Raadiosignaalid Buchenwaldi surmalaagrist

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Vasta
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Raadiosignaalid Buchenwaldi surmalaagrist

Postitus Postitas Vaikal »

Ülestõus Buchenwaldi surmalaagris

Natside Buchenwaldi koonduslaager alustas tegevust 15. juulil 1937, peale seda, kui suleti Prettinis olnud Lichtenburgi meestelaager ja seal olnud vangid Buchenwaldi toodi. Algul hoiti Buchenwaldi laagris natsirežiimi vastaseid, Jehoovausulisi ja homoseksualiste. Alates 1938. aasta novembrist toodi Buchenwaldi umbes 10 000 juuti, kes aga 1942. aasta oktoobris Himmleri käsul Auschwitzi laagrisse viidi ja Buchenwaldi toodi nõukogude sõjavangid, kellest üle 8000 hiljem kuklalaskudega hukati. Üldse käis Buchenwaldi koonduslaagrist läbi üle 240 000 kõigi Euroopa maadest pärit vangi, kellest SS-lastest vanglajuhtkonna registri andmetel hukkus 34 000. Tegelik Buchenwaldis hukkunute arv arvatakse olevat kuni 50 000 vangi.
1945. aasta algul, kui algas idaaladel asunud koonduslaagrite likvideerimine, toodi Buchenwaldi laagrisse üle 100 000 vangi, kellest juba järgneva saja päeva jooksul suri laagri ülerahvastatuse tõttu ning mitmesugustesse epideemiatesse umbes 14 000 vangi.
6. aprillil 1945 otsustas laagri juhtkond kõik vangid Buchenwaldi laagist Dachau laagrisse viia ja 8. aprillil alustasid SS-lased laagri evakueerimist.
Kuidas valmistusid Buchenwaldi laagri vangid laagri evakueerimiseks, selle kohta ilmus 1985. aastal Saksa DV ajakirjas Funkamateur järgmise sisuga kirjutis.
* * *
Oli aprill 1945. Teise maailmasõja sündmused hakkasid jõudma lõpufaasi. Fašistlik Saksamaa ja tema sõjamasin visklesid viimases surmaagoonias.
Buchenwaldi surmalaagris oli rahvusvaheline põrandaalune laagrikomitee, kuhu kuulusid 18 erineva rahvusgrupi esindajad, teinud juba pikemat aega ettevalmistusi võimalikuks relvastatud ülestõusuks juhul, kui fašistid alustavad laagri likvideerimist. Paljude seltsimeeste elu hinnaga oli muretsetud ja laagrisse peidetud mitmesuguseid relvi: vintpüsse, püstoleid, käsigranaate, bajonette, nuge ja isegi üks raskekuulipilduja. Lisaks neile kuulus varustuse hulka veel 12 välitelefoniaparaati koos telefonikaabliga ning suur hulk süütepudeleid. (Jääb selgusetuks, kuidas need relvad laagrisse toodi? [V] ).
Selle ülisalajase ülestõusu ettevalmistuse käigus võttis põrandaalune laagrikomitee vastu otsuse: on vaja ükskõik millise hinnaga ehitada laagris raadiovastuvõtjad Londoni ja Moskva raadiojaamade kuulamiseks. Vastutus selle äärmiselt keerulise ja raske ülesande täitmise eest pandi saksa kommunistile Otto Rotd’ile, kes töötas laagri trafoalajaamas.
Kaua otsiti sobivat raadiospetsialisti, kuni valik langes alates 1941. aastast laagri põrandaalusesse organisatsiooni kuuluvale poola seltsimehele Gwidon Damazynile. Varssavist pärit raadioinsenerist vang kuulus ühte spetsialistide gruppi, kes töötas SS-laste raadiotöökojas, mis paiknes laagrivalve kasarmuboksis. Siin oli tema ülesandeks laagri raadiovõrgu hooldamine ja remontimine. Samal ajal töötas ta veel ka laagri kinooperaatorina.
Enne teist maailmasõda oli Gwidon Damazyn olnud raadioamatöör ja sageli istunud oma amatöörraadiojaama SP2DP taga ja „rännanud” mööda eetrit, luuest teiste amatööridega tutvusi kõigil kontinentidel. Ta oli Poola armees teenides ehitanud mitu teenistuslikku raadiojaama. Peale Poola fašistide poolt anastamist langes ta vangi ja Buchenwaldi laagris oli ta vang number 712.
Saanud ülesande raadiovastuvõtja ehitamiseks, asus Damazyin seda täitma. Ülimalt keeruline ja raske oli vajalike raadioosade, eriti aga raadiolampide ja valjuhääldite hankimine. Raadiotöökojas olid need saksaliku täpsusega arvele võetud. Ainult tänu mitmete poola seltsimeeste abile, kes aitasid oma elu hinnaga raadiodetaile muretseda ja need laagrisse toimetada, võis Damazyn lõpuks asuda raadiovastuvõtjat ehitama. See toimus kitsukeses kinoaparatuuri ruumis. Valminud vastuvõtja töötas kahel lainealal ja selle mõõtmed olid vaid 20x12x7 cm.
Kuna aga ühest vastuvõtjast oli vähe, alustas tema kaasmaalane Wladislav Gackowski teise vastuvõtja ehitamist. See töötas kolmel lainealal. Kuid ka sellest oli vähe…
Internatsionaalse raadiokomitee otsusel tuli valmistada veel ka kolmas raadiovastuvõtja vene rahvusest vangidegrupile Nõukogude raadiojaamade rindeteadete kuulamiseks.
