Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

No vot. Trummi kommi valguses kordan taas oma varasemalt pakutud ajalooliselt töötavat lahendust - sama töö eest naistele vähemalt 10 korda väiksem palk kui meestele. Naised jäävad kodusteks ning kaovad vajadused lasteasutuste järele. Töö juures ka keegi pisikeste lastega naisi kottida ei saa.

Üldse tuleb meeles pidada, et mehe ja laste saamise valivad naised. Meestel on siin suht vähe kaasa rääkida. Kui naised pühendavad end tööle ja karjäärile, siis sündivus langebki.

Musta huumorina tuleb siinkohal meelde dekabrist lese kommentaar toetüdrukule oktoobrirevolutsiooni aegadel- kummaline, et nemad tahavad, et rikkaid enasm poleks...minu mees võitles ikka selle eest, et vaeseid poleks.

[Kapten Trumm]

Selle peale tahan öelda, et loll jutt suhu tagasi. Võibolla kusagil maapiirkondades ei olnud lasteaiakoha saamine probleem aga Tallinnas pidi tegema 100 ja 1 imet, et lapsele koht lasteaeda saada. Olen kuulnud oma isa käest mida nad emaga pidid tegema, et minule ja õele koht lasteaeda saada. Sõltumata laste olemasolust oli asutuse korter võimalik saada 1984. aastal alles 90ndate keskpaigas (korterijärjekorra alusel). Õitsvas sotsialismis oli elamisväärse elustandardi saavutamine suht keeruline, et mitte öelda võimatu kui sinu eetilised tõekspidamised ei võimaldanud sul valestada, varastada ja sahkerdada. Täna on kõik sinus endas kinni, ausa tööga on võimalik endale täpselt selline elatustase luua nagu sa ise tahad/jaksad.

Rääkimine, kuidas asi käis valetamise ja sahkerdamisega ainult, on lapsik (õigemini ühekülgne esitamine). Kindlasti sahkerdati.
Eksisteerisid elualad, kuhu spetsialiste otsiti tikutulega ja kus korteri sai üsna kohe, oleks vaid tulijaid.
Agraarsektor oli näiteks selline. Minu vanemad said 2-toalise korteri juba enne minu sündi ja vahepeal õnnestus see 3-toalise vastu vahetada.
Mõlemad olid teenistujad (isegi mitte osakonnajuhatajad), kuupalgaga 160-200 rubla. Kommunistid ega komsomolkused polnud kumbki.
Lisaks oli veel personaalse kasutusega sõiduauto moskvits (töö oli selline) tingimusel, et ise teed remonditööd.
Selles asutuses, kuna töö käis üle rajooni, oli pea igal spetsialistil auto.
Kuidas siis olla oma õnne sepp? Sättida oma elu sinna, kus ei pea 20 aastat ühikas elama ja kus korteri saad.
Nagu sätitakse täna oma tee sinna kooli, mille diplom garanteerib võimalikult suure palga/kiire karjääri. On siin midagi põhimõtteliselt muutunud?
Kui maalikunst väga huvitab, siis oli tollal ja on ka praegu vabadus elada piskust ja toetustest ei osta ka täna korterit.
Naljakas jah, perspektiivne oli tollal põllumajandus ja suurtootmine, aga mis teha....

Ahjaa, võibolla Tallinnas olid lasteaiajärjekorrad 80ndatel (oli beebibuum kah). Meil olid tol perioodil põhikoolis klassis ka 45 õpilast ning osades pinkides istuti kolmekesi.
Said kõik õpitud ja kõigist inimesed. Täna tehakse Tallinna lähivaldades samamoodi 100 ja 1 imet, et sinna kooli või lasteaeda saada. Tallinnas saab suhteliselt vabalt (mul oli viimati valida 2 lasteaia vahel lausa).

Ajuvaba ja reaalsusega väheseotud diskussiooni arendada, kuidas vaid varastamise ja vassimisega kõike saadi ja tööd ei tehtud, ei soovi.
Minu noorpõlvekogemustes seda eriti palju ei olnud. Meil tehti tööd, parandati teiste autosid ja peeti loomi, valmistati külameestele puutööriistu.
Isegi elektrikeevitusaparaadid ehitas ise (tollal puudus värvilise metalli varastamine, juppe vedeles igal pool).
Napsuvabad ja kuldsete kätega mehed, kes oskasid ise traktori ehitada (minu vanaisa oskas) olid hinnas igal pool ja rahapuudust polnud.

[mx77]

Eksisteerisid elualad, kuhu spetsialiste otsiti tikutulega ja kus korteri sai üsna kohe, oleks vaid tulijaid.
Agraarsektor oli näiteks selline. Minu vanemad said 2-toalise korteri juba enne minu sündi ja vahepeal õnnestus see 3-toalise vastu vahetada.
Lisaks oli veel personaalse kasutusega sõiduauto (töö oli selline) tingimusel, et ise teed remonditööd.

Agraarsektor moodustas vist ka vene ajal mitte üle 10% tööga hõivatud elanikkonnast.

[Kapten Trumm]

Eks neid valdkondi oli ka teisi, mina olen pärit provintsilinnast, kus rasketööstust polnud, seega "kolhoosindus" oli ainus võimalus.
Iga korralik kolhoos (selleks pidi muidugi suunama oma saatust korralikku) omas juba elamispindasid ja asju (ja ehitas neid).
Meie maakodu asus kolhoosis, mis oli rajoonis top 3 hulgas ja elu oli seal täitsa elamisväärne.
Oleks vaid rohkem olnud neid kaineid masinamehi, kes peale 14.00 poe taga end käpuli ei joonuks.
Osa inimesi nägi nt oma võimalust sõjakooli minekus. Jne.
Nagu täna nähakse juuraõpingutes või majanduses, lihtsalt suunad on vähe teised.

[tommy]

Asjakohane uudis laste saamise tingimuste kohta.

Lastekaitseorganisatsioon Save the Children on koostanud 2013. aasta emade indeksi, kus tehtud kokkuvõtlik ülevaade naiste ja laste tervisest, haridusest ja majanduslikust seisundist 176 riigis. Raporti kohaselt on parim elu emadel Soomes, Rootsis ja Norras, Eesti asetati võrdluses 21. kohale. Meist tagapool on näiteks Suurbritannia (23)ja USA (30), Leedu sai 26. ning Läti 38. koha

Tabeli koostamisel võeti arvesse viit põhitegurit: naiste sissetulek, haridus, poliitiline esindatus ning ema ja lapse ellujäämisvõimalus sünnitusel.

http://www.savethechildren.org/site/c.8 ... others.htm

[tommy]

Meie maakodu asus kolhoosis, mis oli rajoonis top 3 hulgas ja elu oli seal täitsa elamisväärne.
Oleks vaid rohkem olnud neid kaineid masinamehi, kes peale 14.00 poe taga end käpuli ei joonuks.

Miks küll elamisväärne elu nii hirmsasti jooma ajab...

[Kapten Trumm]

Täna juuakse veelgi rohkem, elu peaks ju elamisväärsem olema kui 30 a tagasi...
On kained töötegijad maal täna hinnas ja olid ka tollal.

Mul on maakodu Eesti vaeseimas vallas, seal läheb joomine lahti juba siis kui pood avatakse (11.00 vist oli).
Külapoes lapsele keefiri osta pole, küll on aga laias valikus tulivett ja sakummi.
Oli vaja katusele eterniiti panna, honorar viimasel kroonisuvel oli 15 000 peo peale.
Töömeeste leidmiseks läks pool suve ja tuli panust 20 000 peale tõsta (seda siis pärapõrgus, kus igamees miiniumigi ei saa).

Elu peaks ju täna igati hea olema, pole ebaausa elu moraalset stressi (ei pea vene kroonut varastama).

[tympsa]

Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem . Seda iga riigikorra ajal. Kindlasti oli ENSV-s hulk ameteid, kus riigikorteri saamine oli väga keerukas ja pikk ootamine( näiteks arst ja õpetaja), aga oli ka hulk teisi, kus see saadi kiiresti ja suht kergesti. Viimaste hulka kuulusid põhiliselt suuremad tööstusettevõtted ja kindlasti ka ehitusettevõtted.

Minu õde abiellus noorelt, peale keskkooli ja peagi sündis ka laps.Oli vaja oma kodu, kuid kust seda võtta ? Õemees läks korteri saamiseks tööle ühte remondiettevõttesse. Sealt anti neile kohe kööktuba. Kui lapsi sündis peresse juurde, saadi uus korter ettevõtte uude majja, see juba kolmetoaline.Õemees oli väga hinnatud töömees ja temast peeti lugu, ettevõte tahtis, et ta oleks rahul. Mingeid orjastavaid tingimusi polnud, minu teada oli tingimuseks , et peab töötama seal ettevõttes vähemalt 3 aastat, siis oli korter jäädavalt sinu.

Praegu on noortel seda raske ette kujutada, kuid sellal ehitasid suuremad ettevõtted endale lausa omaette linnajaod koos vajaliku infrastruktuuriga. Näiteks Tartu Katseremonditehas, kus ma isegi poisikesena suvel tööl käisin ja kus ema töötas hulk aastaid õhtuti koristajana.See tehas ehitas endale 6-7 suurt elumaja, millest üks oli ühikas, teised normaalsed kortermajad, kus 1-4toalised korterid. Lisaks ehitas tehas oma lasteaia, jalgpallistaaadioni, kaupluse,apteegi,postkontori. Linn omalt poolt ehitas kommunikatsioonid, ehitas ja asfalteeris tänava ning pani käima bussiliinid .V.a. vana apteek ja postkontor toimivad kõik need suurepäraselt muuseas praegugi, see on üks hinnatuimad elurajoone Tartus, kus vaikne, rahulik, palju rohelust ja samal ajal on kõik vajalik käe-jala juures.

Ehkki ehitajaks oli tehas, oli tegu sisuliselt siiski riigiga, sest kõik ettevõtted olid ju riiklikud, eraettevõtlus puudus tollal. Nüüd öeldakse, et pole riigi/ linna asi ehitada noortele peredele elamuid, lasteadu, staadione, kauplusi ega apteeke. Las eraettevõtjad teevad ja kui see pole kasumlik, siis las jääbki tegemata !

Ning paraku sageli jääbki, sest uue elurajooni arendajal pole mingit huvi ehitada peale majakarpide ka muud, mis eluks vajalik. Nii ongi meil pentsikud uuselamute rajoonid kuskil põllu peal, kus pole ühtki poodi, ühtki bussiliini,ühtki lasteada või spordiväljakut. Elu neis magalates ilma autota on peaaegu võimatu, tegelt peaks peres olema lausa 2 autot .Mina seal küll elada ei tahaks .

[Kapten Trumm]

Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem . Seda iga riigikorra ajal. Kindlasti oli ENSV-s hulk ameteid, kus riigikorteri saamine oli väga keerukas ja pikk ootamine( näiteks arst ja õpetaja), aga oli ka hulk teisi, kus see saadi kiiresti ja suht kergesti. Viimaste hulka kuulusid põhiliselt suuremad tööstusettevõtted ja kindlasti ka ehitusettevõtted

Meie külas asus algkool, kus oli üksainus õpetaja.
Õpetajale oli samas majas olemas ahiküttega nn ametikorter (kolhoos tõi vist küttepuud kah õuele).
Paraku oli see koht niipalju kui mäletan, täitmata ning tunde käis seal andmas naaberkooli õpetaja.
Ei tahtnud need õpetajad kolkasse minna, kus korter ootas. Kõik tahtsid suurde linna.

[mx77]

Õpetajatel oli väga lihtne põhjus maale mitte minemiseks - seal ei olnud sobivaid mehi pere loomiseks (peale sinu Trumm ).
Millest räägib kõrgharidusega naisterahvas kolhoosi traktoristiga?

[Kapten Trumm]

Kõrgharidusega mehi kolhoosikeskuses oli ikka tunduvalt rohkem kui üks (algkoolis võiski 1 õpetaja olla).
Ilmselt oleks natuke liialdamine arvata, et kolhooside personal üks algharidusega joodikute kari oli.
Loomaarstid, agnonoomid, ökonomistid jne olid ka tollal täiesti kõrgharidusega.
Kooliks siis EPA ehk Eesti Põllumajanduse Akadeemia.

[hillart]

tommy.
Miks küll elamisväärne elu nii hirmsasti jooma ajab...

Seda minagi. Et miks me küll PRAEGU maailma joomarluse edetabelis liidrikoha jagamisel kõvasti kaasa lööme?

[Kilo Tango]

...Praegu on noortel seda raske ette kujutada, kuid sellal ehitasid suuremad ettevõtted endale lausa omaette linnajaod koos vajaliku infrastruktuuriga. ...

See pole üldsegi mitte nõukaaegne "saavutus". Sellist proletariaadi majutamist kindlale territooriumile harrastati juba Vene impeeriumi ajal. Ka siinmail (Kreenholm, kohalikud laevatehased jms.)

[Kapten Trumm]

Hillart, aga vaata proletaarse viinatarbimise kultuuri tollal ja praegu.
Kolhoosi viinaninast trakamees oli sunnitud varavalgest 14.00-ni tööd tegema ega saanud viina konsumeerida. Viinaraha oli ka vaja ju teenida ning üldiselt päris pudelisse kukkumisel järgnesid karmid sanktsioonid (kuni nt korteri äravõtmiseni). Sestap tuli iiveldsega võideldes natuke tööd teha ja siis võis viina rüüpama hakata. Täna võib tarbimine juba alata 10.00-st ja mingi abiraha ikka saab, millest "palgapäeva" järel nädal aega lakkuda. Ja mingit töösundi ega joodikutest trakamehi peedistavaid ATK inspektoreid täna pole (võibolla 1 konstaabel 50 km raadiuses) Külavahel on näha ikka sellises konditsioonis mehi roolis, et lase olla.

Kuna viinatarbimise periood on pikenenud, kättesaadavus tõusnud kordades ning igasugune sanktsioon sama hea kui puudub - tarbitaksegi rohkem veel.
Eesti viinatarbimise statistika on täna selline, et iga eestimaalane sülelapsed ja raugad kaasa arvatud peab korra nädalas ennast pildituks jooma.
Ja kuna vähemalt pooled tegelikult ei joo, siis ülejäänud pool peab keskmise vajalikul tasemel olekuks permanentses joobes olema.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=62107806
9 liitrit puhast (100%) alkoholi per nase aastas tähendab 22 liitrit viina aastas per nase.
See on 44 "poolikut" aastas, raugad ja imikud kaasa arvatud.

[Sho]

Et miks me küll PRAEGU maailma joomarluse edetabelis liidrikoha jagamisel kõvasti kaasa lööme?

Ma olen kuulnud, et tänu soomlastele, kes siinses paradiisis joomas käivad, et unustada oma kodumaa ülereguleeritud ja elamiskõlbmatu elukeskkond.