"Kapten Talpak´i kompanii" 1941

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

"Kapten Talpak´i kompanii" 1941

Postitus Postitas oleeg »

Midagi lugemiseks. Tegemist kapten Talpaku koostatud ülevaatega tema ja tema poolt moodustatud üksuse tegemistest-võitlustest 1941. aasta suvel.
NB! TEKST EI SOBI TEADUSTÖÖKS! Panin selle märkuse siia selleks, et keegi seda viga ei teeks ja algallikast mööda ei püüaks hiilida. Nagu allpool näete, leidis Troll juba esimese näpuka...


KAPTEN TALPAK'I KOMPANI" 1941 A. TEGEVUSE KIRJELDUS

13/14.juuni 1941.a. küüditamiste järele koondasin Otepääl oma ümber 12-mehelise relvastatud salga, kellega pesitsesin Otepää ümbruse metsades. Lõin sidemeid teiste Otepää ümbruses teotsevate "metsavendade" salkadega ja organiseerisin koostööks Otepääl ja ümbruses võimalikkude süütamiste ja järgneda võivate küüditamiste takistamiseks. Juuli esimesteks päevadeks olin kokkukõlastanud enam-vähem 12 rühma tegevuse kokku ligi 200 mehega, kuni 10 km. raadiusega Otepää ümber.
9.juulil enne lõunat tulin oma salgaga Otepääle sisse. Ettevaatuse mõttes otsustasime avalikult tegutsema hakata järgmisel päeval. 10.juuli hommikul kinnitasin koos leitnant H. Pajoga. (praegune Otepää linna algkooli juhataja) eesti lipu linnavalitsuse maja külge, organiseerisin laiendatud Omakaitse ja kutsusin ametisse linnavalitsuse.
Samal 10.juulil, peale lõunat, sõitsin oma salgaga Elva kaudu Tartusse, kuhu saabusin 10. juulil kell.23.30. Relvastatud mehi oli mul kaasas Otepäält, Paluperast ja Nõost, kokku 35 meest. Kaasas oli ka Nõo meeste poolt Nõo lahingus võetud "Degtjarev" kuulipilduja.
Kell 24.00 jõudsin linna keskele "Puhk ja Poegade" õuele Omakaitse staapi. Seal anti mulle juurde veel üks "Madsen" tüüpi kuulipilduja ja saadeti kohe oma rühmaga Emajõe äärde, puhastama "Punase Parkali" vabriku rajooni, kus kuulduste järgi punased pidid mobiliseerima töölisi.
Teel sinna kohtasime küll üksikuid peidus olevaid tulistajaid ja tuli kohati liikuda suurtüki ja miinipilduja tule all. Ei leidnud aga mingit tõsisemat vastupanu. Tagasi liikudes puhastasime lõunani kesklinna Aia ja Lille tänavate vahelises rajoonis püssidest plõksutajatest. Hävitasime neist kindlalt kolm.
11. juuli lõuna ajal suundusin oma rühmaga Tähtvere mõisa rajooni tagasi tõrjuma üle jõe tulnud punaseid. Tähtvere pargis saime Tähtvere mõisast ja ümbruses asuvaist majadest nõrka püssituld. Lahingkorras edasi liikudes Tähtvere mõisa, tõmbusid tulistajad peitu majade varju. Väljasaadetud patrullidel ei läinud korda tabada ühtegi tulistajat.
Jäin rühmaga Tähtvere mõisa linnaservale kaitsele kolmeks päevaks olles hooti ja sageli tiheda Suurtükitule all. Kaotused rühmas kolme päeva kestel olid: l raskelt, l kergelt haavatu ja mõned kergelt põrutatud.

Saksa sõjaväeosad jõudsid Tartusse 12. juuli hommikul. Ka minu rühma lõiku asus samal päeval kaks tankitõrje relva, millede meeskonnaga sobis rühmal tihe sõprus. l3. juulil koondati linna ja maalt tulnud "metsavendade" salgad Tartu partisanide pataljoni. Mind määrati samal päeval 4.kompani ülemaks ja järgmisel päeval sama pataljoni ülemaks ning Tartu eesti komandandiks.
11. juulil jõudis mulle Tartusse järele ka Otepää vabatahtliku tuletõrje meeskond Otepääle punaste eest peitmisega alles jäänud tugeva mootorpritsiga. Otepää tuletõrje abistas väsimatult ja ennastsalgavalt Tartu tuletõrjet kogu Tartu lahingute kestel kahe nädala jooksul.
Ka abistasid Otepää inimesed Tartu linna toitlustamist tunduval määral, peamiselt minu venna Arnold Talpak'i (tolleaegne Otepää Tarvitajate Ühisuse ärijuht) aktiivsel tegevusel. Iga päev saadeti Otepäält Tartusse üks vaoautotäis toiduaineid ja toodi Tartust Otepääle 300 sõjapõgenikku, keda majutati ja toitlustati Pühajärve puhkekodus 2 nädalat.
Tartu partisanide pataljoni l. 3, ja 4. kompani paigutati Tartu lahingute kestvuseks Emajõe joonele segamini Saksa sõjaväeüksustega. 2. kompani hoides iseseisvalt oma käes Emajõe joont Kardla külas, Vorbuse mõisa ja Kärevere silla vahel (8 km Tartust) ja lpn.V. Pärsimägi ja lipnilk dr. A. Koskel'i salgad koostöös Saksa sõjaväe osadega Emajõe joont Mäksal (15 km Tartust idasse). Raske oli olukord 2. kompani lõigus, kus punased korduvalt üritasid üle jõe luurepealetunge rühmast kuni 300 mehe suuruste jõududega. Olukorda raskendas kompani ettenihutatud positsioon raskel maastikul ja lai rinne. Viibisin iga ööpäev 1-2 korda selles rindelõigus, et mehi julgustada või punaste poolt tagasisurutud lahingueelposte jälle kohale viia. Selles lahinglõigus sai vasturünnakuil surma kompani ülem ja neli meest, raskelt haavata üks ohvitser ja kaks meest. Punaste kaotused umbes 40 meest. Linnas kaitsel asuvate partisanide seas olid kaotused Tartu lahingute kestel peamiselt suurtükitulest, kokku umbes 40 surnut ja haavatut. Tsiviilinimeste seas aga umbes 100 surnut ja haavatut. Vahiteenistuse ülesannete täitmiseks linnas ladude ja avalikkude asutuste juures oli pataljonis 200-meheline Vahikompani. Pataljonis oli veel patarei ja erikomandod.
Tartu võitluste lõpppäevil oli partisanide pataljonis 102 ohvitseri ja 884 allohvitseri ja reavõitlejat.
Tartu põhjapoolne linnaosa vabanes bolševikest 25. juulil. 29. juulil võeti Tartu partisanide pataljonilt relvad ja desarmeeriti. Kutsuti üles registreerima end kohalikku abipolitsei pataljoni, kuhu andis end ülesse 90 ohvitseri ja meest. Ülejäänud lahkusid oma kodudesse.
31.juulil lahkusin Tartust Otepääle oma koju. 2.augustil tuli minule Otepääle kutse koguda kohapeal kompani mehi ja tulla Tartusse tagasi tegutsemiseks P.-Eestis. Et mind samal päeval kätte ei saadud, oli kompanit organiseerida hakanud minu abi leitnant H. Pajo. Järgmisel päeval, 3.augustil, oli Otepääl koos 3 rühma, 120 meest. I rühma moodustas Otepää valla, II rühma Otepää linna ja III rühma Pühajärve ja Aakre valdade mehed. Kompani ülemaks jäi leitnant H. Pajo. Sõitsime Tartusse samal päeval.

Jätkame hiljem

terv
o
Viimati muutis oleeg, 08 Mär, 2011 9:10, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Tartus lähetati mind Tartu Välikomandandi poolt P.-Eestisse Omakaitse Rakke-Rakvere-Jäneda lõigu ülemaks ülesandega, organiseerida omas lõigus kohalikku Omakaitset ja aidata likvideerida Jõgeva rajooni sisse valgunud ja üksikuteks kottideks lõhutud punaväe diviisi (sakslaste andmeil üle 15000 mehe) põhja poolt küljest. Minu esialgseks alaliseks asukohaks oli määratud Rakke, kuhu liikusin 4. augustil lipnik A. Ilves'e 12-mehelise rühmaga, ning l arsti, l õe ja 5 samariitlasega. Kaks päeva varem, 2.aug. oli üle Põltsamaa Rakke ette saadetud minule määratud abi lipnik V. Pärsimägi 18 mehega. Peale rühmajuhtide oli meeskondades veel 6 ohvitseri.
Otepää kompani jäeti esialgu Tartusse ootama relvi. Rakkes 4.-10. aug. andes korraldusi, saates välja ohvitsere - organisaatoreid ja tehes ise mõne mehega väljasõite rinde edasinihkumisega selle otsesesse tagalasse organiseerisin Omakaitset kas algusest peale või abistasin täiendavate juhiste andmisega juba varem kohal algatatud omakaitse tööd kokku 22 keskuses. Töötasin kontaktis üle Väike-Maarja - Rägavere liikuva 93. diviisi staabi Ic osakonna ülema major Kreidel'iga. Isiklikult juhatasin või abistasin kohapeal Omakaitse organiseerimistööd Vägeval, Rakkes, Väike-Maarjas, Rakveres, Kadrinas, Tapal, Amblas, Järva-Jaanis ja Koerus. Rakveres 7.aug. hommikul, kui Saksa sõjavägi vallutas linna, oli mul kella 13.30-ks moodustatud Omakaitse juhatus ja antud käskkiri Omakaitse organiseerimiseks ning omavalitsuse ametisse kutsumiseks. Rakkes seisev meeskond lipnikkude V. Pärsimägi ja A. Ilves'e juhtimisel teostas samal ajal haaranguid Rakke ümbruses, kokku 12. Neil haarangutel püüti meie poolt 420 vangi. Isiklikult juhatasin kahte haarangut. Ühel haarangul, Rakkest 4 km lõunasse, vangistasin punaste 167 polgu ülema polkovnik Andrei Babenkov'i koos kuue polgustaabi ohvitseriga. Neil haarangutel sai meil surma üks mees.
8. augustil jõudis Rakke minu käsutusse Otepää 120-meheline kompani leitnant H. Pajo juhtimisel. Kompani oli enne aeda 2 päeva teostanud haaranguid Endla järve rajoonis, Rakkes teostas kompani 8.augustil 4 haarangut.
4.Augustil ilmus Rakke ka üks saksa "Panzerjägerite" pataljoni osa hauptmann Kraska juhtimisel. Teostatavate haarangute kokkukõlastamiseks oli mul hauptmann Kraska'ga igal hommikul ja lõunal kokkusaamisi. Suhtumine meie ja saksa ohvitseride vahel kujunes 3-päevase koostöö kestel soojaks sõpruseks. Seda suurendas veel meie poolt 6.aug. Rakkes korraldatud meeleolukas koosviibimine koos saksa ohvitseridega, mis kestis hommikuni.
7. ja 8.aug. viibisin diviisi staabis Kadilas (Väike-Maarjast 10 km põhjas) ja Rakveres ning mujal Omakaitse organiseerimise ringsõitudel. 7.augustil oli hauptmann Kraska pataljon Rakkest ümber paigutatud Paide rajooni. Veel samal päeval oli hauptmann K. sõitnud tagasi Rakke, et teha mulle ettepanekut temaga kaasa tulemiseks. 6.aug. oli ta veel kord käinud Rakkes mind otsimas. Jõudes 8/9. aug. öösel ringsõidult Rakke tagasi ja kuuldes hauptmann K. ettepanekust; sõitsin 9. aug. koos leitnant H. Pajo ja lipnik V. Pärsimägi'ga Paide selle üle läbirääkimisele.
Minu olukord Rakkes oli 9.aug. kujunenud keeruliseks:
l) Tartus asuv Eesti Vabastatud Maaalade Omakaitse üldjuht major Kurg ei olnud mulle Rakkesse ühtegi korraldust saatnud aga mingit sidet minuga loonud, olgugi et mina iga päev temale Tartusse aruande saatsin (7. aug. isegi 93.div. raadiojaama kaudu Kadilast). Ei olnud ma saanud ka toiduaineid ega raha selleks oma üle 200-pealiseks kasvanud meeskonna toitmiseks. Rakke rahvas suhtes meisse jahedalt.
2) 7.aug. Kadilas soovis 93.diviisi staap, et liiguk-sin oma meestega 9. aug. Rakkest üle Väike-Maarja Viru-Jaagupi ja sealt edasi diviisi paremale tiivale, et kindlustada diviisi paremat tiiba L.-Virumaa metsade põhjaserval.
3) Jõudes ringsõidult tagasi Rakke olin leidnud eest üllatuse: Mustvee lahingugrupi ülem kindral Friedrich oli mulle Rakke saatnud käsu: püsigu ma edasi paigal Rakke rajoonis ja saatku igapäev oma sõiduvahendiga Mustveesse aruande möödunud päeva tegevusest ja järgmise päeva töökava.
4) Ettepanek hauptmann Kraska'lt neljandas suunas.
5) Leidsin, et minu Rakke jäämine ei olnud enam tarvilik, kuna olin täitnud minule Tartust väljaastumisel antud ülesande (kohalik Omakaitse antud lõigus organiseeritud, punaste jõud ümbruses likvideeritud).
Paides sain hauptm. Kraska'ga kokku alles 10.aug. lõuna ajal, kellega lühikese kõneluse järgi otsustasin oma meestega koos temaga Tallinna peale minna. Läksime koos temaga 217.di viisi staapi, et ametlikku kinnitust; saada. 217. div. staabis kutsuti mind sakslastega kaasa, kuni Eestimaa vabastamiseni, lubati aga kaasa võtta ainult üks 120-meheline kompani. Määratigi hauptm. K. käsutusse, lubati toit, palk ja saksa vormirõivastus (viimane jäi lõpuni saamata, kuna mul oli kogu meeskonnale muretsetud ühtlane eesti sõjaväe vormirõivastus).
Sõitsin hauptm. Kraska'ga jalamaid ühes veokitega meeskonna, äratoomiseks Rakkesse. Kahe tunni jooksul oli mul 120 meest välja valitud, organisatsioon teostatud ja sõit laks Paide suunas. Väljavalitute seas oli ka leitnant Kumari 35-meheline rühm. missugune koosnes ajateenijatest sõduritest, kes olid punaarmeest üle jooksnud ja keda mulle Rakke saatis Petseri Omakaitae ülem kol. Kaermaa. Kell 21.00 jõudsime Väätsa metsaülema juurde (Paidest 20 km. loodesse), kus asus hauptm. K. pataljon liiteosana Paide-Kose-Tallinna ja Türi-Rapla-Tallinna maanteede suunades teotsevate diviisiosade vahele Relvastus oli meil omal olemas ja laskemoona küllal-daselt. Olime seda võtnud Rakke ümbruses punastelt rohkem, kui omal vaja. Jagasin Rakkes umbes 450 vintpüssi ümberkaudsetele Omakaitse üksustele (Laekvere-Paasvere meestele 150 vp., Paide Omakaitsele 65 vp. Rakke ümbruse Omakaitsele 90 vintpüssi jne.). Kompanil oli Rakkest lahkudes 2 rasket ja 5 kerget kuulipildujat.
Järgmisel päeval kirjutasid kõik mehed alla kirjalikule kohustusele, et kohustuvad saksa sõjaväes vabatahtlikena kaasa võitlema kuni Eestimaa vabastamineni. Kompani sai nimetuseks "Kapten Talpaki kompani" ja kompani tunnusmärgiks sini-must-valge põhjaga vimpli, millel "Panzerjägerite" märk ja täht "T".
11. augustil paigutati meid koos Saksa pataljoniga Väätsalt Kuimetsa (Harjumaal). Peale lõunat jõudis meile Kuimetsa järgi Tartu O/K 2-toruline 3" patarei traktorite veol major A. Sobolev'i juhtimisel. Patarei oli saadetud Tartust minu käsutusse Rakke. Kuuldes Vägeval minu siirdumisest Saksa sõjaväkke ja kibeledes lahingtegevuse järgi, astusid samuti omavoliliselt välja Tartu juhatuse käsutusest, et järgneda minule. Mehed olid kohal ja Saksa juhatusel ei jäänud muud üle, kui mehed toidule võtta. Saksa juhatuse korraldusel jäi nii, et organisatsiooniliselt allus patarei minule, kuid patarei tuli jäi Saksa pataljoniülema käsutada.
Veel samal päeval ühinesid minuga senine Mahtra küla kaitsja leitnant E. Roo 16 mehega ja Habaja mõisa kaitsja n.ltn. Türk 12 mehega. Järgmisel päeval jõudis omal algatusel Tartust Kuimetsa dr. K. Kõrge ühe med. õe ja nelja sanitari ja samariitlasega, tuues kaasa rohkelt sanitaarmaterjali ja ühe punaseristi auto. Kuimetsas ilmus mehi kompanisse veelgi üksikult ja mõnemeheliste gruppidena küll tagalast, küll läbi rinde Tallinnast. Nii ilmus 15. aug. minu juurde Tallinnast ka major Marnot, kes hiljem juhatas kompani juures ajutiselt kaasa võidelnud Juuru, Kaiu, Kehtna ja Rapla omakaitselasi. Kuimetsas oleku päevil kasvas kompani (koos patarei 37 mehega) 223 meheni, neist 24 ohvitseri. Peale selle teotsesid kompani juures ajutiselt kuni Sakuni umbes 100 eelpool nimetatud Omakaitselast. Paljusid kompanisse astuda soovijaid tuli aga tagasi saata, kuna oli niigi kaugelt ületatud lubatud piir, ja seda tuletati vahepeal korduvalt meelde.

Jätkame hiljem...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

11. augustil Kuimetsa jõudmisel paigutati kompani sama päeva õhtuks üksikutesse kaugele ettenihutatud tugipunktidesse, osalt otsesse tulekohtakti vastasega. Divisii staabi korraldusel ei tohtinud Saksa sõjaväeosad Kuimetsas end ilmutada ja meie kompani pidi katma nende asetust Kuimetsa lähemas ümbruses.
217. diviisi lõigus tegutsesid veel eesti üksused: meist paremal Kautla-Aardu ümbruses "Erna" salk - 120 meest kol. Kurg'i ja S. ülemleitnant Reinhard'i juhtimisel, ja meist vasakul Rapla ümbruses major Hirvelaan'e 180-meheline pataljon. Neilgi oli ülesandeks esijoonel katta saksa diviisi osade paiknemist. Arvatavasti kogus diviis veel energiliselt luureandmeid, et vastavalt oma jõude ümbergruppeerida Eestimaa vabastamis-sõjakaigu kolmandaks rünnakfaasiks ja ei soovinud enneaegselt näidata oma jõudude suurust ning paiknemist.
Kompanile oli määratud tugipunktid sisse võtta Habaja mõisas (Kuimetsast 8 km kirdesse), Juurus (12 km läände) ja Mahtra külas (16 km loodesse).
Habaja juures asus punaväe 98.jalaväe polk. Polgu staap asus Ojasoos (Habajast 4 km kirdesse). Polgu üks pataljon asus Kõo ümbruses ja ulatus Silmsi kohal Paide-Kose maanteeni, pataljoni staap oli Kõos. Teine pataljon sellest polgust asus Triigi-Habaja-Ojasoo rajoonis. Habajast olid selle pataljoni osad 10. aug. välja hirmutatud ühe saksa luurpatrulli ja n.ltn. Türgi 15 metsavenna poolt. Nüüd asusid punapataljoni osad sissekaevunult Habaja mõisast 500 m põhjas ja idas.
Paigutasin Sabajasse III rühma (Aakre valla, Tartu ja Tallinna mehed) - 41 meest ja rk rühmast kaks toimkonda - 18 meeste kokku 59 meest 2 raskekuulipilduja, 2 kergekuulipilduja, 2 püstolkuulipilduja ja 5 kiirlaske püssiga. Organiseerisin tugipunkti mõisa müüride varju, sissekaevunult ringkaitseks ja see pidas punaste igapäevase suurtüki- ja miinipildujate tule all meie 9-päevalise sealoleku kestel kõikidele rünnakutele ja ümberhaarangutele kindlalt vastu. Habaja tugipunktile lasti selle aja jooksul umbes 750 mürsku. Meie kaotused Habajas olid: 5 haavatut. Punased kaotasid umbes 25 surnut; haavatud teadmata. Vangi langes üks punaarmee allohvitser.
Juuru vastas teotses üks pataljon punaste 204.jalaväe polgust (tugevdatult 45. pioneerpataljoniga) asukohaga Maidla - Hagudi rajoonis. Taised kaks 204.jal. polgu pataljoni asusid - üks Raplas ja teine Lipa - Kabala rajoonis. Polgu staap Kuusiku mõisas.
Juuru paigutasin I rühma (peamiselt Pühajärve ja Otepää valdade mehed) - 42 meest ja rk. rühmast kaks toimkonda - 13 meest, kokku 55 meest 2 rk, 2 kk, l pk ja 3 kiirlaske püssiga. Juurus asus ees kohalik umbes 100-meheline relvastatud Omakaitse, energilise juhi res.-kaptan Raud'i juhtimisel. Võtsime oma tugipunkti sisse Juuru aleviku lääneservale õigeusu kiriku joonele, kuna Juuru omakaitselased asusid Juuru-Hõreda mõisa vahelise tee joonele kuni Keila jõeni. Juuru meeste kaitsejoone vasaku tiiva, Pinali ja Hõreda mõisa vahel, juhiks oli lennuväe major Läte. Punased Juuru vaatas olid tunduvalt aktiivsemad, kui mujal: meie sealoleku 8 päeva kestel teostasid punased Juurule igapäev 1-2 pealetungi ühe rühma kuni kompani suuruste jõududega, enamasti Purila suunast, arvatavasti luureülesandega. Selle aja kestel olid meie kaotused: l langenu ja 2 haavatut. Punaste kaotused: umbes 20 surnut ja 6 vangi; haavatud teadmata.
Mahtrasse paigutasin II rühma -32 Otepää linna meest. Kuigi selle rühma asetus näis kõige eraldatum ja kardetavam, ei tülitanud punased 8 päeva kestel seda rühma.
Kompaniülema komandopunkt, patarei ja sanitar-personal jäi Kuimetsa külasse. 8-päevase Kuimetsas oleku kestel püüdsin iga ööpäeva sees läbi käia kõik kolm tugipunkti (Mahtra ja Habaja vahe 22 km!) Selleks olid mul kasutada Saksa küljekorviga mootorratas ühes saksa juhiga ja soolo-mootorratas. Armastasin enam viimast. Võib arvata et need sõidud ei olnud täiesti hädaohutud, eriti Habajasse. Habajasse ei pääsenud ma igapäev sisse. Kahel korral rünnati Habaja teel punaste poolt meie autosid.
Kuimetsas püsisime kuni 18.augustini. Selle aja kestel teostasid rühmad tugipunktidest välja arvukaid luureülesandeid vastase asetuse sisemusse tuues sakslastele väärtuslikke teateid: Habaja rühm oma lähemas ümbruses, Juuru rühm kuni Hagudi raudteejaamani (10 km) ja Mahtra rühm kuni Kolu teeristini (10 km põhja).
18. aug. koondati Kuimetsas, Juurus ja Mahtras asuvad kompani osad koos hauptmann Kraska pataljoniga Kaiu (Kuimetsast 10 km edelasse) ootele uueks tegevuseks. Habajas asuvad kompani osad jäid veel üheks päevaks oma seisukohtadele, kuna kol.ltn. Leithammel Tamsis (Kuimetsast 3 km põhja), vastu kokkulepet sakslastega, ei suutnud veel organiseerida Harjumaa Omakaitse mehi Habaja tugipunkti ülevõtmiseks, olgugi, et selleks oli kohustatud kolm päeva varem ja minu käest saanud esimesel korral 45 vene vintpüssi ja teisel korral 50 Hollandi püssi ühes 50 padruniga igale püssile - tema mehed, saanud püssid, jooksid suuremalt osalt laiali oma kodudesse!
19.augustil varahommikul kutsuti mind koos hauptmann Kraska'ga Kärusse 389.j.rüg.ülema juurde, kes oli sel korral ühtlasi diviisi vasaku tiiva üldjuht ja kellele olime allutatud Tallinna pealetungiks koos hauptm. K. pataljoniga. Sõitsime Kärusse üle Keava-Lelle.
Andmed punajõududest Tallinna ümbruses olid 19. augustiks järgmised:
Tallinnat kaitses punaste 8. armee läänegrupp, mis koosnes X laskurkorpuse staabist, 10., l6.. 22. laskurdiviiside osadest ja merijalaväest, kokku nn. Šumilovi grupp 14.757 mehe tugevuses. Peale selle mõned hävituspataljonid. Punajõud asusid joonel: Koogi-Jägala-Soodla-Kehra-Pikva-Vetla-Voose-Leistu-Paunküla-Altoa, Sealt läände Rava-Kõu ja edasi tugevalt põhja Habaja-Kirivalla-Arandi-Oru-Kohila. Edasi kulges punaste kindlustatud joon Keila jõge mööda. Selle kindlustatud joone ees asus Raplas ja Lipa metsades rajoonis (Raplast 15 km lõunasse) kindlustatud eelpositsioon. Samas rajoonis teotsesid Tallinnasse viivatel teedel ka liikuvad merejalaväe motoriseeritud jõud ja hävituspataljonid. Tallinnat kaitsvad diviisid olid senistes lahingutes kandnud suuri kaotusi. 10. diviis oli täiendatud halvasti väljaõpetatud tagavaraosadega ja läti ning eesti kommunistidega. 16. diviisist, mis oli kolmeks lõhutud, oli Tallinna alla pääsnud ainult 156. jal. polgu kaks pataljoni. Ka 22. diviis oma 5.ja 85.(NKVD) polkudega oli tugevalt purustatud. Raplas seisis lisaks varem nimetatud 204. j. polgu osade veel üks madruste pataljon ja Järvakandi mõis - Purku - Kõrtsi rajoonis 18. luurepataljon. Punastelt oodata tugevat vastupanu. Hoiatati hulgaliste miinide eest. Oli algamas Eestimaa vabastamisvõitluste kolmas järk - Tallinna vallutamine. Järgmisel hommikul koidikul pidid algama pealetungi meist vasakul kindral V. Friedrich'i grupp Märjamaa alevile ja meie diviisi vasaku tiiva osad Rapla alevile. Hauptmann Kraska pataljon ja meie kompani ühendati erilahinggrupina oberst-leitnant Grabovski juhtimise alla (n.n. Grabovski grupp), ja sai käsu liikuda diviisi vasaku tiiva julgestuseks Kehtna rajooni Käbiküla-Kabeli-Värava-Kärpla-Kokuta joonele. Kardeti sealtkaudu Järvakandi mõisa - Lipa metsade rajoonis teotsevate punajõudude kallaletungi Rapla suunas pealetungiva saksa 389.rügemendi seljataha. Mind kästi oma kompani ajutiseks tugevdamiseks juurde värvata ja relvastada kuni 100 kohalikku omakaitselast vabatahtlikku ning need saksa katlale toidule võtta.
Kompani asus osa meestega sama päeva lõunaks määratud kohale. Veokite puudusel jõudis osa (Juuru rühm) õhtuks pärale. Saksa Pataljon asus Käbiküla-Kabeli-Värava joonele, eesti kompani: Värava-Kärpla-Kokuta joonele, "grupp Grabovski" staap ja saksa pataljoni varuosad Väljakülla. Meie patarei asus positsioonile Kabeli ja Nurme küla metsa vahele, Kärpla külas vahetasime positsioonidelt välja major Hirvelaane pataljoni major Kitsapea kompani keda paigutati teotsema Rapla suunas. Sain ajutiselt täienduseks Juuru ja Kaiu Omakaitse juhtidelt kokku umbes 50 meest ja teist samapalju Kehtna, Keava, Järvakandi ja Rapla meestest. Kompani kaevus sisse. Kompani kaitsejoonele paigutati veel kaks rühma saksa tankitõrje kahureid. Luure andmetel oodati vastaselt eelseiseval ööl aktiivset tegevust Järvakandi mõisa suunast. Kogu öö sadas külma vihma. Paljudel meestel eelmisel päeval teostatud tüüfusevastasest süstimisest palavik.
20.augustil kell 01.00 andis oberst-ltn. Grabovski pealetungi käsu. Teated vaenlasest olid samad, mis eelpool toodud. Diviisi pealetungi algus oli määratud 20. 08. kella 04.00. Grabovski grupile oli antud ülesanne kaitsta diviisi vasakut tiiba ja seljatagust Kehtna -Lelle rajoonis ning vastast Kabala ja Järvakandi vahel kotti sulustada. Selleke pidi saksa jalgrattur Svadron ja eesti kompani kell 04.00 välja saatma võitlusvõimelised luurpatrullid, kumbki ühe: saksa jalgrattureid üle Uueküla kuni Lipa külani ja eesti kompani üle Väljaotsa talu Järvakandi mõisa peale. Arvestati, et kindral Friedrich'i grupi pealetungiga Märjamaale tõmbuvad punajõud Järvakandi mõisa - Lipa küla rajoonist õigeaegselt põhja poole. Väljasaadetavad luurpatrullid pidid vastasega kohtakti jääma ja vastase taandumisest kõige kiiremalt teatama. Siis pidi Grabovski grupp, kiirelt põhja suunas ette viskuma, vastase loode suunas tagasi suruma ja taotlema vastase osade hävitamist. Meie patarei sai võitluskäsu luurpatrullide edasiliikumist takistavate suurtükkide ja kuulipildujate pesade vastu.
Küllaltki raske ülesanne meile, seda enam, et meie ees asetsesid tugevad jõud: 18.luurepataljon (Järvakandi-Purku-Kõrtsi rajoonis), küll nõrgendatud lahinguis, ja võimalikud Rapla-Järvakandi vahel liikuvad Raplas asuvate madruste-pataljoni ning hävituspataljoni osad ning et luureandmed vastase ja ta relvade paiknemisest puudusid täiesti. Suutsin siiski välja kaubelda, et meie luurpatrull pidi jääma seniks Väljaotsa talu (3 km rinde ees) juurde peatama, kuni Svadroni mehed selgitavad mis on teeristil Kõrtsi ja tuuleveski juures (Väljaotsa talust l km astme võrra meie rindele lähemal) ja jõudnud juba üle Järvakandi teh. - Rapla maantee.
Luurpatrulli määrasin I rühma - 36 meest ja 2 rk toimkonda - 14 meest 2 r.kuulipildujaga leitnant E. Roo juhtimisel. Luurpatrull sai juurde veel 6-mehelise saksa pioneeride miiniotsijate jao l kk, l pk ja l elektrilise miiniotsimise aparaadiga. Luurpatrull sai ülesandes niisiis käsu Väljaotsa talu rajooni jõudes seal peatuda kuni korralduseni, vastase survel aga tagasi tõmbuda.
Luurpatrull liikus välja kell 04.00 üle Sepa-Liiva ja jõudis hommikuses videvikus takistamatult Väljaotsa talu juurde. Talu rajoonis vastast ei olnud. Käsu kohaselt peatuti, et oodata korraldusi ja organiseeriti ringkaitseks. Luurpatrullist teatega tagasisaadetud sidevaatleja G.Lepp juhatati aga ühe kohaliku elaniku poolt Kõrtsi teeristile punaväe tugipunkti, kus ta langes vangi kella 6 ajal. Sellega olid punased meie suhtes alarmeeritud. Sidevaatleja lasti peale ülekuulamist puhaste poolt kohapeal maha.

Jätkame hiljem...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Ootasin kärsitusega teadet. Grupi staap päris juba korduvalt teate järgi. Kell 06.15 läksin ise koos lpn. Vahtrega Järvakandi teh. - Rapla maanteele Liiva tallu, et selgitada olukorda. Liiva talust 200 m põhja maantee ääres kohtasin luurpatrulli poolt sinna mahajäetud üht ratturvirgatsit. Nii Liiva, talus kui ka sidevaatleja poolt teatati, et punajõud asuvad sees Liiva talust l km põhja Kõrtsi juures ja l km lõunas Purkus. Kõrtsi juures oli punastel nähtud ühte peidetud soomusmasinat, samuti pidi punastel soomusmasinaid olema ka Purkus. Luurpatrulli kohta teatati rahustavalt. et ta on ületanud maantee takistamatult. Minu veel Liiva tale juures olles - mõned minutid enne kella 07.00 - algas Kõrtsi teeristist põhja pool äge automaatrelvade-ja püssituli. Nagu hiljem selgus, saksa luurpatrull, püüdes ületada Järvakandi teh. - Rapla maanteed Kõrtsist 750 m põhja pool, sattus tugevale punaste vastupanule ja suruti tagasi. Arusaamatuks jäi aga, miks saksa luurpatrulli tegevus algas käsus antud ajast märksa hiljem.
Tagasijõudnult Värava rajooni saatsin kell 07.30 välja 5-mehelise piilkonna ülesandega: liikuda üle Sepa-Liiva, ületada maantee ja läheneda ettevaatlikult Väljaotsa talust lõunapoolse metsa kaguserva mööda Purkule, jäädes varjatult metsa, koguda vastasest andmeid vaatlusega, siis liikuda Väljaotsa tallu, luurpatrulli juurde, anda edasi oma tähelepanekud Purkust ja tulla tagasi üle Liiva-Sepa. Ise sõitsin Väljakülla staapi (teed mööda 6 km tagapool) ettekannet tegema.
Oberst-ltn. Grabovski otsustas punaste tugipunkti Kõrtsi teeristil rünnata kell 11.05. Bell 11.00 pidi meie patarei algama tuleettevalmistust. Meie luurpatrull Väljaotsa talu rajoonis pidi ka rünnakust osa võtma tiibliikumise teostamisega edelast teeristil tuuleveskis asuva vastase selja taha.
Enne ärasõitu Väravale, et anda edasi rünnakkäsku, peatas mind viivuks Saksa pioneerrühma ülem, kes näitas omakonstrueeritud miinide seadeldist mida ta kavatses enne rünnakut toimetada Järvakandi teh.-Rapla maanteele tõkkeks võimalikkude Purkust appitõttavate soomusmasinate vastu ja küsis mult kaardil täpset kohta, kuhu soovitaksin nad kergemini ja sobivamaks paigutamiseks. Samas kuulsin - kell oli 08.30 - Väljaotsa talu suunast väga tihedat automaatrelvade-, suurtükkide-, granaatide ja püssitule raginat algavat. Meie oma patarei lõi varsti sekka. Aimasin halba ja kihutasin mootrrattal Väravale.
Väravale saabudes jõudis sinna parajasti tagasi Purku suunas väljasaadetud 5-meheline piilkond, kes oli Purku suunast automaatrelvade ja soomusautode tulega üle maantee tagasi löödud. Samas jõudsid kohale. 18 meest luurpatrullist patrulliülemaga. Üht haavatud sakslast kanti õlgadel. Sellest pildist haaratult kohalolev saksa tangitõrjekahuri meeskond hõikas kolm korda: "Elagu Eesti!"
Oli juhtunud katastroof: kell 08.30 oli luurpatrull kuulnud lähenevate autode mürinat Järvakandi mõisast Kõrtsi peale tulevat teed pidi. Väljasaadetud piilurid tõid teate, et metsas laadib maha 5 autotäit punaväelasi, umbes 150 meest. Samal ajal algas tulevahetus Purku ja Liiva talu vahel, meie 5-mehalise piilkonna ja punaste vahel. Luurpatrulli ülem andis kohe käsu taandumiseks Väljaotsa talu juurest tagasi üle maantee Liiva ja Kõrtsi vahekohast. Jõudnud põldudele 400 m oma algasukohast, sõitsid Purkust patrullile maanteel ette neli soomusautot. Tulistamist alustas ka Kõrtsi teeristil asuv vastane, metsast ilmusid välja seljatagant pealetungivad punased ja luurpatrull sunniti lahingut vastuvõtma. Vastasel tulistas kolmelt küljelt umbes 10 automaatrelva, soomusautode kahurid ja kerged miinipildujad. Luurpatrullil õnnestus täpsete laskude ja kuulipildujate valangutega peletada seljatagant ründavad vastased tagasi metsa veerele. Juba aga nähti Purku poolt tulevat lisajõude autodel. Üks rkuulipildujatest sai täistabamuse soomusauto kahurist, kui ta parajasti tulistas s.-autot soomustläbistavate kuulidega. Teine rk läks rikki. Vahepeal meie patarei poolt Kõrtsi teeristi tuulikule avatud kiirtuli sundis vastase tuld viivuks nõrgenema (hauptmann Kraska oli lugenud patareil seitse pihta-tabamust tuulikule). Seda kasutades taandus patrull raskete kaotustega soomusautode vahelt läbi üle Järvakandi teh. - Rapla maantee ida poole. Enne 300 m maanteest eemalolevasse metsa jõudmist pidid mehed veel teed murdma tulega, sest metsa servale olid juba ette jõudnud esimesed Purkust appitõtanud punased kahe kuulipildujaga.
Võtsin endaga kaasa lähema poolrühma II rühmast ja ruttasin nendega üle Sepa Liiva talu suunas, et takistada veel taandumasolevate meeste haaramist Purku poolt. Lahing eelpool käis hooti veel endise ägedusega. Sootee ääres võsast leidsime ühe oma raskelt haavatu. Neli meest kandsid haavatu tagasi. Ülejäänud 10 meest jätsin teeveerele valvetõkkesse. Ise liikusin oma abi lpn. Pärsimägi'ga veel veidi edasi kuid meie taanduvate meeste kannul järgnenud punased sulgesid meile tee. Suutsime püstolkuulipilduja tulega kõige lähemale tulnud kaks jaosuurust osa siiski tagasi pöörduma sündida.
Osa meie mehi, kes olid suutnud end peita või punaste seljataha taanduda, pöördusid tagasi veel kolmandal päeval. Meie kaotused selles katastroofis olid:
7 langenut (neist üks ohvitser), 6 teadmata kadunut (kuulduste järgi haavatutena vangi langenud ja lahingkohalt punaste poolt teadmata kuhu ära transporteeritud), l raskelt haavatu., 2 haiglasse evakueeritud raskelt põrutatut ja 1 rivisse jäänud kergemini põrutatud ja kergelt haavatu.
Oli selge, et punastel on Purku-Järvakandi mõis-Kõrtsi rajoonis küllaldaselt aktiivseid jõude. Grabovski grupp ei võtnud sel päeval enam midagi aktiivset ette. Diviisi ülem kindral Paltser laskis meie meestele edasi ütelda tänu ja avaliku tunnustuse.
Sama päeva õhtuks vallutas 589. rügement koos Hirvelaan'e pataljoniga Rapla alevi. Kindral Friedrich'i grupp Märjamaa ees ei pääsnud sel päeval veel edasi.
21. aug. hommikul selgitas luure, et vastane on öö jooksul lahkunud Kõrtsi teeristilt ja arvukate punkritega väljaehitatud Purku-Järvakandi mõisa joonelt. Rapla langemine ja meie võitlevate osade ilmumine tiivalt nende seljataha sundis nähtavasti nende närvid üles ütlema. Punased olid jäänud aga peatama 5 km põhjapoole Koikse raudteejaam-Kabala mõisa-Lipa-Nõmmküla joonele, rindega idasse. Märjamaa rajoonis pidasid punased veel tugevasti vastu. Nende lõunapoolsed osad püsisid isegi veel Valgul ja Velisel (Märjamaalt 15 km kagusse).
Grabovski grupp sai käsu ette nihutada Kuusiku metsaülem - Raikküla mõis - Kõrtsi teerist - Järvakandi- Allika - Nõmme metsavaht - Asuküla joonele. Eesti kompani Kõrtsi teerist-Järvakandi mõisa joonele. Kompani sai tugevndamiseks ühe rühma saksa tankitõrje suurtükke, mis paiknesid Kõrtsi teeristi rajoonis. Asetasin I rühma tangikitõrje rühma juurde Kõrtsi teeristile, II rühma ja kaks rk toimkonda Järvakandi mõisa, III rühma ja kompüli k-do punkti Purkusse. 30 Kehina, Keava ja Rapla meest ltn. Türk'i juhtimisel asetasin liiteüksusena saksa ja eesti osade vahele I j. metsniku maja juurde. 20 Järvakandi meest paigutasin Männiku teeristile (Purkust 2,5 km lõunasse) ja 50 Juuru ja Kaiu meest major Marnot'i juhtimisel II rühmast vasakule Järvakandi mõis - Sobli joonele.
Seisukohad sisse võtnud, käskisin major Marnot' il võtta teejuhiks kohalikke elanikke ja saata oma salgast välja 20-meheline luurpatrull Nõmmküla suunas, et kindlaks teha vastase paiknemist. Kui punaseid ees ei peaks leiduma, siis luurpatrullil liikuda lõuna poolt Järvakandi-Kabala teed kuni Kabala vallamajani, sealt Kabala mõisa kohalt üle maantee ja tagasi üle Pilpa -Lipametsa külade. Luurpatrull tuli tagasi öösel. Major Marnot oli isiklikult juhtinud luurpatrulli. Luurpatrull oli teinud kästud 25 km ringi, läbides Nõmmküla - Nõmmemetsa - Valjamäe - Kabala vallamaja - Kõrgustik 48 - Kabala mõis - Tamme - Pilpa - Kabala metsavaht - Lipametsküla - Lipa - Kadaka, leides punaseid ainult Kabala mõisa juures Konovere jõe paremal kaldal.
22. augusti hommikul andis oberst-ltn. Grabovski eesti kompanile käsu võtta oma alla Kabala mõis. Kompani oli juba lahingkorras liikumisel, kui grupi juht saatis teate, et punased on Kabala mõisa uuesti tugevalt sisse võtnud ja püsivad kindlalt Koikse rdtj. - Kabala mõisa joonel. Käskis meil liikumise Kabala peale seisma panna ja kiirelt kompani ümber paigutada harvendatud kaitsejoonele Kuusiku, metsaülem - Konovere jõe vasak kallas kuni Laikmaa vesiveskini - Lubja - Pilpa - Lipamatsa küla - Raikküla vallamaja - Lipa - Nõmmküla, kusjuuras kompani raskuspunkt jääb paremala tiivale.
Saksa pataljon nihutati põhjapoole Kuusiku mõis - Koikse küla - Kuusiku metsaülem joonele, Eesti kompanile määratud pikal kaitsajoonel sai kompani moodustada vaid üksikuid valvetõkkeid, kellel väga kinnise ja orienteerimisesemeteta maastikul väga raske omavahel sidet pidada. Asetasin III ja rk rühma Kuusiku metsaülem - Vesiveski joonele, II-st rühmast I poolrühma Lubja külla, II poolrühma Pilpakülla, Liiteosana III ja II rühma vahele määrasin patrulleerima ühe jao I rühmast. Leitnant Türgi 30 Kehtna, Keava ja Rapla omakaitselast saatsin Raikküla lauavabriku juurde, major Marnot'i 50 Juuru ja Kaiu omakaitselast Järvakandi-Kabala teele Lipa-Nõmmküla joonele, kusjuures major Marnot pidi omast salgast saatma välja jaosuurused lahingeelpostid Nõmmemetsa külla maantee äärde ja Kadaka küla teeristile. Järvakandi 20-mehelisest omakaitselaste salgast jäi üks jagu endiselt Männiku teeristile, teise jao paigutasin valvetõkkesse ltn. Türgi salga endisesse asukohta lj. metsniku maja juurde, Järvakandi - Rapla maanteel. I rühma ülejäänud osa jäi varru Allika küla loodepoolsemasse tallu, Kuusiku metsaülem - Raikküla mõisa tee äärde. Samasse jäi ka kompüli KP. Grupistaap ja meie patarei jäi endiselt Raikküla mõisa. Grupistaabi ja eesti kompüli KP vahele veeti telefoniside. Kompani oli seega hajutatud 8 km rindele ja tiibadel asetsevate lahingeelpostide vahe oli 12 km.
Õhtul ja öösel teostas vastane luuret Lubjale, Pilpa külla ja Raikküla lauavabriku suunas. Oli kõrgeid tulevahetusi. Samal ajal III rühmast välja saadetud luure üle Laikmaa vesiveski leidis Koikse raudteejaam - Kabala mõisa teel punaste tugevaid jõude. Hommikupoolne öö oli vaikne.
23. aug. varahommikul III rühmast Koikse raudteejaama suunas välja saadetud luure leidis Koikse raudteejaama punastest maha jäetud olevat. Raudteejaama juures vangistati meie luure üle Märjamaa kohale jõudnud saksa ratturosade poolt (meie mehed olid kõik eesti sõjaväe mundris ja peeti teadmatusest punasteks, vaatamata valgele käesidemele). Jõudsin samal ajal külgkorviga mootorrattal kohale ja selgitasin eksituse. Seejärel üle Kabala sõites lõin isiklikult sideme major Marnot'iga ja Itn. Türgiga.
Kell 10.00 teatas oberst-ltn. Grabovski, et punaste 204. j. polk ja üks või enam hävituspataljoni põhjapool Hagudit ilmutavad aktiivsust Juuru-Mahtra suundades. Grabovski grupile on antud käsk Juuru-Mahtra rajooni tagasi asumiseks. Saksa pataljon asub Juuru rajooni. E. kompanile andis käsu Mahtra - Jaluse rajooni asumiseks.
Vabastasin kõik Järvakandi omakaitselased ja umbes 20 soovijat Kehtna ja Keava meest, kogusin kompani ja ülejäänud 60 kohalikku omakaitselast kokku Raikküla mõisa. Lõuna ajal sõitsime Mahtra rajooni üle Rapla maantee - Nõmme-Ingliste-Juuru (Maidla, Hõreda ja Ingliste sillad olid punaste poolt lõhutud; Keila jõge saime veokitega ületada alles Inglistes kõva põhjaga madaliku kaudu).
Mahtrasse jõudes jätsin Matsi kohal maha major Marnoti 30-mehelise salga kompani varusse, patarei ja kompani autode voori. Peavastupanujoone organiseerisin Jaluse küla lääneservale, kuhu asetasin II, III ja rk rühmad. Sinna asus ka kompanile täienduseks antud üks rühm saksa tangitõrje kahureid ja üks jagu saksa pioneere-miiniotsijaid, kompüli KP ja kompanile sidepidamiseks grupistaabiga juurdeantud raadiojaam autol. Peavastupanu esijärgu joone ette 75-100 m kaugusele jäi magistraalkraav, milles vee paisutasime. Peavastupanu joonest 1,5 km ettepoole kahele poole Jaluse - Loiuse teed asetasin eelpositsioonile, paremale ltn. Türgi 30-mehelise salga ja vasakule I rühma. I rühm lõi sakslaste parempoolse rühmaga, kes asus Harküla mõisas, vastastikkuse sideme mõlemapoolsete patrullidega ja rakettidega. Kompani patarei sai käsu valmistuda tulelöökideks Järlepa asundus, Loiuse teerist. Jaluse - Loiuse teele eelpositsiooni ette ja 100 m läänepoole magistraalkraavi peavastupanu positsiooni ette. Grupi staap asus Juuru mõisas.
Varsti peale meie seisukohtade sissevõtmist kell 15.15 avas vastane meie positsioonidele Jaluse külla nõrga suurtükitule.
Kell 15.30 saatsin välja vastase paiknemise kindlakstagemiseks jaosuurused luurpatrullid: l) III rühmast rühmaülema lpn. E. Lampi juhtimiesel põhjapool teed üle Kasemäe-Lõiuse 2 -Härküla-Saunaküla-Salutaguse ja tagasi; 2) II rühmast lõunapool teed üle Sadala-Lõiuse l - Kärivere-Pirgu-Uuetoa ja tagasi. Kummalegi patrullile andsin kaasa pool jagu saksa pioneeere-miiniotsi-jaid. Luurpatrullid tegid Õhtuks kindlaks, et vastane asub Härküla-Saunaküla ja Pirgu joonel, Uuetoa teeristil on tal automaatrelvi, Angerjas patarei, ja on tundemärke, et vastane taandub Uuetoa-Angerja suunas. Saksa pioneerid olid Lõiuse teeristilt kõrvaldanud miine. Teeristil on tõkked mahalastud puudest.
Öö oli külm, sadas vihma. Kesköö ajal kutsuti mind grupijuhi juurde Juuru mõisa olukorda selgitama ja informatsiooni saama. Tagasisõidul sattusin Juurus õigeusu kiriku kohal punaste luurpatrullile peale.
24. aug. varahommikul kell 03.30 saatsin välja jaosuurused luurpatrullid: l) Itn. Türgi salgast ltn. T. enda juhtimisel üle Järlepa-Pahkla-Vk.Särge-Tammiku-Nõmme teerist ja tagasi 2) I rühmast ltn. Päärti juhtimisel üle Kärivere-Uuetoa-Angerja ja tagasi. Kummalegi luurpatrullile sai jällegi kaasa saksa pioneere-miiniotsijaid. Kell 07.00 teatas Itn. Türk, et on jõudnud Pahkla, vastast näinud ei ole, Pahkla mõisa ümbrusest on võetud välja miine. Kell 08.25 teatas Itn.Pääri, et lõunapool Angerjat punaseid enam ei ole ja et läbi Angerja taanduvad Kohila suunas punaste suurtükiväe, jalgratturüksuste ja autode pikad kolonnid.
Kell 05.00 andis grupijuht pealetungi käsu:
1)Vaenlane on löödud loodesse. 311. j.rügement on vallutanud jõejoone Sõgulast 1,5 km lõunas 346. j.rüg. on vallutanud Angerja.
2) Diviis ründab 24.aug. edasi et vallutada Nõmmet, 7 km edelas Tallinnast. 346. j.rüg. võtab Kohila ida suunast, 389.j.rüg. koos Grabovski grupiga võtab Kohila kagu suunast.
3) Vabatahtlikkude kpt. Talpaki kompani läheb üle Kasemäe-Kärivere-Uuetoa kuni Angerja-Aru teeni ja loob sideme 346.j.rügemendiga Angerjas, Kompanil puhastada Jaluse-Uuetoa tee miinidest ja tõkkeist. Ratturšvadron läheb kahe rühmaga Pirguni ja loob sideme kpt. T. kompaniga. Purilas olevad švadroni osad lähevad kuni Selini, julgestus Arus jääb püsima.
4) Vabatahtlikkude kompanil toimetada luuret üle Uuetoa-Salutaguse-Sillaotsani. Ratturšvadronil üle Pirgu-Lohu kuni Tohisooni.
5) Edasiliikumist alustada kell 06.00. Teatada, kui on vallutatud Uuetoa-Pirgu-Seli joon. Seal jääda ootama järgnevat käsku kallaletungiks.
6) Vabatahtlikkude patarei tuli jääb kpt. Talpaki käsutada.
7) Vabat. kompanil ja ratturšvadronil teha esijoones kindlaks, kas vaenlane Lohu-Pirgu ruumist on ära taganenud.
8)Eesti Kompani tehku omad sõidukid lennukitele tuntavaks sini-must-valge või haakrist lipuga.
9) Grupi staap peale Uuetoa-Pirgu vallutamist viiakse Lõiusele. Grabovski.

Kell 08.00 jõudis kompani takistamatult Uuetoale. Saatsin II rühma jalgratastel luurele kästud Salutaguse- Sillaotsa suunas (II rühm oli asetatud jalgratasteale juba Kaius).
Kell 08.15 jõudis Uuetoale grupijuht isiklikult ja teatas et punased on tõenäoliselt Kohilast taganemas. Andis käsu peatamatult edasi liikuda Kohila peale, sest on algamas võidujooks Kohila peale suunatud väeosade vahel. Vastavalt sellele kujunes nüüd ka edasiliikumise tempo. Oberst-ltn. Grabovski jäigi nüüd eesti kompani juurde. Patarei käsutasin positsioonile Mitti rajooni, patareiülema võtsin endaga kaasa. Kompani pidi rännakkolonnis autodel järgnema luurpatrullile l km kaugusel. Salutaguse külas jõudsime järele luurpatrullile, kes oli peatatud miinide kõrvaldamiseks teelt. Mõnda aega sõitsime oberst-ltn. Grabovskiga koos luurepatrulliga. Siis näis meile nende niigi kiire sõit jalgratastel veelgi aeglane ja asusime ise ette vedama. Nii jõudsime veidi peale kella 09.00-t Kohilasse ühel ajal teiste Saksa väeosadega. Punased olid Kohilast vastupanuta lahkunud purustades enne silla Keila jõel.
Peale lõunat majutati kompani Salutaguse külla puhkama. Mehed said oma esimese palga - 29,5 marka (10 p. eest).
Õhtul tuli Juuru Omakaitse juht kapten Randi Salutagusele Juuru ja Kaiu omakaitselastele järele. Ütles et Juuru ümbruses kimbutatavat neid metsadesse valgunud punaste poolt ja mehi on sellepärast koju appi vaja , mis mulle küll vähe usutavana näis. Sõidutasin nõutud mehed koju.
Õhtul kell 22.00 kästi kompanil valmistuda edasiliikumiseks ja grupijuht andis Salutaguse mõisas käsu pealetungi jätkamiseks. Sellekohaselt peatus vastane meie ees Nõmme küla-Saku-Saue joonel. Paremalt tungib peale 311.j. rügement Kohila-Nõmmküla-Liiva jaam tee suunas. Meist vasakul tungivad peale 389.j.rüg. ja Hirvelaane pataljoni mehed, kes on õhtuks vallutanud Kiisa rdt. jaama üle Saku-Jälgimäe Pääsküla-Nõmme. Grobovski grupp tungib peale liiteüksusena 311. ja 389.j.rügementide vahel üle Tõdva-Saku-Männiku. Grupp peab jõudma öö katte all Tõdva külla, kus antakse järgnevad käsud edaspidiseks tegevuseks. Kompani koondus 25.aug. kella 02.00-ks Salutaguse mõisa, kust kell 02.30 väljsime grupi kolonnis Tõdvale.
25.aug. kell 05.30 Tõdval andis grupi juht käsu vabatahtlikkude kompanil ja saksa ratturšvadronil ning üldkompani luurerühmal ja jalavae rühmal asuda ootepositsioonile Kaiamaa küla, selle põhjapoolsed kõrgustikud ja Kaiamaa metsa idaserva ette joonele. Saksa pioneeride rühmal valmistada hädasild Tõdva jõele Kaiamaa kohal - niisuguse, et ka luurerühm oma külgkorviga mootorratastel üle minna saks. Silla valmimisel vabatahtlikkude kompanil kolme rühmaga viskuda üle jõe, moodustada sillapea ja kui saksa pataljoni kerged osad on üle Tõdva jõe jõudnud, tungida peale üle Saku soo paremalt, ning vallutada Saku raudteejaam. Grupi saksa kerged osad tungivad peale vasakult ja vallutavad Saku õlletehase rajooni. Kompani patarei jääb grupijuhi käsutusse esialgu Tõdva külla ja liigub hiljem Sakku koos tankitõrje kahurite kompanidega.
Kaiamaa külas asetasin I ja III rühma jõe joonele sillaehituse kaitseks; rk rühma paremale. Kaiamaa külast 0,5 km kirdesse üksikule, suure tulistamisalaga künkale ja II rühma ning major Marnoti salga Kaiamaa küla kõrgendiku lääneservale, vastu Kaiamaa metsa. Saksa osad jäid Kaiamaa küla idaservale Grupijuhi KP jäi Saku vallamaja Kaiamaa idapoolsete talude rühmituse vahekohta tee äärde, võsa veerele.
Pioneerid alustasid kell 07.00 silla ehitamist kohal, kus Tõdva jõgi ühtub kaevatud kanaliga. Vastane hakkas segama silla ehitamist püssitulega põhjast, võsa veerest. Ka tuli pioneeridel ehitusmaterjalist puudu. Üleminekuks tuli kasutada purret. Ületasin jõe kell 06.30 I,III ja rk rühmadega vastase nõrga püssitule all 300 m põhjapool asuvast võsa servast.
Samal ajal algas aga lahing II rühma rajoonis. Kiisalt Sakule pealetungivad 389. rüg. osad olid raudteeülesõidu kohal surunud ühe punaste kahe kompani suuruse osa Kaiamaa metsa. Need punased, surutuna tagant sakslaste poolt sattusid peale meie II rühmale, kes avas neile tule kõigist relvist 60-70 m pealt. Üksi surnutena jäi II rühma ette üle 50 punase. Meie II rühmas langes üks ja haavata sai kaks meest, viimaste seas ka kompaniülema abi leitnant H.Pajo.
See kokkupõrge tekitas segaduse grupi pealetungis. Grupi Saksa osad rakendati Kaiamaa metsa puhastamisele ja juhiti hiljem Sakku maanteed kaudu. Meie sillapea seisukohale avati kell 09.35 punaste suurtüki- ja miinipildujate tuli. Vahepeal vallutasid paremal 311. jal. rüg. Nõmme küla ja vasakul 389.j. rüg. Saku. Kell l0.30 sain grupijuhilt käsu oma üle jõe tinginud rühmaga minna Sakku ja võtta üle Saku julgestuse ning puhastada metsaala Saku ümber põhjapool jõge. Kaiamaale maha jäänud II rühm ja major Marnoti salk jäid grupijuhi käsutusse. Grupi staap liikus Saku mõisa.
Jõudsime Saku rdtjaama kella 10.45 paiku. Teel sinna saatis meid punaste suurtükituli Männiku suunast. Kohati tuli läbida suurtükimürskudest põlema süüdatud ja tihedasse suitsu mattuvaid sooalasid. Sakus selgus, et meie Saksa ratturšvadron oli koos 389.j.rüg. ja Hirvelaane pataljoniga suunatud loodesse Jälgimäe-Pääsküla peale. Meie Sakku jõudes lahkusid sealt 389. j.rüg. parema tiiva julgestusosad. Liikusime punaste suurtükitule all 2 km põhja, metsa läbi kammides kuni Tammemäe metsavahini (Kõrtsini). Tee peal sattusime eksitusest Tammemäe metsavahi juurest tagasipöörduva 389. j. rüg. rühmasuuruse luurpatrulii tule alla. Meie vastu ei tulistanud. Kaotusi ei olnud.
Tammemäe Kõrtsi joonel asetasin III rühma Saku-Männiku maanteest paremale (pool rühma üle raudtee), rk rühma maantee äärde ja I rühma maanteest vasakule. Grupijuhi poolt järgi saadetud major Marnotirsalga jätsin varru Saku-Männiku tee äärde 250 m taha. Punased võtsid meid kohaleasumisest peale ägeda suurtükitule alla. Otsisime varju samas maailmasõjaaegsetes purustatud blindaažides ja kaevikutes. Saatsin korduvalt maantee ja raudtee suundades välja luurpatrulle. Punased surusid need Tammemäe kõrtsi varemete joonelt 400 m põhja metsaservale jõudes iga kord aga tagasi automaatrelvade ja otsesihitud suurtükitulega Männiku - Sõjatee teederisti suunast. Õhtul saatis 389. j. rügement meile Tammemäe kõrtsi juurde appi ühe jalav. rühma vaatlusülesandega, missugune lahkus enne hommikust valgenemist. Õhtul läks meil korda leida ja alla tulistada punaste suurtükitule vaatlejat raudtee ääres ühe puu otsas 250 m meie esijoone ees. Kesköö paiku tihenes punaste suurtükituli Tammemäe kõrtsi kohal maruliseks sundides igat meest varju otsima. Selle lakkamisel kell 00.30 paiku katsetas vastane pilkases pimeduses ja vihmasajus meid ümber haarata vasakult. Rünnak löödi tagasi kõigi relvade ja käsigranaatide tulega. Hommikul saatsin kompani täienduseks olnud Rapla ja Keava omakaitselased koju.
26.aug. varahommikul selgitas luure, et vastane püsib meie ees endiselt, l km põhjas Sõjatee joonel. Ka lõuna ajal püsis ta seal. Päev läbi punaste segav suurtükituli meie seisukohtadele. Kell 17.30 anti meile käsk seisukohad üle anda grupi üldkompanile ja meie kompani saadeti Kiisale puhkama ning saama Saksa sõjaväe vormiriietust. Teel Riisale Kirdalu küla kohal ründasid kompani rännakkolonni autodel kolm vene lennukit madallennul. Lennukid tegid laialipaisatud kompani kohal tulistammiseks kolm tiiru. Meil kaotusi ei olnud. Majutusime Kiisa raudteejaama ümbrusesse. Järgmisel hommikul kompani käis saunas. Saksa vormiriietust meie ei saanud. Riiast tulemasolevad vormiriided olevat saadetud Tartu, kus nendega varustatavat Venemaale saatmiseks formeeritavaid eesti pataljone.
27. aug. kell 14.00 käsutati kompani Saku mõisa. Kell 18.00 rivistasin kompani koos patareiga Saku mõisa parki esitamiseks uuele grupijuhile major Kraus'ile.
Vastane püsis Lasnamäe-Ülemiste järv-Raudtalu metsavaht-Kitsarööpmelise raudtee käänak Vadeki jaamast l km lõunasse - Sooserv Nõmme linna Lõunaäärel - Pääsküla küla-Alliku joonel. Tugevad lahingud olid käimas Tallinna linna idaserval. Raudtalu maanteel ja Pääsküla platool. Luureandmetel oli punastel koondatud Pääsküla rajooni tankide kolonn ja varujõud vastulöögi andmiseks üle Tänasilma edela poolt Ülemiste järve pealetungivate Saksa jõudude selja taha. Meie grupi mõlemad tankitõrjesuurtükkide kompanid olid paigutatud vasturünnaku tõrjeks seisukohtadele vastu sood metsa veerele Männiku rdt. jaamast 1,2 km läände Männiku, rdtj. - Tännasilma tee suunas - Tankitõrje kompanide otsesel kaitsel asusid samas metsase kõrgendiku äärde diviisi ühe suurtükiväerügemendi ettenihutatud kaks rasket patareid missugused lõhkusid punaste kindlustatud joont Valdeki teel ja abistasid Pääsküla rünnakut. Põhja poolt kaitsesid patareisid ja tangitõrjesuurtükkide kompanisid meie grupi üldkompani ja patareide kaitserühm. Läänepoolsele kaitsele tangitõrjesuurtükkide joonele käsutati meie kolm rühma juurde. Viisin ette III ja rk rühmad, Punased ründasid s. patareide ja meie seisukohti raskesuurtükituledega Tallinna reidilt sõjalaevadalt. Tallinnast paistis kahjutulesid. Ööseks visati ette Männiku rdt. jaamast 1,5 km põhja Saku-Valdeki tee äärde ka II rühm. Õhtul korraldas uus grupijuht Saku mõisas kohal viibivatele saksa ja vabatahtlikkude kompani juhtkonnale ühise õlleõhtu. Öö läbi sadas vihma.
28. aug. varahommikul anti vabatahtlikkude kompanile käsk rünnakuks Nõmme kaguserval, Valdeki tee ja kitsarööpmelise raudtee vahel, koos diviisi pioneerpataljoniga, kes pidi punaste kindlustatud kaitsepositsiooni avad murdma, ja vallutada Nõmmel Valdeki peatuskoht ja kagu-poolne linnaosa.

Jätkame hiljem...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Sõites kella 07.00 ajal rühmade seisukohti läbi, et kompani lahingkorda võtta ja autoga Valdeki teed mööda II rühma teadaolevale seisukohale jõudes, ei leidnud ma rühma. Nagu hiljem selgus, oli kohapealne kaitsejuht paigutanud rühma öösel tee äärest metsa patareide otsesesse vahetusse. Otsides II rühma, jõudsin ootamatult punaste Nõmme kindlustatud kaitsejoone ette missugune oli naha alles 350 m kauguselt teekäänakult (1,3 km Valdeki peatuskohalt lõunasse)! Sõitsin oma transpordi ülemaga J. Virkus'ega kahekesi. Imestasime, et auto pihta ai avatud tuld. Terasemalt silmitsedes näis meile kindlustatud joonel surmavaikus valitsevat. Lähenedes sellele leidsime kindlustused punasta poolt mahajäetuna. Arvukate punkrite ette oli ehitatud raudtaladest, selle taga palkidest tangitõrje liin, selle ja punkrite vahel okastraat liin. Vaideki tee oli sügavalt läbi kaevatud. Kutsusime oma juurde kaks kaugemal liikuvat eraisikut. Mehed seletasid, et Nõmmel viibivad ainult veel üksikud punaväelaste vähemad osad ja hävituspataljoni mehed. Tähendasid ka, et samas läheduses on näiliselt korras mahajäetud auto. Minu transportülem ei saanud oma kirge kompani voori alaliseks täiendamiseks siingi taltsutada ja enne kui ma teda keelata märkasin, oli ta juhatatud suunas kadunud. Ootasin meest kärsitusega juba paarkümmend minutit, kuhi kannatuse lõpul nägin J. Virkust Nõmme poolt tulevat kahe punaväelase vahel, kelledel püssid seljas. Asi näis naljakalt pöörane olevat. Oletasin J. V. vangistamist punaste poolt. Aga näis, et J. V., kui nutikas mees, veab venelasi ninapidi ja loodab, et mina teda päästan. Nende lähamale tulles selgus, et üks punastest on koguni vanemleitnant. Kui varjatud seisukohalt välja hüppasin, et mängusse kaasa lüüa, kisas J. V. eemalt: ärgu mina tulistagu, need tarna vangid! Oli juhtunud järgmist: J.V. poolt vangistatud punaohvitser oli toodud Tallinna vanglast amnesteeritult rindele ja antud püss kätte. Mees oli suure rõõmuga end täis joonud, ühte auku magama jäänud ja nii teistest maha jäänud. J. Virkus, kes oli riietatud tavalisse nahkjopesse ja ei omanud mingit sõjaväelase välist tunnust, nagaanigi hoidis alati põuetaskus, oli lähenenud jõugule kus see leitnant eraisikutele oma häda kurtnud. Tagasi ta ei julgevat minna ja päris, mida sakslased temaga teeksid. Juures olnud ka kaks punaväelast. J. V. haaranud kohe jutulõnga oma kätte, kiitnud sakslaste toitu ja käitumist taevani ja pakkunud annast teejuhiks sakslaste juurde. Vähese kõhklemise ja nagaani appivõtmise peale tuligi ohvitser ja üks sõdur temaga kaasa, kuna teine sõdur ära jooksis. Venelaste püssilukud pani J. V. muidugi oma püksitasku.
Häästmeelest tegime veidi vallatust: asetasime mõlemad punased, püssid käes kummalegi poole auto jalalauale püsti seisma ja sõitsime selle "auvalvega" küsivate silmadega saksa meeskondade vahelt Saku mõisa grupi staapi. Väike jahmatus oli sealgi meie kohalejõudmisel. Peale kiiret ülekuulamist viis grupijuht isiklikult vangistatud punaohvitseri diviisi staapi. J.V. oli kangelasena muidugi kõikide tähelepanu alune. Meie pealetung peatati ajutiseks. Koondasin kompani ja patarei Männiku laagri põhjaservale.
Kell 12.30 anti mulle käsk võtta oma alla varem määratud rünnakmärk ja organiseerida end Nõmme kaguserval Valdeki peatuskoha rajooni ringkaitsele. Paremal tungib peale Liiva jaama suunas 311.j.rüg. ja asub kaitsele Liiva jaam-Rahumäe surnuaedade joonele suunaga Tallinna peale. Vasakult pidi Nõmmele sisse tungima 389.j.rüg, kes aga ei olnud veel Pääskülast edasi saanud.
Saatsin ette luurpatrulliks II rühma jalgratastel ja kompani koos patareiga viskus rännakkolonnis kiirelt määratud kohale, kus organiseeris ringkaitse.
Saatsin II rühma jalgratastel luurpatrullina otse edasi Nõmme raudteejaam - turg - Hiiu ja tagasi. Rühm sattus turuplatsil ja Mustamäel tulevahatusse hävituspataljoni osadega. Bolševikud jätsid maha turuplatsil 3 ja Mustamäel 7 laipa. Vangistati 12 hävituspataljoni meest.
Paremalt pealetungiv 311.j.rügement jõudis samal ajal Liiva-Järve jaamade rajooni. Tallinna vallutasid saksa diviisid mis tungisid peale idast.
Varsti peale kompani kaitseseisukohtade sissevõtmist jõudis tagasi kompani sideülem lipnik E. Randam mootorrattal, kelle olin saatnud Männikult koos luurpatrulliga ette sidet looma paremalt liikuva 311,j.rügemendiga. lpn. R. oli jõudnud peale oma ülesande täitmist Tallinnas ära käia. - esimesed teated armsast Tallinnast! Raekoja ees oli teda koos mootorrattaga õhku visatud. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja luurerühma tagasijõudmisel organiseerisin igast rühmast pooltest meestast kolonni kolmel autol ning suured sini-must-valged lipud pikkadel varrastel autodel lehvimas, sõitsin meestega Tallinnasse. Kell oli 14.00.
Narva maanteelt voolas kesklinna lõputuna näivaid Saksa sv. kolonne. Hipodroomi rajoonis ja Kopli poolsaarel käis veel lahing.
Iseseisvusaegse eesti sõjaväe vormirõivais, kümmekond ohvitseri mundris, sini-must-valged sidemed ümber käe, tõmbasime loomulikult endale tähelepanu. Rahvas oli meeletult rõõmus. Lilled, suitsud, kaelustamised. Kogu tee läbi linna tänavate saatis meid rahva maruline käteplagin. Sugugi mitte väham rõõmsad ja tänulikud ei olnud meie, nähes oma Tallinnat võrdlemisi tervene ja rõõmsana, ning sini-must-valget pikas Hermanis peremehelikult lehvimas.
Öösel tungiti kahes kohas väikeste hulkuvate punajõukude poolt meie lahingeelpostidele kallale. 29. aug. hommikul saatsin teise poole kompanist Tallinnasse huvisõiule. Lõuna ajal kutsuti kompani ära Pääsküla raudteejaama rajooni grupi saksa osade juurde korteritesse majutamiseks. 3.laskurjagu ja 2 rk toimkonda kompanist asetati ööseks koos sakslastega Pääsküla linnaosa lääneservale puhkekaitsesse.
30.aug. konvoeeris kompani terves koosssisus Tallinna Toompealt 3000 vangilangenud punaväelast Paunküla vangilaagrisse. Selleks anti kompanile täienduseks juurde üks saksa rühm tangitõrje suurtükke. Ööbisime Paunküla mõisas.
31 aug. enne lõunat jõudsime tagasi Pääskülla. Sealt paigutati meid peale lõunat Lasnamäele korteritesse uutesse majadesse. Anti käsk õppustega alustamiseks.
1.sept. konvoeerisin poole kompaniga Tallinnast Paunkülasse 750 sõjavangi. Teel Aruvalla küla kohal abistasime üht Todti kaitsemeeskonda ja kohalikku Omakaitset haarangul 150-200 mehelise hävituspataljoni meeste jõugu vastu. Omakaitsel oli kolm langenut. Meie kohalejõudmisel olid hävituspataljoni mehed kotist välja libisenud. Saime kätte ainult ühe neist. Ööbisime Paunkülas. Hommikul äratas meid kohaliku omakaitse ja vangilaagri saksa meeskonna tulistamine vastamisi vangilaagri piirkonda ilmunud ühe punajõuguga. Aitasime tulemusteta haarangut teostada.
2. Sept. lõunaks Tallinna tagasi jõudes selgus, et meie sõber hauptmann Kraska ja suuremosa meie grupi saksa pataljonist oli vahepeal saadetud Leningradi alla. Mõnale oli jäänud ainult ratturšvadron oma ülema rittmeister Bešler'iga.
Meid huvitas kohe meie edaspidine töö. Pärisime diviisi staabist operatsioonide alguse üle meie saartele. Selleks ettevalmistusi veel ei tehtud. Mujale meid ka ei käsutatud. Kästi kohapeal õppusi jätkata. See töö näis meile sel kujul tuluta. Kompani laskurosa enamik oli Otepäält ja Otepää ümbruse taluperemehi, kellel kodus viljad koristada. Mehed küsisid õigustatult, et kas on mõtet kibedal tööajal siin aega raisata ja palusid suures osas end ära koju lubada. Pealegi olid need mehed kodunt välja tulnud ainult mõnepäevaliseks retkeks Rakke-Jõgeva rajooni kotti aetud punajõudude likvideerimiseks. Mina olin nad toonud Rakkest vastu nende esialgseid kavatsusi Tallinna peale. Kandsin meeste soovist diviisi juhatusele ette. Rittmeister Bešler oli vahendaja. Kästi küsitleda nimestiku järgi, kes soovib koju minna, kes tahab edasi teenida. Selgus, et kogu meeskond leidis meie koosolemise mitte enam hädavajaliku olevat. Ainult viis meest soovisid joonelt edasi teenima jääda. Suur osa mehi lubas korraks kodus ära käia ja siis jälle tulla kusagile kaasa lööma. Ja tõesti - kompani 25 ohvitserist läksid 19 hiljem Venemaale eesti pataljonide koosseisu, kaks neist on raudristi kavalerid, ülejäänud 6 rakendasid Omakaitse töösse.
5.sept. tuli käsk kompani likvideerimiseks. Kahe tunni jooksul andsime sakslastele üle patarei, kõik automaatrelvad, kiirlaske püssid, kõik mootorsõidukid ja jalgrattad. Igale mehele jäeti püss ja 100 padrunit , ning sai sõidukäsu oma kodurajooni Omakaitse käsutusse sõiduks. Raske, aga südamlik oli hüvastijätt meestega. Mehed sõitsid koju osalt õhtul, osalt järgmisel hommikul.
Jäin veel mõneks päevaks Tallinna, korraldama langenute ja haavatute pabereid, esitasin isiklikult nimestikud langenute ja haavatute kohta nende perekondadele abi saamiseks tol ajal veel mitte ametlikult välja kuulutatud usaldusvalitsuse juhile Dr. Mäe'le ja Tallinna Omakaitse juhile. Anti häid lubadusi.
Kõndisin paar päeva ka Tallinna Omakaitse staabis ringi. Sinna oli aga kogunenud juba arvukas pere kadetsevalt puhtates mundrites mehi igas auastmes. Minuga lõpetati jutud lühidalt. Sain isegi aru, et olen siin liigne omas kasimatus riietuses. Sõitsin ära Tartusse. Siingi ei osatud minuga muud peale hakata, kui saadeti ära Otepääle, kust ma kaks kuud tagasi olin tulnud, ja amet-kohale, mis ma ise olin endale teinud.