Gwidon Damazyn monteeris selle prügiämbrisse – selleks spetsiaalselt valmistatud topelt ämbripõhja vahele. Päeval seisis prügiga poolenisti täidetud ämber baraki eesruumis. Õhtul, kui Moskva alustas päevauudiste saatega, toodi ämber barakki.
Fašistide sõjamasin oli saanud vahepeal tagasikäigu, mis võis põhjustada laagri likvideerimise. Et kaalul olid kümnete tuhandete inimeste elud, tuli rakendada kõik abinõud, et kriitilisel hetkel väljas poolt abi kutsuda. Seoses sellega sai Gwidon Damazyn uue ülesande – ehitada telefonirežiimil töötav raadiosaatja (?).
Raadiosaatja ehitamine ja selle häälestamine laagri ülirasketes ja ohtlikes tingimustes oli äärmiselt keeruline ülesanne. Damazyn otsustas kasutada valmiva saatja häälestamiseks varem ehitatud raadiovastuvõtjaid. Häälestanud ühe vastuvõtja Leipzigi raadiojaama lainele, juhtis ta vastuvõetud raadiosignaali saatjasse. Häälestas seejärel saatja teise vastuvõtja abil soovitud lainepikkusele.
Kuid juba üsna varsti avastas SS-raadioteenistus Weimaris eetris Leipzigi raadiojaama programmiga töötava võõra raadiojaama. Peilimine andis saatja asukohaks Buchenwaldi laagri. Hoiatav signaal sellest jõudis õigeaegselt laagrikomiteesse. Saatja demonteeriti ja osad peideti.
Alles kuu möödudes alustas Damazyn uue – telegraafi režiimil töötava raadiosaatja ehitamist. See valmis 1945. aasta veebruaris. Oli ka viimane aeg.
8. aprill alustasid SS-lased laagri evakueerimist Dachausse. Oli saabunud aeg tegutsemiseks. Laagrikomitee esimehe Walter Bartheli korraldusel anti eestrisse appikutse järgmise tekstiga: „SOS. Siin Buchenwaldi laager. SS alustab laagri evakueerimist ja likvideerimist. Vajame kiiresti abi!”
Algul anti tekst edasi inglise ja saksa keeles. Siis leiti laagrist ka üks nõukogude radist, kes pidi edastama appikutse ka vene keeles. Kuid saatja uuesti tööle asudes lülitati kogu laagris välja elekter. Kuid ka sellega oldi arvestatud. Kiiresti lülitati raadiosaatja patareitoitele. Saade võis jätkuda. (Selleks oli vaja aku- ja anoodpatareisid, mis olid isegi väljaspool laagrit suur defitsiit [V.] ).
Tillukeses kinoruumis oli kuulda vaid telegraafivõtme klõbinat ning äärmiselt pingul närvidega G. Damazyni, W. Gackowski, J. Füvhenbaueri ja nende vene seltsimehe ärevat hingamist. Veel kord korrati saadet inglise keeles ja siis saabus vastus: „Vastu võetud. Tuleme appi. USA III armee staap.”
Veekord korrati kinnituseks mõlemapoolset teksti. Siis lülitas Damazyin saatja välja. See oli oma töö teinud.
9. aprillil aeti esimesed tuhanded vangid laagrist välja, et alustada teekonda – vastu surmale. Laagri kohal tiirutasid Ameerika luurelennukid. Ja siis – jõudnud liikuda vaid mõned kilomeetrid ilmusid nähtvale ameerika tankid. 3000 SS-last, kes olid kohale toodud laagri likvideerimiseks, alustasid taganemist ja põgenesid.
Laagris algas ülestõus. Lahing SS-lastest laagrivalve ja ülestõusnute vahe kestis mitu tundi. Peagi saabus võit. 120 fašisti andsid end vangi. Paljud neist oli lahingu käigus tapetud. Vangidest hukkus vaid kaks seltsimeest.
Buchenwaldi 21 000 vangi olid vabad.
* * *
Nii kirjutas 1945. aasta aprillis Buchenwaldis toimunust tollane Saksa DV raadioamatööride ajakiri Funkamateur. Tekkib küsimus: kas see kirjatükk oli nõukogude propagandast tulenev ilustatud vale, või oli Saksa koonduslaagrite SS-lastest valveteenistus tõepoolest nii pealiskaudne ja puudulik, et laagrisse saadi toimetada sellisel suurel hulgal relvi ja raadiodetaile? See on väheusutav.
Kust saadi ja kuidas oli võimalik laagrisse toimetada vintpüsse, granaate ja isegi raskekuulipilduja? Siinkirjutaja, olles ise olnud raadioamatöör ja ehitanud mitu raadiojaama, ei kujuta ma ette, kuidas oli võimalik ja kust saadi koonduslaagri tingimustes nii suurtes kogustes erinevaid raadiodetaile ja osi, et neist kolm vastuvõtjat ja kaks saatjat ehitada?
Nõukogude laagrites olnuna tean, kui raske oli laagrisse sisse tuua kõige väiksematki mittelubatud eset, terariista või isegi õmblusnõela. Veelgi raskem oli neid aga laagris peita. Peaaegu iga nädal korraldati öiseid läbiotsimisi, kus aluspesus vangid enne läbi otsiti, siis barakist välja saadeti ja barakk põhjalikult läbi otsiti. Kuidas siis natsi Saksamaa laagrites oli võimalik terveid relvaladusid soetada. See ei lähe kuidagi kokku seni natsi surmalaagrite kohta räägitu ja kirjutatuga.

