Panen siia vahepeal natukene informatiivsemate vingatsite uudiseid ka.
Etteruttavalt mainin, et mulle endale käib nii Lokesson'i kui ka John Helini "erudeeritud kõiketeadjast targutaja stiil" rämedalt pinda. Nad on kõrge egoga targutavad mehed, kes teavad iga Ukraina tegevuse hinda, aga mitte ühegi väärtust - Kurski oblasti puhul eriti selgelt näha. Kui esimesel on vähemasti viisaks CVs ette näidata siis teine on ju mingi munakujulise kehaehitusega politoloog lihtsalt.
Sellegipoolest paar negatiivset trendi võtavad nad oma jutuga selgelt kokku, mida numbrites siin ei ole vist nii selgelt edasi antud:
1.
Lokesson, läbi
Rob Lee refereerib ukraina meediat (hromadske), et Ukraina mobiliseeritute hulk on kukkund 40%:
https://hromadske.ua/viyna/233172-kilki ... ilizatsiyi
Kui varasemalt oli pidevalt treeningul 35 000 sõdurit, on see number nüüdseks kukkunud 20 000eni.
2. Samuti refereerib ta
El Pais artiklit, et deserteerumine Ukraina armees on oluliselt suurenenud. Väidetavalt 80 000 terve sõja jooksul ja neist pooled 2024 aasta jooksul. Artikkel refereerib ukrainalnnat Diana Makarovat (kes on vabatahtlik alates 2014. aastast). Tõlge:
2014. aastal Donbassi konflikti puhkemisest saadik tuntud Ukraina relvajõudude vabatahtlik Diana Makarova kommenteeris 23. septembril Facebookis, et põgenejaid on juba nii palju, et valitsusel on raske probleemiga riskimata tegeleda. kriis. "Massiline deserteerimine on alanud ja see ainult kasvab ning mida rohkem on desertööre, seda raskem on karistada," kirjutas Makarova.
“Lähed sõjaväkke vabaduse eest võitlema ja avastad, et sul on määramata ajaks vabadus võetud; te ei tea, millal see lõppeb," selgitas üks desertöör, kellega käesolev ajaleht aprillis konsulteeris ja kes eelistab jääda anonüümseks, et vältida arreteerimist. See on sama, mis Babii kirjutas oma hüvastijätusõnumis: "Ma palun muudatusi, et muuta armee vanglaga samaväärsest asutusest selliseks, mis kaitseb korralikult riiki pikaajalises sõjas." Hromadske drooniüksuse ülem Igor Lutsenko kordab neid tundeid: "Armee peab lõpetama olemast kangelaste vangla."
Ega see ei ole küll kuskilt otsast normaalne et enamik mehi, kes 2022 sõtta läksid ja veel elus on, peavad sundkorras jätkama sõdimist, samas kui suurele osale elanikonnast kehtib kui mingi täiesti teine maailm. Mõelge nüüd ise tagasi, millega te tegelesite igapäevaselt 2022 veebruaris ja kujutage ette et olete sellest ajast saadik minimaalse puhkusega rindel, nähes enamike tollaste kaasvõitlejate surma.
Tuttav kommenteeris juba aasta alguses ( 11.2023 Ukrainas rindel käinuna) et "mehe on selgelt väsinud". Järgneva aasta jooksul oleks ikkagi vaja rotatsioon korraldada (aga jah, kellega asendad?).
Need kokku igatahes ei ole toredad. Kõik nad suurendavad oluliselt riski, et vattidel võib viimaks õnnestuda (nii ukraina kaitseliinide kui ka vägede puuduses) mingi suurem läbimurre kui nad on suutnud korraldada alates 2022 märtsist. Vaevalt et midagi operatiivselt üli-relevantselt, aga kasvõi "Kurski analoog Donbassis" võib osutuda moraalselt vastikult oluliseks (vaadates juba praegust tudisevat Lääne tuge).
Päris oluline on nüüd jälgida kas Junni 12 000 meest on ühekordne avantüür või püsivam diil.