Meediku eriala ja militaarmeditsiin

[hillart]

[A4]

Nagu ma eelnevatest postitustest juba aru olen saanud, olen ma (kaitseväe)meditsiini küsimustes täielik idioot ja peaksin oma suu edaspidi sellel teemal kinni hoidma, aga kas keegi seletaks mulle lollile ära, kuidas mingisuguse sõjaväehaigla loomine lahendaks ära kõik kaitseväe tänase meditsiiniteenistuse ja SA-vajaduse hädad? Või õigemini, kuidas see lahendaks ära need hädad niimoodi, et sellesse haiglasse investeeritud raha seda tõesti väärt oleks?

Mina saan asjast aru niimoodi, et kui see haigla keskenduks rahuajal vaid kaitseväelaste endi ravile, siis mingit erilist lisaväärtust võrreldes tänaste väeosade laatsarettidega ei tekiks – kaitseväelased on oma enamikus noored füüsiliselt terved meesterahvad, kes rahuajal kannatavad üldjuhul vaid kergemate külmetushaiguste ning aegajalt väljaväänatud jalgade, paistes põlvede ja luumurdude käes. Ka missioonidel haavata saanuid on meil ikkagi suhteliselt vähe ning kokkuvõttes ravitaks selles haiglas selliseid kergemaid tervisehädasid, mis on kardinaalselt erinevad SA-l tekkivatest traumadest. Sellises haiglas töötavad arstid peaksid kvalifikatsiooni säilitamiseks ikkagi hakkama osaliselt töötama tsiviilhaiglates, kus esineb võrreldamatult laiem plejaad erinevaid patsiente ja tervisehädasid.

Jah, lisaks ajateenijatest „slangiidihaigetele“ on meil tänaseks ka ca. 15 kaitseväelast, kes on viimase nelja-viie aasta jooksul saanud tõsiseid ja pikaajalist ravi vajavaid vigastusi välismissioonidel. Ühest küljest võiks ju kõigi nende ravimise tänaste tsiviilhaiglate ja Briti proteesivabriku asemel koondada sellesse loodavasse kaitseväehaiglasse – nende meeste vigastused (kuuli- ja killuhaavad, traumaatilised amputatsioonid) on just sellised, mis hakkavad inimestel massiliselt tekkima sõja korral. Kuid siinkohal võiks meelde tuletada seda, kui palju erineva kvalifikatsiooniga spetsialiste on ainuüksi Ida-Tallinna keskhaiglas nende meeste raviks ja taastusraviks. Vahe sõjaväehaiglaga on ainult see, et seal on nende spetsialistide ülalpidamine tänu mastaabiefektile tunduvalt odavam, kuna ravitakse ka tsiviilsektorist tulevaid vigastatuid. Sõjaväehaiglas peaks aga RA-l olema kümnekonna vigastatud kaitseväelase jaoks kümneid erinevaid (ja kõrget palka nõudvaid meditsiinitöötajaid). Kui peaks tulema „suur sõda“, kus raskelt vigastatuid on äkitselt tuhandetes, siis ei peab ravi ja taastusravi paratamatult toetuma suuresti tsiviiltervishoiusektorile.

Teine variant on sisulise kompetentsi saamiseks ja säilitamiseks hakata pakkuma teenuseid tsiviilelanikkonnale ja sisuliselt konkureerida tsiviiltervishoiusektoriga. Siin on aga minu arvates mitu päris tõsist „aga“. Esiteks, kui me tahame, et sellesse haiglasse julgeksid tsivilistid tulla ka tõsisemate tervisehädadega, siis peab see haigla olema nii tööjõu kui sisseseade poolest kõrgel tasemel, mis maksab ikka päris palju raha. Ja vähemalt mul tekib küsimus, miks peaks niigi väiksest kaitse-eelarvest võtma kümneid miljoneid eurosid selleks, et ravida nt. emakakaelavähki. Ja ärge hakake jälle rääkima, kui odav see kõik tegelikult on – sellel on mingi hea põhjus lisaks haiglate soovile kasumit teenida, miks kõik vanad Euroopa riigid (ja Eesti varsti ka) ägavad hiiglaslike ja pidevalt kasvavate tervishoiukulude all. Jah, kui algne investeering kõrvale jätta, siis maksaksid haigla patsiendid ja haigekasse suurem osa oma teenuse osutamise kuludest kinni, aga ma ei saa aru, miks peaks KV hakkama tegelema sisuliselt eraettevõtlusega.

Võttes arvesse meie riigi ka seetõttu ka meditsiinisüsteemi väiksust ja ning teisalt seda, et meil on endiselt mitte palga-, vaid reservarmee, ei näe mina vähemalt oma praeguste teadmiste juures erilist mõttekust mingi eraldi uue haigla ja paralleelse tervishoiusüsteemi tekitamist kaitseväe sees. Pigem võiks ikka nii olla, et oma jalgrataste leiutamise asemel integreeruda tugevamalt tsiviiltervishoiusüsteemiga ning värvata murdosa sealsetest arstidest ja õdedest kaitseväkke – nii RA kaadrisse kui SA reservametikohtadele.

[Kapten Trumm]

Kindlasti pole ka lahendus mingite struktuurikastide joonistamine ja tagaselja mehitamine kabinetivaikuses, vaid antud eriala kriitilisust arvestades peab selleks olema ka teise poole tahe (vähemalt nõusolek).

Muidu finaliseerub SA meditsiinisüsteem enne kui ta tegevust alata jõuab, olulised tsiviiltöötajad on haiglatest laiali jooksnud ning mobiliseerida õnnestub murdosa vajalikust, sest struktuurikastide täide ei ilmu kohale (nt põhjusel, et on vahepeal Soome perearstiks käinud või lööb sellele vägisi kaelamääritud sõjaväe-värgine käega. Ehk hillarti kiidetud taktikalist olukorda, kus arst kui ohvitser failib, ei pruugi tulla - põhjusel, et enamik mundrisse ei jõuagi.

Me lihtsalt tundume elavat mingis Camp Bastioni rutiinis, kuhu vastu Gradide pataljonid kogupauku ei tee ja kus väljaspool war zone'i valitseb rahuaeg, sõidame Unimogiga tsiviilhaiglasse ja seal segamatult lõikame-õmbleme.

Kahjuks on see vaid pelk kujutelm, mis kabinetivaikuses on hea küll, reaalne elu võib olla karmim ja süsteem, mis ei arvesta halvimaga, failib halvima saabumisel.

Arvestada tuleb sellega, et arst-kirurgi kvalifikatsiooniga võrreldavat spetsialisti meil muudel erialadel KV-s naljalt ei ole (võib-olla oleks selline asjamees nt kõrgharitud radarispets, kes oskaks meie kaugmaaradareid ka vajadusel tinutuskolviga parandada), seega asendamine on väga probleemne ja piiratud ajaga välja ei õpeta. Seega peab lähenemine olema natuke teisest klassist võrreldes nt rühmaveeblite puudusele reageerimisega.

[Kapten Trumm]

Üks võimalus on alati, et tehakse poliitiline otsus - see või too haigla antakse üle nt KV-le. Kes meedikutest ei soovi, on vaba töökohta vahetama. Ma arvan, et näiteks mõni üldkirurgiat ja traumatoloogiat viljelev maakonnahaigla oleks sobiv kandidaat.

Suure spetsialiseeriumise teooria juurde jääb küsimus - kamina eelarverida nimega Seli tervisekeskus, et miks seal ei rakendadata konkurentsi ja mastaabisäästu põhimõtteid?

[hillart]

[Kapten Trumm]

Kes räägib tsiviilmeditsiini tohutust potentsiaalist, siis rahustuseks väike kogemus ühe moodsa erakorralise meditsiini osakonna ja traumaga.

Oli väike tööõnnetus ja sain endale väikse augu jäsemesse, noh umbes võrreldav kuuli riivamishaavaga. Kuna arsti juurde polnud millegagi minna, siis tohterdasin ise. Järgmisel päeval hakkas haav pahaks minema. Läksin siis moodsasse EMO-sse, registratuuritädile seletan, et selline ja selline. Näitasin igaks juhuks augu ette ka, aga tädi huvitas rohkem 3,20 eurot visiiditasu.

Istusin ja ootasin, möödus tunnike. Õpikutes nimetatakse seda tõsisematel juhtudel "ellujäämise kuldne tund". Jäse läks järjest punasemaks ja jämedamaks. Lugesin lohutuseks mingilt displeilt kirja, et järjekorra numbrid ja minna võib ka mitu tundi ootamiseks. Siis pääsesin sorteerimistuppa (triaaz punane-kollane-roheline). Seal istuv vene rahvusest tädi (kes vahepeal ajas pool tundi loba õdedega) ajas silmad suureks ja ütles, et KUS ma nii kaua istusin. Ütlesin, et nii ja naa, kästi järjekorda oodata. Siis ütles, et lugu on igati "punane" -st viivitamatut tegutsemist vajav , aga meil EMO-s POLE KIRURGI

Õnneks leiti keegi mõningase otsimise järel juhuslikult haiglast, kes tegi vajalikud protseduurid (millest lõviosa moodustas haava lahti käristamine, kraani all loputamine ja kange rohu retsept (mida kästi Tõnismäe valveapteeki kähku tooma tormata) - millest enamus võinuks teha suvaline valveõde (kes tegelesid oma toas niisama pläkutamisega). Tore ja mõistlik mees muidu, erinevalt tädidest ei tänitanud ega huilanud.

Tegelt polnud hullu midagi, aga seal istudes (ma ei ootanudki, et kiiremini, isegi juturaamat oli mul kaasas) tuli mõte, et kuidas see asi siis toimiks, kui kuulid lendavad ja pommid kukuvad?
Et 500 haavatut istuvad enne sorteerimist oma "kuldse tunni" ukse taga ära, kui jääb ellu, siis pääseb sorteerimisele ja kui läheb õnneks, LEITAKSE KIRURG.

NB! Üldse ei nurise millegi üle, lihtsalt manage see töökorraldus sõjaolukorda ja mõelge edasi

[Lemet]

Täpselt samasugune kogemus Mustamäe haiglast paari aasta tagant. Oskas üks tegelane jätta pöidla kopa ja kivi vahele. Pöial kenast lai nagu lestakala. Või lutikas. Mis kellelegi hingelähedasem on. Mis muud kui autole hääled sisse ja traumapunkti. Saime punkti uksest sisse, rääkisime oma jutu ära, aga ainumas asi, mis kedagi paistis huvitavat, oli haigekassa kaardi olemasolu. Oli täitsa olemas see kaardiniru. Kehtiv ja puha. Verd tilkus põrandale, taat sättis häbelikult taskurätinutsakut jooksu alla, et jumalapärast mitte haigemaja puhast põrandat määrida ja tundis end üpris ebamugavalt, et peab tohtrihärradele-prouadele naapalju tüli tegema. Sitta kanti valus paistis kah olevat, aga et nagu mainitud oli tegu elu näinud ja raskustega harjunud inimesega, siis- Jeesus kannatas ja käskis meil kah kannatada. Hambad ristis ja lõuad pidada. Minu närv nii raudne polnud, kui esimese veerandtunniga midagi ei toimunud, hakkasin iga kümne minuti tagant küsima, et mis saab ja kas saaks midagi kiiremini toimetada, valus on juuuuu.... Ei liigutanud keegi enne lillegi, kui ma kuskil 45 minuti pärast üpris ropult sõimama kukkusin. Ja ena imet- korraga leiti kuskilt tohter, avastati, et majas on valuvaigistid ja röntgen ja muud asjad. Sestap ma seda "õppusi viiakse läbi ja kõik järjest paremaks läheb" mantrat na pika hambaga võtangi, et endal selline kogemus olemas. Üks tilkuv inimene koridoris ja igast nurgast vastuvahtiv pohhuism ei tekita erilist usaldust, et kümnete haavatute korral selline süsteem korraga iseenesest efektiivselt rakendub...

[Kapten Trumm]

Ei rakendugi, selle rakendumisest ja täisväärtuslikuks asenduseks sõjaväemeditsiinile olemisest jutlustavad siin peamiselt peavoolu esindajad, kelle peamine mure on oma pintsakureväär puhas hoida ("meil on kõik korras ja paremaks läheb").

Võibolla on plaan USMC hospidalilaev 50 opitoaga Paldiski lahel ja 100 UH-60ga päästekomandot. Meie ei tea, riigisaladus. Aga arvesse tuleb võtta, et kui õhukatte osas saab ehk loota liitlastele (ja ilma selleta saab ka hädapärast hakkama), siis abita jäävad ja hilinenud abi tõttu hinge heitvad haavatud tähendavad parandamatut pauku moraalile, mille tulemusena hakkab kokku kukkuma kogu vastupanu peamine alustala ehk inimeste tahe vastu panna. Kui vastase õhurünnaku või tankide eest võib alati metsa putkata, siis moraali langusele järgneb tavaliselt koju putkamine. Lõpptulemuseks võib olla see, et Moskvas näidatakse järjekordsel trofeede paraadil Leopard 2A6 tanke ja XA-188 soomukeid kogu ilmale naeruks (mis paberite järgi oleks pidanud vastase igast asendist peenestama).

Nagu õpetas praegune reservkapten ja piraadikütt Toomse oma kursustel - ükskõik mis üksuse lahinguplaan ilma antud oludes parima medevaci plaanita ei vääri isegi tahvli ees tutvustamist. Kui peale esimest kontakti jääb keegi maha või annab otsad tegevusetuse tõttu, siis teist kontakti ei pruugi tulla, sest mehed ei jookse enam kuulide alla. Medevac plaan peab olema ka siis, kui sa oled 8 mehega omapäi 100 km vastase tagalas. Kui metsavend Käärmanil lasti haarangul lõhkekuuliga käsi otsast, siis oli metsavendadel ikkagi mingi medevac ja inimene päästeti.

Lihtne eks.

[Madis22]

Jänkide medrühma ülema käsiraamat peatükk 5 ütleb, et neil on pataljoni medrühmas kaks opimeeskonda, kaheksa medevac meeskonda ja lahingmeedikute jagu. Kaitseliidu õppustel ma olen ühe korra näinud väljaõppel olevat opimeeskonda, aga mitte-mingisugust evakuatsiooni või lahingmeedikuid/parameedikuid (nende asemel on krt teab kelle poolt ja kuidas pakitud med-paun, mis antakse kaela sisuliselt ükskõik kellele). KV pataljonidele rühma parameedikuid koolitatakse, kuid kas mingisugust alt üles tõmbavat evakuatsiooni on üldse ette nähtud, või on haavatute lahinguväljalt minematoimetamine täiesti allüksuse oma mure?

[Kapten Trumm]

Kas see meil mitte nn tõukemeetodil ei käi?

KL üritusel on tavaline vaatepilt, et medpaun antakse selga kõige väiksemale, nõrgemale ja käpardlikumale, enamasti mõnele noorele tüdrukule. Selle vastu aitab lihtne adrogoogiline võte, paigutage jagu kontakti, kuulutage kõige raskem mees (100 kg) raskelt haavatuks ning laske sanitari määranud jaoülemal korraldada evakuatsioon (üldjuhul peab seda sanitar suutma). Peale selle porno oma silmaga nägemist tekib ülemal ilmselt arusaam, et haavatuid peab ära vedama hoopis kõige tugevam mees (kes enamasti pannakse mingi common sense järgi KP või TT meheks).

[hillart]

[TTA]

Hea postitus hillart. Jääb üle vaid loota et KV meditsiin ei jõua päris külili kukkuda ennem kui vähemalt midagigi ära tehakse.

[wolfgang]

Vbl. alguses, kui "sõjaväehaigla". delfi/õhtulehe/biznesskuuli kontingendile, veel liiga kõrvakriiv ja kiljumapanev on, luua erakorralise meditsiini haigla. Et rohkem kiirabi, ortopeedia, väike psühho jne. teema, mis, mu "väikse peakese" arust SA meditsiinile kõige lähem. Rahad võtta, niigi nadi KV eelarve asemel sots- või veel parem sisemin-ist(et pääste võimekus erakorraliste olukordade puhuks jne.) ja arendadagi seda silmas pidades võimalikke suurõnnetusi ja sõjaaja vajadusi(välihaigled, medevac, jne).
Samas tekitada ikkagi too MedPat, mis võiks suuresti toda haiglat mehitada.

[mäger]

Kõigepealt Hillartile tänud väga läbimõeldud ja argumenteeritud jutu eest. Arstina saan ma osalt aru, miks RA struktuuris on nii vähe erialasid. Pakutud EM haiglas oleks muidugi tegevust veidi enamatele arstidele, kui vaid EMOkatele ja perearstidele, kuid siiski mitte kõigile, kelle järele oleks vajadus sõjaajal, seega reservi kasvatamine ja kasutamine, sh. sõjaliste teadmiste andmine, on minu meelest primaarne. Kordan veel, et kaitsestruktuuridel võiks olla ülevaade sellest, kes lõpetavad mõne kriitilise eriala, nagu seda on meditsiin, nagu seda on insenerid, lennunduspetsialistid (ka neid on vaja, vaatamata sellele, kas on oma lennukid või ei) jne, kõikidest kiisuülikoolidest teavet kindlasti ei saa, aga eeruülikooli juristile pole niiehknii midagi väga erialast pakkuda. Seega Hummeli pakutud meditsiinipataljoni suur tööülesanne peab olema reservi välja koolitamine sellises mahus, et ka 45- aastane nefroloog suudaks hakkama saada ja tema sõjalised oskused on säilinud. Ja ma ei alahindaks sugugi näiteks õdede võimet omandada selliseid sõjalisi teadmisi, et majandada mõne reaalselt tegeleva üksusega, sh. organisatoorse poole pealt korraldada arstide tööd (puht meditsiinilise poole pealt muidugi mitte). Lisan veel, et nö erialase poole pealt peab väljaõpe tulema kõikide nö tsiviilarstidega koos, kuivõrd absoluutselt mõtetu oleks KV arstidele hakata looma paralleelset koolitusstruktuure. Rõhk küll KV-s vajamineval, ehk psühhiaater võiks siis käia rohkem traumateraapia koolitustel ja torakaalkirurg rohkem trauma koolitustel kui vähki õppimas, aga selles osas paralleelse struktuuri loomine on võimatu.

EDIT: Vabandused Hillarti ja Hummeli ees, tekst parandatud.

[Larry]

mäger - hummel on meie foorumi suurtükiasjanduse- ekspert, meditsiiniasjade eksperdiks on siiski hillart Kahtlemata tublid mehed mõlemad, kirjutades väga asjalikke ja sisukaid postitusi. Kindlasti suudab ka hummel rääkida oma teemal sama hingestatult, nagu hillart ! Tõepoolest oli hea lugemine (kuigi neetult pikk oopus ), ainult et hinge poeb taas kurbus, kuna see suurepärane plaan ilmselt siia foorumisse ja hillarti ajusoppidesse vaid jääbki...