Liikumine Black Lives Matter esitab ühiskonnast ebatäpse ja lihtsustatud pildi, kirjutab arhitekt ja kriitik, Brexiti erakonda kuuluv Ike Ijeh.
Ühel 2016. aasta niiskel augustiööl lükkasid kolm lõkerdavat Dallase politseinikku 32-aastase Tony Timpa pikali, nägu vastu muru, põlv selja peal asendit kinnistamas, ja hoidsid teda paigal 14 minutit, kuni mees suri. Sarnasus George Floydi õõvastava tapmisega on kummastav ja tekitab rahutust. Nagu Floyd, oli ka Timpa relvastamata, palus oma elu eest, hüüdis mitu korda appi ja anus, et politseinikud lõpetaksid.
Kuid need juhtumid erinevad ühe märkimisväärse asja poolest: Timpa oli valge. Need juhtumid ning ääretult erinev avalik ja poliitiline reageerimine toovad esile mõnegi häiriva ja ebamugava tõdemuse pead tõstva liikumise Mustad Elud Loevad (inglise keeles Black Lives Matter, BLM) ja ühiskonna kohta tervikuna. Timpa ainuke kuritegu oli paluda politseinikelt abi, kui oli masendus- ja skisofreeniaravi järel tarvitanud narkootikume. Floyd seevastu oli kurjategija, kes sai küll surma sarnastel asjaoludel, kuid oli varem mitu korda pikalt kinni istunud vägivaldsete kuritegude eest, mille hulgas oli sissemurdmine ühe raseda naise koju keset ööd ja laetud relva surumine vastu tema kõhtu.
Floydi on iidoli staatusse tõstnud poliitikud ja ajakirjandus kogu maailmas, samal ajal kui Timpa, kelle tapjaid ei oodanud ees kaugeltki selline kohtuprotsess, nagu nüüd Floydi tapjaid, on sama hästi kui tundmatu. Miks nii? Oleks ühtaegu rumal ja solvav jätta arvesse võtmata kohutaval hulgal kannatusi ja ebaõiglust, mida mustad ameeriklased, nagu Floyd, on pidanud taluma USA politseinike käe läbi. Kuid Timpa ja veel tuhandete mis tahes nahavärviga ameeriklaste surm just politsei vägivalla tagajärjel teeb selgeks, et liikumise Mustad Elud Loevad loo kirgi küttev väide, nagu oleks rassistlik politsei spetsiaalselt ette võtnud mustanahaliste tapmise, on pelk müüt.
Mustade osakaal nende seas, kelle tappis USA politsei, oli 2015.–2019. aastani 25,4 protsenti, samal ajal kui valgeid ohvreid oli peaaegu poole rohkem – 50,3 protsenti. Kuigi mustade ameeriklaste osakaal elanikkonnas on pelgalt 12 protsenti, langeb nende arvele 52,5 protsenti mõrvadest, kusjuures enamik ohvritest on samuti mustad. Ehkki Londonis on musti kõigest 13 protsenti elanikest, on peaaegu pooled mõrvas kahtlustatud ja nende ohvrid mustad. 163 inimesest, kelle Briti politsei on viimasel kümnel aastal tapnud, on ainult 13 olnud mustad.
Iga surm, millesse on segatud politsei, kujutab endast tragöödiat. Aga kas tõesti väljendab tõsiasi, et valgel on 25 protsendi võrra suurem tõenäosus langeda politsei küüsi, mustade «igapäevase» tapmise «pandeemiat», millest BLM ning juhuslikumalt BBC ja teised ringhäälingukanalid Floydi surmast peale aina kõnelnud on? Kui mustad elud tõepoolest loevad, siis miks üritab BLM kinnistada valearusaama, et mustad elavad üldse mõrvarlike valgete armust, ega too esile tõelust, et mustad langevad kõige sagedamini omaenda kogukonna liikmete ohvriks? Kuhu jääb nende raev siis, kui Londoni ja Chicago tänavatel tapavad noored mustad kümnete kaupa teisi noori musti? Ja miks laseb BLM oma kampaanias ennast ässitada vihatekitavatest väärinfokampaaniatest, mida korraldavad vastutustundetu peavoolumeedia ja inertne poliitiline eliit?
Vastus on ilmselge. BLM toetub ju samale väärdunud ohvri- ja rõhumiskultuurile, mida vasakpoolsed on juba aastakümneid tagant kihutanud. Järjepanu musti valgete süsteemse rassismi püsiohvrina kujutades neid tegelikult alavääristatakse, jättes neist mulje kui rumalatest, abitutest, võimetutest kultuurilistest poksikottidest, keda igavesti suruvad jalge alla välised diskrimineerivad jõud, mille üle neil kontroll puudub. See on taaselustatud kultuuriimperialismi groteskne vorm, mis toob meie silme ette maailma, milles iga mustanahaliste tegevus on ainult ja tingimata reaktsioon valgete provokatsioonile, justkui oleksid nad pelgalt kõikvõimsate valgete nukujuhtide tirida-tõmmata marionetid.
Niimoodi vabastatakse mustanahalised tarvidusest võtta ise vastutus oma sammude ja tuleviku eest, sundides neid omaks võtma, et nende vabadus ja võimustamine ei ole mitte nende enda kätes, vaid on valge eliidi jagada. Iseäralikult on tegu kultusega, millele annavad hoogu juurde mõned edukad mustad, näiteks John Boyega, Afua Hirsch ja Stormzy, kes kinnitavad, et ühiskond, milles nad on edu saavutanud, hoiab ometi kuidagi tagasi kõiki teisi musti. Kogu see kultus lähtub fenomenist, mille nimi on orjus.
Martin Luther King kõneles vabadusest määratult enam kui orjusest. Nüüd on aga kodanikuõiguslaste kõnepruugis asi teisipidi pöördunud ja orjusest saanud ajalooline veskikivi, millest lahtilaskmist ei soovi mustadele ei BLM ega nende liberaalsed jõustajad. Jah, Atlandi orjakaubandus oli koletu ja kuritegelik. Ent väita, et 400 aasta tagune minevik, mis võttis üle araablaste ja aafriklaste aastasadade ja -tuhandete taguse praktika, kannab ainuüksi vastutust mustade saatuse ja elukäigu eest, oleks sama pöörane kui väita, et ristluslaevade täitumust mõjutab jätkuvalt Titanicu õnnetus.
Samuti on see väide, millele annaks veidikegi usutavust juurde, kui kas või kübeke hoolitaks neist umbkaudu 40 miljonist inimesest, kes vaevlevad orjuses veel tänapäeval. BLMi kõveriti väändunud narratiive aitavad võimendada liberaalne eliit ja peavoolumeedia, mis kasutavad identiteedipoliitikat ära mustade objektistamiseks ja üheülbastamiseks. Niimoodi surutakse kõik mustanahalised ühte hiiglaslikku selgelt eristuvasse lahtrisse, kus me tänu oma nahavärvi maagilistele omadustele otsekui telepaatiliselt mõtleme, sööme, tegutseme ja räägime täpselt ühtemoodi. Kuid asjatundmatult mustanahaliste rikkalikke kogemusi ja erinevusi ühte patta surudes, neid patroneerides, nende kohta selliseid kardetud koondnimetusi nagu BAME (ingliskeelne lühend tähistamaks musti, asiaate ja rahvusvähemusi) kasutades paratamatult püsistatakse «meie» ja «nende» eristamist, mis veelgi enam lahutab mustanahalisi peavooluühiskonnast ja marginaliseerib neid.
Nagu kõik head liberaalsed programmid, on ka see üheülbastamine mõeldud konkreetsetelt isikutelt hääleõiguse võtmiseks, sidemete katkestamiseks mustade ja meie teistest rassirühmadest pärit õdede ja vendade vahel. Mis aga kõige olulisem, liberaalide püha sihtmärgi, erinevuste esiletõstmise saavutamiseks. Erinevuste esiletõstmine ongi just see, mida BLM ja marksistlik ideoloogia on alati taotlenud. Tõeline lõimumine, milles isiksus loeb rohkem kui nahavärv ning George Floydist oleks võinud kurjategija asemel sama hästi saada kardioloog, on endiselt utoopia – millele, muide, Martin Luther King rajas oma unistuse ja mille poole peaksid püüdlema lõik küpsed demokraatlikud lääneriigid.
Kuid erinevuste esiletõstmine on vastuvõetamatu süütundest puretud liberaalsele eliidile, kes on joobunud multikultuursuse oopiumitinktuurist. Selle asemel on nad omaks võtnud mitmekesisuse türannia, mis varjutab lõimumise ning rõhutab seda, mis meid eristab, mitte seda, mis meid ühendab. Nüüd me näeme, kuidas seda türanniat rakendatakse mccarthylikus kultuuris, mis püüab minema pühkida valgete postimperialistliku liberaalse süü ja iseennast jälestades kehtestada ühepoolselt ühiskonnale oma revisionistlikke puritaanlikke väärtusi ning kukutada postamentidelt kõik «Tuulest viidud» ideoloogilised teisitimõtlejad.
Kuid ei tasu arvata, nagu ei võiks see naiivne identiteedipuhastus anda indu jäledatele paremäärmuslaste ning tekitada piisavalt meelepaha ja lõhesid, et tõugata rassisuhted aastatetagusele tasemele. Rassism on tõeline ja kohutav ning tuleks välja juurida kõikjal, kus seda vaid leida on. Ühendkuningriik ja eriti Inglismaa on pakkunud varjupaika ja õitsenguvõimalusi tervetele sisserändajate põlvkondadele, kes omakorda on aidanud muuta selle üheks kõige külalislahkemaks ja kaasavamaks ühiskonnaks terves ilmas.
Pealegi pole rassismist võimalik jagu saada lõhestava retoorika ja sellise liikumise tölbi sõjakusega, mis püüab mustade kannatusi näidates püsistada valgete privileegide lõhestavat, allaandlikku müüti. Mustanahaliste vastus ei peaks olema mitte määratleda, kuidas teised meid määratlevad, vaid aduda, et meie ja ainult meie ise oleme võimelised paika panema, kuidas me elada tahame, ja nõuelda endale vabadust, mis on ju kõigi inimeste õigus. Jah, otse loomulikult George Floydi ja üldse kõigi mustade elud loevad. Aga loeb ka Tony Timpa elu. Ja loeb ka Floydi veel sündimata, alles emaihus süütu musta lapse elu. Kuni mustanahalised ei võta vastutust teiste mustanahaliste elu lõpetamise ja rõhumise eest ja kuni regressiivne liberaalne eliit ei taipa, et eristuse ja meelepaha külvamine toob kaasa tõelise süsteemse ebavõrdsuse, seni loevad mustad elud ainult neil harvadel kordadel, kui neid võtavad valged.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
© Ike Ijeh/Telegraph Media Group Limited 2020