On on järelpõletid, Soobel. See venitab allatuult Mach 1.6 isegi välja. Tegemist on ilmselt Iraani shahhi aegsete (enne 1979) ameeriklastelt saadud F-5'tega, mille shanssid isegi 1980 valmistatud block 5 F-16A vastu on nullilähedased, ameeriklased lendavad aga block 40-52 F-16C-ga. Seda värd-F-5'te mingiks kaasaegseks lennukiks nimetada on küll propaganda kohalikule harimatule pööblile, kui mingi tõsine jutt.
Huvitav, mis rakette nad seal peal kasutavad, igatahes AIM-9L Iraani ei jõudnudki. Sidewinderid on seal need Vietnami aegsed mallid, mida saab lasta vastase pihta ainult vastase selja tagant.
Üks kuliibinluse supernäide, mida sealmaal on leiutatud, on õhtõrjeraketi Hawk (samuti 70ndate mudelid) paigutamine F-14A peale. Piisavalt meeleheitlik samm, mis räägib iseenda eest. Tundub, et embargo on olnud piisavalt tihe, et selliseid asju tegema peab.
Kui süveneda sellesse tehnikaparki, on üpris selge, et nii Iraani (kui ka teatav venekeelne) hüsteeriline kisa on samasugune kõvatamine nagu 1990 augustis. Fakt on see, et kui põõsas läheb sinna relvi täristama, siis lähevad käiku sellised relvad, et Iraani lennuväe eksistents selles sõjas ei ületa mõnda tundi.
Mis puudutab lennukikandjate ründamist, siis hetkeseisu Pärsia lahel ei tea, kuid vähemalt 90ndate alguses suutis lennukikandja lahingugrupi õhukaitse toime tulla kuskil saja ründava lennuki või raketi üheaegse tõrjumisega. Sellist rünnakut suutis korraldada üksnes NSVL. Selline porno nagu juhtus Falklandil, kus argentiinlased pääsesid laevade vahele sõeluma, on seal välistatud. Teine asi on selles, et selline Nimitz-tüüpi laev on piisavalt suur, et üksik kamikadze või 1-2 tiibraketti ei tee pihta saamise korral veel suuremat häda. Lahesõjas ründasid Iraagi Mirage F-1'd ühe korra tiibrakettidega ameeriklaste eskaadrit, tagajärjeks oli see, et ükski neist tagasi ei tulnud ja ükski rakett ameeriklasteni ei jõudnud.
