Liinibussid, käidi alati läbi ning kontrolliti kõikide reisijate dokumente. Igasuguste ekskursiooni jne -busside puhul oli mäletamist mööda selline kord, kus bussist pidid reisijad väljuma ning läbima kontrolli jalgsi.
Aga oli ka erandeid.
Enda üks kogemus oli järgmine: Oli suvi aasta 1978. jaanipäeva eelne aeg. Õnnestus suveks mandrile autoteenindusse(õpilaseks, vanust oli siis 17 aastat) tööle saada, aga kindel soov oli jaaniks koju minna. Kuna bussiliiklus tol ajal oli suht hõre, siis pidin kiirustama, et otse töölt Virtsu sõitva bussi peale jõuda. Seoses kiirustamisega avastasin Virtsu jõudes, et olin passi maha unustanud. Siis hakkasid need jamad pihta. Kõigepealt keelduti mulle Virtsu kassast praamipiletit müümast, sest mul polnud passi. Seletasin küll oma päritolu ja elukoha kohta, kuid see ei mõjunud kuidagi. Õnneks olukord lahenes nii, et üks arusaaja mees, ka saarlane, andis väljas olles enda pileti mulle. Köik kena, jalutasin praamile nagu öige mees, ning väinaületus vöis mo poolest alata.
Kuivastusse jõudes ning praamilt maha minnes tuli praami kapten, nii too härra end tutvustas, mulle järgi ning arvas, et mul oleks targem Virtsu tagasi söita ja pealegi ma olevat niikuinii ilma piletita sõitnud. Esitasin talle siis oma kasutatud pileti ning avaldasin kindlat soovi ikka kuidagi legaalselt koju jõuda. Kaptenihärra oli jälle arusaaja inimene ning peale lühikest vestlust, kus ta mainis ka piirivalvet, aga ilmselt möistes, et olen ikka kohalik ning tahan jaaniks kohale jõuda, soovis edu koju jõudmiseks.
Pograde juurde polnud mul mõtet minnagi, sest ega nad mind niikuinii läbi ei lase. Nad võisid isegi norm inimesed olla, kuid pidid siiski teenima ning kaitsma oma suure kodumaa piire igasuguste vaenlaste eest. Pealegi pidi nendega vene keeles suhtlema, mis paraku polnud minu köikse tugevam külg tol ajal.
Seadsin siis sammud kail olevasse putkasse, kus peale tervitamist ning enda olukorraga tutvustamist ja soovi avaldamist telefoni kasutada, lubasid austatud stividorihärrad mul seda teha.
Helistasin koju, õnneks oli ema kodus ning vastas. Rääkisin siis talle enda olukorrast, et mul pole dokumente jne., sellepeale võttis ta nõuks Kuivastusse liinibussiga sõita. Õnneks ta polnud väga kaugel, Orissaare kant.
Kui ema Kuivastusse jõudis, läks joonelt pograde juurde ning ilmselt selgitas neile tekkinud olukorda. Ma täpselt ei mäleta enam mis ta seal rääkis, kuid lõpuks hakkas asi liikuma.
Ise olin köikseaeg sadama territooriumil ootamas. Lõpuks kutsuti mind ka sinna pograde putkasse. Küsiti nime, sünnipäeva aega ning elukoha aadressi ja kas mul äkki kodus mingit pildiga muud dokumenti pole. Tuli meelde, et komsomolipilet
peaks kuskil olema, öeldi, et selle kaasa võtaksin, kui mandrile tagasi lähen ning uskuatu küll, kuid lubati koju minna. Minu mäletamist mööda, kas lapsed olid vist tol ajal vanemate passis kirja pandud?Vat selline kena lugu siis oli, minu jaoks.
Tänud!