Kas N Liidus oli ka midagi head?

[isonts]

Loomulikult võeti viina ka sellel ajal. Aga see, kui suur joodik keegi oli kajastus ka koheselt selles, milliseid tõid inimesele usaldati.
Küla parmud tegid lihtsamaid asju. Kohe oskan nimetada kivi koristust ja karjaaia parandusi ning erinevaid hooaja töid nagu kartulikoristus ja heinapallide küüni ladumine jne. Neid mehi/naisi keegi masina rooli taha ei lasknud. Vaevalt nad ka ise kippusid.
Lapsena tegin ma vahet selle järgi, millist tehnikat inimese kätte usaldati. Laudas ajasid sitta välja mehed, kes pudelipõhja ei vaadanud, aga keda ka põllupeale lasta ei saanud. Traktoriks oli t-52 mis oli seest sama sitane kui ka väljast.
Siis mingi osa mehi sõitis pisikeste t-25 ja t-16 tega. Sellest klassist väga aru ei saanud. Napsu ikka võtsid. Asendamatud olid need külaelanikele haltuura tegemisel. Kartuli vagude ajamisel, muldamisel ja ülesvõtmisel olid nad alati platsis. Iga otsa eest anti pudel viina.
Päris traktoristidega oli ka asi suht selge. Joodik sõitis kõige risuma peldikuga ja tegi mingit lihtsamat tööd. Näiteks tõstis väikese kopaga sitapatareis sõnnikut teistele kasti, kui sitaralli hooaeg peal oli. Või vana linttraktoriga. Ma ei mäleta mis tööd sellega küll tehti. Det.55 oli meie külas äkki. Sellega sõitis vastik, väike ja õel venelane. Peale tööpäeva oli reeglina täis. Kusjuures tema abikaasa oli majandi parim traktorist. Tema oli üks esimesi, kes sai nn akvaarium t-82. Tema muidugi joodik ei olnud. Viina võttis seltsknnas nagu korralik inimene tavaliselt ikka teeb, aga mingi joodik või alkohoolik kindlasti ei olnud.
Sama oli ka alles koolist tulnud või praktikal poistega. Esimene masin oli suht lipplapi peal. Kes hommikul esimesena töökotta jõudis see tõstis ukse sõbra traktorilt oma traktorile. Noored panid pidu korralikult. Kui tööga omale poole said.
Mehed, kes osaksid ja tahtsid tööd teha rohkem kui viina juua neil olid ka korralikud masinad. Parimale usaldati isegi K-700. Samamoodi oli ka autojuhtidega.
Lisaks oli hommikuti mingi kontroll ka. Ma mäletan, et teatud kontigent käis kusagil kontori poolel nägu ette näitamas ja vist möödeti vererõhku...
Tööaeg ilmselt võeti ka viina. Mõni ilmselt oskas nii seda teha, et see tööd ei seganud ja vahele ei jäänud. Tuli ette, et mõni pikk päev lõppes mõnel õnnetul juhul ka kraavis või puu otsas. Üldiselt vist oli tööaeg keeruline juua. Noored agronoomid ja muud väikesed ülemused siblisid kogu aeg oma piruktae ja villistega kogu aeg põldude vahel ringi ja hoidsid tööloomadel silma peal.

[Lemet]

See vanemate alkoholism on üks võimalik põhjus , kuid , mitte ainus .

Keegi pole ju vastipidist väitnudki. Sõna "pahatihti" ei võrdsustu ju kuskilt otsast sõnaga "alati". Loomulikult on põhjuste spekter laiem, aga tuua see minu tsiteeritud lõik näitena, nagu seda tehti, on kaunikesti..erapoolik. Või lihtsalt jabur.

[Runkel]

Siis mingi osa mehi sõitis pisikeste t-25 ja t-16 tega. Sellest klassist väga aru ei saanud. Napsu ikka võtsid.

Ai-ai, liiga lihtsalt klassifitseerid . Mind saadeti Kiku küla MTJ-st koolivennaga paaris T-16-ga (tollega, millel kast ees) põllale kiva korjama praktikatöö raames. Kahekesi mässates sai põka sõit ja opereerimine tunduvalt selgemaks. Vahelduseks sõitsime sellega padrikus ja "mängisime" soomusmasinat, lahe oli vaadata kuidas kidurad puud kasti ees langesid (poiskeste asi). Üllatavalt toimekas oli too väike traktor. Tööpäeva lõpuks tuli traktor tagasi MTJ-i viia, ega teagi, kuidas kivikoristuse töö tulemuslikkust meil hinnati. Kui MTZ 82 usaldati õppesõiduks, siis tundsid end ässana.
Minu panus NLi aja kiituseks. Praad 1,20 rubla ja täpsed tööriistad on meil tempel mälus - nuta või naera.

[Fucs]

Mind saadeti Kiku küla MTJ-st koolivennaga paaris T-16-ga

Nõmmküla sovhoosis? Kas me oleme koolivennad äkki
Ma käisin kooli ajal Vohnjas (Lembit Pärna nimeline kolhoos) ja Kihleveres („Kalevipoeg“ kolhoos) T-16-ga kive põllult korjamas n.ö. "praktikal".
Pärast, siis kui praktikandi load sai, pidi (oli vist 50 tundi?) enne veel eraldi praktikal kuskil käima ja need tunnid sai "Viru" Kolhoosis T-40 peal põlde rullides ära tehtud.

[Runkel]

Ilmselt küll koolivennad. Vohnja ja Jäneda kandis olen olnud spordilaagris. Rägaveres EÕMis.

[Fucs]

Ilmselt küll koolivennad. Vohnja ja Jäneda kandis olen olnud spordilaagris. Rägaveres EÕMis.

Good
Ma olin kolm aastat järjest Aaspere EÕM-is.

[Runkel]

Nukid!

[Enkus]

Piirangud olid erinevatel aegadel erinevad ja sõltusid ka kohalikust omavalitsusest.
Näiteks kui 85a Tartus hakkas alkomüük 14.00, siis (Ilmatsalu teed mööda mõni kilomeeter linnast väljas, Rahinge poes algas müük 10.00...

Kohalikest omavalitsustest võis sõltuda kuni 31.05.1985. Alates esimesest juunist hakkas kehtima Gorba "kuiv seadus" ja üle liidu hakati alkoholi müüma kella kahest pärastlõunal.

[parkija]

Olles sefiks Mõniste ühismajandis 1980 aastal , siis Mõnistes oli alkoholi müük alates kella kahest päeval , Lätis kohas nimega Ape hommikul kella kaheksast ( palju see vahemaa oli , enam ei mäleta ) , eks seda alkoholimüüki sai kohapealne võim regullida .

[maksipoiss]

EÕMis kivikoristuse ajal traktorist ei viitsinud palavas traktoris mööda põldu saalida ja andis traktori meie kätte . Saigi siis vormitäiteks jälgi põllule sisse sõidetud, kuna traktor oli JUMZ siis oli hea lihtne käike vahetada . Traktorist sai puudevilus leiba luusse lasta ja õlut juua. Agronoom muidugi hammustas asja läbi ja sellega see pidu ka lõppes.

[Peeter]

Laste puuete taga on pahatihti vanemate elustiil ja/või geneetilised probleemid.

Millega te siin nõus pole? Et vanemate alkoholism ega läbi mitme põlve kulgevad geenirikked on laste puuete seas marginaslsed põhjused??? Tõsiselt räägite ikka või?

Midagi pole teha, aga puuetega nii laste kui täiskasvanute ja nende lähedaste maine kaitsmiseks tuleb siia ikkagi üks postitus teha. Ja seda vaatamata selle, et siin juba kostub hääli, et "...jee meil seda siin arutada vaja!"

Siin käib ringi kolm olulist sõna või märksõnakogumit (no eks neid ole tiba rohkemgi), millede abil siis konstrueeritakse või üritatakse nügida lugejaid ise konstrueerima oma peades mõtteid, aga tihti ei anta endale aru, et need konstruktsioonid ei pruugi nii tõesed olla.

