1944. aasta Jõulud ja Uus aasta Kuramaal

[Vaikal]

1944. aasta Jõulud punkris

Ukse ees olid 1944. aasta jõulud. Esmakordselt elus tuli mul need vastu võtta võõral pinnal kodust kaugel. Seni olid need alati olnud minu jaoks harda vaikuse ja rõõmu pühad. Maalapsena polnud ma saanud jõuludeks kalleid kingitusi ja olin rõõmu tundnud tuppa toodud kuusest, mille otsas rippusid inglipiltidega kommid ja kirevad jõulupräänikud.
Mõni päev enne jõule, kui olime pärast päevaseid askeldusi jälle õhtul kuuekesi punkris, kutsus vahtmeister Kersting meid laua juurde istuma ja pani meie ette mõned paberilehed. Need olid masinal trükitud laululehed, kus olid saksakeelsed jõululaulude sõnad. Vahtmeister oli lasknud need staabikirjutajal meie jaoks trükkida.
Ühe laulu sõnu teadsime me juba kooliajast peale. Selle laulu viis oli meil aga selga juba lapsepõlvest. See laul oli “Oh kuusepuu” Ainult et nüüd olid sõnad saksakeelsed.
“O Tannenbaum, o Tannenbaum,
wie treu sind deine Blätter!”
Vahtmeister soovis, et me õpiksime saksa keeles ära ka teised jõululaulud. Need olid „Püha öö“ ja „Üks roosike on tõusnud“. Kuid nüüd tekkis väike konflikt. Heino, kes armastas mõnikord ülemuste käske arvustada, ütles, et tema küll ei hakka neid sõnu saksa keeles õppima, kuna ta oskab neid laule eesti keeles. Nii ei saanud sellel õhtul veel laulude õppimisest asja.
Kuid vahtmeister Kersting oli väga sihikindel mees ja oma kavatsustest ta naljalt ei taganenud. Juba järgmisel õhtul istusime me jälle punkris koos ja laulsime neid laule saksa keeles. Ainult Heino vaid ümises kaasa. Kuid mõni päev hiljem, kui jõulud juba päris lähedal, olid ka Heinol kõigi laulude sõnad selged.
Jõululaupäeva hommikul oli vahtmeister käinud linna taga metsatukas ja toonud sealt sületäie kuuseoksi. Neist valmistas ta suure ümmarguse pärja ja kinnitas selle nööridega laua kohale punkri lakke rippuma. Pärja külge kinnitas ta mõned punkriküünlad. Selle tegevuse juures jutustas ta meile, et Saksamaal on kombeks jõulude ajal sellised pärjad elutoa lakke riputada.
Jõululaupäeva õhtul istusime kuuekesi ümber laua ja vahtmeister süütas küünlad pärjal. Ta oli muretsenud kusagilt küpsiseid ja õunu, mis nüüd meie jõululauda ehtisid. Punkriahjul aga auras suur kann sigurikohviga.
Kuigi meie jõululaud oli lihtne ja mitte eriti rikkalik, tekitas see sellegipoolest meis sooja ja koduse jõulutunde. Ja meie kuumaks köetud ning küünlavalgusest hämaras punkris kõlas pühalikult meie, viie Eesti poisi ja vahtmeistri ühine laul:
“Stille Nacht, heilige Nacht!
Alles schläft, einsam wacht.” 1)
Siis jutustas vahtmeister Kersting meile saksa jõulukommetest ja meie rääkisime talle Eestis jõuluks tehtavaist verivorstidest, ehitud kuusest ja aisakellade helina saatel kirikusse sõidust. Meie jõululaulu „Sõitsid saanid, sõitsid reed“ kuulas ta mõtliku ja harda ilmega.
Nii istusime ja vestlesime hilise ööni. Ja kuigi oli sõda ning me olime lahutatud kodust ja omastest, oli see ikkagi üks tore ja südamlik jõuluõhtu.
Öösel ei tulnud mul kaua und. Mu mõtted rändasid taas koduradadel. Hinges kripeldas mure koduste pärast. Ei tea, kuidas nad seal teisel pool rindejoont elavad ja jõule peavad? Ja ma soovisin neile mõttes rõõmsaid jõulupühi.
Hommikul tuli aga üllatus. Üles tõustes leidis iga poiss oma padja kõrvalt madratsilt väikese kingipaki. Vahtmeister muheles ja sõnas, et hommikul vara olevat siin käinud külas Santa Klaus. Aga ta polevat tahtnud meie magusat und rikkuda.
Hakkasime just nagu väikesed lapsed kiiresti oma pakke avama. Selles oli tahvel šokolaadi, pakk vahvleid, žiletiterahoidja koos paki teradega, tuub hambapastat ja pakk sigarette. Siis veel väike pudel odekolonni, taskurätte ning paar sõdurisokke. Kogu selle kraami oli vahtmeister saanud markitandilt ja valmistanud meile kingipakid.
Hommikusöögi ajal tõi vahtmeister välja paar veinipudelit ja valas igale meist kruusitäie.
Jõulu esimese püha pärastlõunal läksime kõik linna kinno suurt varieteekontserti vaatama. Kohale jäi vaid üks sakslaste kahurimeeskond, kes õhuhäire korral pidi meie kõigi eest väljas olema.
Kontsert toimus linna suures kinosaalis. Kui me sinna jõudsime, oli saali parter juba puupüsti sõdureid täis ja me saime suuri vaevu endale kohad rõdul.
Kontserdil esinesid läbisegi lauljad, näitlejad ja mustkunstnikud. Alguses esitas ansambel mitu jõululaulu, mida kuulati hardas vaikuses. Siis alustas üks läti lauljatar sakslaste populaarset kodumaalaulu
“Heimat, deine Sterne,
Das Himmel ist vie ein Diamant …”
Meist eespool olevatel tooliridadel istus rühma jagu jalaväelasi. Nende välimuse ja varustuse järgi otsustades olid nad tulnud kontserdile otse rindelt. Kõik nad olid juba neljakümne piires mehed. Paljudel neist olid pea ja käed sidemeis. Oma kiivrid, gaasimaskid ja padrunitaskud olid nad koos vöörihmaga riputanud tooli seljatugedele. Nüüd, kuuldes laulu kodumaa tähtedest, murdus midagi neis sõjavintsutustes karastunud meestes. Mööda nende habetunud põski veeresid pisarad, mida nad ei püüdnudki varjata.
Pärast kontserti kohtasin ma kino fuajees mitut oma koduküla poissi. Soovisime üksteisele häid pühi ja vahetasime muljeid kontserdi üle. Siis anti käsk rivistumiseks ja me sammusime rivikorras igaüks oma väeossa tagasi.
Õhtustasime ja saime vaevalt puhkama heita, kui kõlas õhuhäire ja me tõttasime kiiresti, jooksu peal kiivreid pähe tõmmates, oma kahurite juurde. Häire põhjustajaks oli kõrgel tähtedest siravas taevas lendav üksik venelaste luurelennuk, mille helgiheitjad olid juba oma nooljatesse valgusvihkudesse püüdnud. Otsemaid avasid kaks meie lähedal asunud raskepatareid selle rahurikkuja pihta tule. Meie aga istusime tegevusetult õhuhäire lõppemiseni kahuritel. Koos õhuhäire lõppemisega said otsa ka 1944. aasta jõulupühad. Jõulude ja saabuva uusaasta vahel aga jätkus meie rutiinne sõdurielu. Või nagu ütleb saksa soldati vanasõna:
“Gute Hälfte seines Lebens wartet der Soldat vergebens.”1)
Kahuriõppusi korraldati meile nüüd küll harvemini, kuid see-eest oli uus rühmaülem Hildebrandt meie jaoks välja mõelnud uue tegevuse, ta hakkas iga päev kogu rühmale korraldama maastikuõppusi.
Kahurimeeskonnad jaotati kaheks võrdseks grupiks, kusjuures ühed olid ründajad, teised rünnatavad. Vahekohtunikuks neis lahingutes oli ülemvahtmeister ise, jälgides meie tegevust kahurikaevikut ümbritseva mullavalli otsast binokliga. Meie sattusime millegipärast alati ründajate poolele ja pidime ründama kahurite juures kaitsepositsioonil olevat vaenlast, roomates mööda porist lumelörtsiga kaetud maad, puuoksad maskeeringuks kiivrile tõmmatud nöörvõrgu vahel. Sakslastele, kes koos meiega seda vaenlast ründasid, selline sõja mängimine ei meeldinud ja nad püüdsid igal võimalikul hetkel mõne põõsa või liivaluite varjus aega parajaks teha. Kui meie vahekohtunik oli juba küllalt kaua ründajaid läbi binokli taga otsinud, tehti jälle paar hüpet kuni järgmise põõsa või luitelohuni ja jäädi sinna taas külitama. Need sõjamängud toimusid kõigil jõulude ja uusaasta vahele jäänud päevadel.
