Eks vanaisal oligi see ohkama panev hetk. Laps(elaps) on juba uute tuulte kokku leiutatud legende lugenud ja midagi on külge kah jäänud. Aga siiski veel liiga väike/noor/roheline, et biiti jagada kas, mida ja kus ja kellele sellest võimalikust vanaisa räägitavast ristivastupidisest jutust edasi rääkida võib. Vanaisal elukogemust (NLiit, Stalin, Beria, Brežnev jne) küllaga. Aeg ca 1985 ei olnud küll veel selline, et vähemalt vanem generatsioon oleks lugenud ohutuks ja võimalikuks selgitada uuele noorele kaardiväele kuidas asjad tegelikult olid. Kalkuleeris targemaks vestlus vähemalt edasi lükata....teeline35 kirjutas: ↑22 Veebr, 2024 21:17Meenub selle peale 1985 aasta paiku paar aastat sinna tänna. Maal järjekordne kiidulaul raadiost kuidas Nõuk riik ja rahvas oma kangelaslikkusega sõja "fashistide" vastu võitsid. Minu vanaisal ei pidanud närv vastu ja nähvas, et ilma ameerika abita oleks sõda kaotatud. Selle peale mina; juba tollal paariteistaastase ajaloohuvilisena, võtsin sõna vanaisa vastu, et olen kuulanud ja lugenud mälestusi ning ajaloo kirjutisi ning ameerika abi oli üle tähtsustatud ning osade allikate järgi isegi segas Nõukogude Liidul sõda varem võitmastVanaisa tahtis juba nagu midagi vastu vaielda, aga jättis katki. Alles hiljem perestroika ajal ja hiljemgi kui avaldati meenutusi ning mälestusi tsenseerimata kujul. Väga tänuväärne oli Lembit Lauri "Kirjutamata memuaare" Sain aru kui noatera peal 41-42 venelaste sõjavõit oli olnud. Nii vangilaagrites olnud kui ka lihtsalt küüditatud või evakueeritud meenutasid milline puudus ning nälg venemaal 41 aasta lõpp, 42 aasta algul oli. Lend-lease abi massilisem kohale jõudmine päästis paljud tagalas olnud inimesed näljasurmast. Rindele oleks ikka midagi leitud ning kogu tööstus vorpis relvi teha, aga muu elu jaoks juba mitte midagi ei jagunud sinnamaani kuni ameeriklaste abi kohale jõudis!
Ka minu isa oli EW poolt mobiliseerituna sattunud 40.ndate sündmuste järel edasi Punaarmeesse ja sealt edasi Luki-all ületulnute seas ja peale seda pandi tänu heale keelteoskustele edasi sõdima Totenkopfi märgi alla. Aga tema olevat olnud mitte rohelistes mundrites, nagu eestlastel tavaliselt, vaid olevat tõlgina suunatud hoopis mujale "miskisse"(teadagi...) mustamundri-üksusesse ehtsate saksmannide-surnupealuulaste sekka. Mina ei tea siiani, millises üksuses ta olla võis (kui keegi oskab sõna sekka öelda, oleks muidugi huvitav ajalugu teada saada), aga minu vanemale vennale olevat ta veel 80-ndate alul Brežnevi ajal öelnud, et "kas sul ülikooli on vaja ikka...? Ehk hakkavad uurima midagi....?" Et ta leidis, et parem on tasa ja targu elada. Samasugust seika oma suguvõsast mingist tagasihoidlikust poissmehest hobiaednikust vanaonust, kes oli kõva ja põhimõtteline ja autasutatud saksa-sõjaväe-mees, rääkis mulle kümmekond aastat tagasi üks sõber kah. Et kui ükskord kunagi teada sai, kui kõva ja vapper sõjamees tema vanaonu tegelikult noil sõja-aastail oli, siis hindas kogu tema senise tagasihoidlikuse ja alalhoidlikuse vmt ümber....
Meenutan siia veel seda, et veel 1987 NA-s taheti mind põlglike ja mõnitavate irvituste saatel vedada ekstra "Vremja" vaatamise ajal ainsa eestlasena kogu patarei 160 mehe ette esiritta vaatama, kuidas minu "zemljakk" Karl Linnas on USA poolt lõpuks Nõukogude Liidule kohtupidamiseks ja surmamõistmiseks üle antud. Et ma oleks seal ees ja kõik näeksid ja saaksid mind vaadata, ja teaksid täpselt, et ma olen samast rahvusest, mis Karl Linnas.