Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

[Kriku]

Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine

Mina, kui ma oleks selle asutuse värske direktor ja kui mul oleks nii poliitiline toetus, mis kindlustaks, et ettenähtavas tulevikus mõni süsteemisisene aferist mulle piltlikult öeldes nuga selga ei torka, kui ka vajalik eelarve, alustaksin alljärgnevast:
1) kontroll kasvandike liikumise üle taastada: kõrgem aed jms. selleks vajalik;
2) kontroll kasvandike sidevahendite üle: telefonid ära korjata või paigaldada segaja (sama käib ülejäänud nutiplutiseadmete kohta);
3) korraldus töötajatele - iga kasvandiku poolt algatatud füüsiline kontakt töötajaga, mille käigus viimane fikseeritavalt viga saab või mis on talle hirmutav või alandav, lõppeb homsest alates kohustuslikult politseis;
4) koolitus töötajatele, mis juhtudel on nad hädakaitse seisundis ja mis nad siis tegema peaksid;
5) lähema aja eesmärgiks seada täielik komplekteeritus töötajatega;
6) lõpetada infosüsteemi saboteerimine - korrarikkumised, mitteformaalsed suhted tulevad korrektselt dokumenteerida ja peavad olema kättesaadavad;
7) kasvandikele võimaluste loomine oimetuseni jalgpalli mängida või muud sporti teha (võitluskunstid välja arvatud);
8 ) välja töötada, kuidas kõige ülalnimetatu leevendusi kasutada ergutuste-preemiatena.

100% õnnestumist ei saavuta kunagi, osa pätte jääbki pättideks ja lõpetab surmanuhtluse puudumisel elu lõpuni vangla ja vabaduse vahel ringeldes.

[nimetu]

Ei ole nii, et üks kahest, kas vangla või ainult psühholoogilised piirangud.

Ma pakun, et seda ei eelda meist siin keegi. Olgu taraga kuidas on. Pigem tekib küsimus sellest, et mis piirist alates on tegu kasvatusasutuse ja mis piirist sisuliselt vanglaga. Selles kontekstis võiks ka igasuguseid reeglite karmistamise ideid vaadelda. Mitte, et karmimad reeglid ei oleks vajalikud või isegi kasulikud, kuid teatud hetkest jõuame sinnamaani, kus asutus (vangla), millega seda noort hirmutatakse, ei oma erilist sisulist vahet selle asutusega, kus ta juba viibib. Sellisel juhul tekib sellel noorel ilmselt õigustatult küsimus, et miks peaks teda reeglite rikkumine enam kottima kui tulemus on sama. Aga võib-olla ma mõnevõrra utreerin oma mõttega.
Siiski ei maksaks unustada, et pooled neist noortest on kohtu poolt määratud sinna. See tähendab, et tegu on tehniliselt viimase õlekõrrega nende elus (mida nad ise ei pruugi täielikult taibatagi). Sealt edasi algab juba tõeline eluheidiku tee, sest noortevanglas ei kasvatata enam kedagi ümber, vähemalt mitte paremuse suunas (äärmusliku näitena vt Carl Panzram).
Samas on mõneti ülekohtune öelda, et tegu ongi kaakidega. Keegi neist ei ole sündinud pätiks, vaid on kasvanud vastavates oludes selliseks. Põhimõtteliselt peakski selline kasvatusasutus võimaldama keskkonnavahetust, vähemalt nii paljugi, et nad samades oludes paadunumaks ei muutuks. Korraliku tasakaalu saavutamine pole aga sugugi nii lihtne kui kõrvaltvaatajale võib tunduda.

Kui keegi on koerte (eriti just suurte) treenimisega kokku puutunud, siis peaksite hästi kursis olema kui palju jõudu kasutatakse nende ohjeldamiseks. Mõnele pehmost kõrvaltvaatajale võib see vaatepilt tunduda šokeeriv, kuid tõele au andes ei laskuta kunagi lihtsale vägivaldsusele. Jõu kasutamine on selgelt mõõdetud ja kindlate piiridega. Eesmärk pole koeri karistada, vaid mõjutada, et neid järjest harjutada reeglitega. Lihtsalt karistamisest nad ei saa aru ja võivad isegi muutuda kurjaks. Ma usun, et sama kehtib inimeste puhul. Jõu kasutamine (mistahes kujul) peab olema mõõdukas ja äärmiselt selgelt piiritletud.

[Kriku]

Pigem tekib küsimus sellest, et mis piirist alates on tegu kasvatusasutuse ja mis piirist sisuliselt vanglaga.

Jah, see küsimus on muidugi õige. Minu põhiväide ongi, et kasvandike suhtlemine ühiskonnaga peab olema kasvatusasutuse kontrolli all, mitte et seda tuleks täielikult katkestada.

Linna peal võib käia küll, aga linnaloaga ja kui toimub pahandus, siis seda mingiks perioodiks enam ei saa. Sidevahendeid võib kasutada, aga kindlal ajal, ulatuses ja olenevalt kasvandiku käitumisest. Ja muudkui nii edasi.

[Troll]

3) korraldus töötajatele - iga kasvandiku poolt algatatud füüsiline kontakt töötajaga, mille käigus viimane fikseeritavalt viga saab või mis on talle hirmutav või alandav, lõppeb homsest alates kohustuslikult politseis;

Ja mida politsei seepeale teha saab? Tuleb kohale, fikseerib sündmuse, koostab protokolli, laotab käsi ja läheb minema. Või võtab päti korraks jaoskonda kaasa, kus räägitakse tollega paar tunnikest ilusat ümarat juttu ja tuuakse jälle tagasi. Kõik. Kuni järgmise korrani. Asutusel PEAVAD olema mingid mõjuvad karistusmeetmed, mida too kontingent kardaks, praegu ei ole neist midagi järel. Isegi kartseri kuulutas üks eelmisi õigusvolinikke ebaseaduslikuks. Kehaline karistamine on praeguses pehmo- ja üliliberaalses ühiskonnas muidugi täielik tabuteema. Asemele pakutaks ainult rääkimist, rääkimist, rääkimist..., mille peale suurem jagu pätihakatisi ainult vilistab.

[Kriku]

Esiteks, kriminaalvastutuse iga algab 14. eluaastast. Teiseks, selliste juhtumite fikseerimisel võib olla väärtus hiljem, kui kunagi tulevikus arutatakse sama tegelase uusi vägitegusid. Kolmandaks, vigastuste fikseerimine on elementaarne meede töötaja huvide kaitsmiseks. Neljandaks, politseis kinnitatud juhtumite arv võib olla argumendiks võimalike tulevaste muudatuste kaalumisel.

Eemaldasin siit ühe füüsilist karistamist käsitleva üldise postituse. Sel teemal vaieldi omal ajal nõrkemiseni NSVL nostalgia teemas ja pole mõtet uuele ringile minna.

[Z03]

Kes üldse tuli geniaalsele ideele probleemsed tüdrukud ja poisid ühte kooli kokku panna? Ei pea just Einstein olema, et taibata, mis sellest tuleb. Aga see selleks.

Kaagvere kooli õpilased ei tule reeglina tervetest ja funktsionaalsetest peredest. Nende noored silmad on näinud juba selliseid asju, mida normaalsetes oludes kasvanutel on raske ettegi kujutada. Füüsiline, verbaalne, seksuaalne väärkohtlemine. Asotsiaalsus, joomarlus, vaesus jms. Hakata neile veel mingit eriti karmi korda, kartserit ja füüsilisi karistusi kohaldama teeks nad veel rohkem katki. See oleks mehelik probleemide lahendamise viis, mida ma ei pea laste, eriti tüdruklaste kasvatamise puhul üldse mõistlikuks. Hirmu ja vägivalla abil valitseda on lihtne. Liigagi lihtne. Tuleks küsida endalt, mis on eesmärk. Kas hirmu ja jõuga suruda alla neid, kes on pidanud nagunii kogu elu hirmus ja vägivallas elama? Anda neile veel üks õppetund, kui julm on neid ümbritsev keskkond? Või pigem püüda õpetada, et maailmas on midagi paremat ootamas. Turvalisus, toetus, mõistmine, abi, kaastunne. Tegemist on ju lastega.

