Väide artiklist: „Aga meie radarid on põhiliselt statsionaarsed. Sõja korral oleks meie radarite hävitamine viie minuti mäng.“
Tegelikkus: Esitatud väide ei vasta tõele. Eesti õhuseireradarid on mobiilsed ja ümberpaigutatavad. Võimet on korduvalt ka avalikkusele demonstreeritud paraadidel. Näiteks see:
https://www.delfi.ee/artikkel/65723836/ ... ut-radarit
Muul ajal harjutatakse seda õppuste käigus. Lisaks selle kasutatakse mitmeid spetsiifilisi petteseadmeid ja tööprotseduurilisi võtteid, et radar ei saaks viie minutiga hävitatud. Mis ja kuidas täpsemalt pole siinkohal oluline.
Strateegiline sõdur räägib pooltõde.
Meie kaugmaa radarid on mobiilsed ainult strateegilise eelhoiatuse kontekstis (stiilis hommikul algab sõda, öösi veame minema).
30 minutit ärasõiduks alates taktikalise eelhoiatuse saamisest (Iskanderite start Luugas näiteks) on mobiilne ikka väga suure liialdusega.
Mobiilsed taktikalise eelhoiatuse kontekstis on näiteks brigaadide Giraffed. Kus kokkupanek ja ärasõit võtab mõningad minutid.
Tegelikult tahtsin juba enne artiklisse süvenemist lisada, et Roosimäe puhul tasuks silmas pidada, et ta tegeleb muuhulgas relvaäriga. Ma ei kahtle selles, et ta tunneb siirast muret Eesti kaitstuse pärast, kuid kõik taolised artiklid vajaksid väikest disclaimerit, mis sellised asjad ära märgib.
Roosimägi on oma karjääris mõned aastad olnud Buk-M1 divisjoniülem ja sellel ametikohal on kindlasti päris hea ettekujutus, mida õhutõrje mobiilsus tähendab. Me võime siin neid Grountmastereid ja NASAMSE tituleerida vägevate nimedega, aga ega see neile omadusi anna. Mis puudutab ÕT mobiilsust, siis Roosimägi (kogu oma muude hädadega) teeb vastavas ekspertiisis ära enamvähem igaühele tänases KV-s.
Keegi ei tea. Roosimägi ka ei tea. Ukrainlased teavad, aga ei ütle. Targasti teevad, et ei ütle.
Ega siin midagi väga uut ei ole, Vietnamis ja Lähis-Idas vere hinnaga kogutud tarkused.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.