(ehk et raskemini vaidlustatav nn sallijate poolt)http://www.unhcr.org/en-us/news/press/2 ... n-sea.htmlEuroopa Inimōiguskohus tegi aastal 2012 nn HIRSI otsuse, kus otsustati, et Euroopa riikidel on seaduslik kohustus päästa immigrandid kōikjalt Vahemerelt. Isegi ainult 200 meetri kauguselt Liibüa rannikust ja aidata nad Euroopassse, et need inimesed saaks taodelda pagulasstaatust. Kui itaalia laevastik peatas illegaalsed immigrandid Vahemerelt ja saatis nad tagasi lähtekohta Liibüasse, siis mitte ainult Euroopa inimôiguskohus ei môistnud Itaalia üle kohut selle ilmse "inimôiguseikkumise" pärast, vaid itaalased pidid maksma ka igale "kannatanud" illegaalsele immigrandile 15000 eurot neile tekitatud "moraalse kahju" eest.
http://www.bbc.com/news/world-europe-17138606The European Court of Human Rights has ruled that Italy violated the rights of Eritrean and Somali migrants by sending them back to Libya.
The 13 Eritreans and 11 Somalis were among a group of about 200 people who left Libya on three boats in 2009. Two of the 24 have since died.
The court ordered Italy to pay each migrant in the case 15,000 euros (£13,000; $20,000) in damages.
Last year Italy suspended a 2008 deal with Libya on sending migrants back.
The Grand Chamber judgment in the case of Hirsi Jamaa and Others v Italy found that the applicants had been exposed to the risk of ill-treatment in Libya and of repatriation to Somalia or Eritrea.
That was a violation of Article Three of the European Convention on Human Rights - prohibition of inhuman or degrading treatment.
There was also a violation of Article Four of Protocol Four - prohibition of collective expulsions, according to the judges' unanimous ruling.
The Grand Chamber judgment is final, meaning it is legally binding on Italy.
Ja kust see väljamõeldis pärineb? Sinu poolt tsiteeritud ingliskeelsetest artiklitest igatahes mitte.ruger kirjutas:Euroopa Inimōiguskohus tegi aastal 2012 nn HIRSI otsuse, kus otsustati, et Euroopa riikidel on seaduslik kohustus päästa immigrandid kōikjalt Vahemerelt. Isegi ainult 200 meetri kauguselt Liibüa rannikust ja aidata nad Euroopassse
Eero Janson ütles "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et suure hulga pagulaste lahkumine Eestist näitab, et nende paigutamine väikestesse kohtadesse ei ole olnud õige otsus. "Pigem inimesed ikkagi otsivad kogukonda, toetavat keskkonda, kus nad saaksid kogukonna toel leida paremini töökohti ja paremini Eesti ühiskonnas hakkama saada. Võib-olla suuremate linnade anonüümsus samuti mängib pigem nende kasuks," lisas ta.
Ühe populaarteadusliku Rootsi päritolu ajaloo kuukirja järgi, valitses moslemite okupatsiooni ajal võrreldes "omade" valitsemisega vaimne ja majanduslik õitseng, tolerantsus teiste kultuuride suhtes, usuvabadus jne jne. Kui tegu polnud just swenssonite poliitkorrektse väljamõeldisega, siis on ka arusaadav "pehme suhtumine" islamisse.Kas naad on lollid, või?! Ei vist mäleta enam et kord oli nende maa moslemite poolt okupeeritud, aastatel 700-1200.
Sama käib ka kristliku Euroopa kohta. Mauride Ibeeria poolsaar oli kõrgema tsivilisatsioonitasemega küll.Teiste uskude esindajad olid teise-järgu kodanikud.
Willkommenkultur – Saksa ajakirjanduse patukahetsus.aht0 kirjutas:ei noh, üllatus-üllatus.ambur123 kirjutas:Uuring: Saksa meedia ei kajastanud pagulaskriisi ausalt
http://maailm.postimees.ee/4186075/uuri ... isi-ausalt
Kes poleks kuulnud väidet, et peavoolumeedia valetab? Meil kasutati veel hiljuti mõistet „õukonnameedia“. Äsja avaldati Saksamaal uuring, mis paljastab ebameeldiva asjaolu – meedia võibki olla kallutatud ja tegutseda poliitikute suuvoodrina.
Hamburgi meediakooli ja Leipzigi ülikooli teadurid analüüsisid nädalalehe Die Zeit kunagise ajakirjaniku ja nüüdse meediauurija Michael Halleri juhtimisel, mida kirjutati Saksa juhtivates väljaannetes kahe aasta tagusest põgenikelainest. Järeldus: Saksa ajalehed muutusid „rahvakasvatuslikeks brošüürideks“, püüdes suunata kodanike mõtteid, selle asemel et suunata poliitikute tegemisi.
Umbes kahesajaleheküljelist kokkuvõtet esitleti avalikkusele sel esmaspäeval. Saksa press, sealhulgas tule alla sattunud, ei püüa asja maha salata. Samas pole ka patukahetsust märgata.
Võibolla on asi selles, et 24. septembril toimuvad parlamendivalimised ning kantsler Angela Merkeli (kristlik demokraat) põhikonkurent Martin Schulz (sotsiaaldemokraat) on valmis muutma põgenike küsimuse oma peamiseks valimisteemaks.
Saksa ajakirjandus tegi seda kõike omast tahtest. Kui sundus oligi, siis sisemine, ajaloolisest süütundest tekkinud.
Süüriast pole uut põgenikelainet tulemas, küll aga saabub praegu üle Vahemere Itaaliasse rekordiliselt palju aafriklasi. Itaalia tunneb end hädas üksi jäetuna ning vihjab, et võib põgenikele anda vaba tee põhja poole. Ja kuigi ehmunud Austria kaalub ohu korral Alpides asuva Brenneri mäekuru sulgemist sõjaväe jõududega, võib härda südamega Merkel taas öelda, et Saksamaa võtab kõik põgenikud vastu. Aafriklasi ei saa ju jätta kõrgmäestikku külmetama!
Schulzi retsept on jaotada Itaaliasse kuhjuvaid põgenikke mujale Euroopasse, andes – ja see on oluline uuendus – igale vastuvõtjariigile rahalist kompensatsiooni. Brüsseli kaukast mõistagi.
Schulz võib rääkida, mida tahab, stiilis „kui ma oleks kantsler, siis ma…“, aga ta on muutnud põgenikud Saksamaal taas teemaks. Sealne ajakirjandus saab probleemi veel kord käsitleda, Halleri uurimuse vaimus motoga „mis sitasti, see uuesti“.
Esmalt tuleb siiski rõhutada, et uurijad ei tuvastanud midagi, mida võiks nimetada otseseks valetamiseks. Saksa keeles on olemas väga ränk sõna Lügenpresse (umbes nagu „petuajakirjandus“), mida omal ajal kasutasid natsid neisse kriitiliselt suhtunud Weimari vabariigi ajakirjanduse kohta. 2015. aastal kuulutati Lügenpresse aasta „ebasõnaks“ – tiitlist võib järeldada, et osa Saksa poliitilisest spektrist kasutas seda usinasti.
Halleri grupp analüüsis ligi 30 000 meediateadet, võttes luubi alla neli üleriigilist päevalehte, kolm veebiväljaannet ja 85 kohalikku ajalehte.
Mida siis tuvastati? Esiteks olid meediakanalid kriisi algfaasis sõna otseses mõttes ummistatud kõikvõimalike teadetega põgenikest. Suvisel haripunktil avaldas iga uuritud väljaanne keskmiselt 17 teadet päevas. Toimetajad polnud filtrina kuigi tõhusad, uudiste selektsioon oli ebapiisav, lugejad pidid selles rägastikus ise orienteeruma.
Žanriliselt valdasid uudis- ja arvamuslood, vaid neli protsenti oli intervjuu või reportaaž. Kui vaadati, kes said oma seisukohti esitada, siis kaks kolmandikku sõnavõtjatest kuulusid poliitikute hulka. Suuruselt järgmine seltskond oli juurahariduse ja -funktsioonidega inimesed (politseinikud, prokurörid, kohtunikud). Põgenikekriisi peamise raskuse kandjad – abiorganisatsioonid, vabatahtlikud, sotsiaaltöötajad –, kes rabasid ööpäev läbi põgenikekeskustes tööd teha, moodustasid kõigest 3,5 protsenti sõnasaajatest. Veidi enam – ligi nelja protsendiga – olid esindatud põgenikud ja asüülitaotlejad, kelle ümber kisa-kära tegelikult käis.
Vahest kõige ehmatavam on see, et meediavoos puudusid peaaegu täienisti sotsioloogid, antropoloogid ja islamiuuringute eksperdid, kes seletanuks tuhandete kaupa Saksamaale saabuvate inimeste tausta: millised on nende kodumaal etnostevahelised suhted, millised on sealsed abielu- ja perekonnatraditsioonid, kuidas suhtlevad mehed-naised omavahel, kuidas saavad läbi sunniidid ja šiiidid, mis on nende ühiskondade ajalooline taust. Ehk kogu info teemal „kes on kes ja mis on mis islamimaailmas“ jäi andmata.
Järgmiseks sedastati uudistevoo kallutatust. Ajakirjanikud edastasid teateid poliitikute positsioonilt, andes justkui mõista, et nad on lähedased poliiteliidile. Seda juhul, kui oli tegemist valitseva partei poliitikuga. Opositsioonipoliitikutega suheldi ülalt alla, koolmeisterlikult.
Eraldi uuris Halleri grupp mõiste Willkommenskultur (umbes nagu „tere-tulemast-kultuur“) lansseerimist Saksa ühiskonda. Mõiste tekkeloos tuvastati – ja see on taas kuidagi tuttavlik – majandusringkondade huvid. Alates 2005. aastast hakkasid Saksa töösturid nõudma poliitikutelt töökäte, õieti ennekõike ajude impordi hõlbustamist. Saksa tööandjate liidud kurtsid, et ühiskonnas on Willkommenskultur’iga lood kehvad, suhtumist tuleks parandada, et mitte kõik India programmeerijad ja insenerid ei läheks Ameerikasse, vaid osa jõuaks ka Saksamaale. Parlamendiparteid võtsid töösturite mure oma programmidesse. Pärast 2010. aastat hakati „tere-tulemast-kultuuri“ propageerima juba kohalikul tasandil, liidumaades ja kogukondades. Vastutustundlikud kodanikud olid kohustatud võtma migrantide suhtes heatahtliku hoiaku.
Aastail 2013-2014, kui Lähis-Ida põgenike laine esimesed pääsukesed hakkasid kohale jõudma, transformeeriti see mõiste juba Willkommensgesellschaft’iks (umbes nagu „tere-tulemast-ühiskond“), muutes heasoovliku suhtumise moraalseks kohustuseks. Kuna põgenikega tegelemine muutus suuresti vabatahtlike tööks, mobiliseeriti sel moel tuhanded mittetulundusühingud ja kümned tuhanded üksikisikud pagulaskeskustesse tööle. Kes esitas kahtlevaid küsimusi, tembeldati automaatselt võõravihkajaks.
Tulemuseks oli see, et need „võõravihkajad“ hakkasid tundma tõrjutust ja sõnavabaduse äravõtmist. Alternatiivsetes meediakanalites hakkaski levima peavoolumeediale pandud silt Lügenpresse koos süüdistustega, et Saksa ajakirjandus täidab poliitikute tellimusi.
Halleri juhitud teadlaste meeskond jõuab järeldusele, et Saksa meedia kallutatus viis ühiskondliku lõhe suurenemisele, mis aitas kaasa vastandlike ühiskonnagruppide moodustumisele.
Eesti mätta otsast vaadates tundub kõik tuttavlik – vähemalt süüdistused ajakirjanduse ja (valitsevate) poliitikute koostöös.
