Ragnar Saage, PhD, TÜ arheoloogia osakond
Kristjan Oadi hüpotees Varbolas löödud müntide kohta on algatanud põneva arutelu nii tornbrakteaatide, Varbola maalinna kui seda ümbritsenud võimusuhete kohta. Sellele on aga paslik lisada kommentaar, mis puudutab arheoloogilisi tõendeid Varbolast leitud metallitöö kohta. Küsimuse müntimise algusest võib sõnastada ka teisiti ehk millal algas Eestis analüütiline keemia. Müntimise mõte ei ole “ainult” lüüa metallitükile kellegi pilt, vaid mündile löödud kujutis on selle lööja garantii müntide koostise kohta, mis enamasti tähendab hõbedasisaldust. Aga vaatame esmalt, mida on teada Varbola metallitöö jääkide kohta.
Selleks, alustame Varbola uurimise ühest aktiivsest perioodist ehk 1970. keskpaigast, kui Evald Tõnissoni ja Jüri Seliranna suurest kaevandist maalinna kirdenurgast leiti neli hoonet. Nendest hoone nr 3 oli maasse süvendatud töökoda, kust leiti nii rauašlakki, mida kaevamiste juhatajad seostasid nii rauasulatuse kui sepistamisega. Tegemist võis olla ka rauarikastusšlakiga, mis tekib töötlemata toorraua sepistamisel. Igal juhul oli töökotta ladestunud 30-40 cm paksune söesegune kiht, mille sarnast võib leida ka teistest sepikodadest, kus on töötatud aastakümnete jooksul. Sepikojast ääsi vundamenti ei leitud, küll aga oli seal tükke ääsi või rauasulatusahju vooderdusest, mille tunneb ära sulanud savi järgi.
Kuigi sepikojast leitud šlaki kogus oli ainult 28 kg, siis viitab paks ja suure ulatusega söesegune kiht pikemale kasutusajale ja mitmele kasutusjärgule. Ehk võiks ülejäänut töökojas tekkinud šlakki otsida täitematerjalina linnuse vallide seest või siis oli see linnusest minema veetud. Igal juhul näib, et šlakki ei jäetud vedelema töökoja põrandale ega vahetult seina taha nagu näiteks tehti Saaremaal Käku keskaegse sepikoja puhul. Rauatöö ise oli 12. sajandi Eestis arenenud kõrgele tasemele. Selle käsitööharu kõige kõrgemat staatust nautisid ilmselt kohalikud relvasepad, kes tegid muljetavaldavaid damaskitud odaotsi.
Lisaks rauatööle on Varbolas valatud värvilisi ja väärismetalle, millele viitavad sealt välja tulnud tiiglite ja valamiskulpide leiud (joonis 1). Metallide sulatamisel jäävad neist tiiglite sisepindadele jäägid, mida on sealt võimalik tuvastada tuhatkond aastat hiljem. Spektromeetriga sulatustiigleid uurides tuli välja, et seal oli vasesulamite (pronks, punapronks ja messing) valamist ning ühes tiiglis leidus hõbeda valamise jääke. See on Eesti mõistes tähelepanuväärne ja viitab hõbedavalamisele spetsialiseerunud käsitööle. Taolisi näiteid võib Eestis leida teistest suurtest keskustest nagu Otepää, Unipiha ja Tartu linnamägedelt ning Soontagana maalinnast. Kuigi sulatustiiglite leidmine ei tee meid targemaks võimalike toodete osas, võib kohaliku hõbedatöö näiteid leida peitleidudest. Nende seast leiame näiteks valatud sõlgi, punutud kaelavõrusid ja hõbeplekist käevõrusid. Eesti hõbeehteid pikalt uurinud arheoloog Ülle Tamla toob peenest hõbelehest käevõrude puhul välja kohalike meistrite hea materjalitunnetuse.
Nüüd on ehk sobilik visata pilk peale arheoloogilistele jäänustele, mis jäävad järele ühest müntlast. Selleks vaatame kahte rahapada – 11. sajandi Sigtunast ja 15. sajandi Trondheimist. Trondheimi peapiiskopi Gaute Ivarssoni (valitsusaeg 1475–1510) ajal töötanud rahapada on arheoloogiliselt põhjalikult uuritud. Müntla ise on oli lihtne hoone ääsiga ruumi nurgas ja mitme akna all asuva tööpingiga. Müntide löömiseks kasutatud matriitse pole aga sealt leitud ning nende leidmine on üldse ebatõenäoline, sest kulunud templid hävitati valeraha tegemise vältimiseks. Lisaks rahapajale leiti sealt üle tuhande hõbeda puhastamisega seotud luutuhast kupellat. Viimane on tarvilik selleks, et suures kuumuses ja oksüdeerivas õhuvoolus hõbedast muud komponendid oksiididena välja tuleks ning luutuha sisse jääks. Luutuhast tehtud kupellad on väga haprad ja neid ei ole leitud Eesti muinasaegsetelt linnamägedelt ega keskaegsetest linnadest (kus ilma igasuguse kahtluseta müntimine toimus).
Kupellade asemel võidi kasutada ka luutuhaga segatud ääsivooderdust nagu seda on tehtud Sigtuna müntlas, mis on dateeritud 11. sajandi algusesse ja kus löödi münte kuningas Olof Skötkonungile (valitsusaeg 995–1022). Tegemist on kuningaga, kes viis Rootsi viikingiajast keskaega ehk üsna sobilik ajalooline paralleel võimaliku Varbola kuninga jaoks. Müntimise aitasid seal tööle panna müntmeistrid Inglismaalt, kelle lahkumise järel jäi ilmselt vastutama kohaliku võimu esindaja. Olofi müntidele oli peale löödud “Sigtuna kuningas” ja “svealaste kuningas”, et kellelgi ei läheks meelest ära, kes ikkagi kuningas on. Huvitav asjaolu on see, et Olofi mündite kaal kõigub palju, seega oli neile peale löödud tempel eelkõige hõbedasisalduse garantii ja müntides sai arveldada kaalu alusel. Mis paneb aga muretsema on see, et need luutuhaga segatud ääsivooderduse fragmendid (joonis 2) tunneb ära ainult tõeline metallitöö spetsialist (nagu näiteks Anders Söderberg Sigtuna muuseumist).
Kas Varbola käsitöölistele oleks olnud jõukohane tornbrakteaatide tegemine? Siinkohal tuleb tõmmata paralleele Sigtunaga ja tõdeda, et ka sealse müntimise käimalükkamiseks oli vaja kohale kutsuda kogenud meistrid. Eesti tolleaegsete käsitööliste ladvik oli harjunud tootma kõrget tehnoloogilist taset ja head materjalitunnetust nõudvaid esemeid, kuid müntimiseks on vaja spetsiifilist võtete kogumit. Müntimise juures pole kõige keerulisem osa münditempli valmistamine, vaid hõbeda puhastamine (kupellatsioon) ja müntimise korraldamine viisil, et saada järjepidevaid tulemusi. Seega näen kohalike meistrite poolt töös hoitavat Varbola rahapada ainult koos selle käima lükanud välismaise “koolitajaga”, kuid mitte iseseisva ettevõtmisena.
Kas Varbolas münditi? Kirjalike allikate puudumisel saab rauaaegset müntimist tõestada otseselt ainult rahapaja ja kupellatsioonijääkide leidmisega. Kuna nii Varbolast kui ka teistelt Eesti rauaaegsetelt muististelt puuduvad jäljed kupellatsioonist, siis pole alust väita, et seda oleks tehtud enne 13. sajandi vallutussõda ja sellele järgnenud käsitööliste sisserännet. Seejuures peab välja tooma, et minu teada pole mitte keegi kupellatsiooni jääke eraldi otsinud, eriti kui me räägime Sigtunaga sarnastest leidudest ehk luutuhaga segatud ääsivooderdusest. Seega, suhtugem näiliselt koledatesse tootmisjääkidesse (nagu sulanud ääsi katked) kui esemetesse, mis võivad tõesti ümber kirjutada Eesti ajalugu.
1 Söderberg, A. 2011. Eyvind Skáldaspillir's silver–refining and standards in pre-monetary economies in the light of finds from Sigtuna and Gotland. – Situne Dei, 2011, 5–34.
