toomas tyrk kirjutas: Eestis on praegu vaktsineerimisealised alates 12 eluaastast. Nooremaid ei vaktsineerita. Ja 12-18 aastaseid vaktsineeritakse vaid vanema soovi või nõusoleku korral.
Tänapäeval rakendatakse sundi siiski palju valikulisemalt ning selle sunni rakendamiseks üritatakse enne ikka saada suurema osa ühiskonnast toetus. Enamasti selline sunni rakendamine ei käi "nipsust". Võtab aega.
Praegu on probleem pigem selles, et aastate jooksul on see läbu ja iseotsustamine rahvatervise küsimustes lastud liiga kaugele minna.
See omakorda on kaasa toonud leige vabatahtlikkuse ja suure vastaste arvu, viimased on saanud aastaid vabalt oma õõnestustegevust teha ja kaasanud märkimisväärse protsendi.
Vaktsiinivastasuse pehmelt öeldes ebateaduslikele alustele on adresseerima hakatud alles viimase 2a jooksul (elik pandeemia ajal) alles.
On väheusutav, et aastal 1994 oli suuri probleeme vaktsiinivastasusega. Miks? Sest süsteem jooksis inertsist edasi ja süsteemis üksikisikul eriti möliseda ei lastudki.
Ma ise arvan, et koolis või lasteaias käimise eeldusena vaktsineerimine seadustatakse ka meil lähima aasta jooksul ära. Pigem seisab see täna selle taga, et ametlikult pole saadavad vaktsiinid alla 12a lubatud. Las need KOV ja presidendi valimised minna mööda, tulevad uued vaktsiinid, siis on õhk puhtam.
On lihtsalt teatud (julgeoleku-) küsimused, kus pole võimalik ega mõistlik korraldada referendumit või muud näpuviskamist. Nii nagu me ei korralda referendumit selle üle, kas kriminaalkaristada politseinikku ründavat inimest või kroonilist roolijoodikut. Selle üle otsustavad asjatundjad ja need vormistatakse seaduseks - mingeid rahvaküsitlusi tegemata. Sama peab olema ka tervisejulgeoleku teemadega. Me võime siin debatti pidada leetrite vaktsineerimisega (õnneks seal suuri epideemiaid pole olnud), aga mitte teemadel, kus haigestuvad kümned tuhanded ja haiglas on sajad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.