Ent Saksamaal on oma spetsiifika. Saksa ajakirjandus tegi seda kõike omast tahtest. Kui sundus oligi, siis sisemine, ajaloolisest süütundest tekkinud.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika põgenikest kirjutamine tuleb asetada Hitleri-kompleksi taustale. Kui meie meediakriitikutest „alternatiivikud“ näitavad näpuga Marju Lauristinile ja tema poolt „rikutud“ Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonnale, siis Saksamaal on asjasse segatud terve 1968. aasta põlvkond. Nemad läksid barrikaadidele oma vanemate vastu, kes ise küll ei osalenud natslikes kuritegudes, kuid kes vaikisid maha oma vanemate kuriteod (nähtus, mida kirjeldab põnevuskirjanik Frederick Forsyth romaanis „Odessa toimik“). 1968. aasta põlvkond murdis selle vaikimisemüüri, jõudes lõpuks teise äärmusesse. Alates 1980. aastatest võis Saksamaa ühiskondlikes debattides täheldada „Auschwitzi hüsteeriat“, kui natsiminevikust räägiti söögi alla ja söögi peale. Tänased Saksa ajakirjanikud on 1968. aasta põlvkonna lapsed ja juba ka lapselapsed. Kogu nende kasvatus ja haridus sisendab neile, et süüdistus natslikes sümpaatiates on võrdväärne korralike inimeste hulgast väljaviskamisega. Saksa ajakirjanik ei saa moslemite kohta kirjutada midagi, mis kasvõi ligilähedaseltki meenutaks seda, kuidas tema kolleegid 1930. aastail kirjutasid juutide, mustlaste või slaavlaste kohta.
Ent ühiskond leiab alati uued n-ö vastuvõetavad eestkõnelejad. Saksamaal on täheldatav äärmiselt huvitav tendents, kus moslemitest kaasinimestest (Mitmensch) hakkavad poliitilist korrektsust eirates rääkima need inimesed, kes on ise poliitkorrektsuse kaitsemüüri taga. CDU poliitik Jens Spahn kui homoseksuaal võib islamiste avalikult vihata. Saksa naised kui Kölni uusaasta ahistamisorgia ohvrid võivad avalikult öelda, et nende käperdamine ei ole kuidagi kooskõlas Willkommenskultur’iga. Ning Saksa juute ei saa keegi keelata kurtmast, et paljudes koolides on nende lapsed sattunud araablaste ja türklaste tagakiusamise ohvriks.
See kõik ei puutu enam Michael Halleri uurimistöösse, see on vajalik taustteadmine eesti lugejale. Hoogsate paralleelide tõmbamist Saksa ja Eesti ajakirjanduse vahele tuleks vältida. Meil Hitleri-faktor puudub. Meil on omad, väga spetsiifilised tüsistused.
Eesti ajakirjandus tegi ka kooseluseaduse kampaaniast kuni põgenikekriisi omani seda kõike vabast tahtest. Kui sundus oligi, siis ka sisemine, tekkinud liigsest innukusest "läänelike väärtuste" omaksvõtul. Paljude süvenemissoovi või -võimeta noorte jaoks hakkasid need võrduma parajasti peavoolu staatuses oleva vasakliberaalse maailmavaatega. Marju Lauristinil ei näe ma erilist süüd, sest nähtus on palju laiem kui TÜ ajakirjandusharidus.Eesti mätta otsast vaadates tundub kõik tuttavlik – vähemalt süüdistused ajakirjanduse ja (valitsevate) poliitikute koostöös.
Ent Saksamaal on oma spetsiifika. Saksa ajakirjandus tegi seda kõike omast tahtest. Kui sundus oligi, siis sisemine, ajaloolisest süütundest tekkinud.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=78997922Euroopa Liidu kohtule esitatud õiguslikus hinnangus öeldakse, et kohustuslikud kvoodid pagulaste ümberpaigutamiseks Euroopa Liidu sees peavad kehtima jääma. Kvoodid olid vaidlustanud Ungari ja Slovakkia.
Kohtule öeldi kolmapäeval, et varjupaigataotlejate kohustuslik ümberpaigutamine Euroopa Liidus on proportsionaalne meede, mis võimaldab Kreekal ja Itaalial rändekriisis hakkama saada, vahendab Deutsche Welle.
Euroopa Kohtu peaadvokaat Yves Bot, kelle ülesandeks oli kohtunike nõustamine selle juhtumi osas, soovitas Ungari ja Slovakkia kaebuse tagasi lükata.
„Vaidlustatud otsus aitab automaatselt leevendada märkimisväärset survet Itaalia ja Kreeka asüülisüsteemidele pärast 2015. aasta suve rändekriisi ning… on seega sobiv soovitud eesmärgi saavutamiseks,“ ütles Bot.
Kohtuotsust on oodata hiljem sel aastal. Kuigi kohus ei ole kohustatud soovitust järgima, teeb ta seda tavaliselt.
Ungari ja Slovakkia on kutsunud üles pagulaste ümberpaigutamise kohustuslike kvootide tühistamisele. Nende väitel rikkus Euroopa Liit iseenda õiguslikke reegleid, kui enamik liikmesriike hääletas 2015. aasta septembris pagulaskvootide poolt.
Bot ütles, et Euroopa Liit ei ületanud oma volitusi, sest Euroopa Liidu lepingud lubavad võtta tarvitusele meetmeid selgelt tuvastatud hädaolukordadega toimetulekuks.
Viimase küsitluse kohaselt toetab Merkeli parteid 40 protsenti valijatest, Schulzi partei toetus on 24 protsenti. See tähendab, et Merkeli CDU ja nende liitlaspartei CSU toetus on enne 24. septembril toimuvaid valimisi vägagi kindel.
Enamik inimesi peab rassismi ebamoraalseks. Selles nähakse üleastumist sotsiaalsetest normidest, mis defineerivad head ja kurja. Aga küsimuses, mis on rassistlik ja mis mitte, valitseb lääne rahvuslaste ja internatsionalistide vahel põhimõttelise tähtsusega lõhe, näitavad viimasel ajal tehtud uuringud.
Ipsos MORI märtsikuine 18 riiki ja 14 000 inimest hõlmav küsitlus näitas, et inimeste suhtumine küsimusse, kas immigratsioon peaks olema suurem või väiksem, on otseselt seotud sellega, kas nad peavad enamusrahvuse soovi säilitada rahvastikus oma osakaal rassistlikuks või mitte. Rassismi defineerimine ja soovitud immigratsioonitase on omavahel seotud kõikjal maailmas, kuid eriti tugev on see seos Euroopas. Uus kultuurisõda keerleb küsimuse ümber, kas vähema sisserände soov tähendab rassismi või on grupikiindumuse õigustatud vorm.
Tavaliselt püüavad selliseid fenomene nagu Prantsuse Rahvusrinnet ja Donald Trumpi uurivad teadlased põhjendada nende populaarsust majandusliku ebavõrdsuse, kultuurimuutuste või usaldamatusega vanade võimupoliitikute vastu. Rassismiküsimus on köitnud uurijate tähelepanu vähem, kuid just see ennustab kõige paremini parempopulistide toetust.
Psühholoogid väidavad, et inimeste suhtumine tundlikesse poliitikaküsimustesse nagu sisserändesse kujuneb kahe konkureeriva tunnetusprotsessi tagajärjel. Automaatne vastus tekib meis kiiresti, kuid seejärel me kontrollime oma impulssi, et see ei läheks vastuollu sotsiaalse normiga. Ilmingut on veel vähe uuritud, kuid senised tulemused näitavad, et inimesed, kellel on tugev kalduvus oma eelarvamusi kontrollida, toetavad parempopulistlikke erakondi väiksema tõenäosusega – isegi siis, kui nad on immigratsiooni vastu. Parempoolsed parteid, millel on ajaloos olnud seos fašismiga, on vähem edukad, sest nad ei pääse paljude inimeste n-ö rassismifiltrist läbi. Inimesed ei kontrolli oma reaktsiooni rassismiküsimusele mitte ainult avalikkuse ees, vaid tsenseerivad ennast ka omaette olles.
Oma vaateid varjatakse
Mõned uuringud viitavadki sellele, et ühiskondlike normide tõttu inimesed mitte üksnes ei vaata viltu paremäärmuslaste poolt hääletamisele, vaid varjavad ka oma suhtumist sisserändesse. Sotsioloog Alexander Janus leidis, et anonüümsust võimaldanud küsitluses pooldas 60% valgeid ameeriklasi sisserände täielikku kaotamist, kuid küsitluses, kus vastajad ei jäänud anonüümseks, oli selle pooldajaid kõigest 39%. Eriti tugev oli kõrgharitud vastajate enesetsensuur.
Samamoodi avastas Leonardo Bursztyn oma kolleegidega, et juhul kui nende anonüümsus oli tagatud, oli 54% ameeriklasi valmis annetama raha sisserändevastasele organisatsioonile, mida seostati valgenahaliste enamuse säilitamisega. Ent kui teadlased neile ütlesid, et nendega võidakse edaspidi ühendust võtta, vähenes annetajate hulk 34%-le. Varsti pärast Trumpi võitu vahe kadus. See näitab, et Trumpi võit muutis sotsiaalseid norme ja sisserändevastaste vaadete väljendamist peetakse nüüd „parketikõlblikumaks”.
Islamiuurija Shadi Hamidi mullusest artiklist Washington Postis sai alguse arutelu, kas valgenahaliste rassilist enesehuvi peaks eristama valgete rassismist. Hamidi arvates ei ole valgete enesehuvi vormid, mille eesmärk on üksnes oma demograafilise positsiooni kaitsmine, alati rassistlikud. Valge natsionalism kattub osaliselt rassismiga, kuid ei ole päris seesama, arvab Hamid.
Ipsos MORI küsitlusest selgus, et suur osa inimesi nõustub Hamidiga. Kuid arvamused lahknesid haridustaseme ja sisserändesse suhtumise järgi.
Esiteks vastasid küsitletud soovitava sisserände taseme kohta viiepalliskaalal („vähendada” kuni „oluliselt suurendada”). Seejärel küsiti neilt: „[Etnilise enamuse liige], kes identifitseerib ennast osana sellest grupist ja selle ajaloost, toetab immigratsiooni vähendamist. Kultuurilistel põhjustel soovib ta, et tema rahvuse osakaal rahvastikus ei väheneks. Kas see on a) rassism, b) rassiline enesehuvi, mis ei ole rassism, c) ei tea?” Enamusgruppi nimetati küsimuses konkreetselt: Suurbritannias „valge inglane”, Ameerika Ühendriikides „valge ameeriklane”, Indias „hindu” jne.
Kõigis riikides olid enamuses need, kes ei pea etnilis-kultuurilistel põhjustel väiksema immigratsiooni soovimist rassismiks. Kuid riigiti olid erinevused päris suured: nimetatud vaate rassismiks pidajaid oli USA-s 36% ja Lõuna-Aafrikas (kus enamusgrupiks olid koosa keele kõnelejad) 13%.
Oli ka riigisiseseid erinevusi. Kanadas pidas seda rassistlikuks 37% ingliskeelseid kanadalasi, aga ainult 15% quebecklasi. Belgias oli selle rassismiks pidajaid Brüsselis 32%, aga Flandrias 19%. (Eestit küsitlus ei hõlmanud – toim.)
Mida rohkem on riigis inimesi, kes peavad etnilist enesehuvi rassismiks, seda rohkem on seal ka neid, kes on nõus praeguse või suurema sisserändega. See ei üllata eriti, kuid andmed näitavad, et asi ei ole nii lihtne. Näiteks saab rohkemat immigratsiooni pooldada rassismikategooriates mõtlemata – majanduskasvu kiirendamise eesmärgil või rahvastiku ealise struktuuri parandamiseks.
Nende hulgas, kes pooldavad praegust või suuremat immigratsiooni, on jaotus „rassism – mitterassism” palju võrdsem kui kõigi küsitletute hulgas kokku, vastavalt 51% vs. 49%. Ja nende hulgas, kes on väiksema sisserände poolt, oli ainult 12% neid, kes peavad selle soovi hõimlikku põhjendamist rassistlikuks.
Eelkõige Euroopa ja Ameerika lõhe
Eriti huvitav on see, et rassismiks pidamise ja immigratsiooni poolt olemise seos on Euroopas ja Euroopa juurtega ühiskondades palju tugevam kui mujal. Indias, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Mehhikos ja Türgis ei ole ühiskond rassismi/immigratsiooni küsimuses niivõrd lõhenenud.
Inimeste seisukohti mõjutab ka haridustase. Paljudes riikides on kõrgharidusega inimeste seas rassilise enesehuvi rassismiks pidajaid 10–25% rohkem kui põhiharidusega inimeste seas. Suurim haridusega seotud vahe oli Saksamaal – 26%.
Möödunud aasta lõpus USA-s ja Suurbritannias korraldatud Birkbecki kolledži ja Policy Exchange’i uuring, mille raames esitati sama küsimus, annab aimu ka poliitiliste eelistuste ja rassismi-immigratsioonihoiakute seosest. Selgus, et koguni 91% ülikooliharidusega valgeid Hillary Clintoni pooldajaid pidas rassilist enesehuvi rassismiks. Kõigi Clintoni pooldajate seas oli neid 73%, aga Donald Trumpi pooldajate seas ainult 11%.
Suurbritannias arvas 80% ülikooliharidusega valgeid inglasi, kes hääletasid EL-i jäämise poolt ja pooldavad immigratsiooni, et rassiline enesehuvi on rassism. EL-i jäämise pooldajate seas üldse oli neid 45% ja EL-ist lahkumise pooldajate seas ainult 6%.
Nende küsitluste tulemused näitavad, et suhtumises sellesse, mis põhjustel võib immigratsiooni piirata, valitseb läänes terav väärtuste konflikt. Parempopulistid nagu Trump ajavad natsionalistlikku joont ja pilkavad poliitilist korrektsust, vastaspool aga kihutab noori kosmopoliitseid ükskõik-kus-inimesi valimistele rassismiga võitlema.
Saksamaa statistika liiduamet (Destatis) avaldas teisipäeval raporti, mis näitab, et sisserändaja taustaga inimeste arv Saksamaal kasvas aastatel 2015-2016 8,5 protsenti ja jõudis 18,6 miljonini, vahendab The Local.
Ligi üheksaprotsendine kasv oli samuti rekord pärast sellise arvepidamise algust 2005. aastal. See tähendab, et enam kui viiendik (22,5 protsenti) Saksamaa elanikest on kas sisserändajad või on neil vähemalt üks sisserändajast vanem.
Meil on ses mõttes sisserändaja taustaga üle 30%, kellest etnilisi eestlasi tühine hulk. Statistikaamet tõlgendab "põliselanikkonnana" rahvastikku, kelle vähemalt üks vanem ja vanavanem on sündinud Eestis ning toda põlisrahvastikku oli aasta alguses 73%: https://www.stat.ee/valjaanne-2017_eest ... ikiri-1-17Destatis teatab 2016. aasta andmetele tuginedes, et 2,3 miljonil inimesel Saksamaal on Lähis-Ida taust, mida on võrreldes 2011. aastaga 51 protsenti rohkem. Aafrika juurtega inimeste arv on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 46 protsenti ja jõudnud 740 000-ni.
52 protsendil sisserändaja taustaga inimestest on Saksa kodakondsus. 42 protsenti neist on selle omandanud sünni kaudu. 33 protsenti olid ise etnilised sakslased, kes tulid Saksamaale elama. Üks neljandik olid naturaliseerunud kodanikud.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist
