Kapten Trumm kirjutas:A4 kirjutas:Kapten Trumm kirjutas: See isik, kes oli toona vastutav, kui pauk käis - oli veel 2000ndate alguses täiesti elus - intervjuu oli tehtud mingis Venemaa koloonias, kus isik trellide taga istus. Mingis dokfilmis oli see intervjuu sees.
Tšernobõli „paugu“ eest anti 1987. aastal kohtu alla ning mõisteti süüdi 6 seltsimeest: AEJ direktor, peainsener ja peainseneri asetäitja (need seltsimehed olid ka seriaalis kohtu all), samuti 4. reaktori ülem, 4. reaktori vahetuse vanem ning üks inspektor riiklikust komiteest, mille ülesandeks oli teostada järelevalvet AEJ-de turvalisuse asjus (neid seriaalis ei olnud). Kõik said vanglakaristused vahemikus 2 kuni 10 aastat. 1990. aastate alguseks olid kõik oma karistused ära kandnud või vabastatud ennetähtaegselt tervisehädade või amnestia tõttu (mõned isegi naasesid tööle AEJ-desse), mistõttu 2000. aastate algul sai koloonias istuda vaid keegi, kes oli vahepeal toime pannud mingeid uusi süütegusid.
OK, never mind, ma lihtsalt tulistasin mälu järgi - aga fakt oli, et ka plahvatuse hetkel "majas" olnud isikute hulgas oli piisavalt neid, kes jäid ellu sealses radiatsioonipõrgus - ehk siis väljaõpe ja kaitsemeetmed ruulisid.
Plahvatuse järel said surmavaid doose (enamik suri hiljem haiglates) ikka need, kes ei teadnud mida teevad, näiteks Pripjati tuletõrjujad, kes üritasid veega kustutada hõõguvat grafiiti (vesi muutus seal momentaalselt radioaktiivseks auruks) ja viibisid pikka aega tohutu kiirgustasemega kohas, kus inimene isegi pliist "soomusega" võis viibida ainult sekundeid.
NSVL aegsed ehitusnormid nägid ette tuumajaamade personalile I klassi varjendite ehitamise ja otse jaamas asjatavad inimesed elasid sellises kogu oma "tuuri" aja ja enamik neist on tänaseni elus. Ka eestlasi elas sellises.
Ma ei saa ikka hästi aru, kuidas need tuumavarjendid ja „kaitsemeetmed“ asjasse puutuvad, eriti kui vaadata neid sündmusi, mis järgnesid katastroofi esimestele tundidele, st periood, kust pärinevad praktiliselt kõik surmava doosi saanud ja loetud päevade-nädalate jooksul hinge heitnud inimesed.
Esiteks, varjendid olid esmajoones mõeldud imperialistide tuumarünnaku üleelamiseks, mitte aga AEJ-is endas toimuva katastroofi puhuks. Viimase tõenäosust ei uskunud eriti keegi, sh ka veel mitmeid tunde pärast katastroofi. Ja seda ka põhjusega, sest tollal polnud laiemalt teada mõned RBMK-tüüpi reaktoritega seotud riskid ning õigetel tingimustel käideldes on RBMK-d tegelikult suhteliselt ohutud riistapuud.
Teiseks, tuumavarjendid olid kindlasti head ja kasulikud asjad, ainult et nendes kükitades pole võimalik aru saada, mis väljas tegelikult toimub ega organiseerida, juhtida ja viia läbi katastroofi likvideerimist. Jätame korraks kõrvale need õnnetud tuletõrjujad ja vaatame, millega katastroofi järgsetel tundidel tegelesid AEJ-i enda töötajad ja milliseks kujunes nende saatus:
https://en.wikipedia.org/wiki/Individua ... l_disaster . Siit nähtub, et mitte keegi ei pugenud kuskile punkrisse varjule, vaid erinevad inimesed hakkasid hoone sees ja väljas ringi siblima, et üldse aru saada, mis oli juhtunud. Kuigi laekus mitmeid raporteid, et reaktor on plahvatanud ning reaktorituum avatud, siis mõnda aega keelduti selliseid teateid uskumast ning saadeti aina uusi inimesi oma silmaga asja kaema, või saadeti inimesi avama jahutusvee kraane lootuses, et niimoodi õnnestub (terveks peetud) reaktorituuma endiselt jahutada. Mingite kaitsemeetmete kasutamisest juttu pole.
Tuletõrjujate kohta võib tõesti öelda, et nad ei teadnud, mida nad teevad. Seda põhjusel, et keegi neile ei öelnud (ja/või ei osanud öelda), et tegemist pole mitte päris tavalise tulekahjuga. Katsed lahtist reaktorituuma veega kustutada oli tõepoolest mõttetu. Küll aga oli mõte ja kasu sellel, et kustutada terveks jäänud, 3. reaktori hoone katusel mitmes kohas hõõguva grafiidi poolt tekitatud tulekahjud, mis halvimal juhul oleksid võinud esile kutsuda veel järgmise katastroofi. Aga iseenesest oleksid ka need kustutustööd võinud olemata olla, kui hoonete katuseid poleks vastupidiselt nõuetele olnud kaetud süttimisohtliku bituumeniga.
Ühesõnaga – varjendite kasutamisest, läbimõeldud plaanidest ja kaitsemeetmetest oli asi katastroofi-järgsetel tundidel ikka üsna kaugel.