Absoluutselt eitamata venelaste tähtsat rolli tankide ja tankivägede arengutes arvan ikka ja endiselt, et Trummi postituste väärtus on pehmelt öelda küsitav. Toetan foorumlast Sekeldajat - õiget juttu räägid, argumendid on asjalikud.
Esiteks, see ette antud "list" oli koostatud "omamoodi", unustades mitmeid asju, mida venelased (paraku) massides kasutusele võtsid (mitte ainult portodel).
Näiteks kaldu asetatud soomusega kere (T-34), tankidiiselmootori juurutamine (täna on diiselmootor tankidel valdav), tankitõrjeraketi lennutamine kahuritorust - mis esimese soojaga meenub.
Seda mitte prototüüpide (venes tehti ka huvitavaid prototüüpe), vaid massitankide peal. Kas mitte 1941 polnud nii, et venelaste uued tankid olid mürsukindla soomusega, sakslaste omad mitte?
Muideks see 1940 kasutusele võetud assümmeetrilise kolvikäiguga V-12 38,8 liitrine diiselmootor elab tankides tänaseni.
Lihtsalt toetuseks teatan, et nt 120mm tankikahurile üleminek ei toimunud läänes sugugi konsensuslikult. Nt brittide seas (nimetagem autoriteedina siis kin Richard Simpkinit) oli arvamusi, et 105mm kahuri potensiaali oleks võinud märgatavalt kauem kasutada. Kaudselt tõendab seda ka nt austraallaste tankihange, USA merejalaväelaste tankikasutamine, ning miks mitte ka Stryker MGS.
Õnneks on nõuka sõjajärgsetele tankidele iseloomulik nimetuste süsteem Tank - mis aasta mudel). Näiteks T-64: Tank-64 aasta mudel. T-14 - tank 2014 a mudel jne. Suure kaliibri sileraudse kahuri peale läks seeriatootmises vene tankitööstus üle alates 1962 (tank T-62 115 mm sileraudse kahuriga) ja 125 mm sileraudse peale 1964 (tank T-64A). Täna on sileraudne pearelv ainuvaldav (v.a britid).
Suured tankiehituse liidrid ameeriklased võtsid 120 mm sileraudse pearealva kasutusele alates 1986. Saksamaa 1979.
Lisaks kujunes 1970ndate lõpus välja omalaadne olukord, kus NSVL omas ühel pool raudset eesriiet juba tuhandeid tanke, mis pakkusid 450+ mm esisoomuskaitset ja tollal supermoodsat 125 mm sileraudset pearelva, nende vastas olid Leopard 1'd ja M60'd, mille esisoomust oli nii 100 mm ringis (jäi alla T-55 tasemele) ja mille tolleks hetkeks aegunud 105 mm kahuriga oli vähe võimalusi venelaste soomust garanteeritult läbi lasta (nt T-64 tankid sisaldasid juba komposiitset soomust, sh tehisteemantidest kaitsekihte).
Optilisi kaugusmõõtjaid kasutati lääne tankidel tõepoolest ka 70-tel, kuid siiski ei anna seda võrrelda nõukatankidega, kus koguseliselt oli optika valitsev julgelt ka 80-te algusepoole.
See on väga julge väide - põhineb ilmselt Soomes nähtud T-72M eksportmudelitel, mis olidki optilisega.
Laserkaugusmõõtja seeriatankidele ilmus minu andmetel NSVL-s septembris 1976 (T-64B) ja varasemad uuendati (sh paigaldati laser) 1980ndate alguses.
T-72 seeriatankidele ilmusid need 1978. Lisaks toimus alates 1980ndatest ulatuslik olemasolevate massiliste T-55 tankide moderniseerimine (nt T-55AM mida pakuti ka Eestile), mis sisaldas muuhulgas moodsa(ma)t tulejuhtimisaparatuuri sh laserkaugusmõõtja.
Siin võis olla igasugu taustapõhjuseid - nt USA arvas, et 105 kahur on hea küll või midagi taolist, aga nõuka tankiehitust nüüd mahajäämuses süüdistada ei anna. Pigem on vähemalt 1980ndateni olnud nad teerajajad ning lääs on (nt rahaliste piirangute tõttu) sabas jooksnud. Lennuväes, kus rohkem maksis elektroonika, oli asi vastupidi muide. Aga maapeal, laserid, öövaatlused, ilmajaamad jne olid ka NSVL-s olemas. Paljusid asju eksporti ei antud ja Lahesõja tankilahing 1991 ei ole kindlasti NSVL tankiehituse mõõdupuu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