Kokkuvõte.
Rakke-Tallinna retke kestel oli kompanis kaotusi: 10 langenut, 6 teadmata kadunut, keda tuleb kindlasti pidada punaste poolt hukatuks, 14 haavatut ja 5 haigestunut haiglasse evakueeritut, kokku 35 meest, seega 23% võitlevast laskurkoosseisust. Patareil kaotusi ei olnud. Punaste kaotused samal ajal kompani vastu olid umbes 150 langenut ja umbes 450 vangi.
Kompani ei sattunud suurtesse lahingutesse. Otsustaval momendil punajõud taandusid. Kuid kompani tegevus oli väga vaheldus- ja temporikas: palju manööverdamist palju tulemusrikkaid luureretki vaatase asetuse sisemusse pidevalt väikelahinguid rühmade kaupa kaugele ettenihutatud tugipunktides, seejuures korduvalt ära lõigatud ühendusest tagalaga ja rida vastutavaid ülesandeid nõrkade saksa osade katmiseks.
Vastastikkune suhtumine koostöötava saksa osaga oli kõige parem, isegi südamlik. Kiire ja puudulikkude võimalustega organiseerimise ja ühtlase väljaõppe puudumise peale vaatamata suutsime oma sõjalist kooli ja eesti mehe tublidust sakslaste silmis rõõmustaval määral maksma panna. Nad võisid meile kindlad olla igat ülesannet andes. Oma heakskiitu, ja lugupidamist avaldasid nad korduvalt. Mõnigi kord muutus nende tähelepanu meie vastu piinlikult südamlikuks.
Meeste omavaheline ja juhtidega läbisaamine oli südamlik ja teesklematu. Ei mingeid korrarikkumisi. Ei kaebusi väljastpooltki. Meeste võitlusind oli väga tubli. Mõnedki kaotused tulid liigsest julgusest.

Kapten Talpak

LÕPP

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

oleeg kirjutas:...rinnavalitsuse...
:wink:

P.S Huvitav, mida Talpak silmas pidas "kiirlaske püssi" nime all? Nõukogude SVT-38/40 ?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Huvitav, mida Talpak silmas pidas "kiirlaske püssi" nime all? Nõukogude SVT-38/40 ?
Suure tõenäosusega - jah.

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

Kui oleks ühes kohas siis ei noriks aga, 8) et mitmes kohas on tangitõrjekahurid, siis mainin ikka ära, paistab, et isegi nii tugevad nagu oleg ei suuda selle magusa reha otsa astumata jätta.
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

...mitmes kohas on tangitõrjekahurid...
8)
Astusidki reha otsa! Kas Sa esimese postituse juures minu märkust lugesid? Või viimase postituse all autori mime?

Tekst on teadustööks sellisel kujul sobimatu, keeleliselt korrigeerimata ja kõige vähem pretendeerin ma isiklikult autorlusele. No ja lisan siinkohal ka seda, et maht pole 100% ...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Tapper
Liige
Postitusi: 708
Liitunud: 28 Juul, 2005 9:12
Asukoht: Ütsainus Mulgimaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tapper »

:oops: Lugesin aga ei mõelnud, mea culpa või kuda see oligi
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Tahaks Sind kohe lohutada, et pole midagi ja kõik muud head ja ilusad sõnad - aga no ei oska ma samariitlast mängida :dont_know:

Seda pean küll märkima, et terav silm ei tee kunagi paha :write:

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
Abramis
Liige
Postitusi: 627
Liitunud: 21 Mär, 2005 20:23
Kontakt:

Postitus Postitas Abramis »

Tänud.

Kas ettekandest on midagi ka välja jäetud või see on antud 100%-na täpipealt nagu Talpakul?
http://www.oldschool.ee

"He also serves, who only stands and waits!"
The New Testament
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Võta heaks :P
No ja lisan siinkohal ka seda, et maht pole 100% ...
Konkreetselt Sind huvitavates küsimustes on tekst 100 %-ne!

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist