reamees seeniori teenistus

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Lugupeetud huvitun ! Tänan seikluste lugemise eest! Ühe mehe pilet lennule maksis viis rubla. Võrdluseks oleks sama raha eest saanud sel ajal 66 L (kuuskümmend kuus) liitrit bensiini A-72 ! ! Parimate soovidega seenior.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Pühapäeva pärastlõunal sõidame taksoga juba sõduri mundris Tartu raudteejaama. Piletid on juba hommikul ostetud. Siseneme rongi viimasest vagunist ja liigume oma kohale õiges vagunis. Sõit algab sujuvalt, ainult seeniori piinab hambavalu. Eelmisel päeval sai maiustatud sokolaadiga, mis juba varasemalt haigele hambale nüüd põntsu pani. Seekord sõidame platskaardi vagunis. Rongis on huvitav seltskond. Teisel pool vahekäiku lõbustab koolitüdrukuid näitleja Leonhard Merzin ( õpetaja Laur ). Tüdrukud sõidavad Moskvasse kooli ekskursioonile. Siis oli selline reis tavaline sündmus kooli elus. Kuna saabume Moskvasse esmaspäeva keskhommikul oleme oma tööülesannete täitmisele hiljaks jäänud. Kinomees pidi pühapäeva õhtul klubis filmi näitama mida ka pealik major kontrollida lubas. Õnneks oli kinomees abilised korralikult välja õpetanud nii, et filmi näidati õigel ajal. Me ei teadnud ainult mida arvab major sellest, et kinomeest ennast kohal ei olnud. Seenior aga oli juba enne puhkepäevi töökoja brigadiri hoiatanud, et kui esmaspäeva hommikul seenior näole ei anna, öelgu vähemalt, et läks arsti juurde. Kui siis seenior esmaspäeval natuke enne lõunat töökotta jõudis oli juhataja tõsise näoga. "Räägi nüüd, mis arsti juures sa käisid? " Nüüd tuli peamehaanik seeniorile appi. Näed ju küll, et poisil pool nägu paistes. Jäta poiss rahule! Pealik rohkem seeniori ei pinni ja küsib hoopis sõbralikult kas ühe mootori ikka saab kap. remonti viia ? Teeme reisi ära ja hilinemine on sellega unustatud. Nüüd natuke sellest kuidas läks kinomehel majorile aru andmine. Kui major kuulis, et pühapäeva õhtul ei tahtnud kinomees joogisena raudtee jaama ilmuda vaid otsustas toast mitte väljuda ja puhata. See oli muidugi udujutt ja hädavale. Aga majori näost paistis üllatus." Selline sõdur on haruldus, kes joogisena tänavale laiama ei lähe.! " Nii jäi ka kinomehe hilinemine karistuseta. Aga seeniori piinab järgmisel hommikul valutav hammas nii hullusti, et lähen kohaliku sõjaväe linnaku arstipunkti ja lasen hamba välja tõmmata. Järgmisel päeval ei jää valu vähemaks ja pool nägu on jubedalt paistes. Piinlen valu käes kogu päeva. Õhtu eel annab laomees mulle kuuma veega täidetud kummikoti. Kui seda vastu põske surun on valu kergem taluda. Otsin kasarmus kohta kuhu soe asi toetada, et põske soojendada. Tõmban kahe käega kahekorruselise voodi püstist toru koos kotiga vastu põske. Ja äkki on suu täis vedelat ollust. See totakas arst oli mulle mädakoti hamba alt lõualuusse jätnud.Loputan suud kaaliumi lilla lahusega ja tunnen, et valu on kadunud. Olen laomehele abi eest väga tänulik. Teenistus jätkub.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Nüüd väike lugu ühest rõõmsast kohtumisest. Ühel päeval sõidan rauakolu koormaga Kubinkasse. See on asula 63 km kaugusel Moskvast mööda Minski maanteed. Kõikjal ümberringi väeosad ja ainult sõjaväelased. Loomulikult tegutseb siin ka stroibat. Peatun ühe värvi segamise ruumi ukse ees. Suur on minu üllatus kui ukse avab vana semu seerude koolist härra trummilööja isiklikult. Kohtumisrõõm on mõlemapoolne. Tema on üks kahest eestlasest, kes esimesel päeval kahekesi teise väeossa sattusid. Värviruumi peremees on tähtis ametipost, tsiviilelus võrdub näiteks lihapoe juhatajaga. Selle tõestuseks otsib vana semu mulle pudeli piiritust, et ma oma väeosas ka teisi eestlasi kostitaks. Üheskoos tuletame meelde ühte vana lugu seerude kooli ajast kui meid kahekesi narjaadi saadeti õppekorpuse valvesse. Rahulikumat ja vaiksemat kohta on raske soovida, eriti veel noorte ajal.Aga igal asjal, mis tundub hea ja ilus on ka oma miinus- pool olemas. Seekord oli tühi kõht see, mis märku andis, et meid on unustatud õhtusöögile kutsuda. Ma siis läksin sööklasse luurele aga söögisaalis ei olnud ühtki inimest. Ainult koristamata lauad, kus enne olid sõdurid õhtust söönud. Leidsin terve pätsi musta leiba, pistsin selle põue ja tulin välja. Nii oligi meil kahe peale õhtusöögiks ainult leib ja kraanivesi. Selline ühine mälestus noorte ajast seerude koolis. Värvisegaja sõber, kes on suurt kasvu tõsine eesti mees ja mõjub autoriteedina igale lõunamaa pojale, tegutseb objektil töödejuhataja abina. Võib olla ametlikult sellist ametikohta polnudki aga küllap ikka vajadus oli nooremaid juhendada. Selline oli eesti meeste elu Kubinka stroibatis.Teenistus jätkub.
vanahalb
Liige
Postitusi: 2618
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas vanahalb »

Akf seeniori lugusid on juba sellepärast huvitav lugeda et no on küll hoopis teine aastakuümme aga nagu hoopis teises armees oleks teeninud :)
Kas tollal puhkusel käies patrullile jalgujäämine oli pigem erand? Gorba ajal kui ma bussiga Kaliningradis Tallinnasse sõitsin soovitati igatahes tungivalt end juba Laagris või Vabaduse puiesteel paluda maha lasta. Ma otsustasin lahingu vastu võtta, sõitsin lõpp-peatusesse ja otse mereväelaste lõugade vahele. Irisemist oli vormikandmise üle ja Punalipulisse Balti laevastikku suhtutuvat üleolevalt (krt, kes võttis 45-ndal aastal Berliini ära - meie või hülgekütid ?)
Sain ikka ilma kartsata tulema. Muidu oleks tagasi minnes küsimiste peale vastanud , et puhkus oli nagu oli. Kubus istusin. Huvitav, kas komandant sellise põhjenduse peale oleks lisapäevi vālja kirjutanud :D
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Akf. vanahalb, suur tänu heade sõnade eest! Ka kõik need mälestused mida akf. vanahalb on lugejatega jaganud on alati sisutihedad ja huvitavad. Patrullidest tuli muidugi hoiduda. Igapäevaselt töökohast väeossa jõudmiseks tuli kasutada tavapärast marsruuti- trollibuss-metroo- elektrirong. Metroos ei mäleta patrulle, see ei olnud vist sobiv koht ohvri blokkimiseks. Aga patrulliga võis kohtuda mõnes suuremas elektrirongi peatuses. Ükskord jäin Golitsõno rongijaamas pihku tankistide patrullile. Mul ei olnud sel korral komandeerimis tunnistust kaasas, ainult tänase kuupäevaga sõiduleht.Valetasin, et auto läks Moskvas rikki ja jäi remonti. Patrulli ülem leitu pani mind oma willisesse istuma. Ise ütles autojuhile, et tema tahab nüüd naiste ühiselamut külastada. Autojuht küsis siis, mis me selle kinnipüütud soldatiga teeme? Viige ta ära, kuhu tal oli vaja minna! Jõuame minu linnaku KPP ette aga tõkkepuu ei tõuse, ikkagi võõras auto. Õpetan siis autojuhti, hõika kõva häälega "Patrull, vean arreteeritut!" Tõkkepuu tõuseb kohe ja peagi olen mina oma väeosas. Aitäh, tankistid! Teenistus jätkub.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Nüüd lugu sellest kuidas seenior autoga turule sattus. Igale autole meeldib kui bensiinijaama sõidetakse. Nii oli ka seenior ühel päeval Moskvas tankimas. Bensiinijaamas on alati võimalus sattuda suhtlema võõraste inimestega kas lühema või tõsisema jutuajamise käigus. Ootamatult kõnetab seeniori üks armeenlase välimusega mees. Räägib, et tal on lähedal kaubajaamas 15 kasti õunu , mis vaja Riia vaksali lähedal asuvale turule transportida. Lubab selle reisi eest 15 rubla pihu peale laduda. Vahel on seenior ka varem mõnd hädalist aidanud, näiteks külmkappi transportida. Ja kui raha on ausalt teenitud tuleb see vastu võtta, seepärast õnnestub armeenlasel seenior ära "moosida". Sõidame siis kaubajaama õunte järele ja siis turule. Seal ei õnnestu armeenlasel koheselt äriga alustada, vaid tema õunad tuleb mingisse vahelattu paigutada. Aitan kaupa maha laadida ja saame selle tööga hakkama. Edasi on turu brigadiril armeenlasele üks tingimus. Nimelt peab armeenlane tühja taara kuurist 15 tühja kasti minema viima. Et nagu vahetuskaup taara osas või nii. Lõunamaa poeg tahaks mind nõusse saada, et ma kõik need tühjad kastid oma auto peale võtaks. See jälle ei sobi minu plaanidega. Kuna taara veo kohta kokku ei lepitud ja õunte veo raha on juba seeniori taskus, jätan armeenlase brigadiriga seletama. Panen lihtsalt käigu sisse ja sõidan väravast välja. Muidu juhtub nii nagu rahvatarkus ütleb, et annad sõrme, tahab veel .Seekord siis niimoodi. Teenistus jätkub.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Nüüd on seenioril uus ülesanne. Igal hommikul väeosas istuvad lukksepad furgooni ja seenior peab hoolitsema selle eest, et töörahvas õigeks ajaks Moskvasse tööle jõuaks. Kui autoga sõita otse töökotta on ajakulu kindlasti väiksem kui elektrirongiga reisides. Vana korra järgi sõideti hommikul kogu brigaadiga pundis elektrirongis Moskvasse ja edasi metrooga. Metroo jaamas oli huvitav jälgida kuidas iga kohalik tööline ostis kindlasti ühe ajalehe "Pravda". Ma ei suutnud kuidagi taibata, milleks see vajalik oli. Juba aastaid hiljem jõudis minuni arusaamine, et ajalehte oli vaja kasutada pakkematerjalina kui midagi õnnestus töö juurest ära virutada. Õhtul jälle rahvas peale ja väeossa tagasi. Samamoodi sõideti ka Eestis vahel ekskursioonile Pihkvasse või Siguldasse. Väeossa jõudes on alati esimene asi astuda sisse raadiosõlme. Kinomees on alati kohal, täna on laomees ka raadiosõlmes. Laual seisab pudel riigiviina, kõrval heeringas ja leib. Tervitan semusid ja uurin, mis sündmust tähistame? Vastavad mulle, et tegid natuke äri naaberkülas. Olid ühe uue vateeritud vesti (telogreika) kohalikule mammile maha müünud. Ja siis täpsustavad veel, et see oli sinu vest seenior, sa nagu nii kunagi ei kasutanud seda. Ma ei saa ju pahandada semudega sellise triki pärast, hoopis valame viina klaaasi ja hammustame heeringat peale. Paneme plaadimasina mängima ja kuulame "Obladii-obladaa". Üks päev on jälle lõpule jõudnud. Nädalavahetuseks saan erilise austava ülesande. Nimelt on polgu staabist ühe alampolkovniku auto remondis ja minu tehnoabi sobib nüüd ülemuse sõidutamiseks väeosadesse inspekteerima sõdalaste valmisolekut tööks ja kaitseks. Kahjuks ei mäleta täpsemalt selle päeva sündmusi aga ühtki paha sõna minu aadressil ma küll ei kuulnud, vastupidi, öeldi, et ma sõidan nagu piima veaks. Ma küll ei pööranud siis sellele väljendile tähelepanu aga vist see ikka midagi tunnustavat tähendas. Möödus paar nädalat kui äkki keset laupäeva kõik õue rivistusele kamandatakse. Vanakestele erandeid ei tehta ja nii sammun minagi laomehe juurde , et kaptjorkast suvaline vaba sinel laenata. Selle ma ka saan ja seenior võib rivisse seista. Ja keda ma näen! Kontrollijaks on minu tuttav tehnoabiga ülevaatustel reisinud alampolkovnik. Märkusi saavad need , kellel rikkumised vormiriietuse juures kohe silma torkavad. Jõuab siis podpolkovnik seeniori juurde ja põrutab. Aga seda sõdurit ma tunnen! Ta on autojuht aga embleemid on nagu peab sõjaväe ehitaja omad. Mina hoidsin oma suu kinni, et see on hoopis võõras sinel. Teenistus jätkub.
vanahalb
Liige
Postitusi: 2618
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas vanahalb »

seenior kirjutas:Kahjuks ei mäleta täpsemalt selle päeva sündmusi aga ühtki paha sõna minu aadressil ma küll ei kuulnud, vastupidi, öeldi, et ma sõidan nagu piima veaks. Ma küll ei pööranud siis sellele väljendile tähelepanu aga vist see ikka midagi tunnustavat tähendas.
"Piima vedamine" oli vist tõesti tunnustus, et niimoodi õrnalt ja ettevaatlikult, et maha ei läigataks ega võiks ei loksutaks :) Mulle endale on selline väljend tundmatu, meid keegi ei kiitnud. Vastupidine fraas, "nagu haltuurapuid veaks" on liigagi tuttav. Vahel veeti meid lahtiselt veoauto kastis - tavaliselt linna kuhugi kiireloomulisele tööle kas vagunit laadima või midagi. Kui siis autojuht tasemel ei olnud peeti heaks tooniks kastist röögatada et "tsjo, drov vozish, joptv!!!" ja samal ajal rusikaga täiest jõust vastu katust lajatada. Või pooliku tellisega kui just parasjagu heasti pihku juhtus.
Väeosa valveauto, Zil-131, läikis muidu nagu prillikivi aga katus oli tal lausa mõlki pekstud. Ometi oli seal mumeelst küll vähemalt 2 mm plekk ja veel grofeeritud et tugevam oleks.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Akf. vanahalb! Suured tänud, et seeniori mälestused tähelepanelikult läbi loetud. Tehnoabi furgoonis oli eraldi signaali nupp autojuhile märguandmiseks kui midagi vaja. Zil-131 kabiinis olin üks kord kõrval istmel autojuhile teejuhiks kui selline korvtõstuk tõstevõimega 22 m oli spetsiaalselt Moskvast tellitud keset metsa asuvale lokaatori jaama ehituse objektile. Parimate soovidega seenior.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Ja ongi käes kaua oodatud dembliks valmistumise aeg. Õieti polegi nagu midagi valmistuda, rohkem selline hingeline ootus. Mingit punaste kaantega dembli albumit pole meile ka vaja, andke ainult paberid kätte, kodutee leiame ise. Kui tööpäevad jõuavad õhtusse nii, et midagi meeldejäävat aju soppidesse ajaloo jaoks ei talletu, tuleb puhkepäevadel ise midagi huvi pakkuvat välja mõelda. Mai kuu esimestel päevadel otsustame kinomehega täiesti omal algatusel ära käia huvireisil Borodino lahingu toimumis paigas .Ikkagi kuulus ajalooline koht, saab vaba päeva kasulikult veeta. Kuna me ei soovi tähtsate riigipühade ajal "hüppesse" minna, küsime roodukalt omale ametlikud linnaload. Ajalooliste paikadega tutvumine on ju tõsine põhjendus. Varsti kohe ka sellest kui vajalikud need paberid olid. Piduliku vormi hankimisega ei viitsinud me end vaevama hakata, otsustasime, et kahel demblil kõlbab ka hb-s rongijaama jalutada. Arvestades meid maastikul ees ootavaid seiklusi oli see väga õige otsus. Kui kaks sõjameest Golitsõno rongijaama jõudsid, sattusime varsti patrulli valvsa pilgu alla ja kutsuti meid viisakalt lähemale. Kohe alustuseks tuli selline küsimus, et miks sõjamehed riigipühade ajal tavalises vormiriietuses liiguvad? Nüüd tuli koha peal välja mõeldud muinasjutt lendu lasta, et me oleme ametlikult ajaloolis-patriootliku seinalehe toimetajad, kes on saadetud Borodino lahingu paiga kohta pildimaterjali koguma. Nii sisutiheda poliitilise selgituse peale otsustas patrull lubada meil jätkata riikliku ülesande täitmist. Enne pidime veel ära kuulama loengu vormiriietuse kasutamise kohta. Hea meel, et nii kergelt pääsesime kobisime rongi peale. Rongiga oli vaja sõita ca 60 km. Kuskil sihtkoha lähedal ronisime ühes pooljaamas rongilt maha. Suund oli otse üle heinamaa kuni meie teele jäi väike jõeke. Veetõkke laiuseks oli vast 4-5 meetrit, natuke pehmete kallastega ikkagi kevadine aeg. Alles nüüd märkasime, et me olime rajaleidjad ja meie järel liikus üks noormees, kes vist samuti esimest korda siia kanti sattunud. Tagasi pöörata meil soovi ei olnud ja tuli leida veetõkke ületamiseks lahendus.Jõe lähedalt leidsime paar palgi juppi ja sidusime need traadiga kokku. Selline parve moodi asjandus kandis vee peal ühte sõjameesst. Laua jupiga sõudes jõudsin teisele kaldale ja lükkasin palgid tagasi kinomehele. Tema sai samuti veetakistuse ületamisega eeskujulikult hakkama. Nüüd tahtis ka meie isehakanud uus reisikaaslane sõjameeste eeskujul takistuse ületamist proovida. Aga vaene mees kaotas tasakaalu ja kuiva nahaga ta üle ei pääsenud. Kuna meil ei olnud talle vahetusriideid pakkuda, läksime kinomehega kahekesi oma teed.Arvatavas ajaloolise lahingu paigas ei näinud me ei hobuseid ega vanaaegseid kahureid, vaid keset heinamaad seisis betoonist alusel T-34.Selline oli siis töörahva riigis parim võimalus ajaloolise sündmuse tähistamiseks. Kuna vahepeal on möödunud viiskümmend aastat ei usu ma millegipärast, et see tank seal tänase päevani seisab.
ElrikThunderson
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 30 Dets, 2012 22:01
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas ElrikThunderson »

Patrull seda kontrollis, kas reporteritel fotokaamera ikka on kaasas või see polnud poliitilis-patriootlike tegevuste jaoks enam tähtiski?
seenior kirjutas:Arvatavas ajaloolise lahingu paigas ei näinud me ei hobuseid ega vanaaegseid kahureid, vaid keset heinamaad seisis betoonist alusel T-34.Selline oli siis töörahva riigis parim võimalus ajaloolise sündmuse tähistamiseks. Kuna vahepeal on möödunud viiskümmend aastat ei usu ma millegipärast, et see tank seal tänase päevani seisab.
Viimaste aastate jäädvustuste põhjal peaks guuglmäpsi andmetel seal lausa kubisema kõiksugu mälestusmärkidest, ausammastest jms tränist.

Tank ka justkui alles?
https://bit.ly/2XCZegA
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Suured tänud, akf Elrik Thunderson, et jutukese teema huvi äratas. Fotokas oli tõesti kaasas ja isegi mõned pildid said tehtud. Seenioril on tõesti hea meel, et tank varaste saagiks ei ole langenud. Aitäh info eest ! Parimate soovidega seenior.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Mul on üks lugu, mille foorumis jutustamist olen ikka pidevalt edasi lükanud. Nii mitu küsimust on jäänud minu jaoks vastuseta. Kui kaua peab inimene kannatlikult ootama teele tekkinud takistuse puhul? Kas ikka tasub läbi kaalumata otsuseid teha? Kus läheb piir teise inimese aitamise juures ilma enesele pahandusi tekitamata? Öeldakse ju, et enne kui hüppad vette uppujat päästma pead olema kindel,et jõuad ikka tagasi kaldale ujuda. Aga nüüd kõigest lähemalt. Ühel tavalisel reede õhtupoolikul sõidan oma furgooniga mööda Kiievi maanteed Moskva poole. Nagu peaaegu alati üksi kabiinis ja iseenda peremees. Pidin küll tööpäeva lõpus töökoja brigaadi väeossa viima aga kui ma ei jõua, sõidavad elektrirongiga, neile isegi meeldis rohkem rongiga sõita. Praegu näitab kell, et aega on veel piisavalt. Kiievi maantee ääres asub üks suur lennuväli ja sel ajal oli kombeks kogu maanteel liiklus sulgeda kui tähtsad riigitegelased lennuväljale sõidavad. Nii ka seekord. Järsku on ees suur ummik ja kõik ootavad kannatlikult, keegi ei vehi kurikaga. Tehakse rahulikult suitsu. Seisan minagi kuni märkan vasakule suunduvat külavahe teed. Olen enam vähem kindel, et seda kasutades jõuan varsti vanale maanteele. Ja nüüd algab põnevam osa loost. Kui olen pööranud külavahe teele näen peeglist, et veel üks kastikas on mulle järgnenud. Korraks tekkis isegi mõte, et vaat kui tubli ma olen, näitan teisele eeskuju. Aga pori on piisavalt palju, ikkagi varakevadine aeg. Koormus tagasillale on esialgu veel piisav aga edasiliikumine juba vaevaline. Samal ajal näen juba eespool ristuval maanteel autosid liikumas aga peeglist paistab, et kastikas on savisel pinnasel hätta jäänud. Pikemalt mõtlemata peatan auto ja tagurdan kastikat aitama. Selgub, et kastika roolis on noor poiss, kes alles esimest nädalat autobaasis töötab. Haagime kastika trossiga puksiiri aga savine pinnas on nii libe, et edasi liikuda enam ei suuda. Lagedal põllul ei ole ka oksi ega muud materjali ratta alla visata. Puhastame labidaga ratta jälgi aga üle 10m edasi ei saa mitte kumbki enam. Kui õhtu juba hämardub, loobume üritamast ja otsustame küsida öömaja umbes kilomeetri kaugusel asuvast külast. Esimese tare uks avaneb aga kui teatame, et soovime öömaja, vastab mutike, et peame pöörduma külavanema juurde, tema näitab. Korraks tundub mulle, et oleme sattunud partisanisõja aegse filmi võtetele. Aga ei, kõik on tõsielu. Külavanem tõesti näitab meile maja, kus tädi Matrjona võib meile öömaja võimaldada. Tädi on heasoovlik ja pakub reisimeestele hapukapsa suppi, vabandab ise küll seal juures, et liha supis ei ole, ainult natuke päevalille õli.Tegelikult on kõht tühi ja supp tundub isegi maitsev. Magamis asemeteks on mingid puidust lavatsid aga meil ei ole põhjust nuriseda.Jätkub.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Kui hommikul uni läinud ja kuum tee kõhtu rüübatud, täname lahket perenaist ja kõnnime autode juurde. Öösel on kerge külm pori ära kuivatanud ja valitseb tuulevaikus. Kontrollime vett radiaatoris ja sellega on kõik korras. Peab ikka vanasõna õigeks tunnistama, et hommik on õhtust targem. Nüüd saavad mõlemad autod muretult liikuma ja varsti jõuame maanteele, mis eile nii kättesaamatuna näis. Võtan suuna väeossa, ikkagi laupäev ja tööülesandeid ei ole. Ma oleks nagu omal algatusel sõidus, see pärast ei meeldi mulle mõte, et enne väeossa jõudmist on vaja läbi sõita VAI postist. Otsustan kasutada talveteed läbi võsa, mis viib Minski maanteelt otse sõjaväe linnakusse. Ükskord talvel oli huvitav juhus, sõidan autoga läbi võsa ja mida ma näen, otse minu ees seisab patrull. Neile oli antud ülesanne tõkestada mitteametlikul teel liikujaid. Seersant vaatab minu dokumente ja küsib siis, et kes ma rahvuselt olen? Põrutan uhkelt, et eestlane olen. Seersant vastab, et tema on leedukas. Et nüüd teeme nii, et ajame natuke ajaviiteks juttu, muidu tema alluvad sõdurid saavad aru, et ülemus kõik rikkujad kiiresti vabaks laseb. Aga see kord on juba kevad ja otse teed ei õnnestu sulanud maapinna tõttu kasutada. Natuke mõelnud, otsustan ikka sõita läbi VAI posti. Ainult auto numbrid määrin poriga kokku, vormipluusi võtan ära ja sõidan maika särgis külma kõhuga VAI postist mööda. Üks sõdur küll pööras natuke imelikult pead aga see asi ikka vist talle arusaamatuks jäi. Väeosas nägin veel kõvasti vaeva auto puhtaks pesemisega. Esmaspäeval töökoja juhataja isegi uuris kuhu ma reedel kadusin aga ma luuletasin talle midagi lahti tulnud pooltelje tikkpoltidest.Kunagi ammu veel kodus oli mul selline asi autoga juhtunud. Ei tea, kas ta uskuma jäi aga kommentaare ei järgnenud. Oli selline heatahtlik inimene. Teenistus jätkub.
seenior
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 03 Nov, 2020 11:58
Kontakt:

Re: reamees seeniori teenistus

Postitus Postitas seenior »

Tervitus saabunud kevade puhul ! Olen nüüd pikalt mõtisklenud mida huvitavat veel sobiks lugejatega jagada. Üheks tähtsamaks sündmuseks teenistuse jooksul oli kindlasti vanemate külaskäik Moskvasse. Eelneva info plaanitava reisi kohta sain ma kirja teel juba varem teada. Vanematel oli huvi kohtuda sõjamehega, kes on juba 18 kuud teeninud aga pole veel puhkusele saabunud. Viimasel õhtul enne tähtsat päeva pargin auto töökoja õuele ja ühendan furgooni soojenduse elektrivõrku. Nii ei ole hirmu, et öösel magades külm hakkab. Saabunud hommik tervitab mind uue uudisega. Töökoja õuele ilmub ootamatult sõber kinomees ja jutustab õhinaga , et eile saabus väeossa minu nimele telegramm. Selles teatasid vanemad täpse Moskvasse saabumise aja. Mina planeerisin samaks ajaks rongile vastu minna aga kinomees nägi siin oma võimalust väeosast jalga lasta. Ta seletas roodukale, et mina olen Moskvas töökojas ja ei tea vanemate tulekust midagi. Nüüd peab kinomees kiiresti mind üles otsima ja mulle uudist teatama. Hästi väljamõeldud plaan toimis ja minul ei olnud midagi selle vastu, et koos sõbraga kohtumisele minna. Õigeks ajaks sõidame autoga Leningradi vaksali reisijate perroonide lähedale. Väravas oli küll "telliskivi" märk aga nii väike asi ei saa takistada vapraid sõjamehi. Varsti saabubki rong Tartust ja rahvas liigub vagunitest välja. Ei lähe kaua aega kui märkan vanemaid tulemas ja lehvitan neile. Nad on väga üllatunud, et kohtumine nii kiiresti toimus. Paps veel seletas, et ta oleks mõne miilitsa käest küsinud aadressi järgi, kus selline väeosa asub. Kas oleks natuke targemaks saanud, raske öelda, vene värk. Igal juhul oli nüüd meil võimalus autoga ringi liikuda ja kohtumise üle rõõmustada. Teadsin Moskvas suuremat kauplust, kus oli pidevalt ehtsat viskit "Club 99" müügil, 0,7 l pudel maksis 6 rubla. Võtsin pudeli kaasa nii tähtsa sündmuse tähistamiseks õhtul. Pimedus oli laskunud linnale ja meil aeg koos vanematega väeossa sõita, et külaliste ööbimine ette valmistada. Minski maanteel oli linnast välja sõidul GAI putka, kus mind kunagi varem ei olnud keegi peatanud. See kord jooksis sauaga miilits mind peatama vist seepärast, et olin ema võtnud kabiini istuma. Hakkas midagi seletama haltuurast. Vastasin, et rahune maha, vanemad tulid külla. Üritas veel vene keeles emalt midagi küsida aga taipas siis, et sellest ei tule midagi välja. Jäigi lolli näoga järele vaatama kui edasi sõitsime. Väeosa korrapidaja oli kinomehe ülemus major zampoliit, kes külalised ühte staabi ruumi ööbima lubas. Meil kinomehega ei olnud kuhugi kiiret ja võtsime koos papsiga paar klõmakat väärt jooki. Siis tuli mul hea mõte. Ütlesin papsile, et mine vii majorile sõbramehe poolest kolmveerand klaasi jooki aga küsi meile homseks linnaload. See plaan õnnestus täielikult ja sellega olid kõik rahul. Järgmisel päeval kui olime linna jõudnud, läksime Leningradi vaksalisse pileteid ostma Tartu rongile. Aga paps tuli kassa juurest pettunud näoga tagasi, öeldi, et pileteid netu. Ma siis ütlesin, et proovin ise. Marssisin sõjaväe kassa ette ja põrutasin, palun kaks platskaarti Tartu. Kohe olid piletid olemas ja meil rõõmus meel.Nii palju siis meenutusi huvitavast sündmusest, mis tõi positiivseid elemusi halli argipäeva. Teenistus jätkub.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist