Üks asi treileris juba häiris tohutult, neil nn WWI tankidel treileris reaalsete WWI tankihakatistega küll midagi ühist ei paistnud olevat, tundus, et ca 60-ndate roomikmasinale oli miskit kast ümber ehitatud. Sedasorti eepilistes filmides võiks ka detailidele rohkem tähelepanu pöörata.
Üritati vist prantslaste Saint-Chamondesid järgi teha https://en.wikipedia.org/wiki/Saint-Cha ... hamond.jpg
Vaatasin öövaatlusseadmega binoklist vatnikute positsiooni ja nägin paari ärajoonud näoga suvalist kuli. Vatnikud midagi asjatasid oma putka ümber, keegi tüsedam jorss selgitas midagi käredal häälel noorjunkrutele. Nood seisid natuke hirmunud olekuga ja kergelt kängunud kehaasendis oma poojumala ees, nende silmades peegeldus soov kaduda sellest kohast mingil imeväel ja saada tagasi olukorda, kus väljaõppelaagris joodi enast mällu ja röögiti kamraadidega täis peaga kuidas me lähme Ukrainasse naisi nussima ja hohollodele lõuga sõitma, ja siis peale peldikus pihku peksmist oma kotile vajuti. Samas, lapsepõlvest peale ajju pekstud kohustus olla mees ja mitte kodumaad alt vedada, eelkõige hirm põlualuseks sattuda, hoidis neid kuidagi püsti
„RÜNNAK,“ haarasin relva ja tormasin peale. Jooksin ümber maja nurga, seal seisis kaks noort vatnikut, mõlemad umbes 20 aastased, kiivrid kergelt viltu peas, mõlemad mõõdukalt juua täis. Mõlemal tüübil olid käed üleval, silmad hirmu täis, ühel olid ka püksid kubemekohalt niisked, röökisid „annan alla, annan alla, ära tulista.“ Astusin ühe sõdalase juurde ja äsasin talle täiest jõust jalaga munadesse. Inimene kukkus kokku, tõmbus looteasendisse ja hakkas oigama. Võtsin noa ja lõin selle talle südamesse. Teine soldat, klaasistunud pilgul toimuvat jälgides, seisis jalgade värisedes kaks meetrit eemal ja korrutas kogu aja, „mees, mis ma sulle halba olen teinud,“ suurest shokist elavnedes, üritas ta siiski kuidagi olukorraga samastuda ja suutis virilalt lisada, „palun, mind saadeti just siia, keegi ei küsinud, öeldi, et lähete õppustele, sa Kinod oled kuulnud mees, seda lugu tead „zvezda po imeni solntse,“ päris kõva mu arust, tavai, ole nüüd normaalne mees, teeme ühe napsu ja räägime, viina tahad?“ Haarasin tal kõrist, tüüp ainult inises, võtsin teise käega tal kuklajuustest kinni ja virutasin pea kõigest jõust vastu kiviseina. Toimus keha lõtvumine. Tagusin seda lõtvunud keha otsas olevat pead kümneid kordi vastu seina, ise röökides „Millllllllllleeeeeeeks!“ Mu käed oli küünarnukkideni ajutükke ja pealuukilde täis ja läks nelja relvavenda vaja, et mind eemale tirida. Üks mees, kes mind kinni hoidis oma põlvega mu rinnal, kummardus ja sostas mulle kõrva: „tsss, kõik saab korda, mees, kõik saab korda.“
*
Istusin karistusaluste pingis. Kõrval passisid tuimade nägudega vangivalvurid. Üks oli paks ja unistas ilmselt sellest hamburgerist, mis kaks tundi hiljem tema seedekulglas lagunemist alustas. Teine oli nooruk, ilmselt ülikooli kõrvalt taskuraha kogumas. Istus enamus aega telefonis, toksis, ja kõkutas oma sõnumite peale.
Sisse astus kohtunik, seisatas oma tooli kõrval ja teatas: „reamees mykoloogi sõjakuritegude asjus palun tunnistusi andma pataljoniülem Vassiljevi. Pataljoniülem astus tunnistajapinki, kohendas mundrit, ajas selja sirgu, surus nokast selle vastiku lapiku paraadmütsi, mida ma olen alati vihanud, kuna see minu arvates kuidagi süboliseerib seda, kuidas võim sulle pähe istub, ilmselt inspireerituna kohtumisest nõukogude miilitsatega lapsepõlves, pähe, köhatas hääle puhtaks ja ütles:
„Juunis 1944 toimus Prantsusmaal Normandias, Ardenne kloostris sündmus, mida maailm tunneb täna Ardenne kloostri massimõrva nime all. Kogenud Waffen SSi 12nes tankidiviis manööverdas Põhja-Prantsusmaa põldude ja metsatukkade vahel Kanada 27nda rügemendi üksuse lihtsalt üle ja püüdis kotti. Kuna sakslased olid taganemas ja kõigega oli kitsas käes, siis tähendanuks sõjavangide võtmine automaatselt võitlejate toiduratsioonide vähendamist. Lahendusena otsustas Kurt Meyer, hiljem sõjaroimas süüdi mõistetud, fanaatiline ja Hitlerile lõpuni lojaalseks jäänud diviisiülem, Kanada sõjavangid hukata. Hukkamise viisid läbi Hitlerjugendi junkrud, kondiproovina, meheks kasvamise eksamina.“
Milleni ma tahan jõuda, lugupeetud kohus, on see, et Kanada 27 rügement muutus peale mainitud intsidenti kõige kardetumaks liitlaste üksuseks, kellega võitlemist kõik saksa üksused nagu surma vältida püüdsid. Nimelt, peale massimõrva toimumist kehtis seal rügemendis kirjutamata reegel, et alla ei anta. Armu ei paluta mitte kunagi - aga ka ei anta seda kunagi, võideldakse viimase meheni, jättes viimase kuuli endale. Keegi ei taha võidelda üksusega, kes on leppinud surmaga, ega otsi sellest alateadlikult pääsu. See on üks põhjus, miks meie armees jälgitakse rangelt sõjavangide määrustepärase kohtlemise printsiipe. Me kohtleme sõjavange inimlikult, jättes vastastele alati allaandmiseks taganemistee. See on sõjaliselt äärmiselt põhjendatud põhimõte, vangide humaanne kohtlemine on meile kasulik, see muudab vaenlase nõrgemaks ja säästab ka meie sõdurite elusid.
„Teiseks, ja mitte vähemtähtsaks põhjuseks tuleb pidada seda, et meie riik on ühinenud Genfi konventsiooniga, mis seab siduvad kohustused sõjavangide kohtlemisele. Me täidame oma võetud kohustusi, see on meie kui ohvitserkonna jaoks auasi. Kurt Meyerile esitasid mitu Saksa armee ohvitseri peale juhtunut duellikutse. Küsimus on selles, kas meid riigina saab usaldada või mitte, kolmandat võimalust ei ole. Me oleme seetõttu oma vaenlasest moraalselt üle ja ka see on lahingutegevuses tihti määrava tähtsusega.“
Pataljoniülem tegi jälle pausi ja vaatas maha.
Austatud kohus, lubage mul teile ette lugeda lõik aruandest, mis koostati ühe vabastatud asulast leitud mõrvatud tsiviilisiku lahkamisel.
"13-15 aastase naissoost ohvri kehapind on 80% ulatuses söestunud. Tema silmad on välja torgatud ja tupest ning pärakust leiti üle kümne rebendi, ohver on enne surma kaotanud vähemalt kaks liitrit verd. Ohvrit on enne bensiiniga üle kallamist ja süütamist näkku tulistatud, aga surmapõhjuseks ei ole mitte kuulihaav, vaid kuumashokist tingitud südameseiskumine." Ohvri omased on andud loa avalikustada tundlikke isikuandmeid, lisas Pataljoniülem.
Veel üks paus.
„Austatud kohus, enne otsuse langetamist tahaksin teilt küsida, mida oleks teie reamehe olukorras olles teinud, kui eelpoolkirjeldatud ohver oleks olnud teie lähedane? Mõelge palun sellele.“
Pataljoniülem pidas veel ühe pika pausi, kohendas siis mundrit, ajas selja sirgu ja ütles,
"Väga austatud kohtukolleegium, palun teil reamees õigeks mõista, ta täitis vaid käsku. Käsu sõjavangid hukata andsin mina."
Üle kohtusaali laotus surmvaikus, mida katkestas vaid kohtuniku selja taga seinal rippuva kella raske tiksumine. Iga tikse lõhestas vaikust nagu kõuekõmin. Enamik ruumisviibijaid põrnitses tühjal pilgul kaugusse, paar inimest publikust oli pea põlvedele asetanud ja vappusid.
*
Astusin kohtusaalist välja, võtsin lähimast putkast kuuspaki, istusin bussi peale ja sõitsin surnuaiale. Läksin oma ingli hauale ja avasin õlle. Hommik leidis mu sealt kössitõmbununa magamas.
mykoloog kirjutas: ↑15 Sept, 2022 23:15
... Kogenud Waffen SSi 12nes tankidiviis manööverdas Põhja-Prantsusmaa põldude ja metsatukkade vahel Kanada 27nda rügemendi üksuse lihtsalt üle ja püüdis kotti. Kuna sakslased olid taganemas ja kõigega oli kitsas käes, siis tähendanuks sõjavangide võtmine automaatselt võitlejate toiduratsioonide vähendamist. Lahendusena otsustas Kurt Meyer, hiljem sõjaroimas süüdi mõistetud, fanaatiline ja Hitlerile lõpuni lojaalseks jäänud diviisiülem, Kanada sõjavangid hukata. Hukkamise viisid läbi Hitlerjugendi junkrud, kondiproovina, meheks kasvamise eksamina...
OT algab.
Kui õppisin Kanadas Staabikolledžis, siis seal harutati seda Kurt Meyeri lugu pikalt.
Meyer mõisteti küll sõjakuritegudes süüdi ja surma, kuid hiljem muudeti see ära, sest Vikipeedias loetletud hirmsate kuritegude (nii Idarindel kui Läänerindel) KÄSU andmist ei suudetud tõestada. Küll aga vastutas ta tema alluvate poolt kordasaadetud kuritegude eest.
Selline oli kanadalaste arusaam tema kurjadest käskudest.
OT lõpp.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Youtubes sattusin filmile Winter squad, mis räägib 2. maailmasõja ajal Rootsi sõjaväelastest, kes lahkuvad oma postilt ja lähevad Norra sakslaste vastu võitlema
In 1942, in the middle of the Second World War, two Swedish soldiers abandoned their duties and left for the border with Norway, a region under the control of the Nazis. When Lieutenant Aron Stenström discovers that his brother is one of the escapees, he decides to go looking for him. The two brothers will have to face the cold and the enemies to reach the end of their adventure. https://www.youtube.com/watch?v=4t0hyZuiDJo
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Seejuures kes on näinud, vaadaku veelkord. Suurepärane film ja nüansse on kõvasti.
Samalt rezhisöörilt sarnasel lainel veidi kergemas võtmes ja ulmekastmes - "Enemy Mine"