Paar päeva enne uue aasta saabumist tuli patarei staabist käsk hakata otsekohe kahurirühmale uut Stellung’it ette valmistama. Meie uueks asukohaks oli määratud mererand, mis jäi Venta jõe suudme kivimuulidest vasakule. Sinna pidime me rajama kahuritele kaevikud ja ehitama uued punkrid. Selle tööga olid nüüd iga päev hommikust õhtuni hõivatud pooled kahurimeeskondade meestest.
Neil päevil pommitasid vene pommituslennukid paaril ööl linna. Ühe õhurünnaku ajal sai otsetabamuse üks linna kaitsel olnud õhutõrje raskepatarei, kus said surma mitu läti lennuväe abiteenistuse poissi. Linnas korraldati suured sõjaväelised matused ja eesti poisid seisid nende sarkade juures auvalves. Selle õhurünnaku ajal tulistas meie õhutõrjegrupi 5. patarei oma neljatorulistega alla ühe Inglise Bristol-tüüpi pommitaja, mille tiibade alla olid maalitud punased viisnurgad.
Meie kahurirühmas pakkus neil päevil kõneainet üks meie rühmakomandöri poolt punkrisse meelitatud hulkuv koer. See karjakrantsi välimusega pruun koer oli hakanud meid sageli külastama. Põhjuseks oli muidugi see, et sakslased olid teda hakanud toidujääkidega toitma. Ei tea, miks see koer meie ülemvahtmeistrile meeldis, aga ühel päeval meelitas ta koera oma punkrisse ja pani sinna kinni. Paar päeva enne jõule kinkis see krants vahtmeistrile tänutäheks neli toredat kutsikat. Putzer Silberil olid nüüd käed-jalad tööd täis. Suur pere tahtis toitmist ja harimist.
Saabumas oli uusaasta ja kahurirühmas hakati tegema ettevalmistusi selle vastuvõtmiseks. Sakslased käisid patarei köögis toiduaineid hankimas. Allohvitserid tõid kahurirühma markitandilt veinid ja muu kraami. Uue aasta vastuvõtt pidi toimuma meie õppebarakis, kuhu selleks puhuks ehitati sisse pikk laud ja pingid.
Kui kätte jõudis vana-aastaõhtu, kogunesid kõik kahurirühma mehed õppebarakki, et ära saata 1944. ja võtta vastu uus 1945. aasta. Peo korraldajad olid näinud tublisti vaeva ja suhtunud oma kohustustesse tõsiselt. Baraki pikal laual ilutsesid valgetel pabersalvrättidel suured võileibade virnad ja õunakuhilad. Nende kõrval pudelid lahja veiniga. Laua ühes otsas seisid reas mitu kohvikannu aurava sigurikohviga. Lauajalgade taha olid aga peidetud pudelid piiritusest tembitud kangema kraamiga. Ainult joogikruus pidi igal peolisel endal kaasas olema.
Sellest peoõhtust võtsid osa ka mõned meile võõrad ohvitserid ja tsiviilisikud linnast, nende hulgas viis noort sakslannat.
Peoõhtu juhatas sisse ülemvahtmeister Hildebrandt ise, kes oma sõnavõtus ei unustanud ülistamast Saksamaa suurt Führer’it ja ära märkimast tema juhtimisel saabuvat lõppvõitu. Kuid mulle tundus, et lauas istuvaile meestele ei läinud meie väikese füüreri sõnad üldse korda ja nad olid oma mõtetes küllap kaugel olevate omaste juures. Seejärel löödi kokku kuuma veiniga täidetud sõdurikruuse ja aeti omavahel juttu. Baraki nurgas mängis raadio ja sealt tuli pidevalt saksa rütmikaid šlaagreid. Sekka kuumale veinile valati lauajala taga seisnud pudelist ka kangemat.
Kui kellaosutid lähenesid kesköötunnile, oli meeste tuju parasjagu kõrge. Ka meie keeled olid üsna pehmed. Polnud me ju oma nooruse tõttu tea mis tulivee pruukijad ja paljukest meiesugustele vaja oligi.
Ja kui siis pärast suure Führer’i räuskava häälega peetud kõnet ja uusaastatervitusi oma vapratele relvajõududele kõlas raadiost “Deutscland, Deutscland über alles …”, põrutasime meie sulaselges maakeeles ja natuke pudise diktsiooniga omalt pool: “…pool on persses, pool on alles.”
Kui laul vaikis, tõusis Oberwachtmeister laua tagant püsti, toetas mõlema käega lauale, nii nagu seda tegi suur Führer ja kraaksatas pungis silmil ning suust sülge pritsides meie suunas:
“Heraus mars, mars!” 1) ja juuksetutt tema kuklas liikus sõnade taktis koos peanahaga üles-alla.
Selle peale tõusis laua tagant püsti Heino, lükkas käe tervituseks pikalt ette ja teatas valju häälega:
“Jawohl, Herr Oberwahctmeister! Befehl ist Befehl!” ja sammus paraadsammul barakist välja. Järgnesime Heinole neljakesi hanereas.

Uuele postsioonile Vindavi mererannas
Saabunud oli aasta 1945 ja lahkunud aastast võisime rääkida vaid minevikus. Mida see läinud aasta oli meile toonud? Kohe aasta alul oli rinne jõudnud Eesti piirile ja kümned tuhanded eesti mehed olid haaranud relva ning rutanud Punaarmee uut sissetungi tõkestama. Venelaste pommirünnakute tulemusel oli lakanud olemast iidne Narva ja varemeiks oli muudetud suur osa Tallinnast. Õhurünnakutes olid tugevasti kannatada saanud ka Tartu ja mitmed teised Eesti linnad.
Ka meie, verinoored koolipoisid, olime kistud sellesse suurde heitlusse. Olime läbinud õppuste kadalipu ja olnud kaastegevad vaenlase pommirünnakute tõrjumisel. Seljataha olid jäänud ränkrasked lahingud Sõrve poolsaarel. Nüüd olime oma kodudest lahutatud ja pidime teenistust jätkama taas Lätimaa pinnal.
Kuid mida toob meile 1945. aasta? Kas sõja oodatud lõpu ja kauaigatsetud kojusõidu? Või viib saatus meid kodudest veelgi kaugemale?
Sel õhtul magama heites soovisin ma mõttes kõigile oma kodustele ja sõpradele head uut aastat. Meenutasin mõttes koos sõpradega veedetud kauneid suveõhtuid kodukülas. Meenusid kaks lahkumist, lahkumine kodust ja viimane lahkumine Annelist.
Järgmisel hommikul kuulsime sakslastelt, et pärast meie isoleerimist kõrgemast seltskonnast oli ülemvahtmeister Hildebrandti ja vahtmeister Kerstingi vahel toimunud äge sõnasõda. Selle peal oli ülemvahtmeister tõusnud püsti ja lahkunud oma punkrisse. Seal oli ta suures vihas ja enda rahustuseks lasknud ükshaaval püstolist surnuks kõik neli hiljuti sündinud alles pimedat koerakutsikat.
Nagu rääkis hiljem allohvitser Silber, oli ta teinud seda suure mõnuga. Ta olevat pannud kutsikad lauale ja tulistanud oma koikul istudes need ükshaaval surnuks. Poegade ema jooksnud hullununa mööda punkrit ringi ja pääsenud allohvitseri sisenedes viimasel hetkel märatseva füüreri kuuli eest punkrist välja.
Kõike seda kuuldes tõstis vana Wichmann käed taeva poole ja palus: “Armas taevane jumal! Õnnista meie väikest füürerit ja saada talle sama saatus, mis sai osaks neile kutsikatele!”
Uue aasta esimesel päeval saime teada, et keskpäeval toimub Vindavi rannas ühes barakis eesti lennuväepoiste kokkusaamine. Selle korraldajaks olevat meie esimese patarei eestlasest ohvitser leitnant Uiga. Saime linnaload ja pärast seda, kui vahtmeister oli meid üle vaadanud, asusime viiekesi teele.
Baraki leidsime varsti üles. See asus otse rannas liivaluidete vahel, kuhu oli kogunenud juba üle paarikümne eesti poisi. Nende vahel käis elav vestlus ja muljete vahetamine. Leidsin sealt eest ka mitu oma koduküla poissi ja koolivenda.
Sõber Jaan rääkis, et ta on nüüd meremees. Tema kahurimeeskond olevat koos kahuriga paigutatud ühele maabumispraamile ja nende ülesandeks olevat Vindavi sadama muulide suudmes merelt saabuvaid ja sadamast lahkuvaid laevu kontrollida.
See merekindlus koosnes kahest omavahel ühendatud lameda vahetekiga praamist, millele oli paigutatud üks 20 mm neljatoruline ja kolm 37 mm õhutõrjekahurit. Peale nende olid selle relvastuseks veel üks 40 mm laevakahur, mitu raskekuulipildujat ja mõned süvaveepommid. Merel peeti pidevat raadioühendust sadamateenistusega, kust saadi informatsiooni sadamast lahkuvate ja sinna saabuvate laevade kohta. Laeva kahurimeeskondadesse kuulunud eesti lennuväepoisid kurtsid ainult, et elu sellel merekindlusel olevat kohutavalt igav ja üksluine. Ainsaks vahelduseks olla piljard, mida seal hommikust õhtuni mängitavat.
Kuid seekord meie eesti ohvitseri sellele poiste kokkusaamisele ei ilmunud. Ajasime veel veidi aega omavahel juttu, vahetades muljeid teenistuse ja ilmaelu üle ning lahkusime seejärel pettunult igaüks oma väeossa.
Tagasi kahurirühma jõudes kuulsime ebameeldivat uudist. Meie kahuriülem vahtmeister Kersting oli võtnud hommikul kaasa kaks sakslast ja läinud randa meie uude asukohta punkreid ehitama. Rassides seal raskete palkidega, oli ta murdnud käeluu ja viidud linna haiglasse.
Vahtmeister Paul Kerstingit me rohkem enam ei näinud. Juba järgmisel päeval viidi ta lennukiga Saksamaale. Võib-olla oli selles õnnetuses tema õnn. Kuna ta oli pärit Lõuna-Saksamaalt, on võimalik, et ta jäi hiljem lääneliitlaste tsooni ja pääses seega Venemaa vangilaagritest.
Vahtmeister Kerstingi asemel tuli meile uueks kahuriülemaks allohvitser Kurt Neubauer, kes oli rahvuselt austerlane ja pärit Viinist. Neubauer oli noor mees ja juba algusest peale kujunesid meie vahel head ja sõbralikud suhted. Kuid siitpeale lakkas olemast eestlastest koosnev kahurimeeskond, mille moodustamise initsiaator oli olnud vahtmeister Kersting. Rühmaülema käsul moodustati meist ja sakslastest nüüd segameeskonnad. Sattusin koos Harriga allohvitser Neubaueri meeskonda, kus peale meie olid veel sakslased Meyer, Wichmann, Schumacher ja Uhli. Heino ja Endel olid vahtmeister Dehni meeskonnas, kuna Ott jäi üksinda koos sakslastega allohvitser Käse alluvusse.
Olime elanud sakslastega koos juba mitu kuud ja neid lähemalt tundma õppinud. Nagu kõigi rahvuste hulgas, nii oli ka sakslaste seas väga erineva iseloomu, käitumise ja tõekspidamistega inimesi. Oli ülimalt kõrki ja ülbeid ning seda just teiste rahvuste suhtes. Kuid tublisti rohkem oli nende hulgas äärmiselt lahkeid ja südamlikke inimesi, nagu vana Wichmann, vahtmeister Kersting ja Obergefreiter’id Mayer ja Schumacher, kes südame sunnil käisid meile, võõrast rahvusest poistele, linnast toidulisa ostmas ja oma niigi kasinat normitoitu meiega jagasid. Viimaste hulka kuulus ka allohvitser Neubauer.
Vaatamata sellele, et raske sõjamasin tallas juba Saksamaad ja lahingud käisid kahel rindel ning sõja raudne rõngas üha enam koomale tõmbus, toimis postiteenistus Saksamaa ja Kuramaa koti vahel endiselt saksaliku täpsusega. Need, kelle kodud veel lääneliitlaste või Punaarmee poolt vallutamata, said pidevalt kirju ja postipakke.
Kirju ja pakke sai ka meie uus kahuriülem Neubauer. Kuigi pakkide sisu polnud eriti rikkalik ja sisaldas mõnikord vaid natuke kuivikuid ja õunu ning mõne paki sigarette, oli rõõm paki saamise üle tublisti suurem kui selle sisu üle. Oli ju sidemete säilimine koduga ükskõik millisel kujul sõdurile suureks hingeliseks toeks. Alati kostitas allohvitser siis meidki mõne sigareti või õunaga. Kui me vahel temaga kahekesi punkris olime ja ta sigareti süütas, pakkus ta alati ka mulle, mida keegi teine tavaliselt oma kasina sigaretinormi tõttu ei teinud.
Ühel päeval tõi post mulle ootamatult kirja. See oli samalt lennuväepoisilt, kelle aadressi ma olin Sõrvest tagasi tulles ajalehest Eesti Sõna leidnud ja kellele ma kirja saatsin. Ta oli üllatunud ja siiralt rõõmus minult saadud kirja üle. Samas kirjas kirjutas ta oma seiklusrohkest teekonnast Kuramaalt Lõuna-Saksamaale, mis lühidalt oli järgmine.
Ta oli teeninud ühes meie õhutõrjegrupi raskepatareis, kust ta oktoobri algul koos kahe kaaslasega lahkus ja asus mööda Lätimaa metsi rindejoone suunas teele kavatsusega rindest läbi minna, et siis mööda kõrvalisi teid ja metsi Eestisse minna. Et mitte sakslaste välipolitsei kätte sattuda, liiguti öösiti. Nii olid nad ühel päeval jõudnud sügavas metsas asunud üksiku talu juurde. Kuna väeosast kaasa võetud toiduvarud olid lõppemas, tahtnud nad talust toidupoolist juurde hankida. Et aga välja selgitada, kas õhk on puhas, otsustanud nad talu mõnda aega jälgida.
Selle talu hoonetest oli voolanud mööda väike oja. Mõne aja pärast tulnud majast välja heledapäine tütarlaps pesuvanniga, läinud oja kaldale ja hakanud pesu loputama. Samas olid nad kuulnud tütarlast laulmas. Laul aga olnud sulaselges eesti keeles.
Veendunud, et võõraid majas pole, läinud nad tütarlapsele järele. Neiu kohkunud ja tahtnud ära jooksta. Poiste keelituse ja selgituse peale, et nad pole sakslased ega ka venelased, tulnud ta siiski tagasi ja siis selgunud, et see oli ikkagi lätlanna. Eestikeelse laulu oli ta õppinud hiljuti samas metsatalus peatunud eesti leegionäridelt.
Poisid rääkinud tütarlapsele, kes nad tegelikult on ja millised on nende kavatsused. Siis selgunud, et tüdruku isa, selle talu peremees, olnud kohalik metsavaht ja ühe lätlaste rohelise pataljoni pealik. See roheline väeüksus koosnenud ligi sajast Läti 19. diviisist ja teistest väeosadest ära jooksnud mehest, kes olid võtnud endale eesmärgiks võidelda Läti vabastamise eest. Nende sõjategevus olnud suunatud mõlema okupatsiooniväe vastu. Neiu viinud eesti poisid kokku oma isaga, kes keelitanud neid rohelise pataljoniga liituma.
Selle partisanide väeüksuse koosseisus olid nad võtnud osa ühest sakslastega peetud lahingust. Sakslased olid aga nad ümber piiranud ja osa partisane oli vangi langenud. Nende hulgas ka eesti poisid. Vangid oli toodud Vindavisse ja pandud vanglasse. Seal oli nad antud sõjakohtu alla, mis andis neile valida, kas minna karistuspataljoni koosseisus idarindele või tegevväeosaga läänerindele. Muidugi valinud poisid viimase võimaluse.
Seejärel viidud poisid lennukiga Lõuna-Saksamaale ja saadetud seal ühe SS-üksuse koosseisus ameeriklaste vastu. Seal saanud minu kirjasõber raskesti haavata. Üks jänkide käsigranaat oli kukkunud talle otse jalgade vahele. Aga nii õnnelikult, et luud-kondid jäänud terveks ja ainult selle koha pealt, mille peal ta istub, viinud granaadikillud kogu pehmema osa minema.
Kirja kirjutamise ajal oli mu tuttav Prantsuse piiri lähedal ühe linnakese haiglas ja nagu ta kirja mainis kasvatatakse mulle siin nüüd uut taguotsa. Muidu on elu ilus! Kenad saksa neiud toovad meile iga päev veini ja viinamarju, ainult et pean kogu aeg kõhuli lamama.
Rohkem ma temalt kirju ei saanud ja tema edasine saatus on mulle teadmata. Alles nüüd, üle poole sajandi hiljem, mil ma neid ridu kirjutan, sain teada, et ta oli elanud Eestis ja temast oli alles hiljuti saanud manalamees.
See oli vaid üks episood paljudest, mida pidid neil sõjapäevil üle elama sajad ja sajad eesti sõjamehed.

Koerapraad
Olime oma uues asukohas Vindavi rannas olnud juba paar nädalat. Elu kulges nüüd üsna üksluiselt. Õhuhäireid esines suhteliselt harva ja venelaste lennukite pihta tulistamist tuli ette veelgi harvem. Ka õppusi tehti meile nüüd harva ja need olid põhiliselt maastikuõppused, kus me pidime mööda liivaluiteid roomama. Siin oli ka tuiskliiva vähem, mistõttu meil polnud vaja mitu korda päevas kahureid puhastada.
Kuid aeg-ajalt vürtsitasid meie üksluist ja igavat elu ka mõned iselaadi sündmused.
Uude asukohta oli meile järele tulnud ka karjakrants, kelle kutsikad ülemvahtmeister uusaastahommikul maha laskis. Koeraema istus päevade kaupa meie punkritest kaugemal ja ulgus haledasti, leinates taga oma poegi.
Nähtavasti käis aga koera kaeblev ulgumine meie väikesele füürerile närvidele. Ühel päeval võttis Hildebrandt püssi ja hakkas koera poole hiilima, et too maha lasta. Koer tajus ohtu ja põgenes. Nii roomas vihane mees mitu päeva järjest mööda liivaluiteid ja püüdis koerale läheneda, kuid peni hoidis parajat distantsi. Ühel pärastlõunal õnnestus tal koerale lähedale pääseda ja ta maha lasta.
Nüüd käskis ta allohvitser Silberil koera ära nülgida ja saatis ühe sakslase patarei kööki suure praepanni ja margariini järele ning lasi seejärel koera ära praadida.
Allohvitser Silber pakkus meilegi koerapraadi. Võtsime poistega viisakuse pärast igaüks tükikese, kuid teades vaese looma saatust ja kannatusi, ei saanud me seda süüa.
Meie õhutõrjegrupi raskepatareides teeninud eesti poistele korraldati aeg-ajalt poliittunde, kus räägiti Suur-Saksamaa saavutustest ja majandusest. Need teemad ei pakkunud aga poistele mingit huvi ja loengute asemel läksid nad meelsamini mere äärde kajakaid küttima.
Kuid laskemoona raiskamisest sai teada õhutõrjegrupi juhtkond ja kõigis patareides ning kahurirühmades korraldati välja antud laskemoona ülevaatus. Laskemoona raiskamine Kuramaa kotis oli raske kuritegu ja selle eest võidi sõjakohtu alla anda.
Sealsamas Vindavi lähistel asus suur laskemoonaladu, kus töötas mitu Eestist koos laoga Kuramaale tulnud naist ja tütarlast. Poisid olid nendega tuttavaks saanud ja täiendasid eestlannade abiga laost saadud padrunitega oma laskemoonavarusid. Nii ei avastanud kontrollijad neis raskepatareides mingisugust padrunite raiskamist.
Ühel päeval kontrolliti padruneid ka meie kahurirühmas ja allohvitser Neubauer luges üle meie padrunitagavarad. Meile oli igale välja antud 90 püssipadrunit, millest 30 olid vöörihma küljes padrunitaskutes, ülejäänuid hoidis igaüks oma isikliku varustuse juures.
Kontrollimisel selgus, et Harri tagavarapadrunid olid kadunud. Nende kadumist Harri aga seletada ei osanud. Asi kippus kriminaalseks ja juhtunust informeeriti patarei šeffi ülemleitnant Strickholzi.
Õnneks otsustas patareiülem asjale ametlikku käiku mitte anda, mis pannuks täbarasse olukorda nii kahurirühma ülema, kui ka tema enda. Ta andis Harrile karistuse määramise ülemvahtmeister Hildebrandti otsustada.
Too määras Harrile karistuse, mis polnud just tavapärane ja mida polnud meie kahurirühmas varem kasutatud. Nimelt saatis ta Harri kolmeks tunniks sineli ja peakatteta tunnimehe järelevalve all kahuri juurde seisma.
Oli jaanuar ja väljas näitas termomeeter 10-12 pügalat alla nulli ning puhus vinge meretuul, mis nagu nõelus läbi õhukeste vormiriiete.
Käisin aeg-ajalt oma sõpra vaatamas. Ta seisis ühes kahurisüvendis, pluusikrae üles tõstetud ja lõdises külmast, tammus jalalt jalale ning tagus käsi vaheliti kokku. Tunnimees, kelle valve alla Harri oli antud, oli meie oma Schumacher, kes lasi Harril, kui kedagi nägemas polnud, pugeda kahurile laotatud presendi alla tuulevarju.
Kui Harri kolme tunni pärast punkrisse tuli, oli ta läbi külmunud ja allohvitser Neubauer kostitas teda kuuma kohvi ja piirituse seguga. Õnneks ei saanud Harri sellest külmetamisest isegi mitte nohu.
Hiljem küsisin Harrilt, kuhu need padrunid ikkagi kaduda võisid. Harri naeratas ja kostis seejärel temale omase rahuga: “Ära sõin. Vahetasin need lätlastega leiva vastu ja leiva sõin ära.”
Nii möödusid päevad ja päevadest said nädalad, mis mõnikord tundusid üsna pikad ja tüütavad. Ainult igahommikune kahurite puhastamine ja laskemoona korrastamine toimus endiselt range järjepidevusega. Harvemaks olid jäänud ka Vene lennukite ülelennud, mistõttu õhuhäireid ja tulistamist tuli harva ette.
Kuid see-eest korraldas meie uus rühmaülem nüüd iga päev kahurirühmale jalaväe maastikuõppusi, kus me täies lahinguvarustuses luidete vahel jooksime ja roomasime ning olematut vaenlast ründasime.
Seda kõike seostasime me üha raskemaks muutuva olukorraga rindel Kuramaa kotis. Õhutõrjeüksustest hakati nooremaid mehi rindele saatma ja nende asemele toodi haavata saanud ja vanemate aastakäikude mehi. Ka meile korraldatud jalaväeõppusi seostasid sakslased peatse rindele viimisega.
Sakslaste üldine meeleolu oli tublisti langenud ja närvilisemaks muutunud. Selle põhjuseks olid ärevad rindeteated Saksamaalt ning teadmatus Kuramaa koti tuleviku suhtes. Juba ammu oli selge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud, kuid teadmata oli, milliseks lõpp kujuneb.
Veel hakkas saksa soldatite juures üha sagedamini ilmnema nähtus, mida me varem polnud kohanud. Nimelt võis nüüd kitsamas ringis sageli kuulda halvustavaid ja isegi üsna teravaid ütlemisi Saksamaa juhtkonna ja selle suure juhi Hitleri aadressil. Neid süüdistati sõja lahtipäästmises ja sellega Euroopa rahvastele, eelkõige aga sakslastele endile õnnetuse kaasatoomises. Sellest rääkides oldi aga äärmiselt ettevaatlikud, et läheduses ei oleks pealt kuulamas mõnda natsi, kellesse suhtuti suure põlgusega.
Ühel ilusal päikeselisel märtsihommikul toimus meil järjekordne maastikuõppus, millest võttis osa kogu kahurirühma koosseis peale tunnimeeste. Õppusi viis läbi ülemvahtmeister Hildebrandt ise ja need toimusid preisilike nöökimiste saatel. Jooksime ja roomasime täies lahinguvarustuses tundide viisi mööda tuhkjat liiva, tehes granaadi- ja täägirünnakuid vaenlase positsioonidele.
Mehed, eriti vanemad, nagu Wichmann ja Schumacher, olid juba täiesti väsinud ja nende higist nõretavaid nägusid kattis paks liivatolm. Nad tegid nõutud harjutusi ja hüppeid loiult edasi liikudes. See aga ei meeldinud õppuste korraldajale ja ta otsustas meeste meeleolu tõsta.
Kõlas käsklus: „Gaasialarm!“ ja mehed tõmbasid pähe gaasimaskid. Nüüd olid jooksust hingeldavad ja õhku ahmivad mehed lausa lämbumise piiril.
Edasi toimus kõik juba meile tuntud stsenaariumi järgi. Jooks vaheldus roomamise ja püsti-pikali hüpetega. Seda kõike saatsid tõmbleva kukla ja süljest vahutava suuga ülemvahtmeistri sõim ja kannalöögid mõne roomaja liialt kõrgele tõstetud taguotsa pihta. Eesti poisid olid selleks ajaks omandanud juba vajaliku vastupidavuse ning oskused nende ülesannete täitmiseks. Kuid vanematelt meestelt võttis selline tants viimased jõuvarud ja nad jäid hingeldades maha lamama.
See aga vihastas meie füürerit veelgi enam ja ta hakkas maaslamajaid jalgadega taguma, nõudes, et nood edasi roomaksid. Roomanud sadakond meetrit, tõusis vana Wichmann äkki täies pikkuse püsti, virutas püssi sellise hooga vastu maad, et see tuiskliiva alla kadus ja tõstis käed taeva poole ning lausus valju häälega:
“Armas taevane jumal! Tee nii, et me siit kiiremini rindele pääseksime, kus ma oma esimese kuuli selle raipesööja nazi pihta kihutan.”
Ülemvahtmeister oli jäänud seisma ja vaatas raidkujuna Wichmanni palvetamist pealt. Pööras siis ringi ja sammus kiiresti minema, jättes meid kõiki luidete vahele lamama.
Kartsime, et ülemvahtmeister vanale Wichmannile seda kogu rühma ees tehtud alandust ei andesta ja paremal juhul ootab teda nüüd rindele saatmine. Kuid meie imestusel polnud piiri, kui nägime, et ülemvahtmeister tegi edaspidi näo, nagu poleks midagi juhtunud. Küll aga vältis ta nüüd üksinda vana Wichmanniga silm silma vastu kokku sattumist. Ka maastikuõppustega oli siitpeale lõpp. Neid ei tehtud meile enam sõja lõpuni.
Küll aga jätkusid igapäevased kahurite puhastamised ja õlitamised ning korrastamine. Aeg-ajalt korraldati meestele vahelduseks ka apelle.