*puudega lapsed, geenirikked, haigused, erivajadused jne
*enamuses, pahatihti, sageli, peapõhjused jne
*vanemate elustiil, alkoholism, assotsiaalsus, jne

Ja nüüd siis hakatakse konstrueerima lauseid:
kõige levinum ongi selline lause, mõte ja seisukoht (eriti ja enamuses just nende oma, kes asjaga üldsegi aimu ei oma, või siis äärmiselt pealiskaudselt kokku on puutunud:

Tsitaat1: Laste puuete taga on pahatihti vanemate elustiil ja/või geneetilised probleemid.

Tsitaat2: Millega te siin nõus pole? Et vanemate alkoholism ega läbi mitme põlve kulgevad geenirikked on laste puuete seas marginaslsed põhjused??? Tõsiselt räägite ikka või?

Aga lugege nüüd nende samade sõnade teist paigutust. See on tehtud minu poolt just praegu siin selgitamiseks:

Peeter: Alkohoolikute ja muidu asotsiaalsete eluviisidega lapsevanemate laste tervise ja puuete probleemid on pahatihti seotud nende vanemate eluviiside ja käitumistega.

On vahe sees?

Nüüd panen siia veel ühe lõigu lauseid, jällegi minu omad ekstra siia kirjutatud:

Peeter: Puuete ja/või erivajadustega laste vanemate hulgas on enamuses täiesti tavalised inimesed. Nii hariduselt, kui harituselt, nii silmaringilt kui töökohtade vaatenurgast, kui ka hobide, vaba aja ja mille kõige koha peale veel ka vaadates. Puuetega laste vanemate või vanavanemate või lähedaste vmt kogum on nagu läbilõige kogu ühiskonnast. On ülevalt kõrgelt ülevalt nii poliitikast kui ärist ja samas ka alt, on prominenete ja on silmapaistmatuid, on kõrgeid riigiamentikke ja lihtsaid töölisi, on tõsiselt võetavaid suure haardega ettevõtjaid, ja samas ka väikeettevõtjaid ja OÜ-tajaid, on küllalt kultuuriinimesi jne jne. Aga võin kinnitada, et alkohoolikuid ja asotsiaale on puuetega laste vanemate seas väga vähe, nad ei ole kaugeltki mitte enamuses.

Kas on juba oluline vahe võrreldes eelneva kahe esimese tsitaadiga?
Oma kogemusest Tartu Maarja Koolist oma lapse kooliskäimise ajal 11 aasta jooksul (ca 70 õpilast aastakäigus) kogu selle aja jooksul kuulsin ainult ühest oolis käiva lapse vanemast, kes sellise elusaatusekeerdkäigu järel murdus ja jooma hakkas. Tõsi, tänaseks 8 aastat hilisemaks üks murdus veel. Aga need mõlemad murdusid järel (st lapse kooli ajal või hiljem), aga mitte enne lapse saamist. Enne seda olid ka nemad täiesti tavalised inimesed meie keskelt, üks isegi juhtiv haridustöötaja...
Nagu siin on üritatud selgitada, siis varem olevat toimunud pidev lausjoomine ja see on nüüd pidevalt väheneud ja väheneud kõik see viimane 50 või 60 aastat. Ja nüüd järjest põlvkonnad pidid jooma veel oluliselt vähem ja vähem. Aga puuetega ja erivajadustega laste arv muudkui kasvab ja kasvab. Kuidagi ei klapi need jutud teil siin tegelikkusega...
Ma võin tuua ikka väga mitmeid juhtumeid ja näited elust, kus puudega lapse sünnis alkoholismist, asotsiaalsusest, inteligentsist ja kultuuritusest jne rääkida on ikka väga kohatu....
Näiteks on meie keskel üks lapsevanem, kelle üks laps on kah tõsiste erivajadustega. Samalajal selle lapsevanema isa oli ühe Eesti tõsisema kõrgkooli rektor, see lapsevanem ise lõpetas minuteada ülikooli cum laude ja tegeleb siiamaani õpitud erialal teadustööga TÜK-is, koos abikaasaga mõlemad on oma erialadel kõrgharidusega spetsialistid, teine laps peaks olema kah juba ülikooli lõpetanud. Mitte kummagi lapsevanema puhul pole mingitki alust seletada mingit iba alkoholismist või muudest halbadest elukommetest jne. Lihtsalt saatus otsustas ühel hetkel teisiti. Ja selliseid, mitte küll nii markantseid, näiteid täiesti tavalistest inimestest meie keskelt on küllalt, vastuoksa nendes esimestes tsitaatides vohavale sildistamistele.
Me alandlikult täname, et te lubate meil elada tavaliste inimeste keskel. Oleme tänulikud, et meil lubatakse, lastakse ja ka aidatakse üritada elada tavalist elu, just seda tavalist elu, millest me ükskord ühel saatuslikul hetkel ilma jäime. Me ei taha midagi erilist, lihtsalt tavalist elu. Tegelikult kogu meie pered.
Aga palun ärge sildistage, laimake, alandage, alavääristage ega mõnitage meid. Seda on valus lugeda. Ka meie oleme lihtsalt inimesed.
Ja ma arvan, et võin siia alla kirjutada :
Tänan tähelepanu eest.
Kõigi puuetega inimeste ja nende pereliikmete nimel, Peeter.

[A4]

Lõpp tuligi koos NSV Liidu kokkuvarisemisega. Jällegi - maal ja oma põldude ning lautadega polnud viga kuid Tallinnas läks vist asi täitsa käest ära. Edgar ähvardas võilaod sõrgkangiga lahti murda. Me müüsime vennaga vahel turul kartuleid . Lasnamäel osteti jumalast mädanend ning külmavõetud kartuleid 10 rubla kilo. Et üldse midagi süüa oleks.

Tööinimestel polnud väga häda, aga pensionäridel paljudel oli küll väga raske, nii et usutav. Me lõpetasime millalgi 1993. aastal või nii maal kartulite kasvatamise ära, sest polnud mõtet, aga täiesti kindlalt oleks ka varem ilma selleta välja vedanud. See oli rohkem inertsist tegevus. Mertelsmann on vahel väitnud, et need aastad elati ka Eestis isikliku aiamaa najal üle - see jutt ei ole õige. Ma üritasin talle seda ükskord selgitada, aga vist ei jäänud uskuma. Ajas mingit joga, et kalorid võib-olla saadi kokku, aga mikroelemendid ja vitamiinid...

Mis ajastut Mertelsmann silmas pidas? Kas 1990. aastate esimese poole „kapitalismi taastamise“ ajastut? Või sellele eelnevaid aastakümneid? Kui esimest, siis nõustun, et Eesti inimesed oleksid toona ka ilma potipõllumajanduseta kenasti ellu jäänud, sest pärast turumajanduse algete taastamist ja piiride avanemist ühtäkki toidust enam puudust ei olnud. Raha inimestel palju käes ei olnud, kuid täna avatud piiridele ka kaitsetollide faktilisele puudumisele oli poest võimalik osta ka igasugust (väga kaheldava väärtusega) erstatsi ja poolprodukte, aga vähemalt oli valikuvõimalus ning keegi näljasurma toona ei surnud.

Kui Mertelsmann peab silmas Nõukogude aega, siis kaldun temaga nõustuma, sest pidi olema ikka mingi väga hea põhjus, miks väga suur osa elanikkonnast selle potipõllumajandusega kevadeti-suviti-sügiseti massiliselt tegeles, vaatamata sellele, et partei ja valitsus võtsid vastu ühe toitlusprogrammi teise järel, põllumajanduses töötas (võrreldes arenenud riikidega) ebaproportsionaalselt palju inimesi, sinna uhati pidevalt igasuguseid assigneeringuid, väetiseid, kütuseid, maaparandusressursse ja igal sügisel massiliselt tudengeid, kooliõpilasi, sõdureid jne jne, aga poes ikka toitu nappis, kuigi välismaalt imporditi vilja iga-aastaselt juurde. Ma kahtlen, kas vastab tõele aegajalt väidetud statistika, et 25-50% Nõukogude Liidus iga-aastaselt tarbitud põllumajandustoodetest (st inimeste söögilauast) pärines kõigest 2-3 protsendilt erakätes olnud põllulappidelt ja aiamaadelt, aga fakt on see, et ega suur osa elanikkonnast igal suvel oma aialappidel, suvilarajoonides ja „hiinalinnades“ ei rüganud mitte niivõrd selle pärast, et vaba ajaga polnud midagi paremat teha, või selle pärast, et partei käskis ja suunas. Vaid ilmselt ikka selle pärast, et vähemalt enda kartul, porgand, sibul ja kapsas aastaringselt olemas oleks ning tööga teenitud rubla eest poest osta siis seda, mida parajasti saada oli (kui oli). Välja arvatud siis need peamiselt maa-inimesed, kes kodus ka kanu, sigu, lambaid ja muid pudulojuseid pidasid.

Kui siin juba isiklike mälestuste heitamiseks läks, siis mõned mälestuskillud minu lapsepõlvest 1980. aastate teisest poolest. Kasvasin ülesse Tallinna lähedase sohvoosi KEK-i projekti järgi ehitatud korterelamus. Toona elas seal n-ö töötav intelligents – sohvoosi raamatupidaja, agronoom, looma-arst, aga nende elukaaslaste-abikaasadena ka selle sohvoosiga mitteseotud arst (tänaseks oma eriala tunnustatud korüfee), arhitekt, õpetaja, keevitaja ja autoinspektsiooni asjapulk. Potipõllumajandusega (iseenda tarbeks) tegelesid kõik ja pidevalt, kõik maja ümbritsevad vabad maalapid olid peenraid täis.

Eriti vahvaks läks asi 1980. aastate lõpus, mil riik/sohvoos/rajooni täitevkomitee ehk teiste sõnadega Nõukogude võim enam väga palju ei viitsinud või ei suutnud kontrollida seda, mida inimesed neile mittekuuluvate maalappidega pihta hakkasid, ja kuhu aeg-ajalt kadusid sohvoosile ettenähtud tehnika mototunnid, kütused jm vahendid. Ja kus samaaegselt toiduainete puudus ja seetõttu nende väärtus/hind muutusid nii suureks, et terve rida eelpool mainitud kõrgelt haritud (ja kuskil justkui täiskohaga tööl olnud) töötava intelligentsi esindajaid hakkasid tegelema põllumajanduse kui ettevõtlusega, ehk teisisõnu kasumi teenimise nimel.

Näiteks üks abielupaaridest võttis kätte ja tegi lagedaks maja külje all kasvanud tiheda pajuvõsa – tegid seal alet ja seejärel müttasid mitu-mitu päeva varavalgest hilisõhtuni sohvoosist „laenatud“ Belarussiga kände ja suuremaid kive maa seest välja sikutada. Seejärel möllas perepea (talgute abil), aga siiski taaskord varahommikust hilisõhtuni selle nimel, et tekkinud lagendikule puuprussidest ja kilest hiiglaslik kasvuhoone püstitada. Seejuures käis prusside saagimine ja sarikate naelutamine kõik käsitsi – mingeid Boschi käsi-kreissaage ja akutrelle polnud me vist isegi Soome televisioonist toona näinud. Kasvuhoonesse pandi kasvama tomatitaimed. Sohvoosist „laenati“ suur, vist vähemalt 10-tonnine metallist tsistern, kuhu siis suvi otsa sohvoosist taaskord „laenatud“ T-150 tsisterniga vett veeti, millega siis omakorda neid väga januseid tomataimi kasta. Suve lõpus saadud saak läks vist osaliselt kuskile turule müügiks, suures osas aga vaaritas see perekond jälle nädalapäeva jagu päevi varavalgest hilisõhtuni neid tomateid suurtesse purkidesse sisse teha – ja need taas müüki.

Teine perekond – arstid (arstid!!!) – lasid sohvoosi traktoristidel ülesse künda sööti kasvanud põllulapi. Sinna lapile – kartulid. Sügise saabudes peksid sohvoosist viinapudeli eest kohale sõitnud traktorist rootoriga kartulid ülesse ning seejärel vajus kogu maja elanikkond – väikelastest vanaättideni – sellele põllule talgu korras kartuleid korjama. Jagus igale perele endale terveks talveks + projekti organisaatoritele ka müügiks.

Kartulite ja tomatipurkide hoiustamiseks rajas maja elanikkond maja külje alla ka ühiskeldri. „Kuskilt“ saadi suur, mitmekümnetonnine terasest tsistern, mis asetati umbes veerandi ulatuses selleks sohvoosist „laenatud“ sahaga linttraktori poolt asetatud süvendisse ning kaeti ülejäänu ulatuses mullaga. Majas elanud keevitaja lõikas tsisterni ühte otsa augu ukseava jaoks, keevitas katusele ventilatsioonikorstna ning tsisterni sisse raudlattidest sõrestikud riiulite jaoks. Ukseava ette laoti „kuskil laokil olnud“ tuhaplokkidest tuulekoda. Tehtud!

Kui palju arstid, agronoomid ja õpetajad selle ettevõtlusega pärast kulude (väga suhteline mõist toona, nagu aru saate) mahaarvamist rublasid teenisid, ei tea. Pole küsinud. Ilmselt kahjumisse ei jäädud, sest muidu poleks need targad, ettevõtlikud ja ettenägelikud inimesed (kõigil läks päris kapitalismi saabudes hästi või väga hästi) seda ette võtnud. Aga kogu see potipõllundus lõppes nagu noaga lõigatult turumajanduse saabudes – kartulipõld kasvas jälle sööti, laokile jäänud kasvuhoonest said minusugused poisikesed metsa onnide ehitamiseks väärt ehitusmaterjali ning hiiglaslik ühiskelder seisab juba 30+ aastat tühjana, kujutades omalaadset monumenti sellele ajastule ja „majandusmudelile“.

Ja ärge saage valesti aru – ma ei taha kuidagi alavääristada põllupidajate ja maa-inimeste tööd. See on üks vanimaid ameteid, ainukene mis sõna otseses mõttes leiva lauale toob; töö, millega korralikult tegelejad on tegelikult alati ja iga võimu all au sees. Põllumees kui põline rikas. Minul isiklikult on sellest kõigest lapsena loomulikult ainult positiivsed mälestused – naabrinaise keedetud ühepajatoit pole kunagi maitsenud nii hästi kui pärast tervet päeva kartulipõllul veedetud päeva. Lihtsalt naljakas on mõelda, kuidas pea 10 aastat arstiteadust õppinud inimene, kes peaks oma kästi sõna otseses mõttes hoidma ja säästma kirgurgiaga tegelemise jaoks, leiab end ühel hetkel olukorrast, kus tema panus ja töötasu on suurim põllul kartuleid vagudesse poetades või neid sealt sügisel ülesse noppides. Või terve hulk inimesi, keda riik on koolitanud hoopis muude funktsioonide täitmiseks, suunavad väga suure osa oma energiast hoopis alepõletamise, kasvuhoonete ja keldrite ehitamise ja klaaspurkide tomatitega täitmise peale. Tehes seda kõike kokkuvõttes n-ö põlve otsas, ilma väetiste ja või kooliõpilastest tasuta tööjõuga - erinevalt nendest sadadest ja tuhandedest „elukutselisest“ põllupidajastest oma kümnete ja sadade traktoritega, kes ümberkaudsetel põldudel oleksid pidanud selle kõik ise ära tegema.

[Peeter]

Piirangud olid erinevatel aegadel erinevad ja sõltusid ka kohalikust omavalitsusest.
Näiteks kui 85a Tartus hakkas alkomüük 14.00, siis (Ilmatsalu teed mööda mõni kilomeeter linnast väljas, Rahinge poes algas müük 10.00...

Kohalikest omavalitsustest võis sõltuda kuni 31.05.1985. Alates esimesest juunist hakkas kehtima Gorba "kuiv seadus" ja üle liidu hakati alkoholi müüma kella kahest pärastlõunal.

