nimetu kirjutas:Vähempakkumise tingimustes (suured firmad korraldavad analoogseid konkursse riigihangetega) ehitatud laeval võiks need loomingulised asjad olla ühes suunas ehk rahalise kokkuhoiu suunas - vähem metalli, vähem töötunde, vähem keevituselektroode ja lahjemad materjalid.
Mina olen asjast nii aru saanud, et probleem polnud tingimata materjalis, keevitustes või milleski muus, vaid asja tööpõhimõttes ja kehvas projektis. Tõenäoliselt ei osatud adekvaatselt hinnata konstruktsiooni vastupidavust. Enamus selliseid juhtumeid tulenevad kehvast projekteerimisest. Estonia taolise visiiri puhul on põhiprobleem see, et osa lainete energiast kandub üle hingedele ja lukkudele. See on ka põhjus, miks sellise disaini asemel on tänapäeval rohkem levinud merekarbi taolised mehhanismid, mis avanevad külgedele. Nende puhul kantakse energia üle laeva korpusele.
Parvlaev Estonia ehitati 1980 aastal, ilmselt projekteeriti siis 78...79. Kuigi ammu, siiski seda ajajärku mäletan täpselt, kasvõi seda et kui 78 tennisetrenni lõppedes ei jõudnud vanemaid ära oodata ja otsustasin (jumal teab, vanemad olid insenerid ja teadlased, äkki pidid tol päeval tööd tegema) üksi oma tavapäreasel kiirusel ise lasteaeda jalutada, otsiti mind Kadriorust mobiiltelefonide ja droonidega varustatud miilitsaüksuse poolt tund aega taga - kuni keegi lõpuks taipas lasteaeda helistada... Umbes samal ajal sain oma esimese iseseisva, tuumafüüsikat selgitava õpiku ja esimesed 2 minutit iseseisvat arvutiaega kus klaviatuurile vajutades oli võimalik rohelisel ekraanil kursorit liigutada, ja ka tähti trükkida. Kultuuriliselst kontekstist sõltuvalt olid muudeks mänguasjadeks perfokaardid ja lindid...
Ok, aitab irooniast, eelnevas lõigus küll tõele ei vasta tervelt 4 järjestikku sõna ühes lõigus, kuid see mismoodi projekteeriti 80-datel, 2000-datel., 2020 ja võibolla 2040 on kõik üksteisest teadmiste, normatiivide ja kasutusel olevate materjalide poolt erinevad nagu Alf ja E.T ja Kang/Kodos. Samamoodi nagu iga ohutustehnika juhend on kirjutatud vere ja inimelude hinnaga, on sama toimunud ka ehituslikus ja laevaehituslikus (ja kosmoseehituslikus) projekteerimises, paraku:
- iga asja peale ei ole siiani normi, ega saagi olema (pole ka ehituses, võiks rääkida sellest valdkonnast mõned lood aga te hakkate Tallinnas ja mujal liikuma lisaks maskile ka kiiver peas või väldite piirkonda)
- Kui miski (antud juhtumil Estonia) on projekteeritud (normide/standardite/hea tava või 1638-ndast aastast G.G, hiljem R.H, C.C, T.Y, L.E ja paljude teiste poolt matemaatikasse pandud valemite kaudu) mingitesse oludesse, siis vastavaid kriteeriume ületavates tingimustes võib tõesti eeldada et puht struktuur ise ei pidanud vastu, ja olukorrale võis kaasa aidata ka väga palju eelnevast ekspluatatsioonist tulevaid tegureid
- vandenõuteooriad on huvitavad, aga mu omadest meresõidualastest kogemustest - vastavates ilmaoludes mitte ükski kapten ei hakka autosid pardalt vette lükkama, mitte ükski allveelaev ei roni poordi. Kui välismõjude poolt uputati siis täiesti tahtlikult, kerevigastused aga vähemalt mulle silma jäänud andmetel on pigem kaootilised
- pardal ilmselt oligi midagi kahtlast, see on ainuke põhjendus miks tekitati mõttetu projekt laeva liiva ja betooni alla matmiseks.
- merre jäänud laevad pikapeale lagunevadki. Sõltuvalt asjaoludest ja õnnest. Kui ma 15 aastat tagasi praegusesse elukohta kolisin oli 90-datel uppunud lemmiksupelrannast paikneva kalatraalri laevavrakk suht ok visuaalselt, praegu loksuvad seal vaid lained.