
Sai ka ise veidi netis tuhnitud ning oma paberites soritud, paneks siis siia ka mõned lisandused.
Kõigepealt peab kohe tuhka pähe raputama - ei maksa midagi mälu järgi kirjutada

Kogula lennuväljal sündinu on kajastatud peamiselt seoses selle kasutamisega Berliini pommitamiseks. Sestap on ka 12. eskadrillli tegemised kajastatud rohkem sellel perioodil, eelnev ning hilisem eriti kuskil märkimist ei leia. Võimalik, et seal polegi midagi paberlikul kujul järgi. Kuna üksus lõpuks hävis seal samas Saaremaal ning ilmselt läksid ka kõik dokumendid samas tuleroaks.
Minu käepärased kolm allikat on aga selles osas siiski ühte meelt, et operatsiooni B alguses oli eskadrill praktiliselt täies elujõus.
Need allikad oleks Vinogradovi raamat "Operatsija B" (saadaval ka netis http://militera.lib.ru/memo/russian/vin ... index.html), kellegi nimetu autori kirjutatud Sõjamerelaevastiku lennuväe ajalugu (teadjamad mehed räägivad, et see on piraattõlge mingist Poolas ilmunud raamatust, samuti saadaval Internetis http://ef.1939-1945.net/b051_003.shtml) ja kolmandaks omal ajal kellegi tundmatu autori post kuskil foorumis, mis sai huvitava sisu tõttu endale salvestatud.
Neist esimene ning teine allikas väidavad, et 12. eskadrillis oli esimeste DB-3 lennukite saabumisel alles 15 lennukit, Vinogradov oma raamatus koguni paneb 12. eskadrilli komandöri major Kudrjavtsevi suhu sõnad, et eskadrill oli selleks ajaks tulistanud alla ühe vastase hävituslennuki ning ise seejuures ka kaotanud ühe oma lennuki. Kolmas allikas väitis, et tol hetkel oli eskadrillis 14 lennukit.
Seega olid minu heietused räsitud eskadrillist 4 lennukiga siiski mingist muust perioodist. Sest kõigi kolme artikli põhjal alustasid sakslased Kogula lennuvälja ründamist alles peale pommituslennukite kolimist sellele. Ning isegi siis olid rünnakud suht nõrgad, sest sakslased ei pidanud nende harvu rünnakuid Berliinile nii ohtlikeks, et selle pärast muudest lõikudest sinna lennuväge hakata juurde tooma. Ning kohapeal seda nagu eriti polnudki. Lennuvälja pommitati ning rünnati regulaarselt ning septembri alguses kolisid venelaste pommituslennukid sealt minema ning hävituslennukite eskadrilli jäänused hävisid lõplikult seal lennuväljal.
Kui nüüd uskuda seda Vinogradovi raamatus toodud juttu (milles mina siiski kahtlen pisut, kipub nii väga sellise GlavPURi teksti moodi see kõik olema, aga täiesti ei välista siiski ka), siis võis see üks Messerschmitt mis eskadrill oma arvele kirjutas, olla just Nowotny oma. Ja siis Nowotny omakorda tulistas alla vaid ühe venelaste lennuki. Kindlasti ei saanud neid aga olla 3, sest veel augusti alguses oli eskadrill praktiliselt täiekoosseisuline. Ja täiendust neile vahepeal saadetud polnud. 1 lennuk võis neil ju üle komplekti olla. Ja võib-olla ei olnudki, kui teine allikas mainib, et eskadrillis oli siiski 14 lennukit. Aga täpselt ei saa seda ilmselt kunagi teada, sest nagu juba mainitud - eskadrill hävis Saaremaal ning vaevalt kuskil Venemaa arhiivideski temast mingit täpsemat infi on.
Õhulahingust endast. Selle napi kirjelduse põhjal on küll väga raske midagi kindlamat väita, aga paar punkti tooks siiski välja.
Bf-109F (millel Nowotny ja Kaczmarek lendasid) on I-153 üle 100 km/h kiirem. See oleks siis maksimaalkiiruse poolest. Samas on I-153 kahepinnaline, palju suurema tõusukiirusega ning parema manööverdusvõimega. Nowotny'l ja Kaczmarek'il oli edu kõrguses, kirjelduse järgi nad võisid isegi näha I-153 startimas. Sellises olukorras oleks nad teoreetiliselt küll võinud vabalt 2 või enamgi lennukit alla tulistada. Pikeerida alles kõrgust võtvate lennukite peale, kus nende kiirus on veelgi väiksem ning manöövrivõime piiratud, anda üks lühike valang ning kohe väljuda rünnakust ning võtta veidi eemal oma suure kiiruse abil uuesti kõrgust, teha ületiiva pööre ning olla valmis rünnakut kordama, nüüd ainult juba teisest suunast.
See oligi sakslaste vabajahi taktika tegelikult, kuid paistab et seekord läks midagi nihu. Kuidagi õnnestus Kaczmarek'il Nowotny silmist kaotada. Seda oleks olnud suht raske teha, kui rünnak ning rünnakust väljumine oleks toimunud samas suunas (nagu eelpool kirjeldatud). Kusagil nad pidid hakkama rohkem manööverdama. Nowotny räägib ka mingist õhulahingus osalemisest ning siis kütusenäidiku järgi avastamisest, et aeg koju minna. Kui nad peale rünnakut kohe lahingust ei väljunud ning asunud uue rünnaku jaoks kõrgust võtma, vaid jäid I-153 lähivõitlust pidama, siis läks neil isegi hästi. Nagu juba ütlesin - manööverdusvõimelt oli I-153 Bf 109 kaugelt üle. Samuti oli neil arvuline ülekaal (ilmselt oli neid siiski 9 lennukit, või siis 6 või 12, kuna tol ajal lendasid venelased kolmikutena). Sellises rabelemises oleks märksa tõenäolisem olnud, et mõlemad sakslased oleks pidanud lendamise asemel ujumist harjutama...
Ja siis see viimane osa - tagasipöördumine ning allatulistamine. Siin eksis Nowotny kohe kindlasti ühe aabitsareegli vastu - kuni sa pole kindel et võõras lennuk on oma - suhtu sellesse kui vaenlasesse.
Nagu öeldud - I-153 oli üle 100 km/h aeglasem. Horisontaallennus lihtsalt niisama poleks ta iial suutnud Nowotny lennukit kinni püüda. Peale selle on ta välimuselt Me-109 absoluutselt erinev - kahepinnaline, tömbi ninaga, ka mõõtmetelt pisut väiksem. Seega sai Nowotny teda omaks pidada ainult selliselt vahemaalt, kus lennuki kuju polnud võimalik eraldada. Ta pidi ise kiiruse maha võtma ning lennuki endale ligi laskma. Hästi ei usu, et ta lennuki päris ringi oleks pööranud ning sama lennuki poole tagasi lennanud. Esiteks ei loe seda kirjeldusest kusagil välja. Teiseks oleks ta siis peagi aru saanud, et tegemist on vastase lennukiga.
Ju ta võttis kiiruse maha, kõigutas oma lennukit tiivalt tiivale (nagu kirjelduses öeldud), ehk tegi ka mõne väiksema kaare, et kadunud "sõber" talle kiiremini järele jõuaks. Aga ei jälginud piisavalt tähelepanelikult, kas tulija ikka oli sõber. Ning sai seepeale ise tina.
Tal oli võib-olla tõesti võimalus tulistada ka teda rünnanud lennukit, kui see peale tema pihta antud valangut temast mööda lipsas (sest nüüd oli tollel eelis kiiruses, kuna Nowotny oli ise oma kiiruse maha võtnud). Aga sellises olukorras vastase lennuki allatulistamine on rohkem õnnemängu asi. Ning kindlasti polnud tal aega ega võimalust jälgida, kas ning kuhu see lennuk alla kukkus. Vaja oli omale pehmem maandumispaik valmis vaadata...
Tundub, et poisid olid vähe ülbeks läinud. Ning lohakateks. Ja said selle eest ka kolaka kätte. Õnneks aga niisuguse, et oli ikka aega järele mõelda ning õppust võtta... [/url]