Rahutused Pronkssõduri pärast.

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Moskvas Eesti saatkonna ümber toimunu viidab, et
1. organisaatorid ei suutnud üritust hallata (sama käib ka poerüüstamiste kohta) ja agressiivne noorteseltskond muutus kontrollimatuks või
2. üritus oli mõeldud vene sisetarbeks (väikse vastiku natsiriigi kuvandi heaks) - siis polnudki vaja neid väga kontrollida ("suur vene hing las mässab ülekohtu vastu").

Moskva üritusega lasti Venemaa end totaalselt täis just diplomaatilisel rindel, kukkudes kuskile primitiivsete Araabiamaade tasemele, kus "suure saatana" USA saatkondi alatasa kotitakse ning USA lippe põletatakse. Ühesõnaga, kui Kreml soovinuks rääkida venelaste ahistamisest, siis see Nashi mäsu seal Moskvas Eesti saatkonna juures oli liiast (ja tulnuks tuimalt nuia abil laiali ajada).

Vaadake neid saatkonnas sees filmitud kaadreid, kus eesotsas paistab kaadris täiesti transsi sattunud pikajuukseline "vabastaja", tatt ripakil. Sellisele kuluks saatkonna turvameeste poolt üks korralik keretäis ära.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
ambur123
Liige
Postitusi: 1584
Liitunud: 27 Apr, 2009 9:37
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas ambur123 »

Nõukogude eruadmiral: „Pronkssõduri äraviimine oli õige“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78229866

Suletud artikkel - saab keegi palun lisada?
Kasutaja avatar
isakene
Liige
Postitusi: 1056
Liitunud: 29 Jaan, 2009 1:04
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas isakene »

Nõukogude eruadmiral: „Pronkssõduri äraviimine oli õige“

Aga arutama oleks pidanud, kuidas viia, ütleb Ivan Ivanovitš Merkulov (86), ainuke Eestisse jäänud N Liidu sõjalaevastiku eruadmiral. Ja mälestada tuleb kõiki langenuid, ükskõik, kelle poolt keegi sõdis, arvab ta.
Ivan Ivanovitš ajab oma sinise Honda-loksu garaažist välja (Prantsuse lütseumi kandis). Laadib koos abikaasa Galina Vassiljevnaga tomatitaimed auto peale ja sõidab suvilasse (Keila-Joa lähistel).

Tomatitaimed istutatakse kribinal-krabinal maha ja juba laotab Galina Vassiljevna lauale valge lina, transpordib köögist head ja paremat ning Ivan Ivanovitš valab mulinal veini välja.

Ivan Ivanovitš: „...aga seda pean ma teile ütlema, et Tšehhov päris minu kirjanik ei ole. See tema kerge nostalgia, see kerge kurbus... No tal oli tuberkuloos ka, nooremast peast oli ta elurõõmsam. Aga mina olen lihtne inimene talupoegade perest, rohkem selline Tolstoi mees. Tolstoi, Turgenev, Kuprin... Vot eriti Kuprin! See on mulle eriti lähedane...“

Galina voorib köögi vahet.

Ivan Ivanovitš: „Ja mitte ainult kirjanikud. Kui hästi on kirjutanud oma elust kunstnikud ja heliloojad. Repin, Vereštšagin, Serov, Šaljapin...“

„Miks te kirjandust ei läinud õppima?“

„Kirjandus poleks ära toitnud.“

Jääb viivuks mõttesse.

„Jolki-palki, rebjata! Mu isa oli sõjas surma saanud, vend raskelt haavatud. Süüa midagi ei olnud, selga panna midagi ei olnud. Ma ei teadnud, kuidas talv üle elada! Ema õmbles mulle tekist mantli. Ühe polkovniku pojalt sain suusasaapad, nendega käisin sügisest kevadeni. Gorki kirjutab ka, et lapsepõlve (detstvo) tal ei olnud, oli vaesus (bedstvo).“

1948. aastal astus Ivan Ivanovitš sõjalaevastiku ­sidekooli Leningradi lähedal Petrodvoretsis. Pärast lõpetas sõjaväeakadeemia ja teenis side- ja raadioelektroonikuna nii laevadel kui ka kuival maal. 1982. aastal sai kontradmirali auastme.

Galina Vassiljevna kühveldab külalistele ette võileibu ja pirukaid.

„Kas te morssi joote? Kirsimahlast. Viimane purk, mis järel oli.“

Ivan Ivanovits: „Kuuekümnendatest oleme Eestis.“

Galina Vassiljevna: „Vaheaegadega.“

Ivan Ivanovitš: „Vägesid ma ei kamandanud, mingeid hädasid ei põhjustanud. Olin nii-öelda tehniline intelligents. Ma võin teile öelda, et Eesti on mulle samasugune kodumaa nagu Venemaa. Ma olen alati imestanud, kui tugev peab olema üks väike rahvas, kes sellisel kivisel maal ellu suudab jääda. Ma austan eesti rahva võitlust oma iseseisvuse ja oma kultuuri eest. Ma saan aru, missuguseid üleelamisi ja kannatusi tõi kaasa see, kui Eestisse tulid vene väed...“

Galina Vassiljevna (õige pisut häält paisutades): „Maltšik!“

Ivan Ivanovitš: „Što?!“

Galina Vassiljevna: „Söö!“

Ivan Ivanovitš võtab kahvli ja lõikab tomatit.

Eruadmiral Ivan Ivanovitš on kuulmisaparaadi linna unustanud ja palju talle vahele öelda pole võimalik.

Ivan Ivanovitš: „Ega ma Eestis niisama reisinud ei ole. Kogu aeg üks töö – Juminda, Pakri, Vaindloo, Tahkuna, Kõpu, Naissaar, Osmussaar!“

Meenub merearheoloog Vello Mässi jutt, kuidas ta allveelaeva Kalev otsis ja Soome lahest mingi imeliku asja avastas. Ja kuidas admiral Merkulov talle seletas, mis asi see on.

Et Jumindalt lastud köie otsas taevasse heeliumi täis aerostaat. Neid aerostaate oli tuhandete kilomeetrite pikkuselt üksteise kõrval – et Põhja-Jäämerel asuvad laevad emamaaga ühendust saaks.

Aga 1980. aasta lõpul pääses Juminda aerostaat lahti ja lendas vuhinal Soome poole. Et sõjasaladused vaenlase kätte ei satuks, lasksid vene hävitajad aerostaadi alla.

Säh sulle allveelaev Kalev!

Admiralimundreid on Ivan Ivanovitšil kolm – pidulik must, pidulik valge ja igapäevane. Mundri paneb ta selga kaks korda aastas. Nõukogude sõjalaevastiku sünnipäeval (23. veebruaril) ja 9. mail.

Ivan Ivanovitš: „Ma olen siiamaani veendunud, et pronkssõduri äraviimine oli õige. Nii pidigi olema.“

Ivan Ivanovitš paneb kahvli ilusti taldriku kõrvale ja äkki on toas väga vaikne.

„Aga kuidas seda tehti...“

Ta loeb ühe luuletuse. See on ta enda tehtud luuletus.

Ütleb, et on seda teistelegi eesti sõpradele lugenud, aga enne hoiatanud: „Te teate mind ju küll, aga see luuletus toob võib-olla esile mõne teise tahu.“

Ivan Ivanovitš oleks tahtnud, et tema ja teiste veteranidega oleks arutatud, kuidas see sõdur teise kohta viia.

„Ja mis on tulemus? Enne käisid pronkssõduri juures vanad tudikesed, aga nüüd käivad seal tuhanded. Sellest on saanud sümbol! Ja teate, mida teevad veteranide lapsed? Nad lähevad Eestist ära. Venemaale nad ei lähe, nad lähevad Läände! Aga see selleks! Eestile olen ma poliitiliselt lojaalne enne ja pärast seda ja saan eestlastega hästi läbi. See on õige.“

Naabrinaine teisel pool suvilaaeda lausa rõkkab rõõmust, kui ma Ivan Ivanovitši ja Galina kohta küsin.

„Oh issand, nad kantseldavad mul siin koera, kui mind ei ole. Ja toovad mulle kabatšokki, kuigi ma seda eriti ei söö. Ja ma räägin töö juures kõigile, et kellelgi pole nii häid naabreid kui meil!“

Ivan Ivanovitš: „Kui Eesti stal buržuaznõm ja Vene sõjavägi oli läinud, olid sõjaväebaasid täis militaarset saasta. Ja mul tuli mõte, et see tuleb ära koristada. Koos kadunud Heino Luigega tegime firma OÜ Ecoman ja puhastasime koos rootslastega mitu aastat väikesaari.

Kahjuks ei oska ma eesti keelt... Mul on küll eestlaste hulgas palju häid sõpru, aga keelt ma ei oska. Polnud võimalustki õppida. Alailma sõitsin mööda Venemaad. Vladivostok, Sevastoopol...“

Galina Vassiljevna: „Ma püüdsin ka õppida. Saksa ja prantsuse keel tulid lihtsalt, aga eesti keel...

Kuidas sul see sõjaveterani luuletus oli?“

Ivan Ivanovitš köhib hääle puhtaks:

Jõud aina kaob, on liikuda pelg,

tudiseb põlv ja valutab selg.

Nägu krimpsus, näed välja kui gnoom.

Vaevab gastriit, podagra, adenoom...

Pakane pesa on teinud su luus.

Skleroos õige sõna on võtnud sul suust.

Raske on kanda see viimane vaatus.

Nukker on veteranide saatus.*

Ivan Ivanovitš: „Aga aidake nüüd mulle ütelda, kes see on – eesti mees, kirjutas naljakaid jutustusi?“

Oskar Luts?

Ivan Ivanovitš: „Saarlane, kirjutas kalameestest...“

Juhan Smuul?

Ivan Ivanovitš: „Just! Juhan Smuul! Kui andekas võib olla üks inimene! Selline põhjamaine vaoshoitud huumor. Midagi soomeugrilikku mu meelest. Täiesti äratuntav, tagasihoidlik ja põhjamaine. Ma olen täiesti vaimustuses!“

Galina: „Kellelegi veel kohvi? Vesi läheb ruttu!“

Ivan Ivanovitši ja Galina Vassiljevna kahest tütrest üks elab Tallinnas, teine Peterburis, Peterburis elaval tütrel on soomerootslasest mees (ajakirjanik, töötab Soome ajalehele) ja lastel Soome ja Vene kodakondsus.

Tallinnas elav tütar on kolmekordne vanaema. Lapselapselapsed käivad eesti lasteaias, õpivad eesti keelt ja laulavad eesti laule.

Galina Vassiljevna: „Lapselapselapsed saavad eesti keele kindlasti korralikult selgeks.“

INNUKAS MUINSUSKAITSJA

Heraldik Priit Herodes tegi Ivan ­Merkulovile vapi. Keskne kujund on kotkas, Püha Johannese sümbol, kontradmirali paguni fragment ning mereväe värvid must ja kuldne.

Eesti Muisuskaitse Selts autasustas 2014. ­aastal Ivan Ivanovitš Merkulovit medaliga sõjaajaloo uurimise eest. Juminda miinilahingus 1941. aastal hukkunud ligi 20 000 inimese mälestuse jäädvustamisega ja 1893. aastal hukkunud soomuslaev Russalka ajaloo uurimisega on eruadmiral pühendunult tegelenud.
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Kriku »

EPL "Pronksiöö" 10 aasta eriväljaanne: http://longread.delfi.ee/epl/pronksioo-10?id=77969632

Mina lugesin paberilt, täitsa kobe.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Roamless »

Lugesin ka pabervarianti. Parim osa oli tagakaanel EKRE reklaam, peab ütlema, et sellega nad tabasid otse kümnesse st sõnumid reklaamis olid ka teemakohased :D , kuigi pikemas perspektiivis tekitasid lisaküsimusi sõnavabaduse ja isikuvabaduse piiramise kohta.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Kriku »

Tuuli Jõesaar on kirjutanud artikli Ganini tapmisest.
Priit (täisnimed toimetusele teada, kuid kuna Ganini tapjat ei tuvastatud, ei avalda me kahtlusaluste nimesid – T. J.) rääkis politseile, et kuulis selja tagant klirinat, pöördus ja nägi, et kaks meest jooksevad tema suunas. „Kuna segadus oli suur ja ma ei saanud aru, mis toimub, siis jooksin neile vastu, sain kätte punase jopega poisi. Lõin teda rusikaga kaks korda näo piirkonda. Rohkem ei puutunud,” väitis ta ülekuulamistel politseile. Priit töötas mööblidisainerina ja tal polnud varem politseiga pistmist olnud.
Dmitri Ganini punane sulevest varjas juuresolnute eest noahoopi ja nii ei saanud keegi aru, et asi on kriitiline. Ringiga on näidatud noatorke koht. Foto: Kriminaalmenetluse materjalid

Priidu rusika poolt peatatud Ganini sai kätte ka ehituskooli õpilane Eero. „Jooksin järgi, haarasin vasaku käega paremast õlast ja tõmbasin tagasi, samal ajal andsin löökideseeria paremale poole ribidesse: lükkasin ta tänavale pikali, olin kummargil tema kohal ja lõin talle paar korda jalaga tagumikku ja selga, paar tugevat lööki ka parema käe rusikaga näkku,” rääkis Eero ülekuulamisel. Noaga löömist ta eitas. Rohkem pole Eero politseisse sattunud, ta on aktiivne kaitseliitlane ja teeb sporti.

Woodstocki ukse juures olnud Sven kuulis hüüet „Võtke nad kinni!” ja sööstis pikemalt mõtlemata kahele jooksjale järele. Dmitri võeti enne maha ja Sven sai kätte joostes koperdanud Olegi. Sven tiris Olegi pikali ja peksis teda jalaga ribidesse. Oleg sai peapõrutuse ja kaotas teadvuse, kuid ükski tema vigastus polnud eluohtlik. Sveni sõnutsi tema Ganini peksmisse ei sekkunud – veelgi enam, ta kinnitas, et oli seljaga Ganini peksmise poole ja ei näinud, kes teda lõid.

Ka teisele ehituskooli poisile Kaidole piisas klirina kuulmisest, et sekkuda. Ta tormas põgenejatele järele, teadmata milles asi on, kuid jooksu pealt kuulis ta teistelt, et pagejad olevat ühe akna lõhkunud. Kaido oli üks neist, kes maha paisatud ohvrit jalaga lõi. „Mina peksin seda meest sellepärast, et teda õpetada, et niimoodi ei tehta – aknaid puruks ei loobita,” rääkis Kaido politseile. Kaido oli kaitseliidu liige ja pidi järgmisel päeval õppustele minema. Tal oli tol ööl seljas viisakas ülikond, kuid tänavakaklusteks jättis ta pintsaku baari. Kaido eitab, et oleks kedagi noaga löönud. Küll aga oli Kaido aasta varem löögiriistana kasutanud haamrit: ta lõi ühes pubis kaaskliendile haamriga pähe ja selgitas hiljem politseis, et tahtis lüüa pudeliga, kuid pihku sattus tööpäevast terrassiservale jäänud haamer. Selle kuriteo eest sai ta karistada. Praegu töötab Kaido meditsiinivallas ja aitab neid, kes on tervisekahjustuse saanud.

Samuti osales Ganini peksmises Kevin, kes rääkis ülekuulamistel, et nuge võeti rüüstatud pubide köökidest ja neid vedeles isegi tänaval. Soovijail oli võimalus pista saapasäärde või varrukasse terav kööginuga. Kevin ise eitas Ganini peksmist esialgu täielikult, kuid selgus, et ta valetas. „Kevin ütles, et mingi näfi pani, kuid tuli ära, sest mõttetu on ühte meest nii mitmekesi peksta,” rääkis tunnistaja Anno politseile. Praegu teenib Kevin leiba metsandus- ja mööbliettevõtjana ja pole rohkem politseile millegagi silma jäänud.
Noahaav tema seljas oli vähem kui paari sentimeetri pikkune ja juuresolijad ei märganud seljast tulevat verd, kuna punast värvi sulevest nii varjas kui ka imas verd. Keegi ei aimanud tapmist ja tapja sai nuga varjates kelleski kahtlust äratamata kuriteokohalt eemale liikuda.
Seda lugedes tundub, et üks varasem arvamus, et tegu oli hoopis klaasikillust saadud vigastusega, võiks isegi õige olla. Sellise andmise käigus eeldatavalt suure kööginoaga (taparelva ei leitud kunagi) vähem kui paarisentimeetrist haava tekitavat pussitamist kujutan ma ainult suurte raskustega ette.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Uusi trende kohalikust propagandast

Postitus Postitas Roamless »

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79994612
Nii nunnu, üks pronksikangelane on moeloojaks hakanud ja enam poliitikaga ei tegele. Samas, veel mõned aastad tagasi käis tegelane vist isegi Soomes igasugu "antifašistlikest" üritustest osas võtmas.
Unforeseen consequences
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3818
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Jaanus2 »

Ma ei saa aru, mis tast üldse kirjutada? Inimene on Venemaal leidnud endale teise huvitava tegevuse ja kõik peaks rahul olema. Meil üks t-bla vähem, aga mingit uudusväärtust ei ole. Kuigi sellele korrepondendile (Aleksejev oli vist nimi) millegipärast tundub, et eestlasi peaks kangesti huvitama.
Kasutaja avatar
Porutšik
Liige
Postitusi: 574
Liitunud: 14 Apr, 2014 14:13
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Porutšik »

Iisraeli nn "pronksmehe" juhtum. Põhjused kuju kõrvaldamiseks (mitte teisaldamiseks) on küll natuke teised.
В Иерусалиме снесли подаренную российским фондом статую царя Давида - израильтянам не нравилось его ухо.

На горе Сион в Старом городе Иерусалима 27 марта снесли памятник царю Давиду, около 10 лет назад установленный российским благотворительным фондом Святителя Николая Чудотворца. Ранее статую не раз корежили и не всегда быстро реставрировали.

Директор фонда Николай Горячкин рассказал NEWSru Israel, что очень озабочен произошедшим. Он отметил, что памятник был подарен Израилю, а потому фонду статуя не принадлежит, но его дальнейшая судьба небезразлична дарителям. В иерусалимской мэрии изданию пока не прокомментировали демонтаж памятника.

Историк-религиовед Михаил Туваль стал свидетелем демонтажа памятника и опубликовал на своей странице в Facebook видеозапись и фотографии.

https://www.newsru.com/religy/27mar2018/david.html
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.

Postitus Postitas Kriku »

Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline