Eelnevas postituses mainitud artiklis „Eesti kliimamuutuse tuules“ võetakse teema positiivse noodiga kokku:
Kuigi eeltoodu näitab tulevikku üsna tumedates toonides, on meil tegelikult praegu veel võimalus halvim ära hoida.
Lähima kümnendi jooksul saab sel suunal jõulisemalt tegutsedes tulevasi keskkonnamuutusi otsustavalt leevendada.
Seepärast tuleb teha olulised otsused nüüd, kui meil on veel aega, sest hiljem saab üksnes kriisiga kohaneda. Teeme seda iseenda ja oma lastelaste tervise ja heaolu ning riigi tuleviku nimel
Võib jääda mulje, nagu kõik võimalused on veel lahti ja saatus on meie kätes, tuleb lihtsalt kuulata spetsialiste ja vastuvaidlemata koheselt tegutsema hakata.
Paraku selliste kliimateemaliste sõnavõttude ja manitsuste korral ei soovita millegipärast hinnata üldisemat situatsiooni. Kliimavaldkond on globaalse ulatusega ning ei lõpe Eesti või Euroopa piiridega. Ei tohiks olla keeruline prognoosida lisanduvat saastamiskoormust lähema kümnendi jooksul summaarselt ja näidata meie osa, mida saame mõjutada.
Kokkuvõtteks, tuleb harjuda teadmisega, et ei ole mingitki võimalust midagi kliimaga seoses leevendada vaid saab üksnes hakata tagajärgedeks valmistuma.
Teine mõte, mis analoogseid kliimareligiooni jutlustajate sõnavõtte lugedes alati pähe tuleb- huvitav, kuidas on neil isiklikus plaanis õnnestunud looduse säästmisega alustamine. Autost ja lennureisidest on loobutud, elatakse 0- emissiooniga eluruumides, tarbitakse vaid kohalikku päritolu köögi-ja puuvilja, lihatooted on unustatud, kõik tarbeesemed kasutatakse füüsilise eluaja lõpuni, muidugi koos remondiga jne?
Seda kõike ilma elukvaliteedis oluliselt järgi andmata, soovitavalt veel ka lapsi kasvatades.
