"Tankid EKV-le"
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44050
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Mitte pärisLupus kirjutas:Hmm Milan on ju Ka Legion Entrangeri TT relv
see lendab nööriga (millel on muidugi omad eelised aga ka puudused) ja raske. 16 meheline rühm tassib endaga kaasas 1 CLUd ja 2-3 Javlini mis nüüdseks on ehk prantslaste analogi vastu vahetatud aga võibolla ka mitte. Sama valemiga ka Stinger. Ja miks just 16 meest tead isegi.
Seda tehakse praegu ka Iraagis. Siis kui enam midagi teha ei ole. See Venelaste üritus mägedes küttida oli tingitud sellest, et soomus sinna ei läinud või õigemini saadeti seal hingusele. Kui Eesti on okupeeritud siis võimalik, et keegi jahib metsavendi tänapäeval ka kopteriga mööda rabasi.Lemet kirjutas:Jutt,et kopteritega üksikuid inimesi ei kütita,on jama,kütitakse küll, loe krokodillide pilootide jutustusi Afgaanis toimunust.Ja tegu ei olnud nende jutu järgi üksikute kinotegijatega,vaid sihiteadliku tegevusega.
Lisaks siia juurde veel selle 99 Dzhohhar Dudajev-i hukkamise raketitulega! Ja bin-Laden-it jahiti Tomahogiga mille järel Põõsas oli tige ja kirus mitme miljoni dollarilise raketiga ülitäpselt kaamelit tagumikku tabamisest. Aga see kompott kuulub erandite hulka.
Viimati muutis Kruuda, 16 Veebr, 2007 17:45, muudetud 1 kord kokku.
Mis me vaidlemeKapten Trumm kirjutas:Laskmiseks on vaja jah ainult sihturit, aga relva transpordiks on vaja kolme meest. Jutt, et isegi kerge TT raketikompkleksiga saab lahingut pidada üks mees on JAMA.
Sina tood Javlini ja CLU (mina praeguses seisus ei tassi midagi aga kohale vean ennast küll) ja teeme männikul lasu ära. Loodetavalt ei ralli seal sel ajal keegi mõne autoga muidu saab meil jama olema. Jutt ei ole kunagi olnud lahingu pidamisest vaid ühe lasu sooritamisest millega üle 50% tõenäosusega ka üks tank kuradile saadetakse. See kas luure ja transportijad on kadunud lasu ajaks või mitte ei mängi rolli.
Kuna me seda kahuks ei tee siis panen mõned pildid.
PS niipea kui laks on väljas saab jogama panna ja tühi CLU on 6,5 kilo.
Lubage mainida, et PzH2000 on üsna kallis, sest jutt ei käi ju mitte 5.miljonist kroonist vaid USD või Eurost.Selle raha eest saab umbes-täpselt kaks Ukraina 120mm suurtükiga OPLOT-i, Leopard 2 peaks selle hinna eest ka ilusti kättesaama.Jne."Kõigest 5.milli" sisse mahub igasugust nodi, mis kõik on paremad kui vähe tugevamalt soomustatud liikurhaubits.
Nt veits rohkem kui ühe PzH2000 hinna eest saab kaks Briti AS-90-et.Kui jutt liikurhaubitsateni läks.Soomus ei ole küll niihea, suurtükk vähe lühem, aga muidu pole viga.
Ja vabandust väga, kui õppinud tankimeeskond, kelle masinas on viimasepeal tehnika ja vahetu visuaalne nähtavaus lahinguväljale, tabavad alles kolmanda lasuga, mis annab protsendiks 33,3.prossa, siis poleks tankiväel mõtet.
Nt veits rohkem kui ühe PzH2000 hinna eest saab kaks Briti AS-90-et.Kui jutt liikurhaubitsateni läks.Soomus ei ole küll niihea, suurtükk vähe lühem, aga muidu pole viga.
Ja vabandust väga, kui õppinud tankimeeskond, kelle masinas on viimasepeal tehnika ja vahetu visuaalne nähtavaus lahinguväljale, tabavad alles kolmanda lasuga, mis annab protsendiks 33,3.prossa, siis poleks tankiväel mõtet.
Hindadest rääkides siis jutt oli tõesti eurodes nagu seda müüakse. See nagu palju minu arust selle lisa soomuse eest mis ta pakub. Kuidas ei ole mõtet? Tabavust kompenseeritakse suurema mürsu hulgaga. Ja see 33% on oluliselt liiga optimistlik! Ehk keegi kes on tankis aega teeninud pajatab mis oli õppustel liikuvast masinast SEISVA märgi tabamis protsent.uusmario kirjutas:Lubage mainida, et PzH2000 on üsna kallis, sest jutt ei käi ju mitte 5.miljonist kroonist vaid USD või Eurost.Selle raha eest saab umbes-täpselt kaks Ukraina 120mm suurtükiga OPLOT-i, Leopard 2 peaks selle hinna eest ka ilusti kättesaama.Jne."Kõigest 5.milli" sisse mahub igasugust nodi, mis kõik on paremad kui vähe tugevamalt soomustatud liikurhaubits.
Nt veits rohkem kui ühe PzH2000 hinna eest saab kaks Briti AS-90-et.Kui jutt liikurhaubitsateni läks.Soomus ei ole küll niihea, suurtükk vähe lühem, aga muidu pole viga.
Ja vabandust väga, kui õppinud tankimeeskond, kelle masinas on viimasepeal tehnika ja vahetu visuaalne nähtavaus lahinguväljale, tabavad alles kolmanda lasuga, mis annab protsendiks 33,3.prossa, siis poleks tankiväel mõtet.
Isegi parimatel isesihtivatel TT rakettidel on tehnilistes andmetes antud 50%
Kui nii võtta siis oleks haubits täitsa saast asi. Lase kui hästi tahad aga mürsu hajuvus 12 km kaugusel on ~150m. Meie haubits laseb põleva perssega mürske ~30km taha ja vastavalt suureneb ka hajuvus.
Praegu on tootmisse jõudnud mürsud mis on juhitavad ja pidada tabama vähem kui 10m täpsusega kogu laske ulatuses. http://www.globalsecurity.org/military/ ... 82-155.htm
Selline mürsk muudaks tanki tõesti mõtetuks asjaks.
No oleneb masinast T-55 ja varajstest T-72-tedest ei olnud ette nähtudki liikumise pealt tabamist, see et prooviti on hoopis teine asi.Üks võimalus, tule täpsust suurendada on enne lasku, seisma jääda, seda tavaliselt ka tehakse.Palju mängib rolli ka sihturi omadused, nt Witmanni tanki sihtur olevat ka oma Tiger I tabanud sageli liikumise pealt, omamata stabiliseeritud relva, kaugusemöötjat, ballistikakompuutrit, tuulekiirusemöötjat, rauatemperatuurimöötjat jne.
Reaalselt ei saagi olla tabamuse töenäosus üle 50.protsendi, mürsk kas tabab või ei taba.
Üldiselt ei ole mul midagi haubitsate vastu, mina isklikult eelistaksin ka tavaliste 155mm haubitsate asemele 155mm liikurhaubitsaid.Ainult et su ülejäänud jutujuures on see nata kontekstiväline.PzH2000 laatsed masinad on siiski ründeotstarbelised, mitte kaitse, mõeldud on need pealetungivate soomus ja motoriseeritud üksuste järel liikumiseks ja pideva tuletoetuse pakkumiseks.Soomusgi on neil selleks et tagada turvalisus vaenulikul territooriumil.Nende kaitsel kasutamine eeldab nende turvalisuse tagamist, nt tankide abil.Tankide vastu need masinad lühidistantsil (ca 2-4km) võidelda ei suuda.
Oluliselt parema efekti annaks haubitsate ja tankide koostöö.
Reaalselt ei saagi olla tabamuse töenäosus üle 50.protsendi, mürsk kas tabab või ei taba.
Üldiselt ei ole mul midagi haubitsate vastu, mina isklikult eelistaksin ka tavaliste 155mm haubitsate asemele 155mm liikurhaubitsaid.Ainult et su ülejäänud jutujuures on see nata kontekstiväline.PzH2000 laatsed masinad on siiski ründeotstarbelised, mitte kaitse, mõeldud on need pealetungivate soomus ja motoriseeritud üksuste järel liikumiseks ja pideva tuletoetuse pakkumiseks.Soomusgi on neil selleks et tagada turvalisus vaenulikul territooriumil.Nende kaitsel kasutamine eeldab nende turvalisuse tagamist, nt tankide abil.Tankide vastu need masinad lühidistantsil (ca 2-4km) võidelda ei suuda.
Oluliselt parema efekti annaks haubitsate ja tankide koostöö.
Tabavus protsenti vast siiski arvutatakse nii "lastud mürsud/tabamused" ja see protsent saab teoreetilisel olla ka 100.uusmario kirjutas:No oleneb masinast T-55 ja varajstest T-72-tedest ei olnud ette nähtudki liikumise pealt tabamist, see et prooviti on hoopis teine asi.Üks võimalus, tule täpsust suurendada on enne lasku, seisma jääda, seda tavaliselt ka tehakse.Palju mängib rolli ka sihturi omadused, nt Witmanni tanki sihtur olevat ka oma Tiger I tabanud sageli liikumise pealt, omamata stabiliseeritud relva, kaugusemöötjat, ballistikakompuutrit, tuulekiirusemöötjat, rauatemperatuurimöötjat jne.
Reaalselt ei saagi olla tabamuse töenäosus üle 50.protsendi, mürsk kas tabab või ei taba.
Üldiselt ei ole mul midagi haubitsate vastu, mina isklikult eelistaksin ka tavaliste 155mm haubitsate asemele 155mm liikurhaubitsaid.Ainult et su ülejäänud jutujuures on see nata kontekstiväline.PzH2000 laatsed masinad on siiski ründeotstarbelised, mitte kaitse, mõeldud on need pealetungivate soomus ja motoriseeritud üksuste järel liikumiseks ja pideva tuletoetuse pakkumiseks.Soomusgi on neil selleks et tagada turvalisus vaenulikul territooriumil.Nende kaitsel kasutamine eeldab nende turvalisuse tagamist, nt tankide abil.Tankide vastu need masinad lühidistantsil (ca 2-4km) võidelda ei suuda.
Oluliselt parema efekti annaks haubitsate ja tankide koostöö.
PzH on kujunenud selliseks nagu ta on (vähemalt teoreetiliselt maailma top) pigem selle pärast, et Sakslastel on Leopard 1 toodetud kordades rohkem kui Leo 2 ja üritus Leo 2 ühe paasil teha ei läinud läbi. Nii otsitakse Leo ühtedele rakendust ja ka rahakott ei sea liialt piiranguid.
Kui on olemas juhitav mürsk mis tabab ~10m täpsusega siis ei ole ühtegi tanki/soomukit mis ei kergitaks kaabut kogu laskeulatuses. Konkurentsis soomus/mürsk on viimase 70 aasta jooksul alati mürsk peale jäänud (ärme vast hakka vaidlema, et on ka olnud hetkelisi tasakaalu punkte tehnilises arengus). Sellega oleks tanki kui relva saaga lõpp. Mis algas 1 maailmasõja lõpust praktiliselt lahinguvälja valitsejana. Tõrjuti kumulatiivlaengu poolt teises maailma sõjas jalaväe kaitse alla ja taandades lennunduse kandevõime/täpsuse/rakettide poolt suht tavaliseks väeliigiks teiste hulgas. ELAGU TANK!
Tjah, liikurhaubits ei suuda iseseisvalt rinnet hoida.Esiteks, peavad need üsna tihedalt asukohta vahetama, sest ka venelased armastavad suurtükiväge (tead kuidas vene sõdurid suurtükiväge kutsuvad?), liiga kauaks ühte kohta jäädes jääb haubitsatest lihtsalt ilma, siit ka üks pluss liikurhaubitsatele, nad vahetavad positsioone kiiremini.Aga iga positsiooni vahetusega liigub vaenlane lähemale.
Teine probleem on selle samases M982, ei usu et keegi seda Eestisse müüks, seoses meie lähedusega Venemaale.Nt isegi kui Eesti ostaks endale Abramseid, siis on äärmiselt vähetöenäline, et USA müüks Eestile M829E3 mürske.
Kolmas probleem on M982 endaga, Tegu on küll täpse, aga tankide vastu üsna kasutu mürsuga, tanki hävitab SADARM, mille hankimine on veel väiksema töenäosusega, M982 suudab kanda kahte SADARM-i, teoreetiliselt peaks üks mürsk olema võimeline hävitama kaks soomusmasinat.Iraagi invansiooniajal, küll mitte veel Excalibur-i abil teele saadetuna (kuna SADARM eraldub õhus ei ole see ka nii tähtis), kõikus SADARM-ide tabamus protsent kuskil 20-25.protsendi ümber, lisaks ei tohi seda mürsku lasta tugevama tuulega ja soovitatavalt seisvate masinate pihta.Aa ja üks lask maksab kuskil 100000-200000.daala
Teine probleem on selle samases M982, ei usu et keegi seda Eestisse müüks, seoses meie lähedusega Venemaale.Nt isegi kui Eesti ostaks endale Abramseid, siis on äärmiselt vähetöenäline, et USA müüks Eestile M829E3 mürske.
Kolmas probleem on M982 endaga, Tegu on küll täpse, aga tankide vastu üsna kasutu mürsuga, tanki hävitab SADARM, mille hankimine on veel väiksema töenäosusega, M982 suudab kanda kahte SADARM-i, teoreetiliselt peaks üks mürsk olema võimeline hävitama kaks soomusmasinat.Iraagi invansiooniajal, küll mitte veel Excalibur-i abil teele saadetuna (kuna SADARM eraldub õhus ei ole see ka nii tähtis), kõikus SADARM-ide tabamus protsent kuskil 20-25.protsendi ümber, lisaks ei tohi seda mürsku lasta tugevama tuulega ja soovitatavalt seisvate masinate pihta.Aa ja üks lask maksab kuskil 100000-200000.daala
Jätan hetkel täie teadmisega toru teema kõrvale. Räägime olulisemast ehk mürsest. Jänkid on ärimehed ja ka patrioodid (omal kombel). Meil oleks raske hankida F-15 aga seda mitte selle lendava kolaka pärast vaid põhiliselt radari. Venkudele kohe hirmsalt meeldib sellega "mänge mängida" ja nii piiri lähedal ei pea A-50 ka kaasa vedama kuulamiseks.uusmario kirjutas:Tjah, liikurhaubits ei suuda iseseisvalt rinnet hoida.Esiteks, peavad need üsna tihedalt asukohta vahetama, sest ka venelased armastavad suurtükiväge (tead kuidas vene sõdurid suurtükiväge kutsuvad?), liiga kauaks ühte kohta jäädes jääb haubitsatest lihtsalt ilma, siit ka üks pluss liikurhaubitsatele, nad vahetavad positsioone kiiremini.Aga iga positsiooni vahetusega liigub vaenlane lähemale.
Teine probleem on selle samases M982, ei usu et keegi seda Eestisse müüks, seoses meie lähedusega Venemaale.Nt isegi kui Eesti ostaks endale Abramseid, siis on äärmiselt vähetöenäline, et USA müüks Eestile M829E3 mürske.
Kolmas probleem on M982 endaga, Tegu on küll täpse, aga tankide vastu üsna kasutu mürsuga, tanki hävitab SADARM, mille hankimine on veel väiksema töenäosusega, M982 suudab kanda kahte SADARM-i, teoreetiliselt peaks üks mürsk olema võimeline hävitama kaks soomusmasinat.Iraagi invansiooniajal, küll mitte veel Excalibur-i abil teele saadetuna (kuna SADARM eraldub õhus ei ole see ka nii tähtis), kõikus SADARM-ide tabamus protsent kuskil 20-25.protsendi ümber, lisaks ei tohi seda mürsku lasta tugevama tuulega ja soovitatavalt seisvate masinate pihta.Aa ja üks lask maksab kuskil 100000-200000.daala
Selles gps juhitavas mürsus ei ole aga midagi sellist. Võimalik et peame kuidagi tekitama mingit lisa valvet et keegi lihtsalt ära ei varastaks või muud aga see on köömes. Ja vargusega on ka suht vähe muret, piiritust sellest ajada ei saa ja Vene luure hoiame kaugemal
Ah et SADARM tabavus on 25... poleks uskunudki! Ja see on siis saavutatud Paladiniga? Ja kui see lasta välja mitte orbiidi kõrgemas punktis vaid madalamal (juhib mürsk mitte langevari) siis karta on et saavutame 50 läheneva tulemuse (võimalus et madalalt avanemise korral 2 masinat piisavalt lähedal asuvad on väike).
Selleks et ehitada soomuskaitse Abramsile või mõnele teisele elukale on neid vaja võrreldavat hulka vastasega mis on meile ebareaalne. Aga kujuta nüüd ette võimalust M982 likvideerida kogu soomus 20-30km tagant. Või veel parem ära raiska aega kujutlustele vaid hangi võimalikud hinnad ja tingimused lepinguks. Kui pääsesid ligi SADARM tabavusprotsendile mis on ausalt öeldes müstiliselt kõrge siis ma eeldan, et saad ka hinnad. SADARM võis maksta projekti staadjumis 200k$ aastal 93 aga puht tehnoloogiliselt seal ei ole midagi mis nii palju maksaks. Isegi Javliini hind kõigub 50K$ ümber. M982 hinnd oli 2005 projekti staadjumis ka üle 100k$ aga praegu käib jutt 12k$ ja eeldades meie vajaduseks nii 2000 mürsku...
Mõtlesin, et ei sekku siia "spetside" temaatikasse enne, kui hoog maas on, aga noh, hetkel jäi vaba aega kulutada. 
Mõnede teoreetikute tarkusel pole piire. Vahepeal tekib sihuke tunne, et miks üldse sõjaväelaseks saadakse ränga õppimise ja mahvi tulemusena ning miks üldse on vaja aastaid õppimist ja teenistuskogemust, et saada heaks juhiks/arendajaks, kui tuleb üks teoreetik ja paneb kõik sõjanduse asjad joonelt paika?! Ja kui inimene on olnud ikka reaalpildist üsna kaugel, on raske ka lihtsat asja seletada. Kusjuures - imelapsi on vist täis ka üks kontor Sakala keskusest granaadiviske kaugusel. Oi viletsust.
Militaarsüsteem on keerukas organisatsioon omas maailmas, millest tegelikkuses on objektiivne pilt vast ülivähestel, kes asjaga reaalselt vähemalt aasta-paar seotud pole olnud. Puhtalt raamatute lugemine ja internetis värviliste piltide imetlemine süsteemi mõistmiseni igatahes ei vii.
Teadmiseks taskutarkuritele, et lahinguväljal soomustehnika hävitamiseks pole vaja pool miljonit või enam EEK maksvat ja liikuva sihtmärgi puhul üsna kahtlase tabavustõenäosusega poolsalajast supermürsku. Selleks kasutatakse kobarmürske, ehk kassettmürske, mis ka kallid, kuid siiski vähemalt 10...50x odavamad ja sellegi poolest võrdlemisi tõhusad. Ühe sellise 155 mm mürsu sisemuses on u 60 granaadikest, millest igaühe kumulatiivlaeng lööb kas (aktiivsoomuseta) tanki laest läbi või tekitab muid märgatavaid kahjustusi mehhanismidele/relvastusele; Ümberkaudseid jalaväelasi kostitab valusa killurahega u 10 m raadiuses.
Suurtükiväge ei kasutata reeglina punktsihtmärkide (5x5 või 10x10) vastu. Vähim normaalne kaudtulesihtmärgi pindala on 100x100, suurim vast 500x500. Vastavalt tuleülesande eesmärgile laseb siis sihtmärki vastav arv suurtükirühmasid. Kui näiteks tulejuhil tekib huvi 100x100 alal kevadkünd või lageraie teha (ja kui see on ka tuletoetusohvitseri arvates väärt mõte), võib 100x100 alasse ka mitme rühmaga korraga pool minutit (2-3 matsu/sek) summida.