Ma arvan, et Kaagvere kool sellisena ei õigusta ennast ja pole vajalik. Kurjategijate koht on vanglas, psüühiliste häiretega laste koht raviasutuses, vanemliku hoolitsuseta ja käitumishäiretega laste koht SOS-küla tüüpi lastekodudes või kasuperedes. Aga panna kõik erinevate probleemidega alaealised kuhugi koplisse kokku ja paar nõrka ning hirmunud täiskasvanut neil silma peal hoidma - tulemus on nagu see praegu on. Põhjuseks nagu alati meie vaesevõitu riigis - raha.

Hakkasin mõtlema, et kui tahetakse pidada noortekolooniat, siis ehk tuleks õppida klassikutelt. Lugesin Makarenko teoseid "Lipud tornidel" ja "Pedagoogiline poeem" juba põhikoolis ja huvitavad raamatud olid. Veel oli järg "Tee ellu", mille kirjutas üks Makarenko õpilastest. Ehk leiab veel üles kusagilt arhiivist või Raamatukoist.

[Kapten Trumm]

Eestimaa on väike - minu tutvusringkonnas on kogemata üks kauaaegne erikooli endine (vist vanem-) kasvataja, töötas ühes tänaseks suletud erikoolis. On ja jutuks olnud.
Ütles, et probleem on selles, et kasvataja/õpetaja võim on "alla lastud" igasugu piiravate regulatsioonide, inimõiguse tädide ja muude taoliste poolt.
Kui 1989 oli kasvatajal (rääkimata direktorist) ikka pättide silmis raudne autoriteet (suhteliselt vähepiiratud võim), siis 2000. aastaks polnud sellest järgi midagi.
Seevastu käis riburada igasugu õiguskantsleri, homovoliniku ja igasugu EL rahadest elavate tädide delegatsioone, kes kaastundlikult kuulasid algajate kurjategijate "puhtsüdamlikku" juttu.

Mina, kui ma oleks selle asutuse värske direktor ja kui mul oleks nii poliitiline toetus, mis kindlustaks, et ettenähtavas tulevikus mõni süsteemisisene aferist mulle piltlikult öeldes nuga selga ei torka, kui ka vajalik eelarve, alustaksin alljärgnevast:
1) kontroll kasvandike liikumise üle taastada: kõrgem aed jms. selleks vajalik;
2) kontroll kasvandike sidevahendite üle: telefonid ära korjata või paigaldada segaja (sama käib ülejäänud nutiplutiseadmete kohta);
3) korraldus töötajatele - iga kasvandiku poolt algatatud füüsiline kontakt töötajaga, mille käigus viimane fikseeritavalt viga saab või mis on talle hirmutav või alandav, lõppeb homsest alates kohustuslikult politseis;
4) koolitus töötajatele, mis juhtudel on nad hädakaitse seisundis ja mis nad siis tegema peaksid;
5) lähema aja eesmärgiks seada täielik komplekteeritus töötajatega;
6) lõpetada infosüsteemi saboteerimine - korrarikkumised, mitteformaalsed suhted tulevad korrektselt dokumenteerida ja peavad olema kättesaadavad;
7) kasvandikele võimaluste loomine oimetuseni jalgpalli mängida või muud sporti teha (võitluskunstid välja arvatud);
8 ) välja töötada, kuidas kõige ülalnimetatu leevendusi kasutada ergutuste-preemiatena.

Näide sellisest asjast natuke teisest asutusest. Ja kaitseks natuke direktori institutsiooni (mis minuarust asjata soppa on saanud).
Märkisin ka teatud sinu mõtted boldis, et neid allpool kommenteerida.
Mäletad, Murru vanglas oli üks teatav asedirektor, kes korraldas vangidele jalgrattamatku. Ja mis temast tänaseks on saanud...?
Sellle peale saatis ministeerium x arvu uurimiskomisjoni, kes ütles, et "asi pole põhjendatud" ja algatas sopakampaania meedias (ka siin räägitud).
Sellest, et taolises NSVL aegses tsoonis polegi võimalik (ilma mässuga riskimata) administratsioonil end jõuga kehtestada, ükski eduraport mõistagi ei rääkinud.
Direktor võitles läbi kohtuveskite end lõpuks õigeks (tegu oli keskmisest teravama pliiatsiga ikkagi), kuid kes hüvitab sulle rikutud nime/närvid/tervise/karjääri?
Sellest muidugi ju meedias ministeerium ei rääkinud, et vangla oli arhitektuurselt ühiselamute kvartal, kus personali alamehitatuse tõttu istus püsivalt igas "ühikas" kohapeal üksainus valvur 250 retsi kohta. Loomulikult sellises "lahenduses" toimubki "klientide" vahel iseregulatsioon (loe kel jõud sel õigus) ja vahejuhtumid jõuavad personalini alles siis, kui midagi tõsisemat on. Näiteks keegi tapetakse või vigaseks pekstakse. Muidu kukutakse kogemata pesuruumis ikka. Ning administratsioonil ongi sellist kooslust võimalik kontrollida läbi teatud autoriteetsemale seltskonnale hüvede võimaldamise. Samade probleemidega viseldakse ka nendes nn erikoolides. Et pole aeda või pole kasvatajaid - ega direktor raha ise munemas käi.
Ministeerium aga raha ei leia ja kui pärast rahapuudusel tekib mingi probleem, on süüdi mitte ministeerium (kes sellele kaasa aitas kaudselt), vaid direktor.
Facebooki ja e-riigi ajastul lisandub alaealistel muidugi veel võrrandisse kaebekirju üllitavad vanemad/kasvandikud/"head sõbrad", kellel on praktiliselt piiramatu voli igale poole kirjutada, ise millesti eest vastutamata. Ka siis, kui kaebus osutub jamaks, ei vastuta kaebaja meil millegi eest - ka mitte materiaalselt kaebuse tekitatud lisatöö maksumuse eest.

[Kapten Trumm]

Ma arvan, et Kaagvere kool sellisena ei õigusta ennast ja pole vajalik. Kurjategijate koht on vanglas, psüühiliste häiretega laste koht raviasutuses, vanemliku hoolitsuseta ja käitumishäiretega laste koht SOS-küla tüüpi lastekodudes või kasuperedes. Aga panna kõik erinevate probleemidega alaealised kuhugi koplisse kokku ja paar nõrka ning hirmunud täiskasvanut neil silma peal hoidma - tulemus on nagu see praegu on. Põhjuseks nagu alati meie vaesevõitu riigis - raha.

Õigustab ikka.
Nii nagu heidutab inimest vargile mineku eest vanglasse sattumine, heidutab probleemseid õpilasi tänasest vabadusest ilma jäämine.
Täna on seegi heidutus väga kokku kuivanud - sest erikooli (erinevalt vene ajast) naljalt kedagi ei saadeta.
Kahjuks lapsest inimest päris ilma piitsata ei kasvata.

Kes üldse tuli geniaalsele ideele probleemsed tüdrukud ja poisid ühte kooli kokku panna? Ei pea just Einstein olema, et taibata, mis sellest tuleb. Aga see selleks.

Haridusministeeriumi bürokraadid suured optimeerimise tuhinas (võrdle erikoolide arvu nt 1991 tänasega). Probleem pole mitte kulude kärpimine, vaid kulude kärpimine kui eesmärk omaette.

[Z03]

Ei tea. Ega ise ei tahaks ka Kaagveres töötada.

Kaagveres on probleemid olnud nii kaua, kui ma mäletan. Alates 90. aastatest juba. Samas Tapa Erikoolis tunduvad asjad suht korras olevat. Vähemalt ei ole kosta olnud sellist kisa nagu Kaagvere suunalt.

Mina ei ole oma elus näinud ühtegi juhust, kus "piits" mingit kasu oleks toonud. Küll olen näinud piisavalt, kuidas vägivald inimeste elusid hävitab. Ei ole vati sees kasvanud, võiksin vägivallast palju rääkida. Seetõttu ei hakka ma iial uskuma, et kellegi, eriti laste, "karmist kohtlemisest" miskit kasu võiks tõusta. Vastupidi.

[Kriku]

Ma arvan, et Kaagvere kool sellisena ei õigusta ennast ja pole vajalik. Kurjategijate koht on vanglas, psüühiliste häiretega laste koht raviasutuses, vanemliku hoolitsuseta ja käitumishäiretega laste koht SOS-küla tüüpi lastekodudes või kasuperedes.

On ikka vaja mingit vahepealset asutust neile, kes pole veel kurjategijad, aga mõnevõrra hälbiva käitumisega. See, kui on kaks valikut, tavakool või siis noortevangla, pole kindlasti õige. Alati ei õnnestu ka psühhiaatrilist probleemi tuvastada ning üleüldse on see libe tee. Mõnevõrra liialdades võib Läänes märgata tendentsi vahetada lastekasvatamisel vits tableti vastu.

Aga panna kõik erinevate probleemidega alaealised kuhugi koplisse kokku ja paar nõrka ning hirmunud täiskasvanut neil silma peal hoidma - tulemus on nagu see praegu on. Põhjuseks nagu alati meie vaesevõitu riigis - raha.

Praegu ei ole põhjuseks mitte raha, vaid poliitilise tahte puudus see asi korda ajada. Selleks ei kuluks erinevalt mõnest muust probleemist mingeid ulmelisi summasid. Praegu ajakirjanduses ilmunud töötajate jutu põhjal otsustades tundub alakomplekteeritus töötajatega olevat suurel määral ikkagi asutuse juhi probleem, mitte rahapuudusest tulenev. Aga nagu öeldud, üsna kindlasti on siin kombinatsioon saamatust juhist ning süsteemi puudulikust toetusest talle.

Hakkasin mõtlema, et kui tahetakse pidada noortekolooniat, siis ehk tuleks õppida klassikutelt. Lugesin Makarenko teoseid "Lipud tornidel" ja "Pedagoogiline poeem" juba põhikoolis ja huvitavad raamatud olid. Veel oli järg "Tee ellu", mille kirjutas üks Makarenko õpilastest. Ehk leiab veel üles kusagilt arhiivist või Raamatukoist.

Nii palju kui mina "Pedagoogilisest poeemist" mäletan, saavutas Makarenko kollektiivse vastutuse abil kambavaimu küll, aga ühtlasi sattus mingil määral röövlijõugu pealikuks. Kui poisid käisid ümberkaudsetelt talunikelt koloonia toidulauale lisa niiöelda hankimas, siis see probleem teda ajastule iseloomulikult eriti ei morjendanud.

Üldiselt tänapäeva seadustega tagatud lähenemine on selline, et kollektiivset vastutust ega ka karistamist ei tohi põhimõtteliselt olla (ka Kaitseväes mitte, rääkimata lasteasutustest) ning kui keegi midagi ära lõhub, tuleb kutsuda spetsialist (torumees, elektrik, pahteldaja jne), kes selle jälle professionaalselt, atesteeritult, litsentseeritult ja sertifitseeritult ära parandab. Selle üle võib vaielda, kas nii on hea ja õige (soovitavalt kuskil mujal teemas või foorumis), aga kindlasti annab kasvatuslikke tulemusi saavutada ka nii.

Seetõttu ei hakka ma iial uskuma, et kellegi, eriti laste, "karmist kohtlemisest" miskit kasu võiks tõusta. Vastupidi.

Ma ei propageeri karmi kohtlemist, vaid seda, et kasvatusasutusel oleks selle seinte vahel toimuva üle võimalikult ulatuslik kontroll ja võimalus seda kontrolli kasvandike mõjutamiseks kasutada.

See seltskond vajab kõige rohkem piire ja kindlat režiimi. Seda saab tagada igasugu meetmetega, millest karistused moodustavad vaid väikese osa. Jah, muidugi oleks lihtsam, kui äärmuslikel juhtudel oleks võimalik ka metsast viisaka käitumise otsimise retk, karts või ihunuhtlus nagu kunagi Eesti Wabariigis, aga saab ka ilma nendeta. Ilma kindlate ning süsteemselt ja järjekindlalt rakendatavate piiride ja reegliteta aga ei saa.

[Z03]

Ega mõistlik piiride kehtestamine ei olegi vägivald. Lihtsalt mõned kasvatusmeetodid, mida siin teemas on soovitatud, on vägivaldsed.

[Kriku]

Jah.

Selline lisamärkus veel, et ajastule iseloomulikult (krt, mulle hakkab see väljend meeldima ) on tänapäeval mitte ainult vanglatel, vaid ka Kaagvere taolisel asutusel vaja mh. külma närviga juristi kas siis koosseisulise töötaja või konsultandina. Seda nii kasvandike kaebuste kui ka inimõiguste-trollidega (mitte segi ajada tegelike inimõiguste kaitsjatega!) toimetulekuks. Need tädid, kes tänapäeval üldhariduslikes ja ka erikoolides töötavad (ja uusi omasuguseid välja õpetavad), on tihti igalt poolt peale pressivast kärast sel teemal nii ära hirmutatud, et kaotavad selge mõtlemise võime.

Üks väga intelligentne ja muidu terve mõistusega pedagoog üritas mulle umbes aasta tagasi selgeks teha, et õpetaja ei tohi last mingil juhul näpuotsagagi puutuda, ükskõik mis ka ei toimuks. Kui ma püüdsin talle selgitada, et õpetaja õigus sekkuda ei saa olla väiksem suvalise tänaval kõndiva inimese omast, kes näeb, kuidas üks laps teist peksab, põrkas see nagu vastu seina: neile olevat magistrikursusel nii räägitud. Lõpuks, kui PM avaldas haridusministeeriumist pärit nupu, mis expressis verbis minu sõnu kinnitas, jäi uskuma.

[Fucs]

No kahe äärmuse vahele (ühes otsas vägivald ja teises otsas "kallista last" vms) jääb rida muid variante.
Kas näiteks sõjaväes (kaitseväes) saab meestele kord ja distsipliin selgeks tänu vägivallale või kallistamisele?

Venes on nt. Suvorovi koolid, kuhu võetakse peale 8-ndat (9-ndat) klassi ja antakse keskharidus sõjaväestatud koolis.
Lisaks erinternaatkoolid sõjaväelise korraga. Põhimõtteliselt kasvatatakse noori range korra ja distsipliini tingimustes.
Kusjuures neist ei pea saama pärast keskhariduse omandamist sõjaväelased.

Suvorovi kooliga on nüüd venes muidugi see teema, et kuna sinna on nii suur konkurss, siis valitakse ainult parimaid (probleemsed ja kodutud lapsed sinna enam ei pääse), aga mõte, mis ma öelda tahtsin jääb samaks. Probleemsetele lastele on vaja range korra ja distsipliiniga õppeasutusi. Ja nendest on tolku ainult siis, kui seal ka tegelikult seda korda ja distsipliini hoitakse. Ainult nimest "ERI" ei piisa.

[Z03]

Ei ole ise pedagoog ja ei pea neid probleeme lahendama, seega täitsa pingevabalt või neil teemadel kaasa rääkida. Ikkagi usun, et headus päästab maailma ja lõvi ning hirv võivad kõrvuti aasal pikutada nagu "Vahitorni" illustratsioonil.

[Kapten Trumm]

Kas näiteks sõjaväes (kaitseväes) saab meestele kord ja distsipliin selgeks tänu vägivallale või kallistamisele?

Taolise süsteemi (distsipliini) alus on: (valele) teole järgneb alati tagajärg. Siin pole banaalselt palju vahet, kas erikool või kasarmu.
Tänane "tavaline" koolisüsteem oma ära hirmutatud magister-õpetajatädidega lihtsalt ei suuda pisut pujäänimale või muidu reaalsusega nõrka seost omavale hilistiinekale selgeks teha, misasi see "tagajärg" on. Lihtsalt koolil pole eriti palju reaalseid hoobasid (kui tegu pole just mingi ränga konkursiga eliitkooliga, kust välja lendamise risk paneb liigutama) ja eks teiselt poolt magistertibidele tehakse ülikoolis ja hiljem haridusasutuste eestvõttel ka piisavalt ajupesu.

Aga siin teemas võib vastuste järgi lausa aimata, kui vana üks või teine kirjutaja on.