Läti ajaloolane UKR õhutõrje teemal. Osaline tsitaat:
Poola kutsub Saksamaad üles tarnima Ukrainale õhutõrjesüsteeme Patriot. NATO ütleb, et nad poleks sellele vastu. Kas see samm aitaks märkimisväärselt muuta Vene raketiterrori vastu võitlemist?
Ukraina sõda on kestnud üle kümne kuu. Praegu pole põhiküsimus juba mitte niivõrd võimetes, kuivõrd varustuses, vahendites ja vastupidavuses. Ukrainlased on küll operatsioonilise initsiatiivi haaranud, kuid peale tsiviiltaristu tuleb neil õhulöökide eest kaitsta ka rindel võitlevaid üksusi.
Tegemist on keeruka ettevõtmisega. Igat potentsiaalset rünnakuobjekti peab suutma kaitsta ka juhul, kui Venemaa saadab ühe sihtmärgi pihta palju rakette korraga. Just nii toimitakse praegu Ukraina elektrivõrku hävitades.
NATO tugineb õhukaitses märksa suuremal määral lennuväele. Läänel lihtsalt pole piisavalt süsteeme ega ka rakette, et Ukraina kohale raudkuplit tekitada.
Tugeva õhukaitse tagavad komplekssed süsteemid, millesse pole kaasatud mitte üksnes raketid, vaid ka vaatlus- ja sihtimisseadmed. Näiteks suudavad moodsad S-400 süsteemid võtta sihikule vastase lennukid kuni 400 km kaugusel. Ent see kehtib üksnes aeglase ja ennustatava lennutrajektooriga õhusõidukite kohta. Mida kiirem on vaenlane, seda lühem on vahemaa, millelt teda tabada saab. Mida madalamal ta lendab, seda halvemini radar teda näeb. Ja mida kauem radar töötab, seda suurema tõenäosusega see avastatakse ja hävitatakse.
Põhiküsimus on, kas Ukraina suudab end efektiivselt Vene rakettide vastu kaitsta, hoides sama ajal Vene lennukid maapinnal?
Kas Patriotid oleksid siis vastus?
Sõja algul olid Ukrainal ühed kogu Euroopa kõige tõhusamad õhutõrjesüsteemid. S-300 süsteemide hulk ulatus umbes 250-ni (kümnendik neist kaotati sõja esimestel nädalatel). Madalamal tasandil pakkusid kaitset sajad lähimaa süsteemid (näiteks BUK) ning tuhanded Igla ja Stingeri tüüpi õhutõrjerelvad. Ometi on õhutõrje laskemoona nagu suurtükimürskegi kulunud esimese kümne sõjakuu jooksul muljet avaldavates kogustes.
Ukraina linnade vastast Vene raketiterrorit tulebki vaadata sellest perspektiivist. Esmapilgul tundub, et Venemaa otsus S-300 õhutõrjerakette maasihtmärkide pihta tulistada räägib meeleheitest. Ometi tasub märkida, et Venemaal on tuhandeid vanemaid S-300 rakette, mida võib vabalt kulutada.
Ei piisa sellest, et maha võetakse pooled raketid. Need kõik tuleb hävitada ja see maksab väga palju.
Ukrainlastele tähendab aga iga säärane rakett rasket valikut, kas lasta sel sihtmärgini lennata või kulutada selle hävitamiseks oma õhutõrjerakett. Nende varud kahanevad ja neid lääne ladudest täiendada on peaaegu võimatu. Riigid, mille arsenal koosneb Nõukogude Liidu või Venemaa toodangust (isegi Türgi hankis endale hiljuti S-400 süsteemid) on kõik oma raketid juba Ukrainale andnud (nagu Slovakkia) või siis ei taha seda teha (nagu Türgi ja Kreeka).
Samasuguseid probleeme põhjustavad ka Ukraina kohal lendavad droonid. Venemaa standardse Orlan-10 väärtus on mitukümmend tuhat eurot. Aga isegi kui see kõlab üsna kallina, on see odavam kui Stingeri rakett. Ehkki see konkreetne droon ei suuda teha muud kui sõjavälja vaadelda, tekitab selle ilmumine näiteks BUK-i kohale ikkagi raske küsimuse: kas hävitada ta väärtusliku õhutõrjeraketiga või lasta edasi tegutseda, riskides sellega, et järgneb rünnak näiteks ballistilise raketiga?
Seetõttu on oodata, et aja jooksul läheb Ukraina täielikult üle NATO õhutõrjesüsteemidele. Kas võiks siis Patriotide Ukrainasse saatmisest abi olla?
Ühest küljest on see nõukogudeaegsete varude ammendumise tõttu lihtsalt vältimatu. Teisest küljest aga tähendaks see Ukraina õhutõrjesüsteemide täielikku reformimist: pole lihtsalt võimalik panna S-300 ja Patrioti koos toimima. Patriotide uuemad versioonid on tõesti sama tõhusad kui S-400, aga NATO tugineb õhukaitses märksa suuremal määral lennuväele. Seega läänel lihtsalt pole piisavalt süsteeme ega ka rakette, et Ukraina kohale raudkuplit tekitada.
NASAMS ja Balti riigid
Praegu on kõige märkimisväärsem roll Norras toodetud ja USA tarnitud NASAMS-i keskmaa õhutõrjesüsteemil. Samuti on Ukrainale lubatud Saksa Iris-T ja Briti Stormeri keskmaasüsteeme, mis on NATO arsenalis kõige moodsamad.
Pikas perspektiivis on need isegi tähtsamad kui Patriotid. Ehkki NASAMS ei suuda S-300-t või Patrioti asendada, saab lääs pakkuda Ukrainale suures koguses laskemoona. NASAMS-id suudavad kasutada näiteks NATO õhk-õhk-tüüpi rakettide suurt varu. Olgu näiteks toodud radarjuhitavad kaugmaa AMRAAM-id, mida harilikult näeme hävitajate F-16 ja F-18 tiibade all. Pikas perspektiivis suudab NASAMS ühenduda kõigi lääne raketi-, lennuväe- ja jälgimissüsteemidega.
Riigid, mille arsenal koosneb Nõukogude või Vene päritolu rakettidest, on need kõik juba Ukrainale andnud või ei taha seda üldse teha.
Ukraina olukorrast on enesestmõistetavalt tehtud hulk järeldusi, mida peab NATO maade relvastuses ja õhukaitses parandama. Näiteks – ükskõik kui suurel määral NATO ka oma õhuvägedele toetub, peab mitu sektorit suutma end mitmekihilise õhutõrjega kaitsta säärase hulga rakettide vastu, millega Iraagis, Afganistanis või Süürias kokku ei puututud.
Mis oleks järeldus Baltimaade jaoks? Võimsate õhuvägede puudumine rõhutabki vajadust ulatusliku ja mitmekihilise õhutõrje järele, mis ei kataks mitte üksnes sõjalist, vaid ka tsiviiltaristut. Nüüdisaegne lahinguväli on täis suhteliselt lihtsaid ründe- ja jälgimisdroone, mis liiguvad tihedalt kaitstud õhuruumis. Nende vastu rakette kasutada on liiga kulukas, ent nende eiramise korral annavad nad vaenlasele väärtuslikku informatsiooni või hävitad kerge soomuskattega sihtmärke ka ise.
Võib arvata, et selles valdkonnas tekib palju uuenduslikke lahendusi nii „kõvades“ kui ka „pehmetes“ kaitsevaldkondades – nagu segamissüsteemid ja lasertehnoloogiad. Oleme juba näinud, et Ukrainas on naasnud sõjaväljale väikese kaliibriga kahurid. Samuti on ilmunud esimene video, kus Ukraina droon laseb õhus alla Vene drooni.
Imele loota ei tasu
Siiski, loota üksnes „mängumuutjatele“ ehk relvasüsteemidele, mis suudavad kogu sõja kulgu muuta, sama hea kui loota imele. See kehtib ka õhutõrje kohta: relvasüsteeme hankides ei tule arvestada mitte üksnes nende võimet, vaid ka seda, kui kaua neid saab käigus hoida, niisamuti kui kooskõla teiste süsteemidega ning üldise taktika ja strateegiaga.
Ukraina sõda on näidanud, et õhutõrje peab olema mitmekihiline, mobiilne ja seda peab olema palju. Teisisõnu: Patriote läheb vaja vaenlase lennukite maas hoidmiseks ning taristu kaitseks, NASAMS-e selleks, et saada lennukitest jagu lähemal, ning Stingeri tüüpi portatiivseid süsteeme selleks, et tõkestada vaenlase tegevust väga madalal. Tuleb võtta arvesse ka kamikaze-, ründe- ja vaatlusdroone, mis tuleb kõik mõistliku kuluga hävitada.