Punktsihtmärk 10x10 võib olla mingi vaenlase ülemjuhataja, Bin Laden, Al Zarqawi vms kallis ja oluline element ja sinna võib siis mingi hüpermürsu läkitada. Need mürsud on aga tavaliselt väga salajased ja kaitstud. Tuleb kohale näiteks eriväljaõppega meeskond, kes toob kaasa vastavad laskeandmete arvutifailid, moona ja selle programmeerimisseadme, teeb paar pauku ära ning jätab hüvasti.
Et hulga nullidega tükihinnaga mürske lihtsalt lahinguväljale läkitada ja nendega mingeid tanke taga ajada, selleks pole isegi jänkid piisavalt rikkad (ega rumalad). Huvitavaid projekte ja uuringuid võivad nad mürskudega teha, kuid üldiselt on oluliste punktsihtmärkide kaudtulega tabamiseks olemas täppismoon, mille viivad sihtmärgile raketimootor ja elektroonika. See võib ka odavamaks lahenduseks osutuda. Lahinguväljal siblivate punktsihtmärkide tabamiseks on olemas lahinguväeliigid ja nende otselaskerelvad: automaadid, täpsuspüssid, kuulipilujad, garnaadiheitjad, raketikompleksid ja kahurid.
Rünnak ei tähenda, et läheme Riiat või Pihkvat vallutama. Rünnak võib olla ka vastuoperatsioon, ehk vasturünnak. Soomustehnika on muide tõhus ka taandumislahingus.
Kerge jalavägi on praktikas üsna "raske", sest palju kila-kola tuleb turjal tassida ja veoautoga lahinguväljal ei sõida. Kui lahingust välja rabeledes suudetakse küll ilmselt kiiresti veokitega eemalduda, siis efektiivne vasturünnak ilma vahetu soomustoeta kujuneb ohvriterohkeks, aeglaseks ja lühikeseks.
Tanke saab kaitsel ja taandudes edukalt ära kasutada liikuvate kaitstud tulepunktidena, mis katavad jalaväe tegevust ja hävitavad kiire ja täpse tulega erinevalt kauguselt vaenlase soomustransportööre, lahingumasinaid, tanke ja elavjõudu. Seejuures sobivad meie kinnisel maastikul tulevõitluseks isegi veidi vanema põlvkonna odavamad masinad. Kui tulevahetus algab 500 m pealt, ei mängi rolli, kas tanki kahur sihib/laseb 1500 või 2500 m kaugusele. Hästi maskeeritud ja osaliselt ka maasse kaevatud positsioonilt tehakse paar-kolm kiiret ja täpset lasku, misjärel eemaldutakse (suitsuseina varjus) kiirelt vaenlase tule ja vaatluse alast asudes vahetus- või varupositsioonile. Kui vaenlane on sooritnud põhipositsioonist läbimurde ja rühib soomusallüksusega tagalasse, võib tankirühma kiire kohalesaabumise ja hargnemisega sooritada näiteks varitsuse või käigult vasturünnaku tiivalt. Kergejalavägi seda üksi naljalt teha ei suuda, sest vajab esmalt aega veokitelt lahingusse jõudmiseks ja hargnemiseks. Samuti ei suuda jalavägi vasturünnakul vaenlase vastutule alla jäädes kohe edasi manööverdada, et soodsamat asetust saavutada ja edu arendada. Tõsise soomuskaitse, liikuvuse ning läbivusega tankidega on seda võimalik aga teha, hävitades või surudes käigult maha (jalaväe) liikumist takistavaid vaenlase tulepunkte ja tehnikat. Varjunud jalavägi ise on aga samas tankide täiendavateks "silmadeks-kõrvadeks". Väeliigid tegutsevad koostöös.
Liikursuurtükkide ja välisuurtükkide taktika teineteisest palju ei erine. Liikuritel kulub positsioonide vahetamisel ärasõiduks ja saabumiseks natuke rohkem aega. Vahepealse vahemaa läbivad aga veetavad normaalse tee olemasolul kiiremini. Kui liikuril on mootoririke, tuleb see koos relvaga remonti toimetada, veetavale saab aga häda pärast uue veduki kompunnida. Liikursuurtükid (hübriilahendustena) ja eriti PzH 2000 on muide väga kapriissed, kuigi enamik tõsistest lapsehaigustest on vist nüüdseks välja ravitud.
Olen täheldanud, et soomustatud liikursuurtükke muretsevad riigid, mis omavad ühtlasi juba tanke ja lahingumasinaid. Efektiivne armee koosneb üldiselt kompaktsetest ja süsteemsetest lahendustest, mitte eksperimentidest.
Mõnede teoreetikute tarkusel pole piire. Vahepeal tekib sihuke tunne, et miks üldse sõjaväelaseks saadakse ränga õppimise ja mahvi tulemusena ning miks üldse on vaja aastaid õppimist ja teenistuskogemust, et saada heaks juhiks/arendajaks, kui tuleb üks teoreetik ja paneb kõik sõjanduse asjad joonelt paika?! Ja kui inimene on olnud ikka reaalpildist üsna kaugel, on raske ka lihtsat asja seletada. Kusjuures - imelapsi on vist täis ka üks kontor Sakala keskusest granaadiviske kaugusel. Oi viletsust.
Militaarsüsteem on keerukas organisatsioon omas maailmas, millest tegelikkuses on objektiivne pilt vast ülivähestel, kes asjaga reaalselt vähemalt aasta-paar seotud pole olnud. Puhtalt raamatute lugemine ja internetis värviliste piltide imetlemine süsteemi mõistmiseni igatahes ei vii.
Teadmiseks taskutarkuritele, et lahinguväljal soomustehnika hävitamiseks pole vaja pool miljonit või enam EEK maksvat ja liikuva sihtmärgi puhul üsna kahtlase tabavustõenäosusega poolsalajast supermürsku. Selleks kasutatakse kobarmürske, ehk kassettmürske, mis ka kallid, kuid siiski vähemalt 10...50x odavamad ja sellegi poolest võrdlemisi tõhusad. Ühe sellise 155 mm mürsu sisemuses on u 60 granaadikest, millest igaühe kumulatiivlaeng lööb kas (aktiivsoomuseta) tanki laest läbi või tekitab muid märgatavaid kahjustusi mehhanismidele/relvastusele; Ümberkaudseid jalaväelasi kostitab valusa killurahega u 10 m raadiuses.
Suurtükiväge ei kasutata reeglina punktsihtmärkide (5x5 või 10x10) vastu. Vähim normaalne kaudtulesihtmärgi pindala on 100x100, suurim vast 500x500. Vastavalt tuleülesande eesmärgile laseb siis sihtmärki vastav arv suurtükirühmasid. Kui näiteks tulejuhil tekib huvi 100x100 alal kevadkünd või lageraie teha (ja kui see on ka tuletoetusohvitseri arvates väärt mõte), võib 100x100 alasse ka mitme rühmaga korraga pool minutit (2-3 matsu/sek) summida.
Punktsihtmärk 10x10 võib olla mingi vaenlase ülemjuhataja, Bin Laden, Al Zarqawi vms kallis ja oluline element ja sinna võib siis mingi hüpermürsu läkitada. Need mürsud on aga tavaliselt väga salajased ja kaitstud. Tuleb kohale näiteks eriväljaõppega meeskond, kes toob kaasa vastavad laskeandmete arvutifailid, moona ja selle programmeerimisseadme, teeb paar pauku ära ning jätab hüvasti.
Et hulga nullidega tükihinnaga mürske lihtsalt lahinguväljale läkitada ja nendega mingeid tanke taga ajada, selleks pole isegi jänkid piisavalt rikkad (ega rumalad). Huvitavaid projekte ja uuringuid võivad nad mürskudega teha, kuid üldiselt on oluliste punktsihtmärkide kaudtulega tabamiseks olemas täppismoon, mille viivad sihtmärgile raketimootor ja elektroonika. See võib ka odavamaks lahenduseks osutuda. Lahinguväljal siblivate punktsihtmärkide tabamiseks on olemas lahinguväeliigid ja nende otselaskerelvad: automaadid, täpsuspüssid, kuulipilujad, garnaadiheitjad, raketikompleksid ja kahurid.
Rünnak ei tähenda, et läheme Riiat või Pihkvat vallutama. Rünnak võib olla ka vastuoperatsioon, ehk vasturünnak. Soomustehnika on muide tõhus ka taandumislahingus.
Kerge jalavägi on praktikas üsna "raske", sest palju kila-kola tuleb turjal tassida ja veoautoga lahinguväljal ei sõida. Kui lahingust välja rabeledes suudetakse küll ilmselt kiiresti veokitega eemalduda, siis efektiivne vasturünnak ilma vahetu soomustoeta kujuneb ohvriterohkeks, aeglaseks ja lühikeseks.
Tanke saab kaitsel ja taandudes edukalt ära kasutada liikuvate kaitstud tulepunktidena, mis katavad jalaväe tegevust ja hävitavad kiire ja täpse tulega erinevalt kauguselt vaenlase soomustransportööre, lahingumasinaid, tanke ja elavjõudu. Seejuures sobivad meie kinnisel maastikul tulevõitluseks isegi veidi vanema põlvkonna odavamad masinad. Kui tulevahetus algab 500 m pealt, ei mängi rolli, kas tanki kahur sihib/laseb 1500 või 2500 m kaugusele. Hästi maskeeritud ja osaliselt ka maasse kaevatud positsioonilt tehakse paar-kolm kiiret ja täpset lasku, misjärel eemaldutakse (suitsuseina varjus) kiirelt vaenlase tule ja vaatluse alast asudes vahetus- või varupositsioonile. Kui vaenlane on sooritnud põhipositsioonist läbimurde ja rühib soomusallüksusega tagalasse, võib tankirühma kiire kohalesaabumise ja hargnemisega sooritada näiteks varitsuse või käigult vasturünnaku tiivalt. Kergejalavägi seda üksi naljalt teha ei suuda, sest vajab esmalt aega veokitelt lahingusse jõudmiseks ja hargnemiseks. Samuti ei suuda jalavägi vasturünnakul vaenlase vastutule alla jäädes kohe edasi manööverdada, et soodsamat asetust saavutada ja edu arendada. Tõsise soomuskaitse, liikuvuse ning läbivusega tankidega on seda võimalik aga teha, hävitades või surudes käigult maha (jalaväe) liikumist takistavaid vaenlase tulepunkte ja tehnikat. Varjunud jalavägi ise on aga samas tankide täiendavateks "silmadeks-kõrvadeks". Väeliigid tegutsevad koostöös.
Liikursuurtükkide ja välisuurtükkide taktika teineteisest palju ei erine. Liikuritel kulub positsioonide vahetamisel ärasõiduks ja saabumiseks natuke rohkem aega. Vahepealse vahemaa läbivad aga veetavad normaalse tee olemasolul kiiremini. Kui liikuril on mootoririke, tuleb see koos relvaga remonti toimetada, veetavale saab aga häda pärast uue veduki kompunnida. Liikursuurtükid (hübriilahendustena) ja eriti PzH 2000 on muide väga kapriissed, kuigi enamik tõsistest lapsehaigustest on vist nüüdseks välja ravitud.
Olen täheldanud, et soomustatud liikursuurtükke muretsevad riigid, mis omavad ühtlasi juba tanke ja lahingumasinaid. Efektiivne armee koosneb üldiselt kompaktsetest ja süsteemsetest lahendustest, mitte eksperimentidest.
Ka minul tekkib aegajalt sama küsimus aga olen end siiani lohutanud teadmisega, et kus lõppeb mõistus algab raudtee ja kus lõppeb raudtee algab sõjavägi.hummel kirjutas:Mõtlesin, et ei sekku siia "spetside" temaatikasse enne, kui hoog maas on, aga noh, hetkel jäi vaba aega kulutada.
Teoreetikute tarkusel pole tavaliselt piire. Vahepeal tekib sihuke tunne, et miks üldse sõjaväelaseks saadakse ränga õppimise ja mahvi tulemusena ning miks üldse on vaja aastaid õppimist ja teenistuskogemust, et saada heaks juhiks, kui tuleb üks teoreetik ja paneb kõik sõjanduse asjad joonelt paika?! Kusjuures selliseid imelapsi on vist täis ka üks kontor Sakala keskusest granaadi viskekaugusel. Oi viletsust.
Viska see kranaat siis ära kui arvad selle oma hingele rahu toovat!
See on nii tore teha lageraiet! Ja nüüd mõtle hetkeks mis on see kaugus kus pooled mürsud kukuvad 100x100 alasse.hummel kirjutas: Teadmiseks taskutarkuritele, et lahinguväljal soomustehnika hävitamiseks pole vaja pool miljonit või enam EEK maksvat ja liikuva sihtmärgi puhul üsna kahtlase tabavustõenäosusega poolsalajast supermürsku. Selleks kasutatakse kobarmürske, ehk kassettmürske, mis ka kallid, kuid siiski vast 10-20x odavamad ja sellegi poolest võrdlemisi tõhusad. Ühe sellise 155 mm mürsu sisemuses on u 60 granaadikest, millest igaühe kumulatiivlaeng lööb kas (aktiivsoomuseta) tanki laest läbi või tekitab muid märgatavaid kahjustusi mehhanismidele/relvastusele; Ümberkaudseid jalaväelasi kostitab valusa killurahega u 10 m raadiuses.
Suurtükiväge ei kasutata reeglina punktsihtmärkide (5x5 või 10x10) vastu. Vähim normaalne kaudtulesihtmärgi pindala on 100x100, suurim vast 500x500. Vastavalt tuleülesande eesmärgile laseb siis sihtmärki vastav arv suurtükirühmasid. Kui näiteks tulejuhil tekib huvi 100x100 alal kevadkünd või lageraie teha (ja kui see on ka tuletoetusohvitseri arvates väärt mõte), võib 100x100 alasse ka mitme rühmaga korraga pool minutit (2-3 matsu/sek) summida.
Punktsihtmärk 10x10 võib olla mingi vaenlase ülemjuhataja, Bin Laden, Al Zarqawi vms kallis ja oluline element ja sinna võib siis mingi hüpermürsu läkitada. Need mürsud on aga tavaliselt väga salajased ja kaitstud. Tuleb kohale näiteks eriväljaõppega meeskond, kes toob kaasa vastavad laskeandmete arvutifailid, moona ja selle programmeerimisseadme, teeb paar pauku ära ning jätab hüvasti.
Et hulga nullidega tükihinnaga mürske lihtsalt lahinguväljale läkitada ja nendega mingeid tanke taga ajada, selleks pole isegi jänkid piisavalt rikkad (ega rumalad). Huvitavaid projekte ja uuringuid võivad nad mürskudega teha, kuid üldiselt on oluliste punktsihtmärkide kaudtulega tabamiseks olemas täppismoon, mille viivad sihtmärgile raketimootor ja elektroonika. See võib ka odavamaks lahenduseks osutuda. Lahinguväljal siblivate punktsihtmärkide tabamiseks on olemas lahinguväeliigid ja nende otselaskerelvad: automaadid, täpsuspüssid, kuulipilujad, garnaadiheitjad, raketikompleksid ja kahurid.
Võimalus tabada 30km kauguselt 10x10 alasse lisab võimekuse mis muudab igasugu soomuse mõtetuks.
Tubli 5 istu. Nüüd palun mõtle kasvõi 10 minutit selle peale mis juhtub selle õpiku järgi mida nii hästi tunned kahe armee kohtumisel millel on enam kui 10x suuruse vahehummel kirjutas:Rünnak ei tähenda, et läheme Riiat või Pihkvat vallutama. Rünnak võib olla ka vastuoperatsioon, ehk vasturünnak. Soomustehnika on muide tõhus ka taandumislahingus.
Kerge jalavägi on praktikas üsna "raske", sest palju kila-kola tuleb turjal tassida ja veoautoga lahinguväljal ei sõida. Kui lahingust välja rabeledes suudetakse küll ilmselt kiiresti veokitega eemalduda, siis efektiivne vasturünnak ilma vahetu soomustoeta kujuneb ohvriterohkeks, aeglaseks ja lühikeseks.
Tanke saab kaitsel ja taandudes edukalt ära kasutada liikuvate kaitstud tulepunktidena, mis katavad jalaväe tegevust ja hävitavad kiire ja täpse tulega erinevalt kauguselt vaenlase soomustransportööre, lahingumasinaid, tanke ja elavjõudu. Seejuures sobivad meie kinnisel maastikul tulevõitluseks isegi veidi vanema põlvkonna odavamad masinad. Kui tulevahetus algab 500 m pealt, ei mängi rolli, kas tanki kahur sihib/laseb 1500 või 2500 m kaugusele. Hästi maskeeritud ja osaliselt ka maasse kaevatud positsioonilt tehakse paar-kolm kiiret ja täpset lasku, misjärel eemaldutakse (suitsuseina varjus) kiirelt vaenlase tule ja vaatluse alast asudes vahetus- või varupositsioonile. Kui vaenlane on sooritnud põhipositsioonist läbimurde ja rühib soomusallüksusega tagalasse, võib tankirühma kiire kohalesaabumise ja hargnemisega sooritada näiteks varitsuse või käigult vasturünnaku tiivalt. Kergejalavägi seda üksi naljalt teha ei suuda, sest vajab esmalt aega veokitelt lahingusse jõudmiseks ja hargnemiseks. Samuti ei suuda jalavägi vasturünnakul vaenlase vastutule alla jäädes kohe edasi manööverdada, et soodsamat asetust saavutada ja edu arendada. Tõsise soomuskaitse, liikuvuse ning läbivusega tankidega on seda võimalik aga teha, hävitades või surudes käigult maha (jalaväe) liikumist takistavaid vaenlase tulepunkte ja tehnikat. Varjunud jalavägi ise on aga samas tankide täiendavateks "silmadeks-kõrvadeks". Väeliigid tegutsevad koostöös.
Liikursuurtükkide ja välisuurtükkide taktika teineteisest palju ei erine. Liikuritel kulub positsioonide vahetamisel ärasõiduks ja saabumiseks natuke rohkem aega. Vahepealse vahemaa läbivad aga veetavad normaalse tee olemasolul kiiremini. Kui liikuril on mootoririke, tuleb see koos relvaga remonti toimetada, veetavale saab aga häda pärast uue veduki kompunnida. Liikursuurtükid (hübriilahendustena) ja eriti PzH 2000 on muide väga kapriissed, kuigi enamik tõsistest lapsehaigustest on vist nüüdseks välja ravitud.
Olen täheldanud, et soomustatud liikursuurtükke muretsevad riigid, mis omavad ühtlasi juba tanke ja lahingumasinaid. Armee koosneb kompaktsetest lahendustest.
Vahel ajab tõesti ahastama!
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44050
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Just nii härra Kapten!Kapten Trumm kirjutas:Kruuda, ära paugu. Vaata enne, kellega sa vaidlema hakkad
Lõuad pidada ja edasi teenida!
Kas sa ei tee vahet vaidlemisel ja väitlemisel?
Minul on oma arvamus mis tugineb minu elukogemusele ja teadmistele. Eeldan seda ka teiste puhul. Aga siiani ei ole esitatud ühtegi arvestatavat argumenti miks selline lahend ei võiks edukas olla. Samas kui õpiku lahendid on sama lihtsalt ebasobivatena (siin ja praegu) ümberlükatavad. See mitu aastat keegi kusagil persetanud ei tee teda targemaks, loodetavalt kogenenumaks.
Kas meid Eestis ei ole selleks liialt vähe selleks, et kakelda kes on tähtsam, tugevam ja vanem?!
PS olles lugenud vast enamuse sinu postitusi läbi julgen sulle öelda suht isiklikult, et teed enamasti ühte väga levinud loogika viga. Nimelt kui sul isegi õnnestuks ära tõestada kui lollid kõik teised on ei ütle see sinu arukuse kohta mitte midagi.
Parimat soovides
Olev.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Baidu [Spider] ja 1 külaline