Küll meil rabades-soodes ka nii mõndagi veel peidus. Tõsi pole nii lihtne, et jalutad aeg-ajalt huvipakkuvate liustike servad üle ja kaed, mis välja sulanud.
Georadariga leiab pinnasekihtide erinevusi, mitte üksikuid leide. Väga hästi leiab ja on laialt kasutuses, rohkem küll vist ehitusarheoloogias. Olen muidu korra georadari uuringust osa võtnud Jägala linnusel ja sealkandis. Tõepoolest, mattunud künnikiht tuli auku kaevates igal pool välja, kus masin seda näitas.
Käisin tütrega sel kevadel Tudu Järvesoos matkaraja avamisel. Soo "taastamise" käigus on seal sookraavidele ekskavaatoriga turbast tammid ette tehtud ja ühe sellise tammi juures märkas tütar , et vihm on turbast mingi valge asja välja pesnud. Tekkis uudishimu, ukerdasin seal turbalödi sees ja kätte ma selle valge asja sain. Tegemist oli graniidist kiviga, ideaalselt sümmeetrilise kujuga. Kujult lapikovaal: pealtvaates ühtepidi 10cm, teistpidi 9cm. Paksus 5cm. Sobib kätte nagu valatult ja hästi sile, nagu lihvitud. Täpselt samasugust olen muuseumis näinud, seal oli selle all silt "Jahvekivi". Ühesõnaga kivi mida kasutati viljaterade purustamiseks enne kui käsikivid kasutusele tulid. Näitasin seda ühele avamisel kohal olnud ajaloolasele, kuid talle oli antud teema võõras.
Andsin kivi kohaliku kooli ajalooõpetaja kätte, et seda saaks tunnis näidata.
Kui sooleidudest veel kirjutada, siis 50-datel kui Luussaare raba peakraavi puhastati, tõstis kopp koos turbaga välja kasetohust märsi, milles oli kirves ja kaks haamrit. Kirvest ja ühte haamrit olen ise käes hoidnud. Kirvel oli peal Rootsi kolme krooni märk ja aastaarv 1707.