Mis sai Buchenwaldi laagrist peale sõja lõppu?
Sõja lõppedes muudeti enamus endiseid natside koonduslaagreid saksa tsiviilisikute ja interneeritute laagriteks. Vaevalt oli viimane fašismivang Buchenwaldist lahkunud, kui selle laagribarakkidesse, mis nüüd kandis NKVD erilaager nr. 2 nimetust, toodi 12. augustil 1945. esimesed NKVD ohvrid. Laager tegutses kuni 1950. aastani ja sealt käis läbi 28 455 mees- ja naisvangi, kelledest 7113 vangi laagris valitsenud ebainimlike tingimuste tõttu surid. Umbes 1500 vangi deporteeriti hiljem N. Liidu laagritesse, ülejäänud anti üle Saksa DV võimudele.
Võitjal on alati õigus?
ants431
Liige
Postitusi: 729
Liitunud: 30 Jaan, 2007 21:54
Kontakt:

Re: Raadiosignaalid Buchenwaldi surmalaagrist

Postitus Postitas ants431 »

Vaikal kirjutas:Ülestõus Buchenwaldi surmalaagris
.............................
Siinkirjutaja, olles ise olnud raadioamatöör ja ehitanud mitu raadiojaama, ei kujuta ma ette, kuidas oli võimalik ja kust saadi koonduslaagri tingimustes nii suurtes kogustes erinevaid raadiodetaile ja osi, et neist kolm vastuvõtjat ja kaks saatjat ehitada?
.
Olen ehitanud töötava raadiovastuvõtja ainult järgmistest juppidest,
lamp 30 völdise küttepingega
alaldi lamp samuti 30 v küttepinge ja järjestikku 60 w pirn ja sai 220 v küte toidetud.
väiksemad kondekad alumiinium paberist ja parafiiniga immutatud paber.
1 cm2 andis umbes 20 pF, M oomised takistid sai pehme grafiitpliiatsiga joonistatud paberile ja plekist klamber oli kontaktiks. Pool, paras jupp isoleeritud vasktraati aga usun, et oleks asja ära ajanud näiteks telefoni kaabli jupiga.
Anoodtoite silumiseks oli kaks ellüüti ja päris vabriku takisti.
Ehk teeb osav tegija insener ellüüdid alumiiniumpaberist ja soodaveest?
Saatjks muutus see vastuvõtja kohe kui positiivset tagasidet suurendada üle kriitilise piiri.
hääle tegemiseks kõlbaks telefoni kõrvaklapp.
Leidlikust peab olema.

Ega sakslastel ei olnud tõesti tööjõudu raisata, et 10 tuhandet vangi iga nädal läbi otsida.
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

Info saatjast Buchenwaldis käib läbi erinevate infoallikate, tõsi, teksti ise on peaaegu muutumatu, küllap mingist Buchenwaldi kohta kirjutatud raamatust pärit.
Wikipedia:
"Thanks to the efforts of Polish engineer Gwidon Damazyn, an inmate since March 1941, a secret radio transmitter and small generator were built. On April 9 at 1pm Damazyn sent the radio message prepared by leaders of prisoners' underground (Walter Bartel and Harry Kuhn):
“ To Allies. To General Patton's Army. This is concentration camp Buchenwald. SOS. We need help. They're trying to evacuate us. The SS try to exterminate us. ”

The text was repeated four times, each time in English, German and Russian.[17] After 15 minutes the headquarters of the US Third Army answered and promised help as quickly as they could send it."

Generaator kõlab loogilisemana kui patareid, seda võis ringi ajada kasvõi vändast.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Paar dokumenti jänkide õhurünnaku tagajärgedest - kaks endisest komsomolist "kolbameest" said kohad saksa kangelaskalmistul. Elu (ja surm) on ikka tunduvalt mitmekesisem kui propagandahõngulistest pildiraamatutest lugeda saab!
Pilt
Pilt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist