust rong haavatutega hakkas sõitma Saksamaa poole.

Rong ootas jaamas ja hakati peale laadima haavatuid, kes olid sinna saabunud. Klassvagunid olid kõva pinkidega ja mehi nii täis tuubitud, et vaevalt leidus kohta istumiseks. Sain ennast kuidagi pingi peale nihutada. Haavatud, kes ei saanud seista ega istuda, oli ka pinkide vahel põrandal maas. Igas jaamas, kus rong peatus, olid saksa hala[s]tajaõed, kes pakkusid suppi läbi vaguniakna. Seda said ainult need, kes istusid akna juures, sest teistel ei olnud võimalik akna juurde minna suppi vastu võtma.

Algul vedas rongi auruvedur. Siis ühendati sellega vagunite aurutorud, mis kütsid vagunid soojaks. Kui jõudsime mägedesse Tšehhoslovakkia piirides, siis pandi vist rongile ette elektrivedur ja vaguneid enam ei köetud. Vagunid läksid külmaks ja rong loksutas meid hulka aega, enne kui jõudsime LEIPZIG'isse. Peajaama hoone oli kannatanud kunagisest pommitamisest. Katus oli peaaegu täiesti läinud. Müüride vahel konutasid saksa sõdurid. Kogu aeg hõigati valjuhääldajatest nimesid, kus tuleb ennast registreerida või missuguse rongi peale minna. Kui olin peaaegu terve päeva seda kisa valjuhääldajaist kuulnud, siis sain viimaks teada, kuhu mind edasi viiakse - THÜRINGENI VAIDA haiglasse. Haavatute rong jõudis sinna öösel. Haiglas oli ette teada meie tulekust. Personaal oli juba ettevalmistused teinud. Meestel võeti riided seljast ja õed pesid meid pesuruumis puhtaks enne

77

voodisse minekut. Minu peopesa ja käevars kuni küünarnukini oli sinine. See haav ei olnud aga nii hädaline kui mõnel teisel haavatul ja mul tuli oodata selle sidumist.

Oli muidugi mõnus üle hulga aja puhtas voodis magada ja ennast välja puhata, aga võttis enne mitu päeva, kui väsimusest täitsa lahti sain. Arstid kontrollisid meid iga päev ja neil oli täpselt teada, mis viga kellelgi oli. Nädala pärast viidi mind mingil põhjusel üle teise hoonesse, aga siiski samas haiglas.

Paar nädalat hiljem öeldi, et ei ole enam põhjust mind kauem haiglas hoida ja lubati saata tagasi lahingusse. Minu sõidukäsu peale pandi veel kahe teise mehe nimed. Need ei osanud saksa keelt ja olid loomu poolest ka natuke kohmetud. Meid saadeti esialgu BERLIINI Frontleitstelle'sse. Üks minu kaaslastest oli vanem mees, teine aga 19-aastane Tartu poiss. Ütlesin neile, et ega meil sinna Berliini minekuga erilist kiiret ole. Läheme rongist kuskil suuremas keskuses maha, võtame sealt oma paberite ettenäitamisel välja rohkem toitu. Seda võib meil suures linnas vaja minna. Hõõrusin numbri paberil pöidlaga tumedamaks ja läksin lattu. Seal oli üks vanem talumehe moodi sakslane ametis. Vaatas paberit ja küsis, kas olen Verflegung'it juba kuskil mujal välja võtnud. Muidugi eitasin. Mees ladus meile vorstid ja leivad kätte ning käskis sellega rahul olla. Sel päeval me edasi ei sõitnud. Lasksime rongil ilma peale istumata minema sõita. Magasime jaamas pingi peal, kuni tuli üks ametnik ja küsis, kuhu me tahame sõita. Lubas ise meid rongi peale panna, kui Berliini rong kohale jõuab.

Berliinis ei saanud muidugi toitu ega ka kuskil ööbida ilma vastava paberita. Läksime siis esmajärjekorras ennast vastavas asutuses registreerima. Meile anti uued paberid ja ka toiduraha ja kästi hakata rindele tagasi minema. Sihtkohaks oli ette nähtud COTTBUS, kus läheduses pidi meie väeosa olema. Rindelt tagasi tulevalt sakslaselt küsisin, kuidas on lood tolles piirkonnas. Ta ütles, et seal pole enam midagi teha, kõik muudkui kablutavad aga tagala poole.

Käisime ringi mööda kohvikuid ja otsisime kohti, kus sai süüa ilma toidumargita. Ühes kohvikus oli kaks meest lennuväe mundris. Üks neist oli allohvitser ja teine lihtsõdur. Nad rääkisid omavahel eesti keelt. Ühinesime nendega ja arutasime omavahel sõjalist olukorda. Neil oli teada koht, kus keegi oli hakanud organiseerima langevarjuriteüksust Eestisse minekuks. Kuskil Orienburgis, umbes 30 km kaugusel rongiga. Mina ütlesin, et minule niisugust kohta vaja ei lähe, sest olen sidepataljoni mees juba Eestist. Minu noort kaaslast olid nad valmis kaasa viima, aga mida teha vanema mehega, kes ei osanud isegi saksa keelt. Teda ei saanud ometi maha jätta.

Otsisime üles koha, kust selle rongi sõit peale algas ja leidsime ka koha üles. Rääkisime oma ringirändamise loo ära. Meile anti uus vormirõivastus uute tunnusmärkidega. Noorel poisil ei olnud ei kampsunit ega sinelit.

Vaida haigla riietehoius töötas üks vanem sakslane, kes oli olnud Esimeses maailmasõjas ja Landewehr'iga Lätis, kus oli saanud peksa eestlaste käest. Selle pärast oli tal "nina viltu" ja ta sai takistusi teha haiglast lahkumisel riiete väljaandmisel. Ei tahtnud mulle mu suusasaapaid kätte anda. Hüppasin üle leti ja võtsin ise oma saapad nagi alt, kus nad olid, ära. Noorele poisile ei andnud ta

78

tagasi kampsunit ja sinelit. Ütles, et neid pole lattu hoiule antudki. Mujalt riidevarustust saada oli peaaegu võimatu. Aga siit sai poiss endale paksu kampsuni, mida tal kindlasti vaja läks. Elasime seal ilma õppust tegemata ja järjest tuli uusi mehi juurde. Varsti oli neid nii palju, et ei olnud kohta nende majutamiseks. Ühel ööl saabus korraga üle kümne mehe. Sakslased hakkasid kahtlema, mis üksus sellest pidi saama. Nad ei olnud kuulnud midagi langevarjuriteüksusest. Mehed aeti laiali oma üksuste juurde. Meie kolmekesi kuulusime Eesti Diviisi alla, kuhu meid kästi tagasi minna. Nii aeti see grupp mehi laiali.

Sõitsime tagasi Berliini. Omad uued vormid andsime tagasi ja panime selga vanad kulunud riided. Noormehele jäeti siiski kampsun alles, set ilmad olid ikka külmad. Esmajoones pidime minema jällegi sinna asutusse, kust meid oli saadetud rindele. Sakslane vaatas meie pabereid ja küsis, kus me oleme nii kaua elanud, et meie paberid on puhtad ja ilma toidu välja võtmata. Ütlesin, et olukord oli seal olnud nii segane, et mul ei õnnestunud leida kuskilt kohta toidu väljavõtmiseks. Elatasime ainult sellest, mida saime jaamades saksa abiteenistuse naiste käest kas herne või rukkijahu supiga. Muud ei mõistnud ma seletuseks anda. Ei tea, kas ta mind üldse uskuski, aga viimaks arvas, et teab, kuhu meid saata. Käskis meil tulla tunni aja pärast paberitele järele. Arutasin meie olukorda ka teistega ja olime arvamiselt, et nüüd läheb meil vist küll kartsa minekuks väeosast eemale hoidmise eest. Meid peeti arvatavasti väejooksikuiks.

Väljas oli ka üks eesti sõdur, pole aimugi mis väeosast. Ta seletas, et uskuge või mitte, aga temale oli antud paberid Taani sõiduks, kuhu kogutakse kokku kõik laiali läinud väeosade sõdurid. Tema arvates saadetakse ka meid sinna, mis pidi selguma tunni aja pärast.

Kui läksin tagasi paberite järele, siis sakslane ütles, et meid saadetakse Taani pealinna Kopenhagenisse. Paberid sinnasõiduks olid juba korras ja võisime kohe hakata Taani sõitma. Mul oli heameel ja läksin teistele kuulutama, missuguse õnne osaks olime saanud. Vähemalt esialgu olime sõjast eemal. Nüüd neljakesi kambas läksime otsima rongi, mis läheb Hamburgi suunas ja siis sealt edasi Taani. Leidsime koha kiirrongis, mis sõitis öö jooksul Hamburgi välja. Õigemine poole öö jooksul. Teise poole ööst magasime Hamburgi jaamas laua all, sest põrand oli magavaid mehi täis.

Järgmine peatus oli meil FLENSBURG'is, mis on viimane Saksa linn Taani piiril. Seal vahetati saksa raha ümber taani raha vastu. Järgmisena jõud[s]ime Taani linna FEDERICIA, kust kõik tulid rongilt maha ja läksid laevale. Uut piletit vaja ei olnud, sest kehtiv oli meie rongipilet. Laevasõidu algust tuli oodata mõni tund. Läksime restorani, et maitsta taani viina, sest raha meil selleks oli olemas.

Laeva keskel olid kaetud pikad lauad hommikusöögiks. Kuna muid istumise võimalusi silma ei hakanud, siis võtsime istet nende laudade ääres ja hakkasime sööma nagu teisedki inimesed. Hiljem tuli kelner ja hakkas toidumarke korjama. Meil neid talle anda ei olnud. Pakkusime talle selle asemel raha, mida ta aga vastu ei võtnud. Inimesed vaatasid meid kui imeloomi, et kust niisugused on välja tulnud. Taani keelt me ei osanud. Katsusime rääkida saksa keeles, aga keegi meile selles

79

keeles ei vastanud. See mees, kes meiega Berliinis ühines, oskas natuke inglise keelt ja püüdis sellega neile seletust anda.

Jõudsime Kopenhagenisse, kus meid majutati suurde hotelli. Seal oli ees juba kolm meest ja koos meiega sai meid siis kokku seitse. Ruumis, kus me elasime, oli sees lava, mida üks taanlane hakkas kasutama poeletina. Ta hakkas meile mune ja peekonit praadima. Äri tal käis, sest meil oli taani raha. Me olime poolnälginud ja tellisime tema käest ikka kolm-neli muna korraga. Kui see söödud siis telliti varsti uus portsjon. Järjest tuli uusi mehi juurde ja varsti oli see suur ruum mehi täis. Munapraadimine käis seal edasi kuni minema aeti. Varsti oli meid nii palju koos, et ei olnud kõigile ruumi ja meid viidi üle teise linna. Taanlased olid väga vaenulikud sakslaste vastu ja küllap nad pidasid esialgu ka meid sakslasteks.

Päeval käisime linnas ringi, ilma et oleks midagi erilist juhtunud. Kord pimedas linnas koju tulles, nägin kuidas taanlased varitsesid sakslasi. Selles linnas oli palju toidu ja muid kauplusi alumisel keldrikorrusel. Kõnniteelt viib trepp alla ja seal, nagu augus, oli varitsemas inimesi, keda kaugemalt tulles näha ei olnud. Jõudisn ühe niisuguse trepiaugu kohale, kui käisid viled ja hüüti "HITLER". Teiseltpoolt tänavat tuli vastu teine mees ja nad vaatasid, kas mu vasakul käisel oli Eesti vapp. Lõid mulle käega matsu selga ja ütlesid midagi oma keeles. Nii ei tehtud mulle häda, sest Eesti Diviisi mehed kandsid vasakul käisel väeosa tunnusena Eesti vapi märki. Vormiriietus oli meil sakslastega ühesugune, ainult lennuväepoisid kandsid sinist mundrit. Poemees vaatas alati esimesena, kas on mundri käisel vapp või mitte, enne kui midagi müüma hakkas. Sakslased märkasid, et eestlastele müüakse poest kraami ja hakkasid ka eesti vappe kasutama, mis aga hiljem neil ära keelati.

Saksa ohvitserid kandsid erariideid ja muretsesid endale korteri maja teisele korrusele. Seadsid üles peegli niimoodi, et said näha, kes tulija on, enne kui see trepist hakkas üles minema. Aga taanlased olid väga vaenulikud ja ülbed sakslaste vastu. Kord marssis saksa vahtkond tänaval vahiparaadile. Kõik olid relvastatud püsside ja isegi kuulipildujatega. Taanlased sõitsid nende kõrvale autoga ja hakkasid sakslasi tulistama. Kõik see sündis nii kiiresti, et nad olid kadunud juba kõrvaltänavasse, enne kui sakslased said hakata vastu tulistama.

Kord Odensee tänaval nägin kahte saksa soomusväelast mustas mundris. Üks taani eraisik astus kõnniteelt kesk tänavat, võttis relva taskust ja tulistas neist ühe kohe maha ja kadus ise kohe. Rahvas ei vaadanud sinnapoolegi, poleks nagu midagi juhtunud. Tänaval oli päevapiltnik, kes fotografeeris möödaminejaid. Lasksin ka endast pildi teha (võibolla ta simuleeris nagu teeks must pildi). Ta andis mulle trükitud nimekaardi aadressiga, kust foto kätte saan. Osa raha tuli sisse maksta ja ülejäänud pildi kättesaamisel. Otsisin seda aadressi, mis kaardile oli trükitud, aga ei leidnud seda kohta võõras linnas. Näitasin seda kaarti ühele kohalikule elanikule, kes vaatas, ja ütles, et niisugust kohta pole seal linnas olemas. Nii et, sulisid leidus ka seal.

SLAGENSE oli selle linna nimi (võibolla ainult saksa keeles), kuhu meid nüüd koliti. Paistsid olevat endised kasarmud. Seal otsiti meile ka juba tööd. Mind pandi kontrollima üht jalgratta ladu ja ka parandama rattaid, kui vaja. Seal oli umbes 200

80

sõjaväe jalgratast. Pidin kontrollima nende sõidukõlvulisust ja raamatusse vastavad sissekanded tegema. Suurema vea puhul tuli jalgratas saata parandusele mujale. See võttis mul omajagu aega, enne kui kõik rattad said kontrollitud.

Siis anti mulle uus töö. Lasketiir oli sealt paari kilomeetri kaugusel. Seal oli väike majake, kus olid laskemärgid ja muu vastav varustus. Ka need pidin järele kontrollima ja kirja panema. Sellega oli mul raskusi, sest ei teadnud nende nimesid saksa keeles. Enne kui jõudsin selle töö lõpetada, tuli meil jälle ümberkolimine.

ODENSE - linn VOORUM.

Suurim ehitus seal oli teatrimaja. Suures saalis oli kuni 2000 istekohta ühes otsas ja samapalju teises. Ruumi keskel oli lava ja muud seadeldised, mis teatrile vajalikud. Ühes servas olid köögid ja jalutusruumid. Sinna pandi siis meie sõjaväelased elama. Sinna oli toodud Saksamaalt ka meie lennuväe abiteenistuslased. Haavata saanud ja vigased mehed viidi linna nimega ASSENS. Siin ei lastud poistel logeleda. Nad määrati kõik oma jagudesse ja rühmadesse, Allohvitserid hakkasid neile õppust tegema. Ka mind määrati nende noorte poiste alljuhiks. Hommikul läksime lauluga laadaplatsile või siis kuskile mujale linnast välja. Läksime ikka lauluga. Laulsime enamasti eesti laule ja ka muid, aga harva saksakeelseid. Kohalikule elanikonnale hakkasid need poisid meeldima ja poodidest hakkasid nad saama toidukraami ilma markideta. Taanis oli toidukraami küllalt saada, sest sõda ei olnud siin teinud oma hävitustööd.

Pühapäeviti käidi linnas lonkimas ja otsimas kohti, kust sai süüa ja juua. Taanlased olid huvitatud püstolitest, mida neil nähtavasti palju polnud. Lubasid püstoli eest viia isegi üle mere Rootsi. Püstolid olid antud sõjaväe poolt ja sisse kantud S0LDBUCH'i. Neid ei olnud meil võimalik neile müüa, aga mõnel võis olla ka püstol, mis saadud sõjasaagiks surma saanud sõdurilt. Erariides sakslased aga jälgisid neid, kes võisid relvadega äri teha.

Ühel päeval sakslased kontrollisid, kes need püstolite müüjad võisid olla. Üks erariides sakslane istus toolil ja laskis enda eest allohvitserid mööda käia. Kas siis näo järgi või mõnel muul põhjusel, ta näitas näpuga ühe või teise peale, keda kahtlustas. Ka minu peale osutas ta näpuga ja mind viidi teiste kahtlusealustega omaette ritta. Meie taga olid toolid üksteise otsa pandud ja meie seisime nende ees. Minu kõrval seisis üks mees, keda ma ei tundnud. Järsku kukkus meie vahele põrandale kolski maha üks vene nagaan. Arvatavasti laskis selle põrandale kukkuda see mees minu kõrval, sest kust mujalt ta võis meie kahe vahele kukkuda. Õnneks seisid sakslased meist natuke eemal ja ei pannud seda tähele. Lükkasin püstoli jalaga kohe enda taha toolide alla. Jällegi õnneks keegi seda ei märganud. Kogu see rida kahtlusealuseid viidi taani vanglasse ülekuulamisele. Üks vanem sakslane hakkas meid seal ükshaaval üle kuulama. Uuris järele, kas on välja antud püstol ja kas see on alles. Täitis pika lehe. Olime seal kogu öö. Ainult üht meist ei lastud tagasi ja ka hiljem ei olnud teda enam näha.

81

Ühel päeval süüdistati jällegi meie allohvitsere. Meie ülemus rivistas meid üles õuele ja siis tuli üks noorevõitu naisterahvas rivi ette, et kas ta tunned ära selle, kes oli süüdi. Milles see süü pidi sei[s]ma, seda me ei teadnud. See oli taani lõbunaine ja ei tea, kas oli talle raha maksmata jäetud või koguni ära võetud... Mehed hakkasid karjuma ja käskid talle ...... näidata, sest kust ta muidu süüalust ära tunneks. Igatahes ta läks minema, ilma et oleks saanud kellegi peale näpuga näidata.

Köök oli moodne, aga meie mehed ei osanud sellega ümber käia. Kokad tegid ikka välikateldega õue peal suppi, aga praadi seal teha ei saanud. Hea oli, et meil oli võimalus endal osta, mida heaks arvasime. Poodi minnes mõni sakslastest passis peale, et saaks koos eestlasega poodi minna, sest poemees ei tahtnud müüa sellele, kelle polnud varukal eesti vappi. Sel juhul ei olnudki mõtet hakata poodi minema, vaid oli parem oodata, kuni ühtegi sakslast polnud kaasa tulemas. Ükskord poemees ei andnud ka mulle midagi ilma markideta, sest ka sakslasi oli poes. Üks taani proua võttis kõik oma toidumargid käekotist välja ja andis mulle, öeldes, et tema neid ei vaja. Kasutasin neid marke, kui oli vajadus.

Tuli jälle uus korraldus, et peame kolima samas linna ühte koolimajja, mis asus rohkem linna servas. See oli suur koolimaja, kus oli palju ruume ja meie noored poisid mahtusid sinna kõik ära. Eraldi ruume jätkus ka ohvitseridele, laoruumideks ja köögiks. Sealt viidi meid õppusteks umbes kolme kilomeetri kaugusele metsatukka. Sinna marssisime hommikul ja lõunasöögiks tulime tagasi koolimajja. Tegime maastikul taktilisi õppusi. Kord istusime maas murul ja õppisime püstolit tundma. See oli ilus aeg. Ülased õitsesid ja ka pähklipuud olid õites. Sinna metsatukka viis tee üle lageda maa ja meil ei olnud vaja linnast läbi marssida. Laulu lõime ikka, olgugi et ei olnud kuulajaid.

Palka maksti meile kord kuus. Rechnungsführer oli eestlane, kes tõi raha pangast ja maksis meestele taani rahas. Kord jäi meil raha saamata, ja kohe liikus ringi jutt, et see mees on raha pangast välja võtnud ja kogu pataljoni rahadega minema läinud. Ta õde oli juba varem Taanis elanud ja nähtavasti oli sel mehel ka sõpru Taanis, kes teda varjata said. Meie omast palgast siiski ilma ei jäänud, sest pangast toodi välja uued summad ja mehed said oma raha kätte. Ei tea kelle kahjuks see kadumalänud raha läks, sest see mees jäigi kadunuks.

Käisid ringi kobrujutud, et meid toodi Taani selleks, et üht silda, mis ühendab kaht saart, valvama panna. See sild oli umbes kolm kilomeetrit pikk. Siis aga sakslaste arvates ei saanud meid seda silda valvama panna, kuna olime taanlastega liiga sõbralikud. Otsustati meid saata hoopis Saksamaale rindele, mis oli lähenemas Berliinile. Lootsid vist, et suudame veel Saksamaad päästa surmaohust.

Ühel aprillikuu päeval marssisime jaama, kus meid ootas tühi punaste vagunitega
rong. Ešelon tehti valmis ja rong hakkas liikuma. Meile ei öeldud, kuhu sõit läks. Üks suur Eesti lipp oli rongi eesotsas ja teine väiksem tagapool vaguni katusel. Vaevalt olime saanud välja linna piiridest, kui paar väikest lennukit hakkasid meie rongi kohal tiirlema. Lendasid madalalt üle rongi ja rong jäeti seisma. Peaaegu kõik hüppasid rongist välja ja kas lidusid laiali põldudele või ronisid varju vagunite alla.

82

Need olid inglise üheistmeiised lennukid ja nad ei lasknud ühtegi pauku meie pihta ja mõne tiiru järele läksid minema. Mõned meestest püüdsid neid tulistada.

Mehi käsutati tagasi vagunitesse, aga kõik ei tahtnud tagasi tulla. Kuulsid küll korraldust tagasitulekuks, aga liikusid edasi küla poole. Palju neid seal rongist maha jäi, seda meile ei räägitud. Rong seisis veel tükk aega ja ootas meeste tagasitulekut, aga kui ei olnud enam tulijaid, siis hakkas rong jälle liikuma ja meid viidi Taanist välja. Läksime sama tuldud teed tagasi, mis meid oli toonud Taani. Suuremas sõlmjaamas NEUMÜNSTER jäi rong seisma. Noored poisid oli tragid ja käisid seal vagunite vahel kolamas. Olid ühel vagunil plommi ukse eest ära tõmmanud ja sisse läinud. Teisest kohast olid leidnud piiritust, mis ei olnud joogiks kõivulik.

Meid oli siin raske kontrollida ja seepärast katsuti kiiresti edasi sõita. Sõitsime NEURUPPIN'i. See ei olnud ei jaam ega küla, lihtsalt peatus männimetsas suurte puude keskel. Kui kauaks või mis põhjusel seal peatus tehti, pole aimugi. Meestele olid püssid ja padrunid juba varem kätte antud ja nüüd mindi metsa kolama, et ehk saab mõne kitse maha lasta. Saksamaal oli metsades ja põldudel palju kitsi näha. Vist oli enne sõda jahikeeld kehtinud ja seepärast ka kitsede arv suurenenud. Metsavaht nähtavasti kuulis pauke ja tuli vaatama, mis lahti. Poisid lasksid metsavahi maha. Kui nad tagasi tulid, siis oli varsti ka politsei kohal metsavahi laskjaid otsimas. Käsksin poistel oma püssid kohe puhtaks teha ja kui padrunitest puudus on, siis lubasin omalt poolt neid juurde muretseda, et politsei ei saaks kedagi neist süüdistama hakata metsavahi surmas. Meie rühma poistel olid püssid korralikult puhtad ja õlitatud. Kust rühmast laskja oli, seda ei teadnud ja ei olnud ka kuulda, et kedagi oleks kätte saadud.

Paari päeva pärast laaditi meid uuesti vagunitesse ja sõit läks jälle lahti teadmatusse. Viimaks saime endale peavarju ühes telliskivivabrikus, mis asus kanali ääres, kust oli soodus laadida kive praamile.

Magasime seal tolmuste ahjude peal ja järgmisel päeval algas meil pikk marssimine peale.

SÕJAVANGILAAGER BELGIAS 1945 - 1946

Ühel päeval pandi meid seal Põhja-Saksamaa telliskivivabrikus, kus järjekordne peatus oli, rivisse. Ülemus teatas, et hakkame nüüd marssima jala ida suunas rindele. Meie ülemuseks oli kpt. Triik, teised ohvitserid olid peamiselt noored ja mina kuulusin allohvitseride kaadrisse. Esimesel päeval marssisime maha 42 km. Õhtul kella 11 ajal jõudsime STETTIN'i. Olime kõik pikast teekonnast puruväsinud. Puhkasime ühes loomatallis. Lakapealne oli puhas, aga ilma õlgedeta. Panime ranitsad pea alla ja kuna oli soe suvine aeg, siis ei olnudki vajadust teki järele.

Luuresalk saadeti ette, et välja uurida, kui kaugel vaenlane oli ja kes seal vastas võiks olla. Selgus, et meil ei olnud seal mingeid väeüksusi. Kell kaks öösel löödi meid maast lahti ja hakkaime kiiresti tagasi lääne poole liikuma. Marssisime nii üheksa päeva. Venelased olid meil kogu aeg ühe päeva jagu kannul. Sakslased

83

õhkisid sildu ja lasksid suuri puid risti teedele ette venelaste edasiliikumise takistamiseks. Kõik era- ja sõjaväevarustuslaod olid lahti jäetud ja inimesed käisid neist endale varustust muretsemas. Ühe küla servas oli meil pikem peatus. Üks noorematest ohvitseridest läks ülemuse juurde küsima luba, kas poisid võiksid minna ka endale ladudest midagi tooma. Ehk saavad isegi paremad kuued endale selga. Ülemus vastas, et ega te mõtle ometi, et meil on paaniline taganemine, korraldame ainult vägesid strateegiliselt ümber.

Keskmiselt marssisime päevas 32 - 35 km, mitte nii palju kui esimesel päeval. Kui oli võimalik, siis ööbisime kas mõnes metsatukas või mõne veekogu juures, kus oli siis ka pesemisvõimalus olemas. Paljudel olid jalad käimisest villis, eriti noortel, kellel ei olnud kogemusi, kuidas vältida jalgade hõõrumist ja rakkuminekut. Mul oli Taanist kaasa toodud riiderull. See oli käsitööriide pakk tütarlaste koolist. Oli tugev ja sobiv riie jalarättide jaoks. Sellest kangast andsin ligematele sõpradele riiet jalarättideks ja õpetasin, kuidas mähkida marssimiseks kõvasti ümber jala. Sukad ei olnud kunagi sobivad pikemaks marsiks või matkaks. (Mäletan, et Virumaal kord kindral Tõnisson kontrollis sõdurite jalgu puhkuse ajal peale pikemat marssi. Ta pahadas nendega, kelle jalad olid hõõrdunud, et olete nagu linnapreilid, kui tulete marssima siidisukkadega jalas.)

Viimaks jõudsime välja Elbe jõe äärde. Tulistamisest ega muust sõjamürast ei olnud siin veel kuulda, aga juba mitmel majal lehvisid valged lipud. Selle küla või väikse linnakese nimi oli HAGENOV. Jõgi voolas selle asula juurest mööda. Minu arvatest ei saanud see olla Elbe jõgi. Oli selleks liiga väike. Võib-olla oli mõni Elbe harujõgi. Küla tänavate ääres istusid maas Ameerika sõdurid ja närisid närimiskummit. Me marssisime sinna külla rivikorras, ja relvastatult. Ameerika sõdurid ei võtnud vaevaks isegi püsti tõusta, et meile vastu tulla. Üks näitas jalaga suure õue poole, seal oli üks suur heinaküün ja meil lubati sinna magama minna koos relvadega. Relvi meil sel õhtul käest ära ei võetud. Hommikul tuli kohale üks ohvitseridest, toodi kaks suurt kasti kohale, kuhu pidime oma püssid ja laskemoona panema. Kõigil oli hea meel. Üks noortest poistest rääkis, et ta oli öösel kuulnud mingist arusaamatusest (CONFLICT) ameeriklaste ja venelaste vahel. Ta oli aga valesti kuulnud. Kõne all oli hoopis kokkusaamine (CONTACT). Võidukad väed olid omavahel kontakti loonud. Saksamaa oli vallutatud ja alla andnud.

Meid viidi rivikorras küla serva jõe äärde. Marssisime mööda tänavat. Keegi ohvitseriks saamas aspirant oli endale muretsenud kõrge saksa ohvitseri vormimütsi, ja see peas, marssis meie rivi kõrval. Üks ameerika sõdureist läks tema juurde, võttis tal selle saksa vormimütsi peast, pani endale pähe, tõstis käe üles hitleri-tervituseks ja hüüdis "Heil Hitler!" Mees, kellelt müts ära võeti oli õnnetu, et oli sellest ilma jäänud. Kutsusime ta rivisse enda juurde, sest ega tal mujal paremat kohta olnud. Meid jäeti külapoolsele jõekaldale. Kuulda oli, et see jõgi pidi olema piiriks venelaste ja ameeriklaste vahel. Venelased tahtsid kõiki meid ja ka teisi saksa sõjaväelasi endale vangideks jätta. Nii olevat omavahelises lepingus ette nähtud. Ameeriklased ei olnud selle kõigega nõus, mida venelased tahtsid ja kasutasid viivitustaktikat. Ühel päeval nad panid oma kahurid üles jõe äärde ja jäid ootama,

84

millal venelased neid jõuga ründama hakkavad. Me muidugi rõõmustasime ja lootsime, et nende vahel läheb nüüd madinaks lahti. Siis viidi meid teiselepoole jõge, kuhu jäime jälle mitmeks päevaks. Sooja saamiseks valati suured autokummid piiritusega üle ja pandi põlema. Piiritus oli kõlvulik ka joomiseks, nii et mehed olid suitsust mustad ja piirituse uima all.

Ühel päeval tuli kohale veoautode kolonn, umbes 30 masinat. Meestele anti käsk peale ronida. Sakslased olid suured trügijad ja esimesed pealeminejad. Ameerika sõdur seisis auto otsa juures, vehkis oma relvaga ja tulistas ka maha ning karjus, et tema on see, kes korraldab autosse minekut. Meie noored poisid seisid tagaplaanil ja ootasid, millal kord nende kätte jõuab. Sakslased seisid autodel, ranitsad seljas ja veel muud pambud kaenla all. Ameeriklane luges palju neid autos oli. Nii ei mahtunud neid nähtavasti küllalt peale ja ta käsutas kõik autost maha. Ei lubanud seljakotte ja suuri pakke autosse võtta. Sakslased pidid need maha jätma. Nüüd oli suur nurm nende poolt mahajäetud pakke täis. Leidsin nende hulgast suure suitsuribi, peaaegu poole sea küljest. Panin selle suure lihatüki oma kõhu ja külje peale kuue alla. Meie toitlustamisest eest keegi enam ei hoolitsenud ega antud meile ka toiduaineid. Seal nurmel oli aga nüüd maas igasugust värki, küll konserve, riidevarustust, saapaid jne. Leidsin ka paari ilusaid säärikuid, aga olid liiga väiksed ja mulle jalga ei läinud.

See autokolonn sai täis ja sõitis minema. Maha jäi veel küllalt mehi, kes peale ei mahtunud. Üks eesti ohvitser, kes teadis, et ma tunnen automootoreid, tuli minu juurde. Meie lähedale oli pargitud mitmeid veo- ja sõidumasinaid. Ta kutsus mind endaga kaasa vaatama, et ehk saame mõnda neist käima panna ja mehi seal ära viia. Ameeriklane tuli kah kaasa. Peaaegu kõik masinad olid kuidagi sõidukõlbmatuks tehtud või siis süütekatsad ära võetud. Ameeriklane viskas asja peale käega, läks telefoni juurde ja tellis uue autokolonni välja. Nüüd oli pealeminek vaba ja kaasa sai võtta mida taheti. Meid viidi ainult 5 km eemale rukkipõllule. Rukkioras oli juba põlvekõrgune ja meid pandi sinna aplaagrisse. Olime seal viis ööd-päeva, ilma et meile oleks antud suutäitki süüa.

Järgmisena viidi meid ühe järve lähedasele heinamaale. Järves lasti meid pesemas käia. Tekkidest ja Zeltpane'idest kombineerisime endale telgid elamiseks. Mahtusime selle alla neljakesi magama. Nüüd anti meile ka esmakordselt toiduks biskviite ja natuke ka konserve. Arvatavasti saime seda ameeriklaste poolt.

Kogu selle aja jooksul olid käimas läbirääkimised, sest keegi ei tahtnud enda kohustuseks võtta selle suure hulga sõjavangide toitmise ja majutamise probleemi. Kuulsime juba, et Saksamaa oli tsoonideks jaotatud. Meie asusime inglise tsoonius, mille olid ameeriklased vallutanud. Meid anti nüüd üle inglastele. Ühel päeval pandi meid rongile ja transporteeriti üle Lübecki ühte metsatukka. Kolmnurkne maa-ala Lübeck-Kiel-Eutin kuulutati interneeritute maa-alaks. Selle piirides võisime vabalt ringi käia, aga sellest väljapoole minna oli keelatud. Elasime merest umbes kilomeetri kaugusel metsatukas põldude vahel. Selle koha nimi oli PUTLOS. Selle asemel, et meid majutada laagrisse, anti meid üle Saksa tsiviilvalitsusele toitlustada. Meie olukord oli seal vilets. Seal meie ligidal oli ka läti sõjaväelased, kes tõid toidu

85

välja Saksa valitsuse käest ja jagasid siis meile, kui enda alluvatele. Toiduhulk oli kindlasti väike, aga kogu aeg käis selle vargus ja kui kord meie kätte jõudis, siis olid portsud juba nii väiksed, et iga päevaga läks meil näljahäda suuremaks. Käisime asja uurimas ja nägime, kuidas lätlased veoautolt kartuleid tee äärde kraavi maha kühveldasid, mis nad siis hiljem ise üles korjasid. Meie saime kartuleid nii vähe, et pidime neid mõnikord omavahel pooleks lõikama. Ülemus nõudis, et me oma toidunormid paneksime ühisesse katlasse ja see jaotatakse siis meeste vahel. Me ei olnud sellega nõus, sest siis oleksime võib-olla saanud ainult supivett ilma paksuta. Aega oli meil küllalt, et jagada saadud toiduaineid meeste vahel ja ka kartuleid üksikult, muust rääkimata.

Keetsime seal endale suppi ohakatest ja nõgestest. Ka heeringapeadest, mis lõikasime pooleks. Alguses leidus seal ka tigusid, aga varsti oli tegemist, et ka neid leida. Soolakeetmine oli igapäevane tegevus. Biskviidinõudega tõime merest vett ja keetsime seda niikaua, kui vesi ära auras ja sool nõu põhja jäi. Hiljem saime kavalamaks. Tegime laiad lamedad plekist pannid, millest vesi keetes kiiremini ära auras. Sool oli küll natuke pruunikat värvi, aga sool jääb soolaks.

Magasime kokkukombineeritud telkides. Õnneks oli suvine aeg ja polnud karta külma isegi öösel. Olime neljakesi telgis, kaks vanemat meest ja kaks lennuväe abiteenistujat. Tulease oli kohe telgi ees ja keetsime seal toitu, kui midagi keetmiseks juhtus olema. Nälg muutus järjest suuremaks ja jäime liiga nõrgaks selleks, et väljas käies midagi söögipoolikuks muretseda. Põldude vahel oli veeloik, kust oli öö läbi kuulda konnade krooksumist. Läksime vaatama; et ehk saame mõne neist rohelistest konnadest kinni püüda. Võta aga näpust. Krooksusid, mis hirmus, aga niipea kui ligidale jõuad, hüppavad vette ja katsu neid siis sealt kätte saada.

Ühel ööl läksime kahekesi luurekäigule, et ehk saame midagi saagiks. Tegime traadist silmused. Talu koplis olid noored mullikad. Need olid aga öösel nagu metsloomad, ega lasknud meid enda ligi. Olime näljast juba jõuetud ja sellest jahiretkest ei tulnud meil midagi välja.

Kord käisid mind seal metsa all kaks mulle tuttavat eesti ohvitseri, kpt. Otsing ja ltn. Kore, vaatamas. Nad lubasid mind sealt mujale viia. Kuuldavasti asus trobikond eestlasi UKLEI järve ääres. Ühel päeval tuligi käsk hakata jala marssima selle järve poole. Rivis marssimisest ei tulnud seekord midagi välja, sest mehed olid näljast päris nõrgaks jäänud. Rivi ei jäänud kokku, sest mehi hakkas sellest välja langema. Ühe päevaga ei jõudnud me kuigi kaugele marssida. Saksa talumehed ei lubanud meid enda juurde magama, sest kartsid, et paneme võib-olla tal hooned põlema. Konutasime selle öö kuidagi puu alla ära ja hommikul hakkasime edasi astuma. Suund oli meil enamvähem teada ja kui küsisime teed kohalike inimeste käest, siis näidati, et muudkui mine aga edasi. Jõudsime siis selle noorte lennuväelaste grupiga järve äärde välja. Järv oli kesk aru maad, kõrgete kallastega ja külma veega. Oli piklik ja ümberringi kasvas suur pöökpuumets, ainult ühes otsas oli sakslaste küla moodi asula. Teises järve otsas olid siis eestlased laagrisse asunud. lähedal oli veel üks teine järv ja veel mitu kohta kinnikasvanud järvedega, kus kasvas pilliroog. Vesi järves oli haruldaselt külm. Seal olevat olnud angerjaid, aga

86

need kadusid järsku ära. Võibolla läksid merre maa-alust ühendust pidi. Lähem koht oli EUTIN.

Enne meid oli seal laagris 25-30 mehe ümber, enamuses vanemad sõjaväelased mitmest väeosast. Laagri ülemaks oli kpt. Julius MADE. Ta oli olnud Järvamaa Kaitseliidu ohvitser ja kandis eesti sõjaväe riietust. Enamik meestest oli endale muretsenud veomasinad, millest suurem osa olid diiselmootoriga. Laagri ülemale kuulus mitu masinat, Saksa sõjaväe töökoda täie varustusega ja abinõudega. Siis veel mitmed treipingid ja keevitusvahendid. Keevitusvardaid oli terve koormatäis. Elamiseks oli püstitatud kaks suurt telki. Ühes telgis elas juhtkond ja teises kõik selle varustuse omanikud. Autod olid varutud kütteainega ja suurem osa varustusest oli peale laaditud. Iga päev käis ringi jutt, et tuleb tagasiminek Eestisse ja õige peatselt. Kui ma sinna laagrisse jõudsin, siis oli vihmane ilm ja otsisin endale magamiskohta. Selgus, et ei lubatud veoauto alla magama minna.

Selle laagri oli meie ülemus otse Saksa tsiviilvalitsuse käest üle võtnud ja mehed olid selle toidul. Meeste arv (Stärke) oli üles antud suuremana, kui see tegelikult oli. Nii saadi rohkem toiduaineid kätte, mida aga meestele välja ei jagatud. Ühe mehe ülesandeks oli minna, vorstid kotiga seljas, sakslaste juurde, et nende vastu vahetada treipinke ja muid vajalikke masinaid. Igakord ei saanud aga vorstide vastu sakslastelt midagi ja need tükkisid siis halvaks minema. Mu kaaslane kutsus mind ühel õhtul kaasa vaatama kuidas staabi mehed vorste maha matsid. Metsaserval oli neil juba auk valmis kaevatud ja vorstikast seisis selle äärel. Kiskusime väevõimuga nende käest vorstid ära. Need olid ainult pealt natukene libedaks läinud. Kui me need viiludeks lõikasime ja tule paistel ära praadisime, siis kõlbasid nad söömiseks.

Noored lennuväepoisid asusid enda algatusel järve lähedale metsa alla ja tegid kas savist või kaevasid mäe külje alla endale koopad, kus elasid. Päeval käisid nad ringi endale söögipoolist muretsema. Talu põldudel kasvas vilja sees ube. Nad salamahti, kui keegi ei näinud, tõid neid endale ja ka odrateri, mida nad siis kivide vahel peenikeseks jahvatasid ja jahuks kasutasid. Valve oli aga väljas ja kes kätte saadi, sai ka karistuse osaliseks oma ülemuse korraldusel. Neil aeti juuksed maha ja nad pandi tööle.

Käisime autodega toidukraami toomas. Metsa all muutus aga tee väga libedaks. Vangid pandi siis knüpfel-tammi ehitama. Peenikesd puud pandi üksteise kõrval maha ja otsad seoti kinni lattide ja okstega. Seal oli siis palju parem sõita.

Järve kaldale ehitati ka saun, mida oli hädasti vaja, sest meestel olid ikka veel täid seljas. Sauna kütmine oli aga raske töö, sest puid tuli tuua kaugelt ja lõhkuda. Mehed olid viletsaks jäänud. Jõudu oli vähe raskemate tööde tegemiseks. Mehi oli palju ja kõik tahtsid sauna minna. Kaua see sauna ahi siis kesta võis. Järvevesi oli aga väga külm ja seda veel eriti nälginud inimeste jaoks. Pidime end vägisi sundima tööle, et mitte päris armetuks jääda. Mulle oli olukord siin laagris siiski parem kui Putluses.

Mitmed diiselmootorid ei olnud päris sõidukõlvulikud. Tegin nad korda ja sain ka ise nendega sõitma hakata. Käisin sakslaste juures meiereis. Meier oli väga

87

vastutulelik mees. Tegin bensiininõu puhtaks sooja veega ja meier pani minu jaoks sinna läbiaetud piima.

MAJA.

Juba esimesel päeval sinna laagrisse jõudes tekkis mul mõte hakata endale maja ehitama. Mul endal oli olemas haamer ja näpitstangid. Teisel mehel oli tükk saelehte, nii tolli laiune ja toolteise jala pikkune. Tegime selle mõlemasse otsa augud, panime vibu peale ja saime sae missuguse» Asusime kampa neljakesi. Mina ühe mehega olime ehitajad ja teised kaks olid materjali kohaletoojad. Kaevasime augu mäekülje sisse ja auto platformi panime tagumiseks seinaks. Maja esikülje ja teised seinad pidime tegema peenikestest palkidest. Ruum oli nii suur, et mees mahtus sinna põigiti vabalt magama. Lage ei olnud vaja, aga katus tuli teha peale. Selleks kandsime kokkukasvanud järvest endale pilliroogu, millest tegime katuse. Ehitasime sisse kahekordse nari, kus all magas kaks meest kõrvuti ja üleval kaks. Eesseina tuli uks ja selle peale väike aken. Telliskividest tegime ahju ja plekist toru läbi katuse oli korstnaks. Sees oli veel niipalju ruumi, et saime panna sinna ka laua. Näppasin kustki akna ja varsti tuli üks mees, kes ütles, et see kuuluvat temale. Ütlesin, et aken on juba sisse ehitatud ja seda ta endale ei saa. On olemas seadus, et ta võib kahjutasu nõuda, kui heaks arvab, aga maja akna pärast lõhkuma ei hakata.

Kuskil lähedal asus kalakasvatus. Üks meie meestest läks sinna öösel, laskis selle kuivaks ja sai kalad kätte. Tal oli nüüd nii palju kalu, et ei jõudnud neid ära süüa. Nii sain ka mina tema käest kalu. Mul oli ahjus maa sissse auk tehtud ja peitsin sinna kalad ära. Saksa tsiviilpolitsei käis neid kalu taga otsimas, aga ahjuauku vaadata ei osanud.

Kui me maja valmis oli, siis käisid mitmed seda vaatamas. Nad plaanitsesid ka endale niisugust ehitada. Hiljem oligi seal neli niisugust maja reas. Meie elu läks ikka vana viisi edasi ja sellest Eestisse sõidust ei tulnud midagi välja. Õhtuti koguti meid laagri keskusesse ja loeti ette kobrujuttu, mida keegi kustki kuulnud oli. Kodumaale tagasiminek oli ikkagi igaühe kindel lootus. Mitmed hakkasid ka plaani pidama, kuidas ülemusest lahti saada, kes oli omamoodi varanduse koguja. Meeste eest ta ei hoolitsenud ega tundnud vähematki huvi nende heaolu eest. Kord tulid meid vaatama Saksa mereväe kõrgemad ohvitserid koos Inglise ohvitseridega. Kpt. Made ei tulnud oma telgist väljagi, et nendega rääkida või vähemalt ennast näidatagi.

Järsku tehti korraldus, et lõik interneeritud endised sõdurid peavad minema linna end registreerima. Auto kütteainega oli nappus käes. Need, kelle masinad käisid bensiiniga, hoidsid seda tagavaraks, et oleks kütus olemas, kui läheb lahti sõiduks. Diiselõli oli nagu natuke kergemalt võimalik saada. Paar väiksemat masinat oli meil koguni puugaasi küttega. Puid tuli muidugi endal muretseda. Kõige paremaks puugaasi jaoks osutus pöökpuu (Buche). Lõikasime puud maha ja saagisime lühikesteks juppideks. Lõhkusime need klotsideks ja panime suure raudplaadi peale kuivama. Nende kuivatamine käis päevad läbi.

88

Ühe suure MERCEDES'e omanikuks oli noor mees, kelle käsi oli aga sõjas viga saanud. Selle suure masinaga sõitmiseks oli tal seepärast raskusi, sest tol ajal ei tuntud veel Power steering'ut. Tal ei lubatud oma masinaga rahvast vedada. Ülemus andis siis mulle korralduse hakata rahvast vedama. Selleks panin veel neljarattalise käru lisaks auto taha. Autosse ja kärusse mahtus püsti korraga üle saja inimese. Linn asus 35-40 km kaugusel ja tegin päevas mitu voori. Osa mehi jäi linna magama. Linnas pandi ainult meie nimed kirja ja taheti kindlaks teha palju meid kokku oli. Laagrist vabastamise pabereid meile ei antud ja kõik mehed pidin laagrisse tagasi sõidutama.

Auto omanik tuli mulle kurtma, et olin ta käest masina ära võtnud. Lohutasin teda, et saab masina nii pea kätte kui meeste edasi-tagasi vedu on lõppenud. Tal oli kavatsus selle masinaga Eestisse minna, sellele bussikere peale ehitada ja siis hakata bussiliini pidajaks Jõgeva-Mustvee vahel.

Mul oli võimalus selle masinaga ka toitu toomas käia. Ühes linnas oli (arvatavasti linnapeaks) meie mereväemundris eestlane. Kui sealt linnast läbi sõitsime, siis käisime endale marsi toitu saamas. Ta andis meile marsitoidu kätte kolmeks päevaks ilma meie pabereid kontrollimata.

Päevad läksid mööda oma vana rada ja kodumaale minekust ei paistnud midagi välja tulevat. Minul ei olnud endale midagi tagavaraks kogutud, aga kui oleks läinud lahti kodumaale sõiduks, siis oleksin kindlasti teistega kaasa läinud. Maja oli valmis saanud. Magamisega ei olnud enam mingit muret, sest peavari oli olemas, kuigi katus oli õhukest võitu. Meiereist tõin endale läbiaetud piima ja lasksin selle hapuks minna. Põldudelt sai salamahti suuri ube toodud. Meile anti hapendatud Kohlrabi, mida sõime vastu tahtmist kui just näljahäda käes oli ja midagi muud süüa ei olnud.

P.O.W. CAMP ZEDELGHEM BELGIAS september 1945 - märts 1946

Käisid ringi ärevad jutud, et meie sõjavangid viiakse hoopis Belgiasse, sest Eestisse tagasiminekust ei tulevat midagi välja. Osa meestest, kes tahtsid kodumaale tagasi minna, käisid Eutinis vene ametnike juures. Neid oli 7-8 meest ja ma viisin nad autoga Eutinisse. Teised, kes ei tahtnud Eestisse minekust kuuldagi, tulid teeäärde ja pildusid kividega neid mehi, kes olid auto peal. Ma lootsin, et nad autoaknaid katki ei viska. Ühel heal päeval oli meie ülemus osa meestega kadunud. Kellelgi ei olnud aimu, kuhu nad olid läinud. Tema poolt kokkuostetud kraam viidi Lübecki laagrisse. Me pidime oma majad maha jätma ja kolisime jaama. Ešelon tehti sõiduks valmis. Sellele suurele Mercedes-veoautole laaditi peale toidukraam ja pandi rongi peale. Kaasa võeti ka veel üks sõiduauto Stokebi jaoks. Meestel oli kõigil ülev meeleolu. Arvati, et vangilaagriaeg on nüüd lõppenud ja meil hakkab abiteenistus. Muidugi kõige suurem lootus oli, et ehk hakatakse meid jälle korralikult toitma.

Olid ilusad päikesepaistelised ilmad ja meie sõit läks Hollandist läbi. Sealsetes jaamades pidime olema ettevaatlikud, sest hollandi naised olid meie vastu väga vaenulised, kuna olime ikka veel Saksa sõjaväemundrites. Kogukas paks naine

89

jooksis sõnnikuhargiga vaguniukse juurde ja tahtis seal seisjat sellega läbi torgata. Me nende keelest aru ei saanud, aga igal pool oli neil kõva sõnadevalang käimas ja küllap nad meid ikka sõimasid sakslaste

[MOrav]

pähe.

Ühest väikesest Prantsuse piiriäärsest linnast sõitsime läbi ja jõudsime metsatukka,
mis oli õigemini lepik. Rong sõitis sinna ja jäi seal seisma, sest raudtee sealt edasi ei läinud. Mõlemil pool rongi seisid sõdurid laskevalmis püssidega. Meid käsutati kiires korras rongist maha ja pandi rivisse. Mina ja veel üks teine mees jäid meie autode juurde, teised aga viidi kohe lepikust minema. Üks ameerika sõdur tuli minu juurde ja katsus käte ja jalgadega mulle selgeks teha, et autod tulevad rongilt maha laadida. Patarei oli pooltühi ja mootor ei läinud käima. Ami aitas kaasa vändaga mootorit käivitada ja kahe peale saime selle viimaks käima. Andis mulle käsu FOLLOW ME, istus oma sõidumasinasse ja tema juhtimisel sõitsime lepikust välja. Esimesena torkas mulle silma, et igal pool olid okastraadid ja kõrged vahitornid. Teed viisid läbi okastraatide vahelt ja lagedad kohad olid kaetud väikeste ümmarguste telkidega, nagu mõni väike telklinn. Neid oli seal nii kaugele kui silm ulatas. Sõitsin kogu aeg amile järele, kuni jõudsime ühte väiksemasse traataiaga piiratud kohta.

Katsusin talle selgitada, et pean selle toidukraami oma meestele järele viima, aga ma ei usu, et ta minust aru sai. Ta viis mind jala mitmest traataiast läbi ja viimaks jõudsingi sinna, kus teised juba ees olid. Kõik minu isiklikud asjad olid aga jäänud autosse. Ami nõustus mind tagasi auto juurde viima asjadele järele. Ta hüppas koorma otsa ja uuris järele, mis auto peal oli. Ta leidis paki suitse, nuusutas neid ja viskas maha. Juhiruumist leidis rulli nahka. See oli hall nahk, millest õmmeldi kalifeepükstele istmikke. Ta küsis seda endale. Olin sellega nõus. Sain aru, et võin võtta endale, mida iganes soovin. Ronisin koormale. Võtsin endale suitse, konserve ja igasugust muud toidukraami. Sain suure koti kraami täis. Ami aitas selle mul selga tõsta ja läksin tagasi oma meeste juurde.

Meie laagri värava juures oli amidel üles seatud mootoriga töötav täipulbri masin. Sellest anti mulle hea annus. Võeti aga ära mu puss, mille olin ise endale teinud. Sellel oli eesti värvides tselluloidist pea. Tangid ja väikse haamri jätsin nad mulle. Ka ambulantsi käärid kipsi lõikamiseks, millega sai ka plekki lõigata. Neid läks mul hiljem kõiki vaja.

Meie laager oli kunagi olnud laskemoonalaoks. Tellisest barakid olid ilma lagedeta. Nad olid ümber ehitatud ja nüüd olid mõlemil pool seinas ka aknad. Magamiseks olid kolmekordsed narid, aga puudus koht tule tegemiseks ja seega olid barakid kütteta. Väljaspool barakke olid mõlemal pool kõrged liivavallid. Niisuguseid barakke oli kaks rida. Nende otsa kohal olid veel puust barakid meie ohvitseride jaoks. Siis oli veel barakk köögi jaoks ja teine toidulaoks. Siis oli veel karistuseks ette nähtud traadist ümmargune torn väikese põrandapinnaga. Seal ei olnud võimalik magada, sest selleks ei olnud kohta. Karistati tavaliselt sinna panekuga 24 tunniks, aga vahel ka pikemaks ajaks.

Väljakäiguruumid olid pikas reas. Sealsamas kõrval oli tsisternvagun, kuhu rennidest uriin pumbati ja kui vagun täis oli, siis tuli see inimjõul tõugata umbes 3-4

90

km kaugel asuvasse linna. Sellest aktsioonist olid kõik mehed meeleldi nõus osa võtma, sest sealt loodeti midagi saada. Vähemalt viiskümmend meest läks vaja vaguni lükkamiseks.

TOITLUSTAMINE

Koos ohvitseridega oli eestlasi laagirs 1200 ümber. Kõrval laagris asusid lätlased. Kahe laagri vahel oli ainult ühekordne traataed. Igas barakis oli 120 meest. Moodustati 10-mehelised grupid toitlustamiseks. Igal grupil pidi olema ülem. Neid oli barakis 12. Igal hommikul anti meile suppi. Öeldi, et see on piimasupp. Oli valge vesine soe supp rosinatega sees. Kaksteist supinõud tuli meil endal köögi juurest ära tuua. Toomisel pidi olema ettevaatlik, et supp maha ei loksuks, sest nõud olid võrdlemisi täis. Barakis toidlustaja jagas need nõud välja loosi teel. Igal grupil oli oma number. Üks meestest pööras selja ja baraki vanem osutas näpuga, kelle jägmine toidunõu läks. Siis jagati supp meestele välja grupivanema äranägemist mööda. Mõned tegid seda nii, et suppi ei sagatud. Vedel osa supist jagati ettevaatlikult nõust võttes meestele ja hiljem loeti ära kõik rosinad, mis siis meeste vahel jagati võrdselt. Grupis, kus mina olin toiduvanemaks, oli teissugune kord. Supp segati korralikult ja siis võeti kulbiga. Oli õnneasi, kellele juhtus rohkem rosinaid tulema.

Muu toidukraam ja leib tulid laagrisse keskpäeva ajal ja anti siis meile kätte. Baraki toidlustaja tõi need ära ja jagas välja gruppide vanematele. Belgia leivapätsid olid ümmargused ja neid oli raske täpselt jagada. Kuna leiba anti napilt, siis tegi see jagamise omast kohast raskemaks. Mis nende kaal oli, seda me ei teadnud. Leivapätside arv muutus iga päevaga. Millest see tingitud oli, jäi meile mõistatuseks. Pätside arvud olid väga imelikud: 3 pätsi 11 mehele või 4 pätsi 13 mehele. Tekkis kahtlus, et võib-olla laagri toidlustaja paneb osa pätse kõrvale. Noored lennuväepoisid ootasid siis toiduauto saabumist laagrisse, et siis kindlaks teha mahalaaditud leivapätside arvu vähemalt umbkaudugi. Mõnikord tuli oodata üle tunni aja auto saabumist linnast. Nad tegid seda kontrollimist mitmekesi.

Leivajagamine oli omaette protseduur. Portsionideks jagatud leib pandi lauale ja siis kontrolliti silmaga, et need oleks enam-vähem ühesuurused. Mõnikord tuli mõnel tükk küljeset lõigata ja mujale juurde panna. Üks meestest pööras selja ja ütles kellele minu poolt näpuga osutatud tükk pidi minema. Nii olid kõik rahul saadud portsjoniga, sest jagamisviis oli õiglane ja erapooletu.

Muud toidukraami anti nii väiksel hulgal, et seda jätkus ainult maitsmiseks. Kui panid kõik (peekoni, marmelaadi ja või) kokku ja tampisid segamini, siis said võibolla ühe väikese võileiva jaoks. Väike plekist purk 100-150 grammi juustuga tuli jagada 25 mehe vahel. Selleks meisterdasime traadist võru peenikeste paralleelsete traatidega. Sellega vajutades lõikasime purgist välja võetud juustu ribadeks, mis siis omakorda noaga osadeks jaotati.

Õhtul umbes kella 5 ajal tuli supp samasugustes nõudes nagu hommikulgi. Supp oli tehtud konservidest ja see oli tegelikult meeste elushoidja. See oli toitev supp,

91

aga kahjuks näljastele oli teda vähevõitu. Supijagamine käis nii, et see löödi kõvasti segamini. Mees võttis kulbitäie suppi ja andis kulbi edasi järgmisele, kes omakorda võttis kulbitäie ja kui kõik olid saanud esimese portsu, siis hakkas kulp tagasi rändama. Muidugi esimesed kulbitäied olid paksema supiga ja lõpp oli palju vedelam kui algus. Järgmisel päeval hakkas suppi esimesena võtma see, kes oli eelmisel päeval viimane olnud. Nii vaheldus meeste kord supi jagamisel.

Pidime saama iga päeva ettenähtud arvu kaloreid, aga mehed hakkasid järjest kõhnemaks jääma. Kõhunahk oli juba paksuselt sama kui käenahk. Kõige hullem oli, et pidime igal öösel vähemalt kolm korda väljas käima vett laskmas. Meil olid puukingad jalas ja väljakäiku tuli joosta üle nende mullavallide. Kui juhtus mõni uus tunnimees vahipostil olema, siis andis isegi tuld jooksjale. Teevett oli kah saada, aga vähesed meestest jõid teed, sest vesi ei tahtnud sees seista. Esimestel nädalatel, kui oli veel endal toidukraami olemas, siis ei olnud olukord väga hull, aga varsti oli kõigil nälg kukil.

Tunnimeeste käest oli võimalik leiba saada, kui oli midagi talle vastutasuks anda. Vahetasin oma täitesulepea pätsi leiva vastu. Sõin selle ära ühe korraga pärast üleloendust. Oli maitsev leib. Ei olnud tehtud peenest jahust vaid rohkem nagu meie karaski moodi. Igal õhtul oli vangide loendus. Mehed pandi barakkide ette rivisse nelja ritta. Inglased ja šotlased lugesid siis meeste arvu esimeses reas ja korrutasid selle neljaga. Juba ära loetud mehed võisid kohe barakkidesse tagasi joosta. Talve tulekul ehitati barakki kaks ahju ja igaühel oli siis kiire barakki jooksmisega, et esimesena ahju juurde soojendama pääseda. Viimaseks jääjad ei pääsenud enam ahju ligi, sest meid oli ju barakis 120 meest.

Inglastest vahtkonna korraldusel pidid aknad päeval alati lahti olema. Ilmad olid aga külmad ja tuulised. Nälginud inimesele olid need väljakannatamatud ja seepärast hoidsime aknad kinni. Tihti käidi meid kontrollimas. Kui nähti inglasi tulemas, siis hoiatati nende tulekust hüüdega ja tegime selleks ajaks aknad lahti. Kui nad olid läinud, siis pandi aknad uuesti kinni.

Olnud mõned nädalad laagris, hakati meist koostama nimekirju ja mehi grupeerid jagudesse ning rühmadesse. Ohvitserid pandi rühmade juhiks ja meiega hakati riviõppust tegema. Ei tea kelle korraldusel see sündis. See oli mõeldud meie endi heaoluks, et hoida meid rohkem aktiivsemana. Paljudele riviõppus aga ei meeldinud. Hakati selle korralduse vastu vaidlema ettekäändel, et oleme vangid ja mitte sõdurid. Käimise vastu ei oldud, aga taktsammu marssida ei tahetud. Ka mina katsusin sellest mööda hiilida. Käisin ühe teise vangiga jalutamas piki laagri traataeda. Puukingadega jalas, aegamööda kõndides, kulus meil ühe tiiru tegemiseks umbes kaks tundi.

Ohvitserid said ainult natukeseks ajaks üksuste ülemaiks olla. Inglased olid märganud, et meiega tehti riviõppust. Nad muidugi ei saanud aru eestikeelsetest käsklustest, aga taipasid, milles asi seisis. Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt ei tohi sõjavangiga riviõppust teha ja päevapealt keelati see ära ja kõik rühmad likvideeriti.

92

Iga päev vajati mehi teatud töödeks. Sellest katsuti mööda hiilida. Mul tuli selleks hea idee. Hakkasid noortele poistele õpetama auto- ja mootoritehnikat. Muretsesin plekktahvli ja tüki kriiti. Õppetunde pidasime tühjas barakis. Keegi teine hakkas õpetama põllumajandust. Poisid kuulasid parema meelega neid õppetunde, kui kanda liiva pangega mullavallist. Selleks pandi mehed kahte ritta. Pang liivaga saadeti käest kätte üht meesterida mööda rea lõppu, kus see maha kallati ja tühi pang saadeti teist rida pidi tagasi mullavalli juurde. Natukese aja pärast vahetati ridade järjekorda ja nii käis see päevast-päeva, kuni liivavall oli lammutatud. See oli siis see töö, millest püüti kõrvale puigelda.

Enne jõule läksid ilmad külmemaks ja siis ehitati igasse barakki kaks ahju. Neid köeti kivisöe ja brigetiga. Ahjud aitasid barakis sooja õhku see hoida, olgugi et polnud lagesid ja plekkkatused lekkisid vihmaga. Ülemistel naridel magajatele tilkus vesi katusest peale. Samal ajal toodi meile ka magamiskotid. Enne seda olid meil olemas ainult tekid. Nüüd kõige riietega kotti pugedes oli palju soojem magada. Kui ahi küdes, siis muidugi soojendasime end sellejuures.

SIGARETID

Jõuludeks anti meile sigarette. Kuuldus, et neid oli meile muretsetud Eesti kulla eest. Neid olid mitut sorti, aga kõik ikka inglise päritoluga. Nende jagamisega oli jälle omajagu tegemist, sest meil ei olnud aimugi, missuguse väärtusega need sordid olid. Igaühe jaoks oli mitu pakki. Arvu järgi sai igaüks sama palju. Plekkpurgis oli 50 sigaretti. Kohe läks äritegemiseks ja kaardimänguks sigarettide peale. Mittesuitsetajad vahetasid oma sigarette teistega toiduainete vastu. Suur suitsetaja andis tihti oma toiduportsu ära suitsu vastu.

Meie kõrval oli lätlaste laager. Meid lahutas ühekordne küllaltki kõrge traataed, millest üleronimisega oli tegemist. Ei tea, kas ka nemad olid sigarette saanud või mitte, aga hakkasime oma suitsudega lätlastega äri tegema, enamasti leiva vastu. Nad olid aga sulid. Kui andsid kätte sigaretid enne, siis joosti minema ilma leiba vastu andmata. Seepärast ajasime äri kahekesi paaris. Üks hoidis lätlasel kuuehõlmast kinni nii kaua, kui äritehing oli läbi viidud.

Ka meie mehed hakkasid lätlasi petma. Plekist suitsukarpidel võeti põhi, mis oli tinutatud, kuuma rauaga alt ära nii peenelt, et seda oli raske märgata. Võtsid suitsud karbist ära, panid selle asemel puuploki ning tinutasid põhja uuesti alla. Kui hiljem lätlased tahtsid enne kontrollida, kas on ikka suitsud sees, siis leiti uus viis, kuidas neid petta. Lahtivõetud karpi pandi madalam puuplokk, mille peale laoti iga sigareti otsast ära lõigatud jupid (umbes 5mm pikad). Kui nüüd karbikaas lahti võeti suitsude näitamiseks lätlastele, siis ei teadnud need arvata, et nägid ainult sigaretijuppe ja muidugi said hiljem paha üllatuse osaliseks. See äritegemine käis nii kaua, kui meil oli sigarette vahetamiseks olemas. Osa mittesuitsetajaist hoidis oma sigaretid alles lootuses, et hiljem nende hind tõuseb.

Ajaviiteks hakati valmistama sõrmuseid. Laagris neid muidugi müüa ei saanud, aga loodeti, et varsti sealt välja saadakse ja siis on kaup äritegemiseks olemas. Taani

93

raha oli metallist, millest sai valmistada kulla värviga sõrmuseid. Haamriga vastu kivi või rauast alust rahale serviti peale tagudes tehti see laiemaks. Kui oli küllalt lai, siis lõigati südamik seest välja ja hakati seda rõngast viilima ja poleerima. Üks meestest teadis kõikide maade kullaproove ja nende märke. Tema lõi neile sõrmustele isegi kullaproovid sisse. Nii ei saanud ostja kunagi kindel olla, kas prooviga sõrmus ikka kullast oli või mitte. Niisuguseid vasksõrmuseid liikus hiljem Saksamaal ringi rohkesti. Mul oli üks niisugustest sõrmustest alles ka Austraaliasse tulles. Port Saidis tulid araablastest ärimehed paatidega laeva juurde kaubitsema. Nad müüsid apelsine ja banaane, mille eest tahtsid saada Ameerika raha või kulda. Lõin oma vasksõrmuse hästi läikima ja andsin märku araablasele, et tahan äri teha. Ta viskas nööri laevale, sidus pundi banaane selle otsa. Hiivasin banaanid laevale ja saatsin sõrmuse vastutasuks alla paati. Ta pani kohe sõrmuse sõrme ja näitas teistele, missuguse hea äri ta oli teinud. Mõtlesin ise, et kui see soolase mereveega kokku puudub, siis läheb vist küll kohe roheliseks. Jagasin neid banaane oma sõpradega, aga neid oli nii palju, et osa läks mustaks ja viskasin need merre.

Jõulud laagris olid juba mööda, kui hakkasid liikuma jutud, et meid lastakse varsti vabaks ja viiakse tagasi Saksamaale. Põgenemisplaane vist kellelgi ei olnud, sest meil puudusid erariided ja keeleoskus oli vilets. Belgias oldi meie vastu väga vaenulik, sest meid peeti ikkagi sakslastega võrdseks. Vahipostidega oli paljudel meestest hea vahekord. Käidi juttu ajamas ja mõnikord tunnimees jättis isegi vangi vahipostile kuni käis ise linnas leiba toomas, et vahetada suitsude vastu. Seda juhtus küll harva, võib-olla oli isegi kuulujutt.

Pidime vabaks saama veebruaris. Käisid ringi jutud, et kevadine suurvesi Saksamaal olevat kõik hädasillad Reini jõel ära lõhkunud või koguni ära uhtnud. Peeti ainult kõmujutuks ja ei tahetud uskuda, aga viimaks selgus, et oli siiski õige. See sildade probleem pikendas meie vangisolekut kuu aja võrra. Olime olnud vangis juba seitse kuud. Viimastel kuudel oli meie olukord mõnevõrra paranenud magamiskottide arvel ja ka sütt kütmiseks saime suuremal hulgal. Mõned said ka riidevarustust, aga toit jäi ikka samaks.

Ühel päeval läks lahti kolimiseks. Läksime raudteepeatuses vagunitesse. Need olid muidugi loomavagunid, jällegi ja ilma istmeteta. Istuda tuli maas põrandal seljaga vastu vaguni seina. Meile anti isegi marsitoiduks terve purk loomaliha (beef). Võtsin selle lahti ja kui sööma hakkasin, siis ei saanud enam pidama kuni tops oli lihast tühi. See võttis mul kõhu lahti mitmeks päevaks.

Rong logistas ööd ja päevad, kuni jõudsime Saksamaale BORGHORSTI, mis on vanaaegne linnake Lääne-Saksamaal. Sõjas oli see terveks jäänud. Laagrit vangide jaoks seal ei olnud. Meid paigutati ühte seismajäetud vabrikusse ja eramajadesse, kust elanikud lahkunud. Mingit ametlikku korraldust meie majutamiseks ei olnud. Peatusin seal ühe päeva ja kaks ööd. Selle aja jooksul ei olnud mul palju võimalust, et kõike sellest linnast näha. Jutt käis ringi, et inglased vajavad autojuhte ja mehaanikuid. Otsisin üles selle koha ja meldisin, et tahan hakata nende teenistusse. Ühel päeval sõitis sinna 4 inglise sõjaväe veoautot ja need, kes olid ennast registreerinud, ronisid autodele. Meiega ei räägitud ega küsitud

94

midagi. Sõitsime hulka aega, kuni jõudsime HANNOVERI autobahnile. Seal seisis 35 sõjaväe autost kolonn, kõik DODGE'id. Meid käsutati autodest maha. Üks inglise kapten võttis õlast kinni ja osutas meid autorooli taha istuma. Nii paigutati meid kõiki oma kohtadele. Inglise sõdurid kolisid ise masinatele, mis meid sinna toonud olid. Neil oli hea meel, et saavad nüüd koju.

Sõitsime mööda autobahni tükk aega, kuni pöörasime teelt kõrvale. Me autojuhid olid nähtavasti varem autot juhtinud, aga üks läks siiski teelt kõrvale. Oli hakanud sööma porgandit, mille autost leidis ja unustas roolimise hoopis ära. Teine sõitis tagant sisse ees sõitnud masinale ja rikkus ära radiaatori. Viisime siiski kõik masinad sihtkohta, milleks oli WARENDORFI linnakene EMS'i jõe ääres.

WARENDORF bei EMS

Sõitsime autodega endiste ratsaväe barakkide juurde ja parkisime kasarmuhoonete ees olevale platsile. Need kasarmud olid poolakaid täis. Osa meist mahutati väikesesse ruumi köögi otsas, teised pidid pööningul magama. Inglased andsid meile poola laagritoidule lisaks ka oma sõjaväe toidu, ja nii hakkasime tasapisi kosuma.

Nüüd hakati ka meie oskusi kontrollima ükshaaval. Kui suure hulga masinate jaoks oli ka neid vaja. Meie hulgas oli neid vähe. Mina sain siis peamehaanikuks (CHIEF MECHANIC). Selle autosõiduoskus peab olema veelgi parem kui harilikul autojuhil. Sooritasin selle eksami ja hakkasin nüüd ka teisi mehi eksamineerima. Paljud meist ei saanud aru inglise keelest ja osal oli raskusi ka saksa keelega.

Sel ajal oli veel suur hulk inglise sõdureid koju saatmata. Neist osa kuulus ka meie kolonni juurde. Eriti silmapaistvad oma sõiduoskuselt olid nende mootorratturid.
Nad saatsid alati meie kolonne. Sõitsid ette ristteedele ja panid kõik liikluse seisma. Hiljem hakkasid ka meie mehed mootorratturiteks, aga nad ei olnud nii tragid, kui olid inglased.

Eesti ohvitserid olid jäänud maha Borghorsti. Enamikul neist ei olnud mingit ametit ega eriala. Ka meie kolonni juurde tulid mõned ohvitserid ja hakkasid töögrupi vanemaiks. Kord inglise kapten päris, et mis mehed need sinna olid saadetud. Kas nad on autojuhid või mehaanikud. Ütlesin, et nad pole kumbagi. Kapteni arvates pidi ülemus tundma masinaid ja oskama ka mehi õpetada. Kui seda ei oska, siis pole niisugust ülemust vaja ja kui esimene suurem töö oli lõpetatud, siis saadeti seitse ohvitseri tagasi. Üks ohvitseridest hakkas elektrikuks, aga see ala ei olnud auto juures nii lihtne, kui ta arvas.

NEUSTADT'i laagris, kolm kilomeetrit Baderbornist, oli 10 000 poolakat endistes Saksa sõjaväebarakkides. Meie esimene töö algas siin. Nagu varem nimetatud, olid meie veomasinad kanada 3-tonnised DODGE veoautod, millel tagumisel teljel ainult ühekordsed rattad. Nendega oli libedal teel raskem sõita kui topeltratastega masinaga. Algul oli meil ka raskusi kolonnis sõitmisega. Jäeti liiga suured vahed ja eriti linnadest läbi sõites oli kerge valesse tänavasse pöörata ja nii ära eksida. Teed olid võõrad. Liiklus oli paremat kätt nagu meilgi. Poolakad

95

laadisid peale suured ja kõrged koormad, mis pani autod kõikuma. Üks endine poola ohvitser, kes korraldas ka meie toitlustamist, andis korraldusi, keda auto peale võtta. Kaugused, kuhu me neid viisime, olid võrdlemisi suured. Minu masin oli peaaegu tühi, ainult tööriistade kast peal. Kihutasin siis sellega neile järele, kes juhtusid ära eksima linnast läbi sõites, et neid õigele teele juhatada.

Tol ajal olime veel UNRRA toidul. Rahvakeeles kutsuti seda "Uus Nuhtlus, Rõhutud Rahvastele Ameerikast". Kui autojuhid tagasi jõudsid, siis hakati kohe sööma. Toit oli laual kogu aeg. Poola naised hoolitsesid kohvi ja tee eest.

Meie mehed olid ikka veel saksa mundrites ja osa poolakid pidas meid ka sakslasteks. Tuldi vahel isegi käsitsi kallale. Arusaamatuste vältimiseks andsin inglased meile rohelised tunked. Edaspidi meie vahekord poolakatega paranes ja tülid nendega jäid ära.

Nagu öeldud, oli poolakatel kombeks laadida autodele kõrged koormad. Juhtisin nende tähelepanu sellele, et igaltpoolt ei saa kõrge koormaga läbi sõita. Nad ei võtnud seda kuulda. Ühes kohas läks tee raudteeliini alt läbi. Kord kolonni sabas sõites nägin, kuidas koorma otsas olevad poolakad surmahirmus ennast rullisid allapoole märgates, kui madal see raudtee viadukt oli. Mehed pääsid vigastuseta, aga laual koorma otsas läksid jalad alt ära.

Poolakate elu laagris oli küllaltki hästi sisse seatud. Isegi poissmeestel oli oma isiklik riidekapp. Need olid sakslaste standard kapid. Poolakad muretsesid neid endale saksa kasarmutest. Koormasse neid kuigi palju ei mahtunud. Huvi pärast pärisin inglise kolonelilt, et miks need poolakad kogu aeg ühest kohast teise kolivad. Ta vastas, et kui jäävad liiga kauaks ühte kohta, siis saavad ümbrusega tuttavaks ja hakkavad äritsema. Poiste kambad eraldati alati ära, et nad ei hakkaks käima külades vargil ja isegi riisumas. Lasti elada kolm kuud ühes kohas ja siis koliti jälle mujale. See gruppide lõhkumine ja alatine kolimine ei meeldinud neile sugugi, sest kolimisega tuli alati midagi maha jätta. Ka vanasõna ütleb: "veerevale kivile ei kasva sammalt". Perekonnad jäeti kokku, aga poissmehi eraldati ja see poolakate transport käis kogu meie Saksamaal oleku ajal. See esimene tööots andis meie meestel häid kogemusi. Tutvusid masinatega ja kolonnis sõiduga. Kui olime selle laagri ära kolinud, siis tulime tagasi WARENDORFI.

PLATOON LEADER

Selle poolakate ümberkolimise jooksul selgus, kui palju sõidupraktikat kellelgi oli. Meie ülemuseks saadetud leitnant või kapten Paas oli väga saamatu kolonnis sõitu juhtima. Sõita ta ise ei osanud ja ka meeste eest ei hoolitsenud. Korteri või millegi muu muretsejat tast ei olnud. Ta oli nende seitsme ohvitseri hulgas, kes saadeti tagasi Borghorsti. Autojuhid ja mehaanikud valisid siis mind ühel häälel platoon'i ülemaks. Jäin selle koha peale kuni Saksamaalt lahkumiseni. Minu hooleks jäi nüüd kõigi asjade eest muretsemine.

Kõik majad laagris olid poolakaid täis. Meile jäid garaažid. Neid oli pikk rida, aga kõik uksed olid ära lõhutud (arvatavasti poolakate poolt). Oli 12 kokkukäidavat

96

topelt ust. Garaaži põrandad olid tsemendist, katus kividest. Kasutada neid ei saanud, sest uste kordategemiseks puudusid meil tööriistad. Nagu varem nimetatud, olid need olnud ratsaväe kasarmud ja laagris oli olemas ka MANEEŽ. Peeglid seintelt olid maha võetud, arvatavasti jällegi poolakate poolt. Põrandat kattis paks saepuru kord, mis oli 6-7 tolli paks ja tolmas. Ruumi oli seal nii palju, et saime kõik oma 35 masinat sinna niimoodi parkida, et välja sõites ei olnud vaja ühtegi teist masinat nihutada. Kui tulime hilja öösel koormatega tagasi ja neid ei saanud enam maha laadida, siis panime uksed kinni ja valve ööseks juurde. Suure platsi ümber olid hobusetallid, korralikkude tsementpõrandatega ja latrid sees. Nende peal lakas saime elada.

Emsi jõgi ajas kevadel suurvee ajal üle kallaste ja tõi liiva kultuurheinamaale. Nüüd toodi vangilaagritest vabanenud 100 meest sinna tööle seda liiva ära vedama. Nad pandi tallide peale lakka elama. Palka maksis neile Saksa tsiviilvalitsus. Teine 100 meest pandi tööle lennuväljale. Sinna vajati luuamehi ja mehaanikuid. Ka need pandi laka peale elama. Nad tulid kõik meie kolonni juurde toidule. Poolakad viidi sealt ära, aga meil ei olnud sellest mingit kasu, sest kasarmuhoonetesse pandi nüüd tuletõrjekool. Meie kasutada jäid tallid, osaliselt garaaž ja veel üks hoone, mis oli varem sepikoda olnud. Sinna sepikotta panin toidulao, köögi ja ühes otsas elasin ise. Toidulao mees elas teises otsas. Köök ja meie söögisaal olid keskel. Seal kõrval oli veel ruume, kus elasid köögitöölised.

Väljapool linna avastasin endised sõjaväebarakid, mis seisid nüüd tühjana. Sain Saksa tsiviilvalitsuse käest loa need seal ära vedada. Võtsime need kolm barakki tükkideks ja tõime nad Warendorfi. Seal oli küllalt ruumi, et neid üles panna nii, et meile jäi neljakandiline õu. Enamasti kahe mehe peale jäi üks tuba. Inglaste käest saime veel ühe kumera baraki, millest tegime endale teatriruumi. Hiljem ehitasime juurde veel sauna ja politsei ruumi. Kõhe pärast meie Warendorfi elama asumist pandi sinna UNRRA varustuse pealadu. Oli olnud varem linnas, aga toodi nüüd üle meie hobustetallidesse. Laoülemaks oli eestlane härra Laik. Laos hoiti kõiki, mis dipiidele vaja läks. Riided, saapad, kingad suitsud, süsi, brikett jne. Käisime Düsseldofist sellele laole varu[s]tust toomas. Hulka laagreid kuulus selle 519 Dipaksi alla. Süsi ja brikett toodi raudteejaama. Mitu vagunit korraga. Seal olid juba sakslaste ajal ehitatud suured heinalaod. Suured, kõrged ehitused nagu meil mõisates. Sütt tuli aga juurde nii palju, et ei olnud kuskile panna. Mehekõrgusele panek ei olnud raske, aga sealt kõrgemale oli juba iseasi. Vaadates seda söelaadimist tulin heale ideele. Sõja ajal olid ameeriklased kasutanud lennuväljadel maandumisradade jaoks paksust plekist aukudega plaate, mida nüüd enam ei kasutatud, sest sõda oli mööda. Tõime neid plaate lennuväljalt. Ajasime söe laiale, panime sinna plaadid peale ja nii ehitasime kallaktee, mida mööda sai koormaga hunniku otsa sõita. Nii sai kasvatada söehunnikut kõrgemaks. Hunniku otsa tuli sõita aga tagurpidi. Tegin ise esimese proovisõidu ära ja siis õppisid ka teised selle tagurpidi sõidu ära. Kui vagunid söega sisse tulid, siis võtsime liivaviskajate juurest mehi sütt kühveldama ja nii saime teha kõrge hunniku sütt tagavaraks. Hea oli, et saime võtta sealt mehi appi maha laadima.

97

Muu kauba jaoks oli hobusetallides ruumi küllalt. Laohoidjal oli abiks ka kaks-kolm
meest, kes ka seal elasid. Tekkidest tegime barakkidele vaheseinu ja seadsime oma elamise võrdlemisi mugavalt sisse.

Elasin Warendorfis 1946. aasta märtsist kuni 1948. aasta juunini. Selle aja jooksul korrastasime laagrit ja elu seal pidavalt. Kui poolakad laagrist olid läinud, siis moodustasime laagripolitsei. Laagri väravas oli kogu aeg valve ja ilma sõidukäsuta ei lubatud laagrist välja sõita. Muidu oleks olnud sõitusid võimatu kontrollida. Peaaegu terve aasta olime ilma saunata. See oli hädavajaline. Ehitasime ise sauna ja kütsime seda kaks korda nädalas, kesknädalati ja laupäeviti. Isegi inglased ja kanadalased hakkasid meie saunas käima. Rajasime õuele ka korvpalliplatsi. Enne saunaminekut ajasime naha soojaks korvpalli mängides ja siis läksime kohe sauna pesema. Juukselõikaja oli itaalia päritoluga. Teda oli meil hädasti vaja ja ta töötas ka pühapäeviti. Mitu korda oli mul sellega tegemist, et teda taheti laagrist välja visata, kuna ta ei olnud dipii. Aga nii kaua kui mina seal olin, ei saadud teda minema lüüa. Panin ametisse ka kingsepad. Nahka oli küll raske saada, aga kuidagi ikka oli see võimalik.

Meil oli ka oma remonditöökoda ja kõik masinate parandused tegime kohapeal. Hiljem saime ka loa mootoreid vahetada. Sõja ajal ei lubatud masinatel lepingu kohaselt mitte ühtegi osa vahetada. Pärast sõja lõppu kaotas see leping kehtivuse. Uutele mootoritele pidime lööma peale vanad numbrid, sest sõjaväepolitsei kontrollis meie masinaid tihti. Saksa politseil ei olnud luba meid kinni pidada. Linna servas võtsime üle ühe endise bensiinijaama, kus me oma mees andis masinatele välja bensiini.

Inglased ostsid endale ratsahobuseid ja panid meie juurde talli. Tahtsid saada ka mehi nende hobuste talitajateks, kuid meie meestega nad ei saanud ses suhtes kaubale. Siis toodi sinna umbes tosin jugoslaavlast, nende hulgas ka üks ohvitser. Ka nemad pandi meie juurde toidule. Seal ma siis kogesin, kui palju kirjaoskamatuid nende hulgas oli. Laost toidu väljavõtmisel tuli anda allkiri. Kolm meest nende hulgast ei osanud isegi oma allkirja kujutada.

Masinaid pidin inspekteerima vähemalt kord kolmes kuus, mis võttis mul palju aega. Selleks olid trükitud vormilehed, kus olid ära toodud kõik üksikosad, mida tuli kontrollida. Kui mujal laagris vajati uut autojuhti, siis saadeti mees minu juurde tema sõiduoskuse kontrollimiseks. Peamiselt olid need poolakad. Nende hulgas oli väga vähe häid autojuhte. Veoautod vajasid käigu vahetamiseks topelt kupeldamist ja see oli neile kõigile võõras.

Väga tihti tulid BOHOLDI jaama transpordid juutidega, kes läksid Iisraeli elama. Raudteejaam oli laagrist umber 3 km kaugusel. Sel puhul nõuti meilt 25 veomasinat nende kraami vedamiseks jaamast laagrissse, kus asus saksa tolliladu. Enne laevale viimist kontrolliti seal kõik nende kraam üle. Kas need juudid tulid Rumeeniast või Venemaalt, seda me ei teadnud. Kõik autojuhid tahtsid neist kraamivedust osa võtta, sest sealt oli võimalik saada juutide käest suitsu ja raha. Kui õhtu tulles jäi juutidel veel kraami vagunisse, siis kauplesid nad autojuhti kas või öö läbi sõitma, et kraam saaks ära viidud. Kui vagun jäi pooltühjalt ööseks

98

seisma, siis võis sealt midagi kaduma minna. Öösise sõidu eest said nad tasu. Muidu autojuhid tavaliselt öösel ei sõitnud. Juutidel oli tõesti väga palju igasugust kraami, Mõnikord kulus juutide transpordiks mitu päeva. Meie endised sõdurid, kes ei elanud laagris või ei käinud mujal tööl, elasid Boholdis ja autojuhid said nende juures süüa ja ööbida. Teatud vabriku klavereid ei lubatud juutidel laevaga ära viia. Seda kontrollisid saksa tolliametnikud.

Oma postivedu, s.t. dipaksite ja sõjaväe posti, tuli ka meil vedada. Selle sõidu üks ots oli umbes 200 km ja sõit võttis aega kogu päeva. Algul tegime seda 3-tonnise masinaga, aga inglased pidasid paljuks bensiini ja suure masina kulu. Selle asemele pandi posti vedama kaks 600ccm-list BSA mootorratast külgkorviga. See huvitas ka meie mehi - sõjaväe vorm seljas, kiiver peas, kalifeepüksid ja läkivad kedrad. Kolm meest murdsid oma jalad selle mootorratastega postiveo jooksul. Üks noor eesti ohvitser murdis oma jala, mis pandi valesti kokku, murti lahti ja pandi jällegi valesti kokku. Luu otsad läksid juba mustaks ja kui ma Saksamaalt ära tulin, oli ta jalg ikka veel kipsis. Panime uuesti veoauto posti vedama.

Saksamaal olid tsemendiga kaetud teed tihti vihmaga väga libedad. Raske oli siis autot kontrollida, et see ei pööraks tee peal ringi. Autobahni peal võis aga iga ilmaga julgelt kihutada, sest selle kate oli teistsugune. Talvel, kui maa oli külm, siis vihm maa peal muutus jääks. Munakividest teed olid siis kõige hädaohtlikumad sõiduks. Sel puhul pandi isegi kogu liiklus seisma. Kord niisuguse ilmaga sõidus olles hakkasid kõik neli ratast libisema ja auto liikus külgepidi. Niisuguse ilmaga ei ole kasu ka piduritest.

Liivaviskajate töö algas kohe pärast vee alanemist, et maa saaks rohu kasvamise ajaks liivast puhtaks. Liiva oli heinmaal umbes 6-7 tolli paksuselt. Kohati isegi paksemalt. Selleks kasutati vagonette roobastel, mis kogu aeg edasi nihutati vastavalt töö arenemisega. Selle töö lõppedes jäid mehed sinna edasi elama. Ka meil oli sellest kasu, sest vajaduse korral oli võimalik saada nende hulgast töömehi ja nooremate hulgast hakkasime ka uusi autojuhte õpetama.

Inglise sõjavaevalitsuselt tuli korraldus uue autobaasi moodustamiseks. Autojuhte selleks tuli muretseda kolme balti rahvuse hulgast. Saatsin välja teate, mis päeval tulen värbama ja eksamineerima selleks mehi. Olime juba varem võtnud endale juurde uusi autojuhte täienduseks. Eestlasi selleks oli ka teistes laagrites, aga vähesed neist hea praktikaga. Leedulaste hulgas võis neid leiduda küllalt, aga probleeme oli keelega. Igatahes kolme rahvuse peale saime kokku umbes 40 meest autojuhtideks ja peale selle veel mehi mehaanikuteks. Raske oli muidugi kohe kindlaks teha, kui head nende oskused olid. Kas tundsid mootorit või üldse mitte. Tuli juba teade, et masinad on jõudnud kuskile Bremeni lähedale. Uued mehed olid ka juba meie laagrisse jõudnud. Panime nad masinale ja sõitsime uusi masinaid ära tooma. Need olid inglise 3-tonnised BEDFORD masinad topelt ratastega.

Meestest oleks pidanud jätkuma nende kõigi jaoks, aga kui olid ära jaotatud, siis tuli neist puudus. Mõnel neist oli 'jänesenahk põues' ja olid peitu pugenud. Ühel masinal aeti radiaator katki ja selle pidime panema veopuuga teise taha sleppi. Lõpuks jõudsime õnnelikult laagrisse tagasi. Masinad parkisime ritta õue peale.

99

Nendega tööle hakkamiseni oli veel aega ja hakkasime nüüd meeste oskusi proovima. Õu oli suur ja seal oli võimalik ringi sõites harjutusi teha. Üks leedulastest, muidu suure jutuga, oli vilets sõitja. Ta lõhkus kolm korda radiaatori ära, enne kui me ta minema saatsime. Ei tahetud meeste ärasaatmisega kiirustada, sest loodeti, et nad ikka sõidu ära õpivad.

Uus sõidukolonn läks MINDEN'isse. Kolonni juhtkond koosnes puha eestlastest. Neil oli oma piirkond, kus nad kogu aeg töötasid ja nendega oli meil vähe tegemist.

Meie kolonn Warendorfis koosnes täiesti väljatreneeritud meestest. Masinad olid enamasti kõik uuesti üle värvitud. Esimesed kaitseraua otsad olid valgeks värvitud. Kord, Munsterist läbi sõites küllaltki suure kiirusega ja väikeste vahedega, küsis üks võõras inglane meie inglasest ülemuselt, et mis mehed me oleme ja kust pärit. Meie ülemus ütles uhkusega, et oleme pärit Eestist. Küsija teadis, et see on ainult või firma nimi, mille kaupa enne sõda Inglismaal müüdi. Nii vähe teati Eestist. Mulle tundus see nii imelik, sest oletasin, et mehed niisugustel kohtadel on koolis käinud ja on rohkem teadlikud geograafiast.

Mõnest mehest ei saanud head kolonnis sõitjat, aga masinaid vajati ka muudeks vedudeks. Iga päev käis üks auto posti toomas, mis oli terve päeva töö, sest tee oli pikk. Üks masin jäeti laagrisse toidukraami vedamiseks. Vahel tuli meil saata mehi masinatega komandeeringusse kaheks või kolmeks kuuks teistesse laagritesse. Sinna läksid siis mehed, kes ei olnud head kolonnisõiduks. Siis oli meil veel teist sorti masinaid, mis ei sobinud kolonnis sõitmiseks. Üks neist oli Bedford ja teine Austin. Neil olid käigukastid teistsuguse kiirusega. Kolonnis sõiduks peavad kõik masinad olema ühte tüüpi. Ameerika masinad sobisid paremini kolonnis sõiduks, sest neil olid suured kaitserauad ees ja taga. Neegritest autojuhid sõitsid väga üksteise ligi ja kiiresti. Kui aga midagi juhtus, siis olid kõik autod koos nagu raudteevagunid. Meie oma Dodge'idega küll niimoodi sõita ei saanud. Kui nina läks eessõitjaga kokku, siis oli ka radiaator lömmis. Sama lugu oli inglise Bedford'idega.

KOLMAS TRANSPORTKOLONN.

Saksamaal oli, nagu öeldud, kaks eesti transportkolonni. Esimene oli Warendofis, kuhu ka mina kuulusin, ja teine Mindenis. Inglased tahtsid moodustada ka kolmandat. Kuulutasin laagrites välja, et vajame veel autojuhte. Blombergi laagris korraldas keegi autojuhtimise eksameid. Palju neil seal sõidupraktikat oli võimalik omandada, seda ei tea, aga noori autojuhte pidi seal palju olema. Ühel päeval läksime Blombergi laagrisse kahe autoga.

Võtsin kaasa noore energilise mehe, kes oli olnud Tallinnas O/ü "Mootori" mehaanikuks, et see aitaks mul eksameid sooritada. Blombergi laagris panime mehed autosse ja sõitsime linnast välja. Peatusime kohas, kus vähem liiklust oli. Enne proovisõite selgitasin kandidaatidele, kuidas tuleb autot juhtimisel kontrollida. Proovisõitude tegemiseks kahe masinaga kulus meil terve päev. Panin kirja nende nimed, kes sooritasid eksami edukamalt ja tegin korralduse neil järgmisel nädalal

100

Warendorfi tulla. Sealt saime umbes 20 meest ja mujalt laagritest kah veel lisaks juurde. Kuu aja vältel oli vajalik arv uusi autojuhte käes. Nad tulid Warendorfi elama. Majutasime nad hobusetallidesse ja lakka, kus oli ruumi küllalt. Palka neile üldse ei makstud, aga nad olid meie toidul.

Jäime ootama, kuna uued autod kohale tulevad ja kuhu uus kolonn paigutatakse. Ootasime kuu aega, ei mingit korraldust meeste suhtes. Minu käest küsiti iga päev, et kuna nad saavad sõitma hakata. Ma ei teadnud neile mingit vastust anda. Kogu see asi hakkas kahtlane paistma, sest uue kolonni moodustamisest ei olnud enam midagi kuulda. Hakkasin juba kahtlema, kas sellest üldse asja saab või on see idee maha maetud. Mehed ootasid innuga, millal saaks tööle hakata, aga see oli asjata ootus - kolmanda kolonni moodustamisest ei saanud asja. Osa uutest autojuhtidest jäid tööle meie juurde, teised läksid niisama laiali.

EMIGREERUMINE AUSTRAALIASSE.

Mul oli tahtmine emigreeruda, aga ka Saksamaale edasi jäämine oli võimalik. Meil oli võimalik üle minna Saksa majandusse, selleks takistusi ei olnud. Käibele tuli uus Saksa vääring, mida vana raha vastu vahetamisel oli võimalik saada 60 marka iga isiku kohta. Kaupu tuli rohkem müügile. Need ilmusid nüüd ka leti alt välja.

Tehti propagandat väljarändamiseks. Järjest tuli juurde uusi maid, kes hakkasid vastu võtma põgenikke. Käisin Münsteris süstimisel. Süste sarme viis või kuus eri sorti. Osa mehi oli juba Inglismaale välja rännanud. Sealt saadud uudised ei olnud just head. See mehaanik, kes oli mul abiks uute autojuhtide eksamineerimisel oli ka Inglismaale läinud. Küsimuslehel, mida ta pidi täitma, taheti teada kui kaua ta oli bussi juhtinud ja missugust mehaanikatööd tunneb, aga tagaküljele oli kirjutatud COAL WORKER.

Registreerisin ennast Austraaliasse minekuks. Esimese transpordiga läks meie laagrist Austraaliasse umbes 25 meest. Hiljem teiste transportidega veelgi rohkem. Õnneks oli meil küllalt mehi tagavaraks, kes said üle võtta autojuhtimise äraläinud meeste asemel. Meid viidi Paderborni läbikäigulaagrisse, mis on Warendorfist 60 km kaugusel. Seal hakkasid peale uued süstimised. Lootsime kiiresti Saksamaalt minema saada, aga asjad ei edenenud lootuste kohaselt. Olime Paderborni laagris ligi kolm kuud, enne kui sõiduks lahti läks. Meie transportkolonni viimane ülemus oli Kanada ohvitser. See oli nii vastutulelik mees, et saatis iga laupäev kaks masinat Paderborni, et meid tuua nädalalõpuks tagasi Warendorfi laagrisse. Esmaspäeval viidi meid tagasi läbikäigulaagrisse. Paljudel meestest olid juba sakslastest pruudid ja nii saadi nädalalõpp koos viibida. Palka maksti meile kogu aeg edasi. Kuidas see võimalik oli, seda ei tea arvata.

Paderborni laager oli poolakate laager. Nende poolt oli ka väljarändajate toitlustamine. Seal laagris oli ka teisi eestlasi. Kõik neist ei emigreerunud Austraaliasse, vaid oli ka Kanadasse minejaid. Laagrielu ei olnud sugugi igav. Kaardimäng käis peaaegu päevad läbi. Tihti tuli minna arstlikule kontrollile. Austraalia valitsus oli sinna toonud oma arsti.. Veregrupi märk kaenla all teda ei

101

huvitanud. Küsiti ainult, kas oled olnud sõdur, maaväes või mujal. Mul oli veregrupi märk välja lõigatud, aga arm oli alles. Paljud olid sellest teadlikud. Viimaks oldi lõpul arstlike kontrollidega. Ühel päeval pandi meid rongile ja sõit läks lahti pealäbikäigulaagrisse. Seal koostati uued nimekirjad transpordiks laevaga üle mere.

Üks meie autojuhtidest oli leedulane nimega Zidavitsius. Ta oli üks kahest leedu poisist, kes oli meie kolonnis juba algusest saadiks. Nad olid eestlastega nagu ühte kasvanud ja suured sõbrad. Nimekirjas tuli maha tõmmata üks nimi ja nii selleks oli see leedulane, kelle nimi algas Z tähega. Ta oli väga õnnetu. Käis ametiasutustes rääkimas, aga midagi ei aidanud. Ta läks tagasi Warendorfi, aga tuli järgmise transpordiga meile Austraaliasse järele.

BAD SALZUFLEN - Control Commission for Germany 15.09.1948. FALLINGBOSTEL, GERMANY 9.10.1948

See oli meie viimaseks peatuskohaks Saksamaal. Peatusime seal ainult mõned päevad. Algas sõit rongiga lõuna poole. Šveitsi või Austria piiril (KRATZ) oli peatus, kus tehti pealiskaudne kontroll ja vedurite vahetus. Siis läks sõit edasi üle Alpi mägede öö läbi. Päeval oli näha ainult kõrgeid mägesid. Rong peatus Torinos. Meid majutati itaalia hullumajja, mis oli suur ehitis ja täiesti tühi. Peatusime seal umbes nädalapäevad. Saksa raha ei võetud vastu ja Itaalia raha meil ei olnud. Veini oli võimalik osta millegi vastu vahetades. Siis pandi meid jälle rongile ja sõit läks seekord laevale.

[istorik]

Olen seda raamatut nüüd juba üle aasta otsinud- ostmise mõttega muidugi aga pole kuskilt leidnud. Vaevalt, et kellegil pakkuda on aga ega küsija suu pihta kah ei lööda!

[istorik]

Infoühiskonnal on siiski plusse ehk täna hommikul võtsin postipakist välja raamatu:
Elmar Pello "Mälestuste teedel". Esimene trükk 1994. Estoprint & Paper. Adelaide Australia.
Siinkohal tahaks öelda suured tänud hr.Ivo Tuulele, Klemzigist, Lõuna- Austraaliast.

[Tminoff]

Lisaks pisut lugemist endiselt 36.politseipataljoni võitlejalt Vassili Arulalt:

http://epl.ekspress.ee/artikkel/211339

http://www.arileht.ee/artikkel/211338

[istorik]

Tuttavad artiklid, soovitan lugeda kuid peatuks veidi ühel faktiveal.
Esimese artikli pealkiri on: "17-aastase noorukina Harald Riipalu käskjalaks". Ma ei oska öelda, et millest on ajakirjank seda järeldanud, sest V.Arula on ühes hilisemas eraintervjuus öelnud nii:
Riipalu käskjalg pole mina kunagi olnud. Tartus olen küll Riipalu korraldusel paaril korral tema naisele, kes elas sel ajal Võru tänaval, pakke viinud. Mida Riipalu täpselt saatis ja miks ta mind välja valis ma ei tea.

[Tminoff]

Kahjuks on meie meedia jõudsal allakäigutrepil. Ja tihti ka need vähesed asisemad lood on toimetajate poolt solgitud - pealkirjad pannakse müüvust silmas pidades, toimetajate vähest ajumahtu kaasates. Nii, et ajakirjanik ei pruugigi asjasse mittepuutuvas pealkirjas süüdi olla...