Sõrvelahingute viimased päevad - I osa

[Vaikal]

Eesti lennuväepoisid 1944. a.Sõrves

24. novembril möödub 66 aastat lahingute lõppemisest Sõrves.
Siinjuures minu isiklikud mälestused neist karmidest päevist.

Dessant Sõrve poolsaarele

25. oktoobri varahommikul sai vahtmeister Kersting käsu minna kiiresti patarei staapi. Juba varsti helistas ta sealt meie valvepostile ja andis korralduse valmistuda kiiresti ärasõiduks.
Asusime otsekohe kahuriplatvormide ümber kuhjatud kaitsevalle laiali kühveldama. Seejärel paigutasime kahurid ratastele ja veeretasime mööda kaldteed platvormidelt alla.
Kui vahtmeister staabist tagasi jõudis, olime ärasõiduks valmis. Varsti saabusid kolm suurt veomasinat ja me laadisime neile oma varustuse ja laskemoona.
Vahtmeistrilt saime teada, et meie sõidusihiks on Saaremaa. Eesti poistele oli see rõõmustav uudis. Minna tagasi Eestisse, see oli olnud meie kõigi salajaseks sooviks. Nüüd polnud selleks vaja enam väeosast ära joosta, sest nüüd viiakse meid sinna Suur-Saksamaa kulul. Olime täiesti kindlad, et meid viiakse Sõrve poolsaarele, kuna teadsime, et seal käivad ägedad lahingud.
Ja kui autod liikuma hakkasid ja ma laskemoonakastide otsas istudes maha jäävale barakile viimase pilgu heitsin, oli isegi natuke kahju lahkuda sellest koduseks saanud kohast. Sinna jäid pargialleele maha ka üks pargipink ning palju ilusaid mälestusi.
Autod viisid meid sadamasse, kus kai ääres seisis kaheksa suurt dessantpraami. Ühele neist laadisime me oma suurtükid ja varustuse. See oli suur alus, mis peale meie suurtükkide ja laskemoona mahutas veel ka paar liikurkahurit ja umbes kompanii jagu jalaväelasi. Meie õhutõrjegrupi kuuest patareist laaditi dessantpraamidele neli kergepatareid, kus kokku oli 36 kahurit. Igas kahurimeeskonnas oli üks või kaks Pärnumaa poissi. 127. Flakabteilungi 3. patarei 3. kahurirühmas olime viiekesti - Otto Taul, Heino Heinväli, Harri Saartson, Endel Sildoja ja mina.
Oli juba hilisõhtu, kui lõpetasime kahurite ja varustuse laadimise. Metalse kriginaga sulgus praami massiivne otsaluuk ja me olime suletud suurde raudkasti, mida valgustasid vaid mõned ähmast kollakat valgust andvad elektrilambid. Kuna praami trümmiruum oli otsast otsani täis relvi, laskemoona ja sõdureid, tegime endale lamamiskohad laskemoonakastide virna otsa.
Seal külitades keerles meie jutt nüüd vaid eesseisvate sündmuste ümber. Kuna teadsime, et meid viiakse Sõrve, huvitas meid väga, kas me kohtame seal ka Eesti väeosi, kes jäid meie Eestist lahkumise ajal veel Narva rindele ja Tartu all lahinguid pidama. Hellitasime lootust, et võib-olla õnnestub meil nüüd mõnda eesti väeossa üle minna.
Aeg lähenes keskööle, kui käivitati laevamasinad, mis panid praami metallist seinad kergelt rappuma. Enne kui praam liikuma hakkas, jagasid laevamehed kõigile trümmis olijaile välja korkvestid ja käskisid need ümber panna.
“Milleks need?” küsisime. Olime ju suletud teraskasti nagu kilud karpi. Pealegi oli siin kümneid tonne laskemoona ja lõhkeainet ja kui meie alust oleks tabanud venelaste torpeedo või kui sattuks praam mõne miini otsa, poleks neist korkvestidest küll mingit abi.
Teadsime hästi, et meie merereis ja maabumine Sõrves on seotud suurte ohtudega. Vene lennukid, torpeedo- ja kahuripaadid valvasid hoolega kogu Riia lahte, püüdes takistada sakslastel poolsaarele varustuse ja vägede juurdevedu ja sealt lahkumist. Et vähendada riski, alustasid meie dessantpraamid teekonda alles ööpimeduse saabudes.
Lõpuks hakkas praam liikuma. Seda kinnitas laevamootorite tume mürin ja vastu aluse külgi peksvate lainete kohin. Merel puhus tugev tuul ja tekkinud lainetus pani praami kergelt õõtsuma. Peagi muutus lainete kohin ja praami õõtsumine veelgi tugevamaks, mis andis tunnistust sellest, et olime jõudnud sügistuultes mässavale avamerele.
Lamades kastivirna otsas mõtlesin tagasi üha kaugenevale Vindavi linnale, jõel aerutavale paadimehele ja merre suubuvatele kivimuulidele. Maha jäi kohtumiskoht Anneliga ja üksik pargipink suure pärnapuu all. Siis tõi laevamasinate monotoonne mürin ja lainete kohin une minu laugele.
Ärkasin tugeva tõuke peale, mis pani kogu laevakere rappuma. Seejärel jäid laevamasinad seisma ja trümmiruumi saabus sügav vaikus. Olime pärale jõudnud.
Meie dessantalus oli maabunud Sõrve poolsaare lõunatipus, jäädes kümmekond meetrit enne veejoont merepõhja kinni. Sellest ka meid äratanud tugev tõuge. Kohe lasti praami otsaluuk alla ja trümmi paiskus pahmakas külma ja niisket mereõhku. Ilm väljas oli rõskelt jahe ja õhus keerlesid üksikud lumehelbed. Puhus tugev meretuul. Kell oli umbes neli hommikul.
Alustasime otsekohe kahurite ja varustuse mahalaadimist. Vilgaste sipelgatena sagisid unerähmaste nägudega mehed trümmi ja kalda vahet, kandes välja laskemoonakaste ja varustust. Teraslintide kriginal sõitsid praami lastiruumist välja liikursuurtükid ja suundusid mööda kadakatega kaetud kaldapealset eemalt paistvale külavaheteele.
Laadinud kahurid ja varustuse laevaruumist merekaldale, jäime ootama autosid. Koos meiega trümmis olnud jalaväelased käsutati rivisse ja varsti sammusid nad kiivrite kuupaistest helkides mööda külavaheteed minema. Meid kohale toimetanud dessantpraam tõstis otsaluugi üles, käivitas masinad ja võttis kursi tagasi avamerele.
Ilm oli rõske ja puhus tugev meretuul. Aeg-ajalt piilus tuulest aetud pilvesagarate vahelt välja kuu. Meri viskles äkilistes ja kramplikes tõmmetes, oli hall ja tusane. Tuulest punaseks tõmbunud ninadega ja külmast kössitades sättisime end laskemoonakastide vahele tuulevarju ja jäime autosid ootama.
Autod saabusid alles varahommikul. Need olid olnud ühel teisel praamil ja maandunud Mõntu sadamas. Vahtmeister oli neid otsimas käinud ja leidnud mõned kilomeetrid sadamast eemal maanteel ootamas. Hakkasime kiiresti varustust ja laskemoona autodele laadima.
Kui palju kordi olime me seda juba teinud. Iga kahuri juurde kuulus umbes kolmkümmend kasti laskemoona ja igaüks neist kaalus umbes kolmkümmend kilo. Peale nende veel mitu suurt kasti kahuri tagavaratorude, puhastusvahendite, sihikute ja mõõteseadmetega. Siis veel kastid käsigranaatide, magnetmiinide ja süütepudelitega ning tankirusikad, kuulipilduja, telgid, valgustusgeneraator ning meie isiklik varustus. Kõik see kokku kaalus üsna mitu tonni.
Varustus autodele laaditud, veeresid need suurtükke järel vedades mööda külavaheteed aeglaselt minema. Sammusime neile rivikorras järele. Tee viis mööda kõrgest tuletornist, milles arvasime ära tundvat Sõrve tuletorni.
Jätnud seljataha umbes viis või kuus kilomeetrit, jõudsime kohta, kus meid ootasid autod kahurite ja varustusega. Vahtmeister oli nendega kaasa sõitnud ja jõudnud vahepeal välja valida meie uue tulepositsiooni asukoha. See asus umbes kolmsada meetrit Mõntu sadama kivimuulist poolsaare lõunatipu suunas. Sinna mere ja maantee vahele jäänud kitsale rannaribale hakkasime me kiiresti kahuritele ja telkidele süvendeid kaevama.
Ilm oli peale päikesetõusu muutunud soojemaks ja tuul vaibunud. Alanud oli ilus ja päikesepaisteline oktoobripäev. Teisel pool maanteed otse meie asukoha vastas kasvas tihe lehtpuumets – kased, saared, tammed. Kased olid muutunud juba kuldseiks ja saared kippusid heleroheliseks, kuid tammed oli veel täis elujõudu ja rohelust. Ümberringi oli vaikne ja polnud märgata mingit märki Sõrves käivatest lahingutest.
Olime parajasti ametis kahurite süvenditesse paigaldamisega, kui meie juurde tuli üks kohalik külamees, kelle helekollane elamu asus siinsamas metsatuka taga. Temalt kuulsime, et rinne asub meist umbes 10-12 kilomeetrit põhja pool Kaimre kandis.
Olime eelmise päeva hommikust saadik söömata ja vana Wichmann küsis külamehelt, kust võiks natuke kartuleid saada. Mees juhatas ta oma kartulipõllule ja varsti tuligi Wichmann ämbritäie kartulitega ning pani need lõkkele keema. Kahurid paigale pannud, istusime kõik ümber lõkketule ja lasime soola sisse kastetud maaõuntel hea maitsta.

Rindeolukord Sõrves

Kuni oktoobri keskpaigani oli Punaarmee korraldanud Sõrves Lõpe - Kaimre joonel ägedaid rünnakuid. Ründajad kasutasid nende enda 1941. aastal rajatud kindlustusi, kuid ei saavutanud nimetamisväärset edu.
Seejärel oli Nõukogude 8. armee juhtkond otsustanud tuua Sõrve lisavägesid. Sõrve operatsiooni olid asunud juhtima Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Tributs. Sõrve oli juurde toodud suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik oli kohale toonud oma rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast olid kohal admiral Svjatovi sõjalaevad, mis said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale oli toodud 236 ründelennukit ja Koguva lennuväljal suur hulk hävitajaid.
23. oktoobri õhtul maabusid Sõrves saksa 12. lennuväediviisi välijalaväe üksused. Saabunud värske täiendus suunati otsekohe Lõo liini kaitsekraavidesse kaitseliini keskosas. Samuti saabusid Sõrve sama diviisi jäägerrügementide mõned pataljonid.
Tegelikult oli Sõrve väegrupi juhtkond teinud juba 10. oktoobril otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole ka strateegilist tähtsust. Otsusest tulenevalt oli välja töötatud väeosade Sõrvest evakueerimise plaan, mis pidi teostatama kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks oli määratud 19. oktoober 1944.
Kuramaal asunud korpuse komandör kindral Kurt Versock, saanud teada Sõrve evakueerimise plaanist, oli selle tühistanud põhjendusega, et Sõrve poolsaart kaitsevad ligi 7000 saksa sõdurit ja see on piisav jõud, et seda edukalt kaitsta. Seejärel oli saabunud Sõrve väegrupi juhtkonnale Hitleri isiklik käsk – vastu panna viimase meheni!
Kuid senisele Sõrve väegrupile juurde saadetud täiendus selle ülesande täitmiseks oli naeruväärselt väike ja kõigile oli selge, et kaitsekraavides istuvad sõdurid olid jäetud täielikult saatuse hooleks. Sai ka teatavaks, et punavägede üksused olid saanud käsu vange mitte võtta ja kõik vangi langenud saksa sõdurid kohapeal maha lasta.
24. oktoobril jätkusid ägedad lahingud kogu rinde ulatuses. Rinde keskosas suudeti mitmes kohas sakslaste kaevikutesse sisse murda, kuid äsja saabunud lennuväe jalaväeosad suutsid need lähivõitluses tagasi lüüa. See rünnak läks aga punaväele kalliks maksma, sest värsked üksused lausa sulasid kaitsjate tules ja järgnevatel päevadel suuremat pealetungi enam ette ei võetud. See kõik juhtus enne meie Sõrve saabumist.
25. oktoobri öösel koos meiega Sõrves randunud mõned liikurkahurid ja raskesuurtükid olid Sõrve väegrupi jaoks kauaoodatud täiendus. Et me juba Sõrve saabudes olime tegelikult hukkumisele määratud, seda me siis veel ei teadnud.
* * *
Meie esimesed päevad Sõrve poolsaarel möödusid rahulikult, ilma eriliste sündmusteta. Kuid pidevalt andis endast märku rinne, mis asus meist vaid mõne kilomeetri kaugusel. Õhtuti helendas põhjataevas rakettidest ja suurtükitulest süttinud põlevate hoonete kumast. Sageli avas rinde suunas tule poolsaare lõunatipu kohal ankrus olnud raskeristleja Lützow. Selle laevasuurtükkide suurekaliibrilised mürsud lendasid võika ulgumisega üle meie peade ja lõhkesid maa põrudes kusagil eesliinil.
Rinde lähedusele vaatamata lendas meie Sõrve saabumise esimestel päevadel venelaste lennukeid suhteliselt harva. Tavaliselt olid need hävitajad, mis madallennul meist üle lendasid ja seejärel kiiresti puude latvade taha kadusid. Sageli tuli tundide viisi kahuritel olla, et lasketsooni lendavate punakotkaste pihta tuli avada.
Igal öösel saabusid Kuramaalt Mõntu sadamasse transpordipraamid, mida saatsid kahuripaadid ja mis tõid Sõrve laskemoona ja toiduaineid. Päeval laaditi need tühjaks ja pandi peale rindelt toodud haavatud. Ööpimeduse saabudes lahkusid alused taas merele.
Kuramaa ja Sõrve vahel liikuvaid transpordilaevu saatsid alati saksa kahuripaadid. Tihti ründasid neid venelaste kahuripaadid ja öösel valvepostil võisime näha nende vahel toimuvat tulevahetust. Leekkuulide tulised ketid, mis vastastikku läbi pimeda sügisöö lahingut pidavate laevade vahel lendasid, pakkusid rannast vaadatuna üsna põnevat ja erutavat vaatepilti. Merel käis sel ajal aga võitlus elu ja surma peale.
Ühel hommikul märkasid meie tunnimehed pikksilmaga merd uurides laineharjade vahel mingisuguseid helekollaseid mügarikke, mis pidevalt ranna poole liikusid. Kahurirühmas anti otsekohe lahinguhäire ja mehed võtsid kahuritel kohad sisse. Siis aga selgus, et need kollased mügarikud on ranna poole ujuvad madrused. Varsti väljusidki veest kaks veekindlates ülikondades saksa madrust. Üks tulijaist oli külmas vees sumamisest nii ära kurnatud, et vajus randa jõudes kokku. Teine madrus sammus aga rahulikult veest välja ja raporteeris meie vahtmeistrile. Seejärel päästis ta oma kummiülikonna eest lahti, võttis vormikuue taskust sigaretipaki ja kostitas mehi sigarettidega. Meremees jutustas, et nende kahuripaat oli öösel toimunud merelahingus tabamuse saanud ja põhja läinud. Nemad kahekesi olid ainukesed pääsenud. Kuna nende kahuripaat oli rannast umbes paari kilomeetri kaugusel põhja lastud, olid nad randa jõudmiseks pidanud mitu tundi jääkülmas vees sumama.
Meie kahurirühma asukohast umbes kilomeeter poolsaare lõunatipu poole elasid ühes Läbara küla taluelamus juba enne meie Sõrve tulekut seitse laevahukust pääsenud saksa madrust, kelle alused olid lahingutes venelaste kahuripaatidest põhja lastud. Nad käisid sageli meie kahurirühma meestega juttu vestmas. Madrused rääkisid, et nad ootavad käsku, millal neid tagasi Kuramaale viiakse. Ka kaks viimati pääsenud meremeest asusid nüüd sinna elama.
Samal päeval tuli meie juurde juba tuttav külamees helekollasest majast. Olime vahepeal käinud sageli tema pool piima ostmas. Kuid nüüd rääkis mees murelikult, et kõigile külaelanikele on antud käsk poolsaarelt lahkuda. Ja juba samal õhtul pidid nad minema Mõntu sadamasse, et seal laevadele minna. Kaasa oli neil lubatud võtta vaid nii palju riideid ja toiduaineid, kui nad kanda jõuavad. Maha tuli jätta kogu senine elamine ja koduloomad.
Käisime koos Heinoga tema perel abiks asju kokku pakkimas ja sadamasse toimetamas. Nägime, kuidas kodudest lahkusid sajad saareelanikud. Naised kandsid lapsi süles ja vanataadid käe otsas seda vähest, mida nad oli jõudnud kaasa võtta. Sadamas paigutati kõik lahkujad oma varanatukesega laevadele, kust nad viimast korda pisarsilmi vaatasid oma kodudele ja külale, mille nad olid sunnitud nüüd maha jätma. Paljud neist ei näinud oma kodu enam kunagi. See oli kurb vaatepilt. Pimeduse saabudes lahkusid laevad avamerele. Teel varitsesid neid aga veel paljud ohud.
Majad poolsaarel jäid tühjaks. Karjamaadel, põldudel ja metsades uitasid omapead ringi lahti lastud kariloomad. Koduväravais istusid ja ootasid pererahvast koerad, väljendades oma igatsust kaebliku ulgumisega.
Tühjaksjäänud majades aga kolasid ringi mõned sakslased, revideerides riidekappe ja kummutisahtleid. Seda nähes tekkis kurku vihaklomp, kuid see tuli jõuetult alla neelata. Sõjal on omad seadused.
Õigustatult on hiljem küsitud, kas saareelanike evakueerimine Sõrvest oli vajalik. Näinud hiljem Sõrves toimuvat, võin päris kindlalt väita, et hilisemad lahingud ei oleks kohalikke elanikke säästnud. Kindlasti oleks nende kohalejäämise korral olnud kannatanute ja hukkunute hulk palju suurem, kui see oli elanike evakueerumisel Saksamaale.
Üha lähenev rinne aga andis oma olemasolust kord tugevneva, siis jälle vaibuva kõminaga pidevalt märku. Ometi tundus meile, et oleme ainukesed siin tagalas, kuna teiste väeliikide sõdureid liikus suhteliselt harva. Meie lähimaiks naabreiks olid meie 6. patarei Vierling’ite ja 20 mm soolokahurite kaks kahurirühma. Kuna meie paiknesime poolsaare lõunatipu ja Mäebe vahelise maantee ääres, peatusid meie juures mõnikord rindele laskemoona vedavad autod, mille juhtidelt ja kaasa sõitvailt sõduritelt kuulsime värskeid rindeuudiseid.
* * *
Meie toidulaud oli nüüd tublisti muutunud. Köögitoimkonna mehed püüdsid karjamaadel ja põldudel uitavaid sigu ning kariloomi ja veristasid neid köögi juures. Köögi juurde oli kokku toodud umbes kümmekond veist, keda seal toideti ja lüpsti, ning sageli saadeti meilegi köögist termostega värsket piima.
Iga päev käisid kahurirühmadest paar-kolm meest köögis abiks. Ühel päeval saadeti sinna meid Heino ja Harriga. Aitasime kartuleid koorida ja juurvilja puhastada ning käisime põldudel neid üles võtmas. See oli meeldiv vaheldus rutiinsele tegevusele kahurirühmas. Tasuks saime kokalt lõunasöögiks kuningliku kõhutäie.
Käes oli november, kuid mere läheduse tõttu olid ilmad Sõrves selle aastaaja kohta veel küllaltki soojad ja ilusad. Vaid mõnel ööl tibutas veidi vihma, kuid päevad olid see-eest päikesepaistelised.
Meie eluasemeks olid telkmantlitest kokku pandud telgid, mis olid paigutatud maasse kaevatud süvendile. Telgis oli väike punkriahi, mida tuli kütta nii öösel kui päeval. Sellel keetsime hommikuti kohvi ja pruunistasime leiba, millele määrisime peale margariini ja kunstmett. Vaba aega kasutasime punkriahju jaoks küttepuude valmistamiseks. Samuti pidime me nüüd ise oma aluspesu ja sokke merevees pesema, mistõttu vabad hetked kulusid nende toimetuste peale ära ja ma ei mäleta, et mul oleks Sõrves olnud mõnikord aega akordioni sõrmitseda.
Öösel magasime lahti riietumata, sest väga sageli tuli ka öösel häireolukorras kahuritele jooksta ja riietumiseks polnud siis enam aega. Meile oli välja antud vaid üks komplekt vormirõivaid ja kuna need olid juba kuid pidevalt seljas, polnud nende väljanägeminegi enam kaugeltki eeskujulik.
Ühel hommikul saabusid meie kahurirühma Saksa ajakirja Adler kirjasaatjad koos filmioperaatoriga, et tutvuda meie kahurirühma eluga. Nad tegid meist mõned fotod ja filmisid meie tegutsemist õhuhäire olukorras. Selleks pidime me paaril korral filmikaamera ees kahuritele jooksma ja seal kohad sisse võtma. Et pilt oleks tõepärasem, tegime kahuritest ka mõned lasud.
Operaatorid filmisid vana Wichmanni, kes nende stsenaariumi järgi pidi püüdma kahurirühma meeste toidule lisaks merest värsket kala. Wichmann tuli merest, püksisääred üles kääritud, kolm suurt kala käes. Kuna elus kalu polnud filmimiseks võimalik saada, kasutati selleks rannast korjatud pommide ja mürskude lõhkemisel surnud kalu.

Eesti poisid andsid vande

9. novembri hommikul anti meile, viiele eesti poisile käsk korrastada vormiriietus ja olla valmis patarei staabi juurde minekuks. Enne teele asumist kontrollis vahtmeister isiklikult meie väljanägemist. Seda polnud ammu enam tehtud. Kuigi meie vormiriided olid kortsunud ja määrdunud, jäi vahtmeister rahule ja me asusime minekule. Meiega tuli kaasa allohvitser Krause.
Sammusime mööda kadakate vahel looklevat külavaheteed. Rinne oli vahepeal veelgi lähemale nihkunud ja nüüd kostis sealtpoolt pidevalt tumedat lahingumüra. Teel pärisime allohvitserilt, miks meid nii ootamatult staabi juurde kutsutakse, kuid ka tema ei teadnud põhjust.
Jõudnud patarei staabi juurde, mis asus ühes Läbara küla taluelamus, juhatati meid karjamaale. Seal oli ees juba üle poolesaja eesti poisi teistest Sõrves olnud õhutõrjegrupi patareidest. Meile teatati, et peame andma vandetõotuse.
Miks oli sakslastel vaja meilt nii äkki vandetõotust võtta, selle kohta ei osanud keegi selgitust anda. Mingi põhjus pidi neil selleks olema. On tõenäoline, et sakslastel tekkis eesti poiste suhtes kahtlus, kuna teisel pool rinnet oli meie vastas eestlastest koosnev punadiviis.
Tegelikult ei näinud lennuväe abiteenistuse värbamiseeskiri ette mitte vandetõotuse, vaid lubaduse andmist. Kuigi sisulist vahet sellel polnud.
Sinna karjamaale oli toodud ka üks 20 mm õhutõrjekahur, mille torule oli laotatud eesti sinimustvalge lipp. Kahuri juures seisid auvalves sakslastest õhutõrjeväelased püssidega. Abiteenistuse poisid rivistati kahuri ette poolkaares üles ja üks poistest luges selgituseks eesti keeles ette vandetõotuse teksti. Seejärel ütles õhutõrjegrupi ülema asetäitja rindelt kostva lahingumüra saatel saksa keeles ette teksti sõnad ja poisid kordasid neid kooris järel.
Vandetõotuse tekst saksa keeles oli järgmine:
“Ich verspreche, als Luftwaffenhelfer im Kampfe gegen den Bolschewismus unter allen Umständen treu, gehorsam und tapfer meine Kräfte einzusetzen wie es für einen Estnischen Luftwaffehelfer geziemt.” 1)
Tõotuse tekst ei põhjustanud meis vasturääkivust. Eesti sõjamehena lubasime me võidelda vaenlase vastu, nagu me olime seda lubanud juba varem noorkotka vandetõotust andes. Nii, nagu olid teinud seda enne meid meie isad ja vanaisad kodumaa vabaduse eest võideldes.
Pärast tseremooniat said kõik kokkutulnud rindepaki, kus oli sees šokolaadi, vahvleid ja muid maiustusi ning pakk sigarette. Kuigi varem meile kui noortele polnud sigarette ette nähtud, siis pärast vandetõotuse andmist hakati neid meile jagama võrdselt sakslastega.
Kohtasin seal palju tuttavaid poisse, nende hulgas sõber Jaani ja teisi endisi koolivendi ning koduküla poisse, kellega sain põgusalt vahetada muljeid eluolu kohta Sõrves. Siis anti käsk rivistumiseks. Jätsime hüvasti ja asusime tagasiteele, igaüks oma allüksuse juurde.
Nagu ma eespool juba mainisin, oli Sõrve toodud neli meie õhutõrjegrupi kergepatareid. Nende kahurirühmad paiknesid Mõntu sadama ümbruses ja piki poolsaare ida- ja läänerannikut ning selle lõunatipus tuletorni ümbruses. Hajutatuse tõttu ei puutunud me igapäevases teenistuses omavahel kokku. Köögis toidu järel käies kohtasime seal vaid oma patarei poisse.
Paar päeva hiljem tuli meie juurde üks laevahukust pääsenud madrus ja teatas, et nad lahkuvad õhtul laevaga Sõrvest ja et neist jääb majja, kus nad asuvad, maha suur hulk toiduaineid, mida nad kaasa viia ei saa ja mille me võime nüüd endale võtta.
Talus oli suur kastitäis siidpaberisse pakitud suitsuvorstilatte, kaks suurt ketast hollandi juustu, mitu kastitäit marmelaadi, suures koguses šokolaadi, leiba ja mitu plokki sigarette ning sigareid. Kust meremehed kogu selle kraami olid saanud, jäigi meile teadmata.
Laadisime kogu selle varanduse talu rehe alt võetud vankrile ja vedasime koorma enda järel oma kahurirühma juurde. Seal jaotati kraam meeste vahel võrdselt ära. Eriti rõõmustasid mehed sigarettide ja sigarite üle, kuna meie normiks oli vaid kolm sigaretti päevas.
Olukord rindel muutus aga iga päevaga aina kriitilisemaks. Venelaste ülekaal nii elavjõus kui tehnikas oli mitmekordne. Tehes nähtavasti ettevalmistusi suurrünnakuks, alustas venelaste kahurvägi sakslaste tagala tulistamist. Umbes iga minuti järel langesid mürsud kaootiliselt üle kogu poolsaare lõunaosa.
Nende lõhkemine mõjus tagalas olijaile rohkem küll psühholoogiliselt, kuid üsna sageli tabasid need tühjaks jäänud elamuid ja taluhooneid, aga mõnikord ka mõne tagalas olnud väeosa sõdureid.
Üks meie õhutõrjegrupi 20 mm kahurirühm asus rannakaitsel rindejoonest kaugel eemal, otse poolsaare lõunatipus. Seal sai juhuslikust venelaste kahurimürsust surma Saare-nimeline eesti lennuväepoiss. Ta oli hetkeks tõusnud oma killukaitseaugust püsti, kui samas lõhkenud venelaste suurtükimürsu kild ta pooleks rebis.
Nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, on püütud väita, et sakslaste erikomandod põletasid Sõrves maha palju elamuid ja hooneid. Vaevalt küll oli sakslastel mahti tegelda erikomandode loomise ja hoonete põletamisega, kuna suurte kaotuste tõttu rindel saadeti viimane kui üks tagalas olnud sõdur eesliinile. Selleks polnud ka mingit vajadust.
Pigem on sõrulaste külade ja hoonete hävitamises 1944. aasta oktoobris-novembris toimunud lahingute ajal rohkem süüdi venelaste suurtükivägi, sealhulgas Eesti Laskurkorpuse kahurvägi.

Venelaste dessant merelt

Ühel hommikul avastas meie kahurirühma valvepost pikksilmaga merd uurides eemal merel väikese laevade gruppi, mis rannale järjest lähemale liikus. Esialgu olid laevad veel liialt kaugel, et nende kuuluvust määrata. Otsekohe anti kahurirühmas häire ja kahuritel võtsid kohad sisse vähendatud koosseisuga meeskonnad. Sihturitena asusid kahuritele vahtmeister Kersting ise ning allohvitserid Käse ja Krause. Iga kahuri juurde jäid abiks paar meest. Vana Wichmann ja Pfahler võtsid kohad sisse kuulipilduja taha. Kõik teised varjusid käsirelvadega oma killukaitseaukudesse.
Laevade lähemale jõudes selgus, et tegemist on vene kahuripaatidega, mille tekkidel oli palju relvastatud soldateid. Kahuripaadid tüürisid ranna poole ja võis arvata, et neil on kavatsus saata maale dessant.
Jälgisin ärevusega üle oma killukaitseaugu serva piiludes lähenevaid laevu. Üks neist oli teistest veidi ees ja selgesti oli näha, kuidas sellel hallides sinelites soldatid tegid ettevalmistusi maabumiseks.
Kui esimene alus oli rannast veel vaid mõnesaja meetri kaugusel, avas allohvitser Krause oma kahurist selle pihta tule. Kuigi oli päikesepaisteline keskpäev, oli selgesti näha, kuidas tuld sülitavast kahurist lendas laeva suunas leekkuulidega tähistatud mürskude tuline jada. Esimesed mürsud puudutasid enne sihtmärgini jõudmist veepinda ja põrkusid sealt rikošetiga üles. Siis korrigeeris allohvitser tule kõrgust ja nüüd tabasid mürsud laevakere, purustades lõhkedes sellesse suure mustendava augu.
Kohe avasid oma kahuritest tule ka vahtmeister Kersting ja allohvitser Käse. Nende tuli oli suunatud esimese kahuripaadi tekiehituste ja laeval sagivate dessantlaste pihta. Dessantlaste hulgas tekkis segadus ja tapva kahuritule eest pääsemiseks hüppasid nad üle parda merre ning varjusid laevakere taha.
Vahepeal olid teised kolm kahuripaati esimesele järele jõudnud ja avasid laevakahuritest ja kuulipildujatest meie pihta ägeda vastutule.
Mererand, kus meie kahurirühm asus, oli vee tasapinnast kõrgemal ja laskus rannajoone lähedal järsult allapoole. Seetõttu tabasid paljud venelaste mürsud kallast või lendasid meist üle. Mõned mürsud tabasid meie kahureid ümbritsenud muldvalle ja kõrget maanteeperve, paisates üles kivirähka ja liiva, mis meile killukaitseaukudes kaela sadas. Kogu meid ümbritsev õhk oli täis mürsukildude undamist ja kuulide vingumist.
Tulevahetus oli üsna äge. Kahurite haugatustele tärises sekka Wichmani ja Pfahleri kuulipilduja, pidades pausi vaid kasseti vahetuse ajal. Kõik killukaitseaukudes olijad andsid tuld käsirelvadest.
Äkki käis tugev raksatus ja mulle sadas kaela liiva ning kivirähka. Kõrvad olid lukus ja ma ei kuulnud kahurite laskmist ega kuulide vingumist. Vabastasin end parajasti liivaprahi alt, kui keegi hüppas mulle otse selga.
Selgus, et üks laevalt lastud mürk oli lõhkenud minu killukaitseaugu kõrval, sellest vaid paari meetri kaugusel, kus oli asunud Harri killukaitseauk. See oli saanud otsetabamuse ja täis varisenud. Harri ise oli hetkeks mööda jooksukraavi telki jooksnud, et sealt endale midagi söödavat tuua. Tagasi tulles ei leidnud ta enam oma killukaitseauku eest ja et ümberringi siutsuvate kuulide ja mürsukildude eest varjuda, otsustas ta minu killukaitse auku hüpata.
Äge tulevahetus kestis umbes poolteist tundi. Seejärel hakkasid venelaste kahuripaadid rannast eemalduma, viies kaasa esimesena pihta saanud aluse. Nende kahurituli jäi järjest hõredamaks, kuni see lõpuks vaibus. Ka meie kahurid olid vait jäänud, kuna vahemaa meie ja laevade vahel oli juba liialt suur.
Me polnud saanud veel oma positsioonidelt lahkuda, kui äkki kostis poolsaare lõunatipu poolt lennukimootori undamist ja hetk hiljem ilmus madallennul nähtavale venelaste hävitaja IL-2. Selle, sakslaste poolt lendavaks pesuvanniks kutsutud lennuki esiosa oli tugeva soomusega ja relvadeks olid kaks 22 mm kahurit, kolm kuulipildujat ja umbes 500 kilogrammi pomme.
Hävitaja lendas nii madalalt, et piloodi nägu oli selgesti näha. Meie positsioonist üle lennates avas see kõigist oma pardarelvadest meie pihta tule ning viskas alla mõned pommid. Lennuki ilmumine oli nii ootamatu, et meie kahurimeeskonnad ei jõudnud oma kahureid veel ringi pöörata, kui vaenlase hävitaja oli meist juba üle tuisanud ja kaugenes vastassuunas.
Siis äkki aga võttis lennuk kõrgust ja tõusis püstloodis taevasse. Just sel hetkel avas oma neljatorulistest lennuki pihta tule naabruses asunud 6. patarei kahurirühm. Nende kolme 20 mm suurtüki tuli tabas hävitaja tagaosa, mis oli soomustamata. Hävitaja tagaosast paiskus algul välja must suitsujuga ja seejärel pikk punane tuleleek. Kohe eraldusid esialgu veel kõrgusse tõusvast lennukist kaks tillukest musta täppi. Need olid hävitajast välja hüpanud lendurid, kes nüüd kiiresti allapoole langesid. Seejärel kaotas lennuk juhitavuse ja hakkas kukerpallitades alla mere poole langema, möödudes peagi kahest lendurist. Lennuk kukkus veesammast üles paisates merre. Hetk hiljem kukkusid sinna ka mõlemad lendurid, kelle langevarjud polnud avanenud.
Kahurisüvendite ja telkide vaheline ala oli mürskudest ja pommidest segi pööratud. Mitu mürsku olid tunginud kahurite ümber olnud muldvalli sisse ja polnud lõhkenud. Meie telkide riided olid mürsukildudest ja püssikuulidest auklikuks tikitud. Üks eraldi seisnud kahurite haagistest oli saanud pommikildudest tugevasti vigastada ja vajas remonti.
Dessantlaevade kahuritulest olid süttinud ühe rannast eemal asunud talu hooned ja metsa tagant tõusid kõrgele taevasse suits ja tuleleegid.
Kui laevad vene dessantlastega olid juba kaugel merel, saabus meie neljatoruliste naabrite juurde rühm jalaväelasi raskekuulipildujatega, kes olid saadetud meile appi dessanti tagasi lööma. Kohale jõudes oli nende esimeseks küsimuseks: “Kus on Ivan?” Mehed vastanud, et Ivan pani särgisaba lehvides tagasi merele.
Kohas, kus venelaste dessant oli tahtnud maale tulla, hulpis rannast eemal meres umbes kümmekond laipa. Laine oli randa toonud ka ühe puruks lastud päästepaadi. Oma haavatud olid nad kaasa viinud.
Õhtul, kui me pärast neid ohtlikke ja väsitavaid päevasündmusi oma telgis magama heitsime, meenus mulle, et täna oli minu sünnipäev. Sain sel päeval seitseteist aastat vanaks. Mõtlesin siis, küllap irooniaga, et veel aastake ja siis tohin ma tsiviilelus täiskasvanuna juba ilma vanemateta õhtul restorani minna. Sõjas tohivad aga tappa ja oma elu kaalule panna ka 16-17aastased.
Sel ööl rändasid mu peast läbi igasugused mõtted. Need viisid mind kaugele koduradadele. Teadmatus koduste saatuse pärast näris südame all just nagu uss õuna. Mulle meenusid meie kohtumised Anneliga. Muretsesin tema pärast. Kas ta jõudis koos emaga õnnelikult Saksamaale? Varitsesid ju neil päevil merel paljud ohud.
Milline saatus ootab siin meid endid? Oli päevselge, et sakslaste väike, iga päevaga kaotuste tõttu aina vähenev väegrupp ei suuda siin kümneid kordi ülekaalus olevale punaväele kaua vastu panna. Hitleri käsu järgi meid siit ära viia ei lubata. Kui vangi langeme, lasevad venelased meid maha. Jäi vaid üks võimalus - vastu panna viimase meheni.
Ühel päeval lähenes Mõntu sadamale saksa praamlaevade konvoi, mis tuli Vindavist ja tõi Sõrve lahingumoona ja varustust. Äkki ilmusid Saaremaa poolt neli IL-2 tüüpi vene ründelennukit. Algas lahing laevade ja lennukite vahel. Kaugelt eemalt oli seda pagana ilus vaadata, kui ei pea ise selle sees olema. Lennukid lasksid ühe praami põhja, kuid see ei jäänud teiste praamide flakkide poolt tasumata. Tagasilennul jäi üks IL-2 äkki teistest maha, tegi ümber oma telje paar tiiru ja kukkus siis merre.
Vaatamata hilissügisele olid ilmad seni olnud soojad ja päevad päikesepaistelised. Nüüd aga muutusid ööd äkki külmaks ja puhus tugev ning rõske meretuul. Kuna rinne oli iga päevaga meile aina lähemale tulnud, tugevdati öiseid valveposte. Ööd olid sügiseselt pimedad, mistõttu vahipostil pidi olema äärmiselt tähelepanelik ja valvas, sest iga hetk võis merelt randa saabuda vaenlase dessant või mõni siia saadetud vaenlase luuregrupp.
Ühel ööl juhtus aga niisugune lugu. Oli kaugelt üle südaöö, kui kuulsin läbi une hüüdu: “Halt! Parole!” ja sellele järgnenud püssipauke. Haarasin koos teiste telgisolijatega püssi ja kiivri ning hüppasin telgist välja. Kogu ümbrus oli tunnimeeste poolt ülesse lastud valgusraketist valge.
Siis selgus, et postil olnud sakslane Schumacher ja lennuväeabiline Ott olid kuulnud pimedusest hiilivaid samme. Kuna nende paroolinõudele keegi ei vastanud, tulistasid nad kahurirühma alarmeerimiseks õhku ja lasid üles valgusraketi. Viimase valgusel olid nad näinud, kuidas üle maantee oli suur põder metsatukka põgenenud.
Ühel teisel korral tormasime jälle öösel püssipaugu peale telgist välja. Nüüd selgus, et minu kahurikaaslane Harri oli valves toetanud end presendiga kaetud kahurile, seal aga veidi tukastanud ja vajutanud kogemata kaitseriivistamata püssi päästikule. Soojadelt asemetelt üles hüpanud mehed muidugi ei kiitnud Harrit unerahu rikkumise eest.

Viimased päevad Sõrves

18. novembril alustasid punavägede diviisid Sõrves suurpealetungi. Äge turmtuli ligi 900 kahurist kestis peaaegu kaks tundi. Seda toetasid vene sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult venelaste käes, kuna sakslastel oli Sõrves neile vastu panna vaid kaheteistkümnest lennukist koosnev Kuramaal baseeruv lennusalk. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid punadiviisid.
Algul oli venelaste pealetung edukas ja sakslased olid sunnitud vastase ülekaalukate jõudude ees taanduma. Öösel aga läksid sakslased vasturünnakule ja murdsid läbi venelaste diviisist, mis kandis suuri kaotusi.
Saksa üksuste rünnakut toetasid Sõrve poolsaare lõunatipu lähedalt merelt lahingulaevad Admiral Scheer ja Admiral Hipper. Kui neil laevadel laskemoon otsa lõppes, vahetasid need välja ristlejad Prinz Eugen ja Lützow. Nende üheteisttolliste laevakahuritega suudeti vaenlase rünnakud tagasi lüüa.
Nüüd sagenesid ka vene hävitajate ülelennud. Madalalt piki rannajoont lennates tulistasid need pardarelvadest ja viskasid alla pomme. Nüüd tuli meil mõnikord päeva jooksul palju kordi kahuritele asuda, et kutsumata külalisi kostitada. Ka teised meie naabrid ragistasid oma neljatoruliste ja soolokahuritega pidevalt.
21. novembri hommikul anti meie kahurirühmale käsk kahurid positsioonidelt maha võtta ja viia need poolsaare lõunatippu. Kohe saabusid autod ja varsti liikusid need mööda rannaäärset maanteed Sõrve tuletorni suunas. Maantee oli paaris kohas mineeritud ja selleks, et liikuda mööda miinide vahele jäetud kitsast tähistatud koridori, tuli autojuhte kõrvalt juhendada. Saime miinitõkkest õnnelikult läbi ja jõudsime umbes paar kilomeetrit enne Sõrve tuletorni tsaariaegsete betoonpunkrite juurde, kus kunagi olid asunud rannakaitsepatareid. Seal haakisime me kahurid autode tagant lahti ja laadisime masinad tühjaks.
Seekord polnud meil vaja hakata kahurite jaoks süvendeid kaevama. Nagu meile teatati, oli rühmaülem Kersting saanud patarei staabist käsu samade autodega otsekohe eesliinile sõita. Sinna pidime me minema aga ilma kahuriteta, jalaväelastena.
Ladusime oma varustuse ja seljakotid kahurite juurde virna ja katsime need presendiga. Kaasa kästi võtta vaid käsirelvad: karabiinid, käsigranaadid ja tankirusikad. Igale mehele anti üks saksa kaigas 1) ja kolm muna 2) granaati ning kolme peale üks tankirusikas. Wichmann ja Pfahler said endale kuulipilduja MG-15. Võtsin seljakotist kaasa mõned tahvlid šokolaadi ja tüki suitsuvorsti. Veepudeli valasin täis külma sigurikohvi.
Ettevalmistuste saginas teatas keegi, et meist veidi eemal seisab veoauto võikoormaga. Läksime vaatama ja leidsime ühe veoauto kastist tõepoolest kolm umbes poolemeetrise läbimõõduga võiketast, mille küljest mõned sakslased juba tääkidega suuri võikamakaid lõikasid. Lõikasin endale ka parajalt suure tüki ja parema puudusel panin selle sinelihõlma sisse. Kuid siis mõtlesin, kuhu ma niiviisi selle võitükiga lähen. Võtsin selle küljest vaid väikese killu ja panin vöörihma küljes olnud leivakotti. Ülejäänu jätsin maha.
Enne teele asumist kutsus allohvitser Krause eesti poisid enda juurde ja viis teistest veidi eemale. Seal jagas ta meile mõned õpetussõnad ja näpunäited, kuidas lahingus käituda ja ennast hoida. Tema käitumisest oli märgata, et ta muretses meie pärast, kuna me polnud varem rindel olnud. Siis anti käsk autodele ronida ja algas sõit rindele.
Esimest korda elus rindele minna pole tavaline sündmus ja see tekitas minus ärevust ning kõhedust. Küllap ka teistel. Selles olukorras käituvad inimesed väga erinevalt. Ühed püüavad oma tundeid peita teeseldud lõbususe ja lõõpimise varju. Teised sunnivad end jääma rahulikuks ja väärikaks, ehkki sisemiselt ollakse ülimalt pinges. Kolmandatel paistab hirm ja kartus välja nende olemisest, käitumisest ja näoilmest.
Nii oli see ka meie kahurirühma meestega, kes me autokastis presentfurgooni all istusime ja eesliinile sõitsime.
Mõni mees oli üleliia lärmakas ja lõbus. Pilas teisi ja püüdis nende kulul nalja heita. Tundmatuseni olid aga muutunud meie allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele. Alati lõbus ja nalja heitev Schiele oli äkki väga vaikne. Ta nägu oli kahvatu. Ettepoole kummargil istudes hoidis ta pead käte vahel ja vaatas tühja pilguga ühte punkti enda ees.
Allohvitser Krause oli võtnud kirjatasku vahelt oma naise ja tütrekese fotod ja vaatas neid üksisilmi. Tema poole pöördumisele vastas ta vaid käega löömisega.
Sõitnud umbes viis kilomeetrit, vähendasid autod kiirust ja liikusid edasi väga aeglaselt, kuna jällegi olid mitmel pool tee peal ja selle kõrval miinitõkked, mille vahele oli jäetud kitsas lipukestega tähistatud koridor.
Umbes pooletunnise sõidu järel peatusid autod ühes külas. Olime Mäebe-Torgu-Türju kaitseliinil, mis oli jagatud kolmeks sektoriks. Meie asusime nüüd keskmises sektoris. Nagu hiljem teada saime, kaitses seda rindesektorit ühe saksa grenaderide rügemendi kaks pataljoni, millele lisandusid nüüd tagalast toodud õhutõrje- ja majandusüksuse väeosad. Sektori ülemaks oli ooberst von Vietinghoff.
Saime teada, et asume Iide külas, kus endises vallamajas asus selle rindelõigu komandopunkt, kuhu vahtmeister läks meie saabumisest ette kandma.
Eesliin asus külast põhja pool, kust kostis pidevat käsirelvade tulistamist ja lõhkevate granaatide ning mürskude kärgatusi. Kaugel ei saanud see olla, sest õhus vingusid pidevalt eksinud püssikuulid, mis heleda laksatusega vastu hoonete seinu põrkusid ja puudelt oksi rebisid. Meist lendasid ulgudes üle ühe sakslaste patarei lastud kahurimürsud. Teisel pool külavaheteed elamu õuel oli raudkividest kelder ja me läksime selle taha varjule.
Ümberringi käis pidev sagimine ja askeldamine. Komandopunktist voorisid sisse ja välja käskjalad. Eesliinilt toodi ära haavatuid. Verised inimkehad lamasid kanderaamidel või väikeste kummiratastega kärudel, mida vedasid sanitarid. Mõnikord, kui kärud maapinna konarustel tugevasti rappusid, karjusid neil lamavad haavatud läbilõikava häälega. Mõnda veristes sidemetes haavatut, kes suutis ise liikuda, toetas sanitar. Mõni kergemalt haavatu oli eesliinilt ära tulnud omal jalal ja liikus püssile või puukaikale toetudes tagala poole.
Ühe maja varjus askeldas rühm jalaväelasi, valmistudes eesliinile minekuks. Nad vahetasid vormimütsid kiivrite vastu ja toppisid vöörihma vahele käsigranaate. Siis väljusid nad hoonete vahelt, hargnesid ahelikku ja liikusid ettepoole kummargil mööda lagedat põldu eesliini suunas. Mööda põlluvaheteed liikus sinnapoole ka paar hoburakendit, mille koormaks olid kastid laskemoona, miinide ja granaatidega.
Varsti tuli vahtmeister komandopunktist tagasi ja teatas, et luureandmete järgi on öösel oodata venelaste rünnakut ja meile on antud käsk asuda umbes pool kilomeetrit külast põhja poole, kus on katmata rindelõik, kaitsepositsioonile. Võtsime oma relvad ja liikusime vahtmeistri järel külast välja.
Meie positsiooniks ette nähtud kohas lookles lai ja sügav põllukraav. Selle taga oli lage põld ja teiselpool põldu karjamaa, kus kasvasid üksikud puudesalud. Meist paremale jäänud puudesalust kostis pidevat käsirelvadest tulistamist. Põllul lõhkesid üksikud granaadiheitjatest lastud miinid, paisates üles tule- ja mullasambaid.
Kraavis, kus me pidime kohad sisse võtma, oli umbes poole meetri sügavuselt vett, mida kattis õhuke jääkirme. Üle põllu puhus vinge põhjatuul ja õhus hõljusid üksikud lumeräitsakad. Külm tuul puhus õhukesest sinelist läbi ja pani keha külmast värisema.
Et mitte vette ronida, tõime põllult viljaredeleid, ladusime murtud redelipulgad vee kohale kraavi põhja ja katsime need pealt õlgedega. Nii saime endale talutavad küljealused.
Vahepeal oli päev laskunud õhtusse ja maad kattis sügisene hämarus. Metsatuka kohal lendas taeva poole rakette ja kostis pidevalt käsirelvadest tulistamist ja pikki kuulipildujavalanguid. Meist lendasid vingudes üle püssikuulid, lõigates kraavi pervel kasvanud puudelt oksi. Aeg-ajalt lõhkesid meist paremale jäänud põllul mõned venelaste piima järele saadetud ehk sihitult välja tulistatud kahurimürsud.
Veel eile olid siin käinud ägedad lahingud ja vastane oli püüdnud pidevate rünnakutega rindejoont edasi nihutada. Kuid sakslastele oli selles verises võitluses oma suurtükkide tulega toeks poolsaare lõunatipus merel lahingulaevad Admiral Scheer ja Admiral Hipper, mis oma suurekaliibriliste laevakahurite tulega olid venelaste rünnaku tagasi löönud. Nende kaheteisttollised mürsud olid kogu ümbruse pahupidi pööranud ja siin-seal oli maas näha nende suuri, kägardunud teraskilde.
Olime istunud oma õlgedega kaetud pesades juba mitu tundi, kuid lahing toimus endiselt meist paremal ja rinne polnud meile lähemale tulnud. Meie ahelikust paremal oli koha sisse võtnud jalaväe raskekuulipildujate jagu.
Pimeda saabudes hõrenes tulistamine eesliinil ja maad kattis harjumatu vaikus. Ainult üksikud valangud kuulipildujast ja aeg-ajalt taeva poole tõusvad raketid andsid tunnistust sellest, et rinne püsis. Sakslased arvasid, et ega venelased öösel rünnakut ei alustagi. Kui nad seda teevad, siis varahommikul ja kindlasti sellele eelneva kahuritulega.
Me polnud hommikust saadik saanud mahti söömisele mõelda ja meie patarei köök oli vist hoopiski tagalasse jäänud. Võtsin vöölt toidukotist vorstijupi ja rüüpasin välipudelist külma kohvi peale.
Aeg-ajalt jälgisin kiivriserva alt meie ees olevat maastikku, kus liikusid rindelt üles lastud rakettide valgusest tekitatud varjud. Mulle viirastus, nagu liiguksid seal pikkade püssidega hallid kogud, kes kohe-kohe meid ründavad.
Kuid eespool jäi endiselt suhteliselt vaikseks. Põllul lõhkesid nüüd veel vaid mõned üksikud kahurimürsud. Küllap olid minu nägemuse põhjuseks pingule kruvitud närvid ja olukord, millega ma polnud suutnud veel kohaneda. Olime ju meie, eesti poisid, esimest korda elus rindel. Ainult Harrile oli kõik ümberringi toimuv täiesti ükskõik. Toetanud kiivris pea vastu kraaviseina, magas ta rahulikku und.
Olin siiski ka tukkuma jäänud ja ärkasin külmavärinaga üle kogu keha. Oli varajane hommik ja päev polnud veel alanud. Vahepeal oli sadanud lund ja katnud maapinna ning kraavis tukkuvad mehed õhukese lumekorraga. Üle lageda põllu puhus kõle tuul ja mõned kraavis tukkunud mehed ronisid välja, et külma peletamiseks kraavi pervel liikumisharjutusi teha, kuid õhus vinguvad eksinud kuulid, mis plaksatusega kraavi pervel puutüvedesse tungisid, peletasid soojategijad kiiresti kraavi tagasi.
Äkki hakkas meist eespool karjamaa metsatuka tagant kostma kahurite tulistamist ja põllul kerkisid mürskude lõhkemisest üles kõrged tule- ja mullasambad. Umbes kümneminutilise tulistamise järel hakkas võsa tagant kostma tankikettide lõginat ja mootorimürinat. Siis ilmus võsast välja kolm tanki. Nende järel tulid hallides sinelites sõdurid. Üle tankimootorite mürina kostsid nende sõjakad hurraa-hüüded.
Tankid lähenesid esialgu tuld avamata. Jõudnud meist umbes kolmesaja meetri kaugusele, avasid need meie suunas tule, kuid mürsud lendasid meist üle ja lõhkesid tagapool. Ka tankide taga liikunud punaväelased tulistasid joostes käsirelvadest ja kogu ümbrus vingus ja vilistas.
Samas avas vastutule meie kõrval asunud raskekuulipildujate rühm ja koos nendega meie kahurirühma mehed. Meile oli see esimene kord otse peale tulevate punasõdurite pihta tulistada. Lahinguärevusest tingituna tulistasin oma karabiinist huupi halli sõdurimassi suunas.
Äkki hüppas meie ahelikust välja Obergefreiter Schumann, kes tankirusikat käes hoides ja siksak-hüpetega joostes põllul ühe põhuhunniku taha maha viskus. Kui esimene venelaste tank oli jõudnud temast vaid umbes poolesaja meetri kaugusele, vajutas ta tankirusika päästikule. Käis tugev plahvatus ja tanki tornist paiskus välja tuleleek. Hetk hiljem põles tank nagu küünal.
Tulevahetuse ajal ilmusid meist tagapool hoonete tagant välja kaks sakslaste liikurkahurit, mis avasid tule venelaste tankide pihta. Üks neist, saanud eestpoolt tabamuse, tegi tiiru ümber oma telje ja jäi seejärel seisma. Tanki kahuritornist hakkas tõusma suitsu. Kolmas tank, mis oli teistest veidi tagapool, alustas tagasikäigul taandumist, tulistades samal ajal sakslaste liikurkahurite suunas. Kuid jõudnud niiviisi liikuda vaid sadakond meetrit, sai seegi sakslaste liikurkahurist tabamuse ja süttis põlema.
Tankide järel sammunud punaväelaste hurraa vaibus ja nad hakkasid jooksujalu taanduma. Peagi kadusid nad võsa varju. Põllule jäi lamama umbes kümmekond langenut ja haavatut, sealt kostis oigeid ning appihüüdeid.
Lahingu vaibudes tundsin, kuidas suurest ärevusest pinges olnud keha pääses just nagu veskikivi alt vabaks. Oli see ju nii mulle kui minu kaaslastele esimene kord, kus me pidime inimeste pihta tulistama. Kuid nemad tulistasid meid ka.
Saabunud vaikust rebestasid veel vaid üksikud kuulipildujavalangud ja granaatide lõhkemise mürin. Siis saabus staabist meie juurde käskjalg, kes tõi meile käsu jätta senine positsioon maha ja minna tagasi komandopunkti juurde. Kuulipildurite rühm koos liikurkahuritega jäid paigale.
Komandopunkti juures tuli vahtmeister peagi tagasi korraldusega minna kogu kahurirühmaga Iide külast ida poole jäävasse rindelõiku, kus venelased pressivat suurte jõududega Mõntu sadama suunas.
Kuid siis selgus, et eesti poisse sinna kaasa ei võeta ja meid jäetakse komandopunkti julgestuskomando koosseisus ühe jalaväeveltveebli käsutusse.
Arutasime poistega, mis võib olla selle põhjuseks. Kas oli vahtmeister sellise käsu saanud komandopunktist või oli see tema ettepanek ja ta tahtis meid nooruse tõttu eesliinile minekust säästa. Või oli selle põhjuseks hoopis teiselpool rindejoont meie vastas olnud suguvendadest laskurkorpus ja meid lihtsalt ei usaldatud. Oli kuidas oli ja ega me nii väga sinna eesliinile kippunudki. Kartsime vaid, et jääme Wehrmacht’i käsutuses oma senistest rühmakaaslastest lahku ja meid allutatakse selle maaväe üksusele.
Meie senised sakslastest rühmakaaslased asusid kohe eesliini poole teele. Meeste näod olid tõsised ja seni alati käratsenud ja üksteist tonkinud meeste keskel valitses sügav vaikus. Nad läksid hanereas püsse ja automaate kaenlas hoides. Kõige ees sammus vahtmeister Kersting, tema järel vana Wichmann, kuulipilduja õlal. Allohvitser Krause vaatas tagasi ja viipas meie suunas käega. Kõige lõpus komberdas püssi kaenlas hoides meie mõõdumees Schiele. Ta nägu oli kahvatu ja pilk maha suunatud. Siis kadusid nad majade vahele.

Me olime rindeabilised

Meie uus ülemus kutsus meid endaga kaasa ja viis ühe küla läänepoolses servas asunud maja juurde. Seal seisid külavaheteel neli hoburakendit, millel koormaks granaadi- ja laskemoonakastid. Pikkade platvormvankrite ette olid rakendatud suured ardenni tõugu hobused, kes stoilise rahuga ja vaid aeg-ajalt peaga noogutades teeleasumist ootasid. Hoburakendite juures askeldasid jalaväelastest hobuseajajad.
“Teie ülesandeks on voori julgestada,” ütles veltveebel meile enne teele asumist. “Voori- ja miinipildujamehed võtavad laskemoona kastid ise maha,” lisas ta ja sammus minema.
Kohe asus voor teele. Rataste logisedes liikusid rasked hobuveokid mööda kruusast külateed, väljusid külast ja pöördusid kitsale põlluvaheteele, mida palistas ühelt poolt kõrge kiviaed ja teiselt lage põld. Kiviaia taga oli lage karjamaa, kus kasvasid mõned harvad kadakad. Eespoolt paistis meile juba tuttav puudesaluga kaetud kõrgendik, mille tagant kostis käsirelvade tulistamist ning granaatide ja miinide lõhkemise heledaid raksatusi. Õhus vingusid mõned eksinud kuulid ning siin-seal lõhkesid põllul ja karjamaal üksikud kahurimürsud, tõstes taeva poole mullaseguseid tulesambaid. Teiselt poolt küla, kust me äsja olime väljunud, tulistas kogupaukudega üks sakslaste patarei ja selle mürsud lendasid ulgudes üle meie peade.
Sammusime viiekesi, püssid kaenlas, ja õhus siutsuvate kuulide ja mürsukildude eest instinktiivselt kummargile tõmbudes hargnenud reas moonavoori taga. Koos meiega liikus ahelikus mööda põldu eesliini suunas rühm jalaväelasi. Juba vanemad habetunud, väsinud ja räämas nägudega mehed komberdasid kuidagi vaevaliselt mööda konarlikku põldu, viskudes aeg-ajalt lõhkevate kahurimürskude eest pikali. Aheliku ees sammus pikk vibalik veltveebel, kes püstoliga vehkides ja kähiseva häälega karjudes mehi kiiremini liikuma sundis.
Meie tee viis mööda taluhoonetest, mis põlesid kõrgele taevasse tõusva leegiga. Teisel pool teed oli väike ümarpalkidest ehitatud saun ja selle seina najal seisis naistejalgratas. Üks ahelikus olnud maaväelastest jäi ratta juurde peatuma ja seda vaatama.
Milleks talle praegu see jalgratas, jõudsin ma veel mõelda, kui õhku rebestas lõhkeva kahurimürsu plahvatus. Viskusime kähku kaitsva kiviaia varju.
Kui ma uuesti püsti tõusin ja pilgu sauna suunas heitsin, nägin, et saunal puudus üks sein ja selle najal seisnud jalgratta kägardunud raam lamas kümmekond meetrit eemal maas. Ratast uurinud sakslasest aga polnud jälgegi. Selle koha peal oli vaid suitsev pommikraater.
Minult on küsitud, kas elus esimest korda tule alla sattudes tunneb sõdur hirmu. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et päris kindlasti tunneb. Ainult mõnel paistab see avalikult välja, teised suudavad seda varjata. Ka mina tundsin sel hetkel hirmu. Tabasin end mõttes küsimuselt, kas minu kodused võivad aimata, et ma praegu siin kuulide ja mürsukildude vingumise saatel eesliini poole lähen. Samas tundsin ma hirmu, et kui ma praegu pihta saan, nagu see äsja oli juhtunud tolle sakslasega, siis ei saa minu omaksed mitte iialgi teada, kust minu viimast aset leida.
Meie moonavoor oli jäänud puutumata. Ükskõikse rahuga ja käimise taktis päid noogutades sammusid suured veohobused rahulikult edasi. Ilmselt olid need hobused juba palju kordi eesliinil käinud ja mürskude lõhkemisega harjunud. Ruttasime koos küüdimeestega neile järele.
Jõudnud kõrgendiku jalamile, ruttasid meile juba eemalt vastu mitu tahmaste nägudega soldatit. Need olid ühe 80 mm granaadiheitjate rühma mehed, kelle relvad olid siinsamas kõrgendiku jalamil ja kes meie küüdimehi ja meid rõveda sõimuga vastu võtsid.
“Ronite just nagu täid mööda märga m...i,“ pahandasid habetunud ja magamata nägudega soldatid vihaselt.
“Ivan pressib aina peale, aga meil granaadid otsas,” selgitasid mehed, haarasid kiiresti miinikastid ja ruttasid jooksujalu tagasi granaadiheitjate juurde. Neile järgnesid granaadikastidega ka meie hobusemehed.
Jäime viiekesi voorihobustest veidi eemal seisma ja vaatasime meeste askeldust pealt. Meie ja eesliini vahele jäi kõrgendik, millel asusid sakslaste kaevikud ja selle madala kõrgendiku taga olime me kaitstud. Nagu veltveebel oli öelnud, ei sekkunud me laskemoona mahalaadimisse.
Äkki nägime, et kõrgendikul kasvavast võsast väljus grupp Punaarmee vormis mehi, kes meie poole liikusid. Kas tõesti venelased, sähvatas mõte läbi pea. Kuid siis tuli võsast välja ka üks sakslane, kes automaatpüstolit kaenlas hoides ja sigaretti imedes punaväelastest kümmekond sammu tagapool astus.
Mehed olid sineliteta ja vöörihmadeta. Neid oli kokku kuus ja nad kandsid endi vahel tekil lamavat haavatut. Too oli ilma peakatteta ja tema jalg oli kuni põlveni sidemes, millest veri oli läbi imbunud ja jätnud tekile suure tumeda laigu.
Kui mehed lähemale jõudsid, kuulsime nad räägivad omavahel eesti keeles.
“Kuhu punavägi põrutab?” küsis Heino meestelt. Kuulnud meid eesti keeles rääkimas, jäid mehed üllatunult seisma ja kukkusid üksteise võidu meile küsimusi esitama. Nende jutust selgus, et nad on 1926. aastal sündinud Tallinna poisid, kes olid 1944. aasta juulis mobilisatsiooniga Sinimägede alla viidud. Rinde lagunedes olid nad õnnelikult koju tagasi jõudnud, kust nad septembris olid punaväkke mobiliseeritud ja peale lühikest õppust Sõrve toodud.
Poisid küsisid suitsu ja need põlema pannud, laususid poollõõpides, et neile, Balti parunite järeltulijaile, polevat punaste kord meele järgi ja seepärast olevat nad rindel üle tulnud.
Pärisime, milline on olukord Eestis ja kuidas seal nüüd elatakse? Poisid muutusid tõsiseks, lõid käega ja sõnasid, et jätkub kõik see, mis oli 1940. ja 41. aastal.
“Nüüd ju meie oma mehed, kes Venemaal kommunismi kooli läbi teinud, Eestis tagasi ja eks venelastel ole nüüd seetõttu kergem,” selgitasid ülejooksikud irooniliselt. „NKVD teeb haaranguid metsavendadele ja terroriseerib elanikke.”
Siis käsutas sakslane, kes meie vestluse ajal oli eemal seisnud, poisid edasi liikuma.
Voorivankrid olid tühjaks laaditud ja neile pandi kõrgendiku jalamilt toodud raskelt haavatud. Ühele vankrile pandi ka kolme telkmantlitesse mähitud langenu surnukeha. Hobused ringi pööranud, hakkasid hobusemehed mööda tuldud teed tagasi küla poole minema. Järgnesime neile. Peas keerlesid mõtted äsja ületulnuilt kuuldu kohta.
Me ei kahelnud, et poisid olid meile tõtt rääkinud. Kui nii, siis on olukord sealpool rindejoont veelgi hullem, kui me seni olime osanud arvata. Ja taas hakkas hinges kripeldama mure koduste saatuse pärast.
Peagi jõudsime jälle samale põldudevahelisele teele, kus ühel pool oli lage põld ja teisel karjamaa ja kus vingusid kuulid ja lõhkesid suurtükimürsud. Öösel sula maa peale sadanud lumi oli muutnud maapinna ligaseks. Ilm oli selge ja sügispäikese jahedad kiired mänglesid eespoolt paistva Torgu koolimaja tsinkplekist katusel, kuhu sakslased olid maalinud suure punase risti. Seal asus välihospidal, kuhu ruttasid ka meie hobuveokid haavatutega.
Kui me külla tagasi jõudsime, oli juba keskpäev. Meid kamandanud veltveebel oli kuhugi kadunud ja me sättisime end komandopunkti lähedale elamu õuele põhukuhja varju jalgu puhkama. Vahetades poistega päevamuljeid, nosisime igaüks vaikselt oma leivakoti kallal. Siis tuli veltveebel meie juurde ja andis meile uue ülesande.
Nüüd sõitsime me roomikautoga Iide külast lääne poole viivat teed pidi külast välja. Ka veltveebel ise tuli seekord meiega kaasa. Küla servas pööras auto karjamaale ja tegi kadakate vahel suure ringi, et vältida lagedat heinamaad, kus venelased meie liikumist oleksid märganud. Maastikuauto liikus aeglaselt mööda künklikku karjamaad, tehes puude ja kadakate vahel siksakke. Lõpuks jõudsime ühe metsatuka juurde, kus auto peatus.
Olime taas rinde vahetus läheduses. Lahing käis otse metsatuka taga. Venelaste püssi- ja kuulipildujatuli tabas puutüvesid ja lõikas neilt ära oksi. Otse metsatuka ääres oli suur kaevik, kus olid virnas mõned bensiinivaadid. Siin oli olnud sakslaste kütuseladu, mille me pidime ära viima. Laadisime bensiinivaadid auto kasti ja see sõitis tuldud teed tagasi.
Tagasi külla pidime minema jalgsi. Selleks oli meil kaks võimalust, kas minna mööda võsaga kaetud karjamaad, sama teed pidi, kust olime tulnud autoga, või riskida ja minna otse üle lageda põllu, kust tagasi külla oli küll lühem tee, kuid kus me olime venelastele nähtavad. Arutasime omavahel ja langetasime otsuse lühema tee kasuks.
Kuid põllu keskpaigas hakkasid äkki meie ümber vinguma väikekaliibrilise kahuri mürsud, mis mõnikümmend meetrit meist eespool põllul väikesi mullasambaid üles kergitades lõhkesid. Venelased olid liikumist märganud ja avasid meie pihta tule. Ühel hetkel vihises üks kahurimürsk minust nii lähedalt mööda, et ma tundsin põsel selle kuumust. Hetk hiljem lõhkes see mõnikümmend meetrit eespool. Hargnesime kiiresti laiali ja jooksime siksakke tehes põllu serva suunas, kust algas võsaga kaetud karjamaa. Kui olime jõudnud võsa varju, lõpetas venelane meie küttimise.
Samas nägime, et mööda sama põldu liikus ahelikus eesliini suunas umbes rühm jalaväelasi. Äkki hakkas rinde poolt kostma võigast ulgumist. See oli venelaste tuntud katjuuša ehk, nagu sakslased seda kutsusid, “Stalini orel“.
Seni olime me selle venelaste reaktiivmiinipilduja häält kuulnud vaid paaril korral ja sedagi kaugelt. Nüüd aga möirgas kardetud rakettrelv kusagil lähedal. Olime selle relva kohta kuulnud räägitavat igasuguseid hirmu- ja õuduslugusid, mis olid sisendanud meissegi mingi alateadliku hirmu.
Meiega kaasas olnud keskealine veltveebel, kellel oli arvatavasti selja taga juba pikk sõjamehetee ja suured lahingukogemused, vaatas samuti kohkunud näoga ringi, otsides kohta, kuhu varjuda. Kuid ümberringi olid vaid kadakad ja mõni käsivarrejämedune lepp. Ei ühtegi lohku ega kraavi. Viskusime pikali, kes kuhu juhtus.
Esimesed reaktiivmürsud lõhkesid põllu keskel, kus me alles hetk tagasi olime olnud. Siis hakkasid plahvatuste tulekerad nagu vigurid malelaual mööda põldu edasi liikuma. Kõrgeid tule- ja mullasambaid üles tõstes liikusid need meile aina lähemale, jättes enda taha pahupidi pööratud ja plahvatustest suitseva musta maa. Põllul olnud jalaväelased hakkasid samuti meie poole jooksma, kuid jõudmata võsani, viskusid põllule maha.
Jälgisin seda tulemöllu kiivriserva alt piiludes. Miinid kündsid põldu juba selle meiepoolses servas ja plahvatuste sambad liikusid meile aina lähemale.
Kui võsani oli jäänud vaid paarkümmend meetrit, lõppesid äkki plahvatused. Ka katjuušade ulgumist polnud enam kuulda. Ainult must segi pööratud ja suitsev kõrrepõld, kust me alles mõni hetk tagasi olime üle tulnud, oli toimunu tunnistajaks.
Olime seekord pääsenud. Ka mõned jalaväelased tõusid põllult üles, kuid nende read olid tunduvalt hõredamaks jäänud. Põllult kostis meieni haavatute karjumist ja oigeid. Meie aga hakkasime mööda võsastunud karjamaad edasi küla poole sammuma.
Enne Iide külla jõudmist möödusime sakslaste raskepatareist, mis kogupaukudega rinde suunas pidevalt tuld andis. Arvatavasti oli see sama patarei, mille mürsud olid meist hommikul, kui me hobuvoori saatsime, üle lennanud.
Veel enne patarei juurde jõudmist lendas meist madallennul üle neli venelaste IL-2 tüüpi ründelennukit, mis tulistasid pardarelvadest ja viskasid alla mitu väikest pommi. Arvatavasti olid need suunatud sakslaste patarei pihta, kuid lõhkesid sellest tükk maad eemal, üsna meie lähedal, jättes põõsaste vahele rea mustavaid lehtreid.
Kahurite ümber askeldavate meeste näod olid higised ja suitsust tahmased. Iga kogupaugu järel korrigeeris patareiülem eesliinil olnud vaatlejalt raadio teel saadud andmete põhjal tuld. Ja kui kahurid olid uuesti laetud, jooksid mehed neist eemale, katsid kõrvad kätega ja käskluse peale tõmbasid sihturid pikast nöörist ning kõmatas uus kogupauk. Nii pidevalt ilma ühegi vaheajata. Kahurite ümber olid juba suured virnad tühje mürsukesti
Jõudnud tagasi Iide külla, saime me sel päeval esimest korda sooja süüa. Seda jagati komandopunkti juurde toodud välikatlast. Toidu jagamisel polnud kokk kitsi ja tõstis igale meist nõusse tubli portsu sooja suppi, kus ujusid sees suured lihatükid.
Päev oli lähenemas õhtusse ja maad kattis sügisene videvik. Meie ülemaks olnud veltveebel soovitas meil kaevata endale killukaitseaugud, kuhu saaksime varjuda nii õhurünnakute kui lahingu ajal.
Laenasime komandopunkti juurest sakslastelt labidad ja kaevasime endale kõrvalmaja aeda sügavad killukaitseaugud. Et neis mugavam istuda oleks, tegime kaeviku põhja astmelise ja katsime selle õlgedega.
Elamu, mille aias me olime, asus otse Iide küla keskel. Ümber õue olid ringiratast Saaremaa külapildist tuttavad rookatustega abihooned. Ainult elamul ja viljaküünil olid peal sindelkatused. Eriti saaremaalik oli vana ümarpalkidest ait, mille rookatuse räästad ulatusid peaaegu maani.
Siinne pererahvas oli Saksamaale viidud ja nüüd kasutasid elamut ja teisi hooneid eesliinilt tulnud saksa soldatid, kes siin oma magamata öid välja puhkasid. Kohtasime selle elamu juures ka umbes 25aastast noort naist ja tema 10-12aastast venda, kes olid Sõrve elanike evakueerimise ajal kõrvale hoidnud ja niiviisi poolsaarele jäänud. Nende enda kodu oli maha põlenud ja nad olid komandopunkti kõrvale tühja majja elama asunud. Sakslased neid ei puutunud ja mõnikord nägin neid sakslaste väliköögi juures toidujärjekorras.
Meist põhja pool asus Torgu alevik, mille venelaste kahuritulest süttinud hoonete tulekuma nüüd pimenevat sügisõhtut valgustas. Ainult suur koolimaja seisis veel püsti. Punaarmee kahurvägi polnud söandanud seda veel nähtavasti katusele maalitud suure punase risti tõttu hävitada.
Kuigi käes oli õhtu ja maad kattis juba pimedus, kostis eesliinilt ikka veel ägedat tulevahetust. Eesliin oli meile veelgi lähemale nihkunud ja seda tuletasid pidevalt meelde õhus vinguvad eksinud kuulid, mis heleda laksatusega hoone seintesse ja puude tüvedesse tungisid. Meie kahurirühma mehed, kes hommikul eesliinile olid läinud, polnud sealt tagasi tulnud ja kuna meile uusi ülesandeid polnud antud, istusime tegevusetult igaüks oma killukaitseaugus. Seal niiviisi istudes ja mõtteid mõlgutades olin ma tukkuma jäänud. Ärkasin üles valju jutukõmina peal. Keegi küsis saksa keeles:
“Wo sind hier die Estländer?” 1)
Vaatasin üle auguserva välja ja nägin tulekahjude kumas meie kaevikute juures seismas sakslasest allohvitseri, kes eestlaste kohta küsis. Nüüd tõusis temale lähemal olnud Heino oma killukaitseaugus püsti ja teatas, et meie siin olemegi eestlased.
Sakslase jutust selgus, et staabis vajatakse kiiresti tõlki, kes valdaks eesti ja saksa keelt. Meie hulgast valdas seda kõige perfektsemalt Ott, kuid tema killukaitseauk oli tühi ja poisid soovitasid minul sakslasega kaasa minna.
Järgnesin jalaväelasele ja ta viis mind teisele poole külavaheteed raudkividest keldri juurde. See oli sama kelder, kus me külla saabudes olime kuulide eest varju otsinud. Sisenesime keldrisse. Seal oli rõske ja hämar. Ühe seina ääres oli lauajuppidest kokku löödud laud, millel põlesid paar punkriküünalt. Laua taga puukastil istus Wehrmacht’i major. Mind saatnud allohvitser kandis majorile ette tõlgi saabumisest ja major kutsus mind käeviipega lähemale. Keldrisse sisenedes polnud ma hämaruse tõttu kohe märganud ruumi kaugemas servas olnud inimkogusid. Major andis käsu ja automaadiga sakslane lükkas laua juurde kaks punaväevormis soldatit. Need olid umbes 35-40 aasta vanused mehed. Seljas olid neil maani ulatuvad hallid sinelid, mis olid vöörihmata ja paistsid neile suured olevat. Peas olid meestel viisnurgaga pilotkad. Nad olid kohkunud nägudega ja ma märkasin, et ühel neist värises isegi lõug.
Lehitsenud meeste sõjaväepileteid, hakkas major punaväelastele küsimusi esitama. Sakslane küsis meestelt nende nimesid, auastet, väeosa nimetust ja numbrit ning selle ülema nime.
Tõlkisin majori küsimused eesti keelde. Kuulnud mind eesti keeles rääkimas, ilmus meeste nägudele kergendatud ilme ja nad hakkasid õhinal üksteise võidu küsimustele vastama. Oma väeosa numbrit nad teadsid, kuid nende komandörid olla kõik venelased ja nende nimesid nad ei osanud öelda. Majori küsimusele teiste Punaarmee väeosade suuruse ja paiknemise kohta ei osanud mehed midagi vastata.
Mõlemad mehed olid pärit Võrumaalt, mida kinnitas ka nende tugev võru murre. Midagi rohkemat, kui nende sõjaväepiletites kirjas oli, nad lisada ei osanud, kuna neid olevat alles hiljuti punaväkke võetud ja peale lühikest õppust Sõrve toodud.
Püüdsin majori küsimuste vahele poetada mõned omapoolsed küsimused, et teada saada, milline on olukord Eestis. Mehed seletasid, et nende külast olevat alles hiljuti mitu peret Venemaale viidud ja arvasid veel, et võib-olla pääsesid nemadki küüditamisest seetõttu, et neid oli Punaarmeesse võetud. Nad lisasid, et valla partorgid ja miilitsad otsivat taga saksa sõjaväes teeninuid ja korraldavat koos NKVDga metsades haaranguid.
Rohkemat ma nende võrukeste käest teada ei saanud, kuna prillidega major, olles nähtavasti saanud aru, et minu vestlus on liialt isiklik, nõudis, et ma tõlgiksin ümber ainult tema poolt esitatud küsimused ja vastused ning jätaksin kõrvalised jutud. Nii ei saanudki ma meestelt küsida, kas nad olid vangi langenud, või olid nad ise rindest üle tulnud ja end vangi andnud.
Saamata rohkemat teada, kutsus major keldri väljapääsu juures seisnud soldati ja see viis vangid minema. Seejärel lubas major ka minul lahkuda.
Sammusin mööda külavaheteed meie peatuspaiga poole. Rinde poolt kostis ikka veel ägedat lahingumüra. Kogu ümbrus oli külas põlevatest hoonetest ja rindelt lastud rakettidest valge. Kell võis olla umbes kolm öösel.
Leidsin oma kaaslased Heino, Oti, Endli ja Harri meie asukoha lähedal põhukuhja varjus istumas ja päevasündmusi arutamas. Nad olid kuulnud komandopunkti juures ringi sagivatelt sakslastelt, et tuleb ärev öö ja oodata on suuremat Punaarmee rünnakut, seepärast polnud neil ka und.

Järgmine II osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=23208

[Taux007]

Väga huvitav lugemine!