See alkomüügipull hakkas minu mäletamist mööda pihta Andropovi ajal. Vähemalt Tartu piirkonnas. Siis hakkas jutt ja kampaania, et juuakse liiga palju ja töö ajal jne, et sellega tuleb tegeleda ja laial ringil, sest rahvamajanduses ja kus iganes veel jääb toodang tootmata ja see on nõukogude võimu tingimustes lubamatu asi. Et töö ajal tehtaks ikka tööd, mitte et joodaks, siis tehti kord, et 2-st alates hakatakse müüma, et ehk siis hommikul peaparandusega kohe pihta ei hakata ja peale lõunat ehk ka suudetakse tööinimest viinast eemal hoida. Selle sama kampaaniga aga kaasnes ka see keset tööpäeva Kaubamaja ja muude taoliste asutuste kontrollreidide tegemine: et kus on su töökoht ja miks sa praegu ei viibi oma töökohal ja ei tee seda tööd, mis sulle ette nähtud, vaid hoopis kammid kauplusi läbi? See oli Andropovi kampaania suuniste andmiseks kohalikele tasanditele tegelemaks tööviljakuse tõstmisega. Kuidas mujal, seda ma ei tea, aga Tartus toimusid need värgid 1983nda kandis ja siis räägiti, et see Ljonja asemele pandud kuradi kagebiit on pannud nüüd masinavärgi käima tänavatelt päeval nende inimeste püüdmiseks, kes oma töökohal ei ole. Et miilitsate ja rahvamalevlastega käiakse haarangutel keset päist päeva.

[Runkel]

Sovhoos = sovetskoje hozjaistvo.

Meie pere pidas paar aastat suhkrupeedipõldu. Vist oli 0,5 hektarit. Tolle teenitud raha eest saime partei või kes iganes andis autoostuloa olulise osa masinast makstud. Auto oli imeilus krellroheline AZLK 2140. Midagi tuli suguhõimust kokku laenata, et ostuluba realiseerida. Isegi praegu on valus vaadata, kui keegi oma kirsipunast Ziguli 01 pildiajakirjas või uunikumide väljanäitusel eksponeerib.

[Peeter]

Suve lõpus saadud saak läks vist osaliselt kuskile turule müügiks, suures osas aga vaaritas see perekond jälle nädalapäeva jagu päevi varavalgest hilisõhtuni neid tomateid suurtesse purkidesse sisse teha – ja need taas müüki.


Aga kogu see potipõllundus lõppes nagu noaga lõigatult turumajanduse saabudes – kartulipõld kasvas jälle sööti, laokile jäänud kasvuhoonest said minusugused poisikesed metsa onnide ehitamiseks väärt ehitusmaterjali ning hiiglaslik ühiskelder seisab juba 30+ aastat tühjana, kujutades omalaadset monumenti sellele ajastule ja „majandusmudelile“.

Ja ärge saage valesti aru – ma ei taha kuidagi alavääristada põllupidajate ja maa-inimeste tööd. See on üks vanimaid ameteid, ainukene mis sõna otseses mõttes leiva lauale toob; töö, millega korralikult tegelejad on tegelikult alati ja iga võimu all au sees. Põllumees kui põline rikas.
Lihtsalt naljakas on mõelda, kuidas pea 10 aastat arstiteadust õppinud inimene, kes peaks oma kästi sõna otseses mõttes hoidma ja säästma kirgurgiaga tegelemise jaoks, leiab end ühel hetkel olukorrast, kus tema panus ja töötasu on suurim põllul kartuleid vagudesse poetades või neid sealt sügisel ülesse noppides. Või terve hulk inimesi, keda riik on koolitanud hoopis muude funktsioonide täitmiseks, suunavad väga suure osa oma energiast hoopis alepõletamise, kasvuhoonete ja keldrite ehitamise ja klaaspurkide tomatitega täitmise peale. Tehes seda kõike kokkuvõttes n-ö põlve otsas, ilma väetiste ja või kooliõpilastest tasuta tööjõuga nagu need sajad ja tuhanded „elukutselised“ põllupidajad oma kümnete ja sadade traktoritega, kes ümberkaudsetel põldudel oleksid pidanud selle kõik ise ära tegema.

Aga niimoodi teenis hästi, tihti palju-palju paremini, kui kohustuslikus riigiametis. Mul klassivend käis siis koos isaga tihti laupäeviti Tartust Piiteri turus põllumