Õhurünnak Vindavi (Venspilsi) linnale

[Vaikal]

Õhurünnak Vindavi linnale

12. oktoobri õhtul, kohe pärast õhtusööki anti meie kahurirühmale õhuhäire. Haarasime ruttu kiivrid ja tormasime kahurite juurde. Mõne hetke pärast olid meeskonnad kahuritel kohad sisse võtnud ja jäime ootama korraldusi.
Sügisõhtu oli haruldaselt vaikne. Taevas oli selge ja täis tuhandeid säravaid tähti. Lausa uskumatuna tundus, et miski võiks häirida seda vaikust.
Korraga hakkas kaugelt kostma lennukimootorite undamist, mis iga hetkega aina tugevamaks muutus. Nagu käskluse peale asusid tegutsema ümber linna paiknenud helgiheitjad ja nende helesinised tulenooled kompasid sügistaevast. Lennukimootorite mürin aina tugevnes. Äkki süttisid linna kohal kõrgel taevas kümned ja kümned heledad tulukesed, mille valgusel oli linn nagu päikesepaistest valge.
Need olid lennukitelt alla heidetud magneesiumküünlad, mis väikeste langevarjude otsas aeglaselt maa poole laskusid. Helgiheitjate otsivad valgusnooled lahustusid nende heledas valguses, suutmata tungida läbi valgusmüüri kõrgemal lendavate pommitajateni.
Kohe alustasid tegevust ümber linna paiknenud õhutõrje raskepatareid ja lennukite undamise sekka hakkas kostma mürskude tumedaid plahvatusi. Raskekahurid tulistasid pommitajaid neid nägemata, radaritelt või akustiliselt suuna- ja kõrgusmõõtjailt saadud andmete põhjal.
Siis hakkas linnast kostma esimeste pommiplahvatuste metalset mürinat. Lennukipommide plahvatuste müra aina kasvas ja peagi hakkasid nende kõrged tulesambad kerkima ka meie lähedal jõesadama piirkonnas.
Äkki kostis otse meie kohal läbilõikavalt vinguv heli. Sellele kaasnes just nagu voolava õhu tugev pahin. Tundus, nagu lendaks meist üle tohutult suurte tiibadega lind. Viskusime kiiresti pikali kaeviku kaitsva muldvalli taha ja hetk hiljem lõhkes üsna meie kahurisüvendi lähedal pomm. Seejärel kohe teine ja kolmaski. Heledalt valgustatud taevasse tõusid kõrged tulesambad ja plahvatuste lööklainest õhku paiskunud liiv ning kivid sadasid alla kahurisüvendisse varjunud meestele.
Võtsime uuesti kahuritel kohad sisse, kui äkki meie peade kohale ilmus ühe helgiheitjate valgusvihku sattunud pommitaja hõbedane siluett. Kõik meie kolm kahurit avasid selle pihta tule. Helendavate tulejuttidena sööstsid tihedalt üksteise järel magneesiumküünaldest valgustatud sügistaevasse sajad mürsud ja lõhkesid seal kusagil tumedalt mütsatava heliga. Meie lähedal lõhkesid jälle pommid ja nende vinguvad teraskillud tungisid meid ümbritsenud liivavalli. Mõned neist põrkusid tagasi kahurite soomusest kaitsekilpidelt. Taevast sadas alla lõhkenud kahurimürskude kilde, tekitades heli, nagu lendaks õhus suur parv parme.
Meie kahurid aga sülitasid üha uusi mürske taeva poole. Hetkeline paus laskmises tekkis vaid siis, kui vahetati välja ülekuumenenud kahuritoru.
Vana Wichmann, kes istus kahuril sihturi kohal, ei kasutanud tulistades enam kahuri sihikut, vaid suunas tuld leekkuulide tulise keti järgi. Meie Harriga avasime üha uusi ja uusi mürsukaste, laadisime tühjaks lastud laadimisraamid ja asetasime need laadimislauale. Olime suurest askeldamisest ja küllap ka närvipingest üleni higised. Olles pidevalt tegevuses, polnud meil mahti jälgida, mis toimus kõrgel üleval, kuhu meie kahurid lakkamatult tuld andsid.
Olin lakanud tajumast meie ümber toimuvat ega pannud enam tähele lõhkevate pommide müra ja nende kildude läbilõikavat vingumist. Ainult korraks tabasin end mõttelt, aga kui äkki mõni teraskild mind praegu siin üles leiab, siis ma jäängi siia Vindavi mereranna liivaluidetele. Minu kodused ei saa mitte kunagi teada, kus on minu viimane ase.
Kuid see oli vaid hetkeline mõttesähvatus. Minu ümber toimuv tõi mind otsekohe reaalsusesse tagasi.
Tulemöll meie ümber aga jätkus. Linnas põlesid majad. Meie lähedal jõesadamas põles suur kaubalaev. Selle laadungiks olnud laskemoon lõhkes paukudes ja raksudes. Taevasse tõusvad tuleleegid, magneesiumküünalde hele valgus ja lõhkevate pommide tulesambad täitsid kogu ümbruse tontlike varjudega.
Iga uus pommiplahvatus oli häving. Selles hävingus oli segunenud kõik – tolmuks muutunud kivid, rusude alla mattunud inimesed, suitsevad pommilehtrid tänavail, puruks rebitud elektrijuhtmed, hoonete rusud, mööblikillud…
Niisama äkki, kui see põrgulik möll oli alanud, niisama ootamatult see ka lõppes. Korraga jäi ümberringi harjumatult vaikseks. Sügisöö tume taevas oli äkki täis tähtede vilkuvaid tulukesi. Ainult ühe helgiheitja sinakas valguskiir noolis veel kõrget taevalaotust ja sealt midagi leidmata, laskus lõpuks alla maa peale ja ahenes kiiresti pimedusse. Ainult põlevate hoonete leekidest tekkinud hele kuma linna kohal andis tunnistust äsja toimunust.
Kahurite meeskondi ei lubatud kohe tulepositsioonilt lahkuda. Korjasime kokku tühjad mürsukestad ja täitsime tühjad kassetid uue laskemoonaga. Siis selgus, et olime peaaegu kogu oma laskemoona tagavara välja tulistanud. Kellaosutid lähenesid juba keskööle, kui lõpuks helises komandopunktis telefon ja patarei staabist teatati õhuhäire lõppemisest.
Asusime barakis kohe end pesema ja korrastama. Õnneks polnud keegi meeskonnast tõsiselt pihta saanud. Küll aga oli meestel väiksemaid kriimustusi. Mülleril oli püksisäär lõhki ja reis verine. Wichmanni kiivril lagipeas sügav mõlk. Millal ta selle sai, ei osanud mees ise öelda. Kergemaid kriime oli teistelgi. Ka minul veritses randmel väike killuhaav, mille Müller kinni sidus. Andnud üksteisele esmaabi, heitsime puhkama.
Asemel lesides olin veel kaua toimunu mõju all. Mõtted rändasid ühelt episoodilt teisele, kuni jõudsin oma kujutlustes eemal linnas toimunu juurde. Nüüd läbis terava noatorkena mu teadvust mõte Annelist ja tema emast. Mis on saanud neist? Kas nad jäid selles hävingus terveks?
Aeg oli ammugi üle kesköö, kui väsimus ja närvipinge lõpuks minust võitu said ja ma magama jäin. Kuid unenäod jälgisid mind nüüdki.