Sellele kirjutan ma alla küll.Kokkuvõttes igasugu päikesepaneele ja tuulikud ja muidu "rohelisi" elektritootjad võime rajada aga teatud piirini. Kui me soovime hästi elada ja et elekter oleks taskukohane ning areneks tööstus siis paraku vajame piisavalt suuri elektritootjaid. Peale gaasi, söe ja tuumaenergia seda ei ole ega niipea ei tule.
Meil lihtsalt üritatakse seda rasvasega märgitud osa tekstist ignoreerida ja loota sellepeale, et puudujääk on võimalik juurde osta.
Toetame muudkui nende ebastabiilsete allikate juurde tulekut ja muudkui stabiliseerime börsielektriga!
Selle ministeeriumi lauaülemate jaoks elementaarse, kuid praktikas mõnevõrra probleemsema teemaga kaasneb kaks suuremat riski.
1. Euroopa elektrvõrk pole korralikku stressikatset üle veel elanud. Kus näiteks kukub korraga sadu kilomeetreid kõrgepinget välja liinide jäätumise tõttu. Sellisel juhul lendab selle sisseostetava elektri hind Saturni orbiidile ja üle selle. Hea kui elektrita ei jää. Mingid Kiisa jaamad siin ei aita (liiga vähe).
2. Sellisel juhul sõltub meie toimetulek mõnest elektriühendusest, millest enamik asub väljaspool meie kontrollitavat ala. Kui rohelised mehikesed tülitavad Narva-Tallinn kõrgepingeliine, siis saab Eesti mobiliseerida oma üksused ja asuda neid kaitsma, kuid mida teha 2 Estlink kaabliga neutraalvetes või Eesti-Poola ühendusega näiteks Läti-Leedu piiril?
Taoline elutähtsate arterite mängimine kuskile teadmatusse on minu silmis samaväärne selle tegevusega, mida seltsimehed Simm ja Dressen harrastasid. Julgeks meenutada, et siin pole jutt elektriühendusest Saksamaa ja Belgia vahel, vaid ühendustest idanaabri käeulatuses.