Autojuhid

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Peale autoroodu oli meiega sama aia taga veel mitu sideroodu ja keemikuid. Sidelased käisid ka radarijaamdes valves, nemad olid ka bussireisijad. Keemikud tegelisid põhiliselt toimkondadega (KPP ja söökla), kord aastas tehti neile ka erialapõhiseid väliõppusi. Käisid polügonidel harjutamas.
Autoroodus oli peale 5 bussi veel mälu järgi 8 Volgat, paarkümmend UAZ-i ja mõned veokad: leivavedaja, produktovka, ZIL kallur ja üks poolhaakega Kamsa (selle juht ei olndu meie roodus ja teenindas aia taga asuvat stroibat-i). Roodus 3 rühma: 1. Volgad-UAZ-id, 2. veokad-bussid, 3. remontnikud (lukksepad, treial, automaaler), neid nägi kõige sagedamini toimkondades kasrmus ja garaazis. Remontnikud käisid tihti reedeti lähedalasuvas põllumjanduskombinaadi laos tööl (partertehingud varuodase jne. vastu).
Kuni teenistuaja lõpuni oli autorood ajalooliselt valgete inimeste teema, ühtegi tumedat sinna ei võetud. Asi muutus kui peale Rusti maandumist kui hakkasid papahhad lendama. Tekkis ka meile mingi uus kindral kes hakkas ajalugu muutma ja sügisel 87 toodi esimesed lõunaosariikide esindajad. Meie priisõv hakkas koju sättima, järgnevatele tehti selgeks, st neil tuleb selle kontingendiga edasi elada ja korda pidada, et vanakestel hea elu oleks ja et ei segataks. See oli ka esimene kord kui noortele (toodi juurde pool aastat teeninud ja autovljaõppe läbinud solbaneid) hakati õpetama autonduse ja liikluse põhitõdesid. Näteks öine juhikoolitus. Mulle ei ole see veel siin foorumis silma jäänud. Öine koolitus: aetakse noor üles, käivitab sõiduki (taburett) seejuurs mootori häält tehes ja hakkab siis roomates taburetti enda ees lükkama. Harjutus silla alt läbisõit: põristades voodi alt läbiroomamine. Suunda pidi näitama vasakut või paremat silma pilgutades. Eks lisakoolitusel tuli osaleda ikka neil, kes päeva jooksul millegi "erilisega" oli silma paistnud.
Varem, nagu öeldud, olid roodus vaid baltlased, venelased, valgevenelased ja hohollid. Päris palju oli Moskvast, neil eelis seoses Moskva tundmisega. Eestlasi oli 3, kõik koos sügis 85, peale minu veel Ats ja Ivo. Ats sõitis VAI UAZ-iga, Ivo oli remondirühmas. Minu tegelik liignimi on Kalju, Kaasteenijad muutsid selle kohe endale suupärasemaks (vt. kasutajanimi), mulle sobis.
frantzus
Liige
Postitusi: 810
Liitunud: 26 Jaan, 2015 21:42
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas frantzus »

anna minna! võin ka pliiatsiteritajat laenata. iga mälestus teretulnud. taheti ka reamees Frantzus bussijuhikursustele saata kaheks kuuks Taschkenti! aga lähemalt sellest kriban oma nurgas kui ajajoonel sinnani jõuan.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Meie roodu bussijuhtide tavapäev. 1 buss sõitis hommikl liinil väeosa-kool. Bussivanemaks keegi sideväelasest või keemikust seeru. Buss oli nn. liikuv KPP. Seerul oli nimekiri sõitjatest kaasas. Teine buss liikus sidelastega radarijaama. Üks vahetus läks kohale, teine toodi kasarmusse tagasi. Kolmas buss sõitis teise radarijaama. Neljas vedas lähedalasuvast rongijaamast Moskvast elektrirongiga tulevaid ohvesid ja teenistujaid. Rongijaama vahet pidi ikka mitu ringi pendeldama. Vahel läks ka "koolibuss" appi rongi pealt tulejaid vedama. Need sõidud algasid kohe peale äratust ja lõppesid ca. tund peale hommikusööki. Bussijuhid käisid individuaalkorras hommikust söömas.
Neil radarimeestel oli mingi 12-tunnine vahetus. St. õhtul sama rutiin: radarivahetused objektile ja ohved rongi peale. Liiga tihti sõits õhtuti rongijaama buss "lisaringi", mindi poodi kangemat kraami ostma või kohalike tüdrukutega suhtlema. Sõdurid olid tüdrukute hulgas nõutud kraam, reeglipärane medkontroll jne. Oli juhuseid kas dembel ei soovinud ruttu koju minna, enne tarvis ligivõetud haigus välja ravida.
Nädalavahetuseti "tellimusreisid". Nagu eelpool öeldud pulmad, matused, teater, kino, loomaaed. Mul rippus paraadvorm bussis. Prappori käest sain küll sugeda, et selle koht on kaptjorkas, aga sletasin, et ilgelt on vaja, lõpetas ka pinda käimise. Paraadvormi oli tarvis, et Moskvas ringi liikuda. Linnaluba muidugi ei olnud. Ei saand seda kordagi 2 aasta jooksul. Aga loomaaia reisi puhul oli hea paraadvorm selga panna ja ka ennast lastegrupiga sisse smugeldada. Kinode teatrite puhul passisin niisama. Kord keset Moskvat passides tuli ilge kusehäda peale. Mis teha? Inimesed liikusid ümberringi. Kruvisin bussi bussis ühe põrandapaneeli ära-probleem lahendatatud. Pärast parkisin teise kohta.
Pulmade-matuste puhul kutsuti soldatik ikka lauda ja söödeti kurguni täis.
Venelased on ju kanged kalamehed. Mõnel korral tuli ohvitseridega nädalavahetusel kalale sõita. Väljasõit nii vara, et päikesetõusuks kohal olla, tavaliselt 4 paiku öösel. Järv kus käidi oli teiselpool Moskvat ca. 150 km kaugusel. Igal reisijal oli bussijuhi jaoks proviandi kott kaasas, seda jätkus nii päeva jooksul söömiseks ja õhtul garaazi jõudes ööseltskonnaga jagamiseks. Garaaziz passis öösiti dispetser, dnevalnõi ja valveveduki juht, peale nende veel need, kes jõudsid hilja tagasi ja seadsid tehnikat "lahingkorda". Meil oli reegel (mõnikord ei peetud sellest kinni, kuna tuli uuele väljasõidule minna), et juht peab 8 tundi magada saama. Kui laekusid kell 2 öösel kasarmusse, siis võisid 10-ni magada. Kalalkäigu puhul tekkis alati tsiviliste, kel küsimus, et kas bensiini ka müükis on. Seda väikest asja ju ikka saab. Ohvitserid andsid ka bensutalonge, nii et sõidu lõpus oli balanss korras ja taskuraha olemas.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Üks huvitav kiiks, millega meie roodus tegeleti-käigukangi nuppude meisterdamine. Radarimeeste käest hangiti 10 mm paksust pleksiklaasi, see liimi kihiti kokku. Liim oli mingi ollus, mida saadi keemikultelt, haises väga jubedalt. Liim sulatas pleksi üles, nii et liimitavad pinnad sulasid kokku nii et ei olnud nähtavad. Kui liim kuivanud, freesiti pleksi sisse tavaliselt roosiõie laandne kujutis ja värviti ära. Hiljem liimiti veel lisakihid. Seejärel treiti käigukangi nupp ja keere. Ümmargusele nupule lihviti nurgad sisse, tekkis nn. lihvitud teemandi taoline asi. Finaal oli poleerimine.
Kogu tegevus toimus treiruumis ja suure saladuskatte all. Ma ei mäleta, et treiruumis midagi peale käigukangi nuppude oleks tehtud. Siiski- dekoratiivkruvusid demblialbumi jaoks. Oli ka sisselendamisi, aga see tegevust ei peatanud. Mõnel puhkusele või demblisse minejal oli kohvritäis käigukangi nuppe kaasas. Hind turul oli vist 25 rubla. Mina piirdusin ühe nupuga, kante freesida ei viitsinud, jäi ümmarguseks.
Eks temblialbumeid tehti ka. Ise alustasin ka sellega, aga jätsin pooleli, ei viitsinud. Müüsin viitsijale ära.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Kogu see pull algas 13.11.1985 Tallinnas Uue tänava kommisariaadis kell 6.00 hommikul. Seal kohtusin mõnede TPI kursusekaaslastega (võeti esimeselt kursuselt, paar kuud saimegi koolis käia). Tuttavatega ikka kindlam tunne. Sealt edasi Lasnamäele. Seal tuiasid mingid ohvitsrid ringi ja tegid omi valikuid. Sattusin kampa, mis järmisel päeval läks Moskva rongile. Leningradi vaksalis jagunes see kamp osadeks. Meid istutati elektrirongile ja sõitsime 3. ringtee kaugusele jagamispunkti. Jagamispunktis oli ikka paras loomaaed, kõik liidu liigid olid esindatud. Jagamispunktis segati ja jagati see rosolje polkude vahel ära. Eestlastest jäin üksi, Lätlasi oli ka mõned. Polku jõudnuna oli tavaline duhhi rutiin, sellest on juba kirjutatud, millegi erilise poolest silma ei paistud. Paar huvitavat seika on meelde jäänud: usbekkidest kaksikud hakkasid midagi seletama, 2 meetrine lätlane juris võttis siis ühel rinnust ja rihmast ja virutas koos vennakesega peldikus vastu seina. Mustad said teemast aru; näljased nagu me olime, võttis toosama Juris sööklast leiba kaasa, seerud said jälile kamandasid rivi ette ja käskisid tal terve pätsi musta leiba ära süüa, mees matsutas endale pätsi sisse ja küsis, et kas juurde ka saab.
Peale prisjaagat jagati rühmade vahel ära, juhilubade (3) omanikud said autorühma, mina sealhulgas. Vabu autosid ei olnud, sõitsin luua ja lumelabidga. Autorühmas mingit hommikuvõimlemist ja muud sarnast teemat ei olnud. Kogu elu käis garaazis. Oli seal nn. akuspets, see ei käinud kasarmuski, magas oma akuruumis happeaurude sees.
See polk liigitus sõjaväelise süsteemi "bardakk" alla. Oli ju veel dedovtsina, ustavstsina, semljatstestvo jne. Polgu hossvoodis oli ka ming laut lehmade ja sigadega. Vahel jalutasid lehmad mööda väeosa ringi (nii kondiseid lehmi ma varem näinud polnud). Veel üks näide: katlakütja külmetas jalad ära (nogi otmorozil). Kasarmus oli temperatuur 4 kraadi: magama mindi täis vormis, pidi sineli ja teki peale võtma. Just selles järjekorras, käsi pidi sineli varrukas olema, et sinelit ära ei varastataks. Samal põhjusel olid öösel saapad madratsi all. Jalarätid ei kuvanud kunagi ära. Mädavillid olid kiired tulema.
Detsembris saadeti autojuhtide koolitusele (dopodgotovka).
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Juhtide ettevalmistusel tuli liikluseeskirju ja auto ehitust õppida. Mina sain selgeks kuidas laua taga magada. Toimkondades tuli ka käia. Nägin kuidas vene sõjavaäes hapukapsast tehti. Põranda sees oli paarikandine betoonist valatud (silo)auk kuhu kapsas soolaga oli sisse tambitud. Kapsa kättesaamiseks vahetas sõdur saapad kummikute vastu ja hüppas auku ning tõstis hargiga kapsa vannidesse millega see kööki tassiti. Peale sa ei söönud hapukapsasuppi kümmekond aastat. Kord õnnestus köögitoimkonnas olles kissellibriketile küüned taha saada ja see vaikselt ja kiirustades endale sisse ajada. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kui see soga maos paisuma hakkas.
Juhid pidid ka tervisekontrolli läbima, muuhulgas silmade kontroll. Minuga samast polgust tatarlasel mure, et kas saan teda aidata. Abipalve oli väga diskreetne. Värvipimeduse kontrolliks oli ju toona raamat kus trükitud erivärvilistel taustadel sümbolid. Tatarlane oli värvipime, palus mul öelda, mis lehel mis kirjas. Tegi omale konspekti ja kirjutas lehekülgede kaupa üle, et mis leheküljel mis sümbol ja siis õppis pähe. Vist ei õppinud hästi või ei näinud kontrolli ajal lehekülje numbreid, igatahes saadeti poolelt ettevalmistuselt tagasi polku.
Ettevalmistuse lõpuks oli ette nähtud 500km rännak. No 500 km see kindlasti ei olnud, 100 km oli ehk. Hommikul välja ja õhtul tagasi. ZIL-131 veduk. Neid kasutati polkude raketidivisjonides 125 kompleksi rakettide veol.
Mingil hetkel selle ettevalmistuse ajal kutsuti valgema nahavärviga tegelasi vestlusele. Oli mingi major, kes usutles, et kas sõnok on ikka autoga sõitnud ja mis kogemus tal sellega on.
Kahju kui mul kogemust pole, ikkagi kogenud kallurijuht kes tuhandeid tonne heina ja vilja vedanud sovhoosis. Jäi vist uskuma.
Peagi peale rännakut tagasi oma polku. Sõit jätkus luua ja labidaga. Nagu öeldud valitses polgus bardakk. Garaazi territooriumil peldikut ei olnud. Ega keegi kuhugi kauele ka kõndida ei viitsinud. Kõik lumehanged olid kollased. Rühmapealikul (leitnat) viskas lõpuks üle, ütles, et võiks kollasele vähemalt lund peale lükata kui asi tehtud. Eks tal oli õigus ka. Kord tuli õhtul hilja nr2 häda peale. Ei lähe ju kasarmusse haisu sisse, vanad eestalsed käisid ju peenramaal kükitamas, värske õhk ümerringi. Võtsin suuna väeosa aia suunas. Äkki kõva kisa "stoi streljat budu". Karauul raisk, ju olin tema territooriumile sisenenud. Ütlesin parooli: parool sisaldas sõnu kuhu täna vene sõjalaevad suunduvad. Parool sobis. Määrustiku järgset aktiviteeti ei järgnenud. Kõik sai korda aetud.
Mõne aja pärast hakksaid kuuldused liikuma, et mind tuleb teise väeossa üle viia. Mingeid selgitusi ei antud. Just olin kevadise tembliga koos ZIL-157-ga divisjonide toiduringreisidega alustanud. Sai vähemalt autorooligi.
Kuuldused osutusid tõeks, viiakse üle armee staapi. Teised kohe hurjutama, et nüüd on p..s. Otsi parem kohe nööri. Staabis kange ustavstsina ja kõnnid teenistuse lõpuni rihm pingul ja kraekonks kinni. Ühel päeval tuli kott pakkida ja rongisõit koos prapporiga ette võtta.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Jõudsime prapporiga nimetatud aadressil. Esmalpilgul mingit überordnungit silma ei hakanud. Ainult mõni osa lumehangesid olid "kantikusse" lükatud. Ori oli järgmisele isandale üle antud. Kasarmu nagu kasarmu ikka. Kahekorruseline. Meie rood asus alumisel korrusel. Aga kasarmu oli soe. Olin meie priisõvist üks esimesi kes kohale toimetati. Algul nagu ikka toimkonnad ja ümberõpe UAZ-469-le. Noh mis õpe, istusime klassitoas ja lugesime UAZ-i raamatut. Nii need esimesed päevad veeresid.
Ühel päeval kutsus roodukas enda juurde ja ütles, et aitab laisklemisest küll, võtad auto üle ja hakkad sõitma. Pool aastat rohkem teeninud Moskva tüüp istutati Volgale ja mina sain tema UAZ-i. Oli see vast alles logu. Ilmselt kunagi mingist nz laost toodud. Veel nende vana tüüpi ümmarguste veoauto tagatuledega. Parempoolne esiklaas oli asendatud pleksiklaasiga, suht olematu läbipaistvusega. Soojenduse mootorit sai kasutada ainult väiksemal astmel, suuremal ületas müra taluvuspiiri. Algulsõitsin nn. valveautot. Kel staabist tarvis oli, see tellis. Muuhulgas ka kohaliku garnisoni lasteaed. Tuli tädidega poes käia. Tavaliselt enne sõitu minekut kutsuti soldatik tuppa ja söödeti lasteaia toitu täis, alles siis asuti reisile. Hiljem tulid ka pikemad reised ja komandeeringud polkovnikuga kelle sõiduk see oli. Üsna muhe pensionieelikust polkovnik, hästi rahulik. Muuhulgas Moskvas sõites juhendas ja õpetas kuhu ja kuidas sõita. Kord kuskilt 3.-da ringi polgust tagasi sõitma hakates selgus, et 3. ja 4. käik on kadunud. Ei ole ja ei tule. Tuli sõita ca. 80km 2. käiguga. Sõita jäi veel umbes 20km kui märkasin, et jahutusvedeliku (vesi tegelikult) temperatuur hakkab tõusma. Lootsin, et ehk õnnestub kuidagi kohale venitada, aga ei. Ventikarihm oli purunenud, mootor kuumenes üle ja plokikaanetihend põles läbi. Seisime siis polkovnikuga tee ääres. Õnneks sõitis mööda üks meie roodu auto, võttis polkovniku peale ja viis ära. Hiljem tuldi mulle järele ja viidi puksiiri otsas garaazi. Algas remont. Käigukastis oli vahevõll 3-ks lagunenud. Täpselt 3-4 käigu sünkronisaatori alt. Arusaamatu. Ka prappor küsis, et kuidas see mul õnnestus. Kui hästi pingutada, siis ikka õnnestub. Samamoodi oli vahevõll laos olemas, keegi ei teadnud miks ja kuidas, aga olemas ta oli. Käigukasti sai korda. Mida aga ei olnud oli plokikaanetihend. Anti korraldus kapremonti minevalt UAZ-ilt tihend võtta. Korraldused on täitmiseks. Mingi ime läbi jäi selle kasutatud tihendiga mootor käima saada ja käima ta jäigi kuni hiljem selle auto Moskvasse kapremonti sõitsin. Üks huvitav juhtum oli selle autoga veel. Kui oli teada, et see auto läheb kapremonti tuli üks kaasteenija jutuga, et vahetame rattad ära. Tal maastikurehvid, mul aga tsiviilid, mis sõidu ajal vaiksemad. Ega mul kahju pole. Vahetasime rattad ära. Siis tuli sõit polkovnikuga kuhugi polku. Olime juba mitu head kümmet kilomeetrit sõitnud kui lähenesime kallakust laskudes T-kujulisele ristmikule. Jalg pidurile-tühjus. Pidurid kadunud. Täiesti. Mingi ime läbi õnnestus käsipiduri ja madalama käiguga auto sesma saada. Mõlemal mehel põlved värisesid. Kui olin pilgu auto alla visanud, selgus, et "uutel ratastel" olid sellised tasakaalustusvihid, mille klamber oli ühe pidurivooliku läbi lõiganud. Sõitsime edasi polku, käsipiduri abiga. Jõudsime tervelt kohale. Polgus algasid pidurivooliku otsingud. Ükski ei sobinud. Lõpuks leiti üks nz GAZ-63 (aastal 1986?), millelt pidurivooliku maha keerasin ja UAZ-i külge monteerisin. Isegi pidurisüsteem õnnestus ära õhutustada. Tasakaalustusvihi viskasin minema. Polgust tagasisõidul sai juba pidurite tööd demonstreerida. Mõne aja pärast tuli siis see sõiduk kapremonti viia ja remonditud UAZ vastu võtta. See oli küll ainult natuke parem. Mõne aja pärast selgus, et summutist tuleb paksu sisnist suitsu ja ühe silindri küünal tahmub täiesti ära. Kuskilt satub õli põlemiskambrisse. Sai siis koos prapporiga otsus vastu võetud, et plokikaas maha. Võtsin kaane maha, ei näinud midagi kahtlast. Igas juhuks otsustasin klapid üle soveldada. (sovelduspastaks õliga segatud käiapuru). Kui jõudsin viimase klapini, selgus,et selle klapipesa kaanes täiesti lahti. Lahenduseks jälle äraproovitud lahendus, abiks järgmine kapremonti minev doonor. Tol aastal läks neid UAZ ikka päris mitu kapremonti. Selle UAZ-iga sõitsin kuni 86 aasta hilissuveni, siis läksin bussijuhiks õppima. Sellest olen juba kirjutanud.
Sellega ongi minu jutt otsas. Paar seosetut asja oleks ehk veel, aga ei oska neid kuhugi paigutada ja ega see eriti oluline olegi. Päikest!
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15552
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Fucs »

Kolja kirjutas:Kas bussijuht ka autojuhiks kvalifitseerub? Kai jah, siis just bussijuhina teenisin oma viimase aasta (86-87). Koht: 25 km Moskvast, lähim suurim asula Balasihha (Moskvast ida poole mööda toonast Gorki maanteed. See kant oli (on) täis igasuguseid väeosi: siseväed, tankistid, lendurid, PVO, isegi piirivalve (?) pagunitega tegelasi oli liikvel. Minu teenistuskoht oli Stab Pervoi Armii Osobovo Naznatshenia Moskovskovo Okruga PVO.
Vot jopt... Zemljak krt :D
Me siis olime samal ajal n.ö. "peaaegu samas kohas" (venemaa mastaape arvestades) ja peaaegu samasuguste barankade taga (UAZ-315 ja PAZ-672 ja GAZ-66 ja...) :shock:

Balašihhas (ja Ljubertsõs) sai suht tihti käidud. Mingid objektid oli meil seal Balašihhas ja Ljubertsõs.
Mina olin Moskvas, Možaiski rajoonis, Rjabinovajal, MKAD vahetus läheduses, teiselpool MKAD-i oli Zaretše ja ca 3km kaugusel oli Moskva olümpiamängude "Olümpiaküla".
Bussijuhid käisid individuaalkorras hommikust söömas.
Sama meil. Valdavalt "individuaalkorras" ka lõunat ja õhtust söömas.
Kogu see pull algas 13.11.1985
Mina olin Lasnamäe jaotuspunktis kohal kuus päeva hiljem 19.11.1985...
:D
susi
Liige
Postitusi: 557
Liitunud: 08 Juul, 2005 21:22
Asukoht: pärnumaa
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas susi »

No on laiskvorstid ! Minul algas see jama juba 24.10.1985.
Kolja
Uudistaja
Postitusi: 10
Liitunud: 29 Mär, 2022 8:28
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Kolja »

Kui juba kuupäevadele läks, siis kiitlen veel. Suhteliselt varakult sain omale stazööri (leedukas), ma arvan see võis juba septembris olla.
Liikusid kuuldused, et tudengeid lastakse varem demblisse, et varakult õppetööga liituda. Kirjutasin enne seda TPI-sse ja palusin kirja väeossa saata, et lastagu tudeng eelisjärjekorras tulema. Kiri laekuski. Röödukas kohe nöökima, et kas teenistus on ära tüüdanud, vastasin, et tak totsno.
Kui ühel päeval stazööriga hommikuselt ringilt tagasi olime, ütles roodukas, et täna lähed koju. Anna asjad üle, dokumendid tulevad kohe staabist. Nii oligi. Kästi KPP-s veel teisgi kõrvalroodudest oodata et koos saatva ohvitseriga Moskvasse sõita. Ootasin, ei näinud ega tulnud kedagi. Hakkasin juba kärsituks muutuma- Tallinna rongi aeg lähenes. Lõpuks kõndisin üksi minema, vajalikud paberid olid mul ju käes. Õhtuse rongiga Talliinna poole. 10. oktoobril 1987 astusin Balti jaamas perroonile. Kohe oli ka patrull kallal. Näitasin siis oma paberid ette. Patrulli madrustel vajusid näod ikka väga pikaks - "juba koju". Käisin kohe ka komisariaadist läbi ja möllisin ära. Siis juba järgmise rongiga koju.
TPI-s ootas üllatus-oli otsustatud, et sügisel sõjaväest naasevatele algab õppetöö 1. detsembril. Peaaegu 2 kuud vaba aega. Laisklema ei hakanud, olin kohalikus sovhoosis bussijuht TA-6-l. Sai pisut taskuraha teenitud.
susi
Liige
Postitusi: 557
Liitunud: 08 Juul, 2005 21:22
Asukoht: pärnumaa
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas susi »

Kolja kirjutas: Õhtuse rongiga Talliinna poole. 10. oktoobril 1987 astusin Balti jaamas perroonile.


Vanduma võtab. Ka nüüd. ... Mina sain koduuksest sisse 30. detsembri õhtul. Tulin taksoga, sest bussid Pärnus enam ei sõitnud. Juba Eestisse jõudmine oli paras probleem. Paberite järgi pidin Pärnus Aia tänavas olema 28.12.1987 , aga see oli võimatu. Tuleb meelde , kuidas Kiievis tahtsime pileteid ja neid ei ole. Nuru või nuta, ähvarda või karju - ei ole.
Peeter
Liige
Postitusi: 2541
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Autojuhid

Postitus Postitas Peeter »

See 10. okt lõhnab justkui 0-partii järgi (nuljovaja partija). Meil oli 0-pariis ainult väga erilised. Näiteks meie prizõõvist niigi Volga-24 peal lebot lasknud Ukraina rasketööstusministri (või asetäitja) poeg. St Volga käis harva sõidus, ja tal oli niigi abiline kes aitas autot pesta. Vatti sai see vend kes vedas komandöri 469-ga. Ja siis 0-i sai paar staabiseerut. Isegi "balogrjobid" elik eesrindlased-pugejad ei saand meil sinna. Need läksid 1. partiis aprilli või okt lõpp. Mina baltlane sain koos leedukaga 4.-sse. 4. juuni 89. Ja meist jäi veel kahe partii jagu dembleid maha. Kusjuures roodukas sai hakkama üllatava käiguga, mis pärast selgus: meie prizõõvi 9 mehe seas oli koputaja, kes kõigest ette kandis ja justkui omale paremat käekäiku kauples. Tükk aega jahtisime. Peaaegu lõpuni jäi saladuseks ja ka pärast oli inf ainult osadele teada. Ja vat see mees jäi ka peale mind veel sinna- roodukas otsustas, et koputamise eest jätab viimaste sekka hoopis.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist