Mina olen poolenisti Kaukaasia päritolu inimene.
Juba aastal 1993 minu sugulased kes elavad Dagestanis Kizljari linnas ja selle ümbruses (ja need ei ole venelased) saatsid kirju kus üksikasjalikult kirjeldasid kuidas nohtchid tapsid ja röövisid reisironge mis möödusid Ichkeeriat.
Aastal 1999 millal Bassajevi bandiidid tungisid Dagestani kogu meie Eesti meedia hõiskas sellest kuidas Kaukaasia rahvad ühinevad Vene hõimu vastu. Selleks ajaks enamus Põhja-Kaukaasia põliselanikest küll sõimas Moskvat aga just selle eest et ta midagi ei tee. Üldiselt, seda mis moodi eesti meedia kajastab Põhja Kaukaasias sündmused on üheks põhjuseks miks mina seda ei usalda üleüldse.
Tuleme tagasi aga 1999 aastasse. Sellel ajal minu tugevast soost sugulased (põlised kaukaaslased) valmistusid "vabadusvõitlejatele" vastulööki andmast, naised ja lapsed varjasid ennast oma majas.
Siiski "vabadusvõitlejad" tungisid linna sisse ning hakkasid ajama oma majadest elanikke kokku pantvangideks.
Minu sugulasi päästis üks asjaolu, päev varem oli kõrvalmajas üks inimene surnud, ning hoovis seisis värske kirst. Tchetcheenid on üldiselt päris ebausklikud ning sellepärast ei läinud ei selle majja ega naabermajadesse.
Esimesed päevad polnud Dagestanis sissetungi piirkonnas näha ühtegi vene armee või siseministeeriumi sõduri.
Mäletan kuidas Stepasin (vene peaminister aastal 1999 enne Putinit) ütles telekas morna näoga "meie ilmselt võime kaotada Dagestani". Mõtlesin tol hetkel oma sugulastest ning süda jäi seisma. Mis toimub, kuidas nii suur ja tugev riik nagu Venemaa lihtsalt laseb käputäie bandiitidele ära haugata tükke oma maad koos lojaalsete kodanikutega. Elu Kizljaris pole mingi meelakkumine, kuid võrreldes nende napiste uudistega mis tulid Tchecheenia piiri taga, tundus lausa paradiisina.
Vabas Ichkeerias õitses orjapidamine, avalikud hukamised, oli tavaliseks naaberaladel elavate inimeste röövimine ning saatmine sugulastele video kuidas näiteks neile lõigatakse sõrmed ära jne. Ei töötanud ühtegi kooli (v.a. vahhabiitide omad mida finantseeriti sauudid), haiglat, ei makstud pensioone jne. Endistest "vabadusvõitlejatest" said bandiitid, orjapidajad, kes terroriseerisid ülejäänud rahva ja naabreid. Lihtsalt sellele hakkas tulema saudi raha ning nende emissaarid kes sokutasid vahhabiti usku.
Minu sugulased Dagestanis on olnud aga lihtsad inimesed, tädi näiteks töötas muusikaõpetajana.
Ühe sõnaga kohalikud Dagestani elanikud on korraks osutunud suurimateks Venemaa ühtsuse pooldajateks kui Vene peaminister.
Just kohalikud olid need kes 1999 aastal esimesed päevad pidasid vastu "vabadusvõitlejate" pealetungile.
Eks 1999 aastaks teati mida võib naabritest oodata ning sellega peaaegu igas majas oli mingi relv.
"Vabadusvõitlejad" said peatuda ning need pidid taanduma tchetcheenidega asustatud Dagestani küladesse (seal on paar rajooni kus need on piisavalt palju)
Samal ajal Stepasini läädi minema ning selle asemel tuli Putin.
Mõni päev hiljem tulid esimesed kiirreageerimisüksused, ning veel hiljem armee.
Vene sõdureid võeti tõsiste vabastajatena, anti toitu jne, ning see pole mingi propagand. Bandiite löödi tagasi.
Eesti ajalehed sellel hetkel juba valasid oma pisarad selle kohta kuidas Venemaa alustas uus sõda Põhja Kaukaasusel.
Alguses mõtlesid väga paljud inimesed (k.a. mina et Ichkeeriat peaks piirata kõrge seinaga ning lasta neile seal elama nende elu. Reaalis on aga see kahjuks osutunud võimatuks. Dagestan on seda ilmekalt näidanud. Tchetcheenid ei saa ise hakkama. Majandust neil ei ole. Elavad nafta smugeldamisest, röövimisest, narkokaubandusest, orjapidamisest.
Ikka ja ikka tulevad naaberaladele röövima. Baasideks kasutavad naaberaladel kompaktselt elavaid tchetcheene. Naaberrahvastest enamus suhtleb nohtchidesse negatiivselt, v.a. võibolla ingusse mis on tchetcheenidele vennasrahvas. Mis puutub aga minu sugulasi siis neil on elu jätkub oma tee: tädi õpetab muusikakoolis, paar neist läksid Moskvasse elame

, üks õpib Mahatchkalas haldusjuhtimist, mõni teine smugeldab musta kalamarja
Ühe sõnaga lojaalsed riigi kodanikud.