Hukkamiselt põgenenud mehe mälestused

Lahingud ja üksused. Relvad ja tehnika. Varustus ja autasud. Kõik teemasse puutuv..
Vasta
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1261
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Hukkamiselt põgenenud mehe mälestused

Postitus Postitas Siki »

1919. aasta suvel toimus Tartu Tagavarapataljonis mobiliseeritute vastuhakk ülematele. See suruti ruttu maha ja välikohtu otsusega mõisteti surma 22 meest. Ühel nendest, 19-aastasel Voldemar Mooril, õnnestus mahalaskmisele viimiselt põgeneda üsna viimasel hetkel. Ta sai küll järeletulistatud kuulidest haavata, aga pääses siiski putku ning varjas end järgnevad kaks aastat. Tema mälestused avaldati ajakirjanduses 1936 aastal. Siin need on:

"Olin Tartu Tagavarapataljoni 8. roodu kantseleis kirjutajaks. 13. juuli hommikul 1919. aastal käsutati ka mind välja oma roodu rivisse. Kui jõuti meie rooduni, siis roodu ülem leitnant R. raporteeris pataljoniülemale, et 8. roodus mässajaid ei ole. See oli keegi venelane V., kellega roodu eest mööda jalutati, ja kes minuni jõudes sõnas: “Vot, kirjutaja oli seal ja käskis 8. roodul välja minna.” Kohe haarati mind kinni ja tõugati kahe ratsapartisani vahele. Nähes, et üks tahtis mind lüüa, hüppasin teise hobuse kaela alt välja ja langesin minestusse..
Ülekuulamisel küsiti minult, et milles süüdi. Vastasin, et 8. roodu väljakutsumises, mida tegin rooduülema käsul. Ja hoolimata leitnant R. kaitsest mõisteti mind süüdi esimese agitaatorina-mässuorganiseerijana. Olin siis kõigest 19-aastane. Surmamõistetute elamused olid õudsed. Kisati, karjuti: “Viige meid lahingusse!” Palusin sama ühelt saatvalt ohvitserilt, kuid tulutult. Polnud midagi parata. Aju töötas hiiglakiirelt, meelestusid mälestused lapsepõlvest ja tundsin kuidagi nii selgelt, et peale mahalaskmist elu läheks nagu edasi. Siis jälle tundusid kõik ümberolijad heade inimestena, tuli Piiblist meelde kaks mingisugust kohta, ent Jumalat ma millegipärast ei mäletanud. Siis jälle mõte, et kui mind maha lastakse ja sõpradele teatatakse, et ta lasti maha nagu koer, siis oli nii piinlik, nii piinlik. Lõpuks aga läbistas pead nagu järsk, rabav käsk: jookse, põgene! Ja enam ma ei mõelnudki. Pöördusin ümber ja pistsin jooksma. Olin jooksnud umbes kümme sammu, kui langes esimene kaasjooksja, mind riivates. Samal silmapilgul läbistas mind ennastki kuum juga. Haavatud! Kas langen maha ja rooman hiljem edasi? Ei, mul on veel jõudu- edasi! Jookstes umbes sada sammu, pääsesin lasketiiru vallide vahele. Olgugi, et olin lühikese nägemisega, märkasin ometi traataia all umbes 8-tollist vahet. Mind nagu visati sealt läbi. Riided rebenesid, müts kukkus, ja kui tahtsin seda haarata, möödus rinna kohalt kuul. Olin jõudnud lilleäri D. (ilmselt Johann Daugulli lilleäri) aeda. Mõtlesin esialgul jooksta R. mõisa (Raadi?) suunas, kuid kartes kohata tagaajajaid, hoidusin vasemale. Eemal, umbes poole kilomeetri kaugusel, oli mingi kari. Sinna! Olgu pull või lehm, hüppan selga, sõidan. Õnneks olid hobused. Kahest tormasin mööda, kolmas oli eriti tugeva kondiga ja selle valisingi. Kiskusin tiku maa seest välja ja hüppasin hobusele selga. Kihutasin üle väljade J. mõisa suunas. Umbes poolteise kilomeetri järele saatsid mind kuulid. Tagaajajad! Edasi, mõisast läbi, kuni peatusin metsatukas. Parem puus oli haavatud, ise ja hobune verega määrdunud. Viskasin tiku ühes nööriga, kui üleliigse raskuse, maha, ja kihutasin edasi läbi metsade, soode. Nägin ühe saunahüti juures kaevu. Surmav janu piinas. Sain kaevu juures seisva ehmunud eide niikaugele, et ta ulatas juua ja andis uue mütsiloti. Ja siis- jälle edasi. Suure turbakraavi juures peatusin. Oli võimatu saada üle. Tulin hobuse seljast maha ja otsustasin end ise tappa, sest põgenemine tundus mõttetuna. Siiski sidusin aga haavad ja miski sundis mind edasi kihutama. Kui uuesti peatusin ühe liivakünka juures, läbistas mind mõte- miks olen siin, pean minema tagasi. Aga kui eemalt kuulsin püssipauke, sain aru, miks õieti põgenen. Ikka edasi. Ühe karja juures kohtasin vanameest, kellele seletasin olukorra ja kellelt palusin abi. See juhatas mind T. mõisa metsavahi tallu. Nõrkenult jõudsin sinna. Oli väga vastutulelik rahvas. Mulle anti riideid, pesu. Öö veetsin talu saunas. Hobuse palusin viia vallamajja, kui leitud looma.
Järgmisel hommikul saatsin sugulastele kirjad ja siis elasin mõned päevad rukkis. Paari päeva pärast lahkusin oma peiduurkast koos ühe oma sugulasega Tartu suunas. Tartusse jõudsime järgmise päeva hommikul. Sealt jätkasime teekonda Võrtsjärve suunas, ning peatusime U. vallas ühe tuttava neiu juures. Kuna oli hädaohtlik end talus varjata, leppisime kokku, et elan metsas ja neiu koos õega hoolitseb toidu eest. Nii saabus sügis. Puudelt langesid lehed ja mu varjupaik hõrenes. Hakkasin käima tuttavate juures, riigivõimud ikka järel- ent hilinemisega. Nii möödus kaks aastat. Siis võtsin julguse rindu ja läksin koos sõbraga Elva suvitama. Elvas asusin elama kriminaalpolitsei vanema assistendi P. majasse. Samas majas elasid aga ka minu sõbrale tuttavad neiud. Need said minust haisu ninna ja peagi oli kõigest teadlik ka majaproua. 12. juulil 1921. aastal ilmus minu juurde proua P. ja nõudis näha dokumente. Kuna ma aga kedagi ei tahtnud sisse vedada, siis lahkusin majast ööl vastu 13. juulit ning lasksin end vangistada. Järgmisel päeval toimetati mind iseäralise valve all Tartu garnisoni peavahti, kus istusin kolm kuud. Vanglas olles esitasin sõjaringkonnakohtule palve, et minu süüdistus uuesti arutlusele võetaks. Palve leidis rahuldamist ja kohus oli 13. oktoobril. Mind süüdistati mässu juhtimises, väejooksus olemises ja valedokumentidega elamises. Viimased kaks amnesteeriti, ning mässu juhtimise süüdistuses mõisteti mind õigeks. Selle järele teenisin kaitseväes sund- ja üleaja, seejuures väga vastutusrikastel kohtadel.”

1936. aastal töötas Voldemar Moor ühes Tartu äris tööstuse juhina. Ta oli abielus ja ühe lapse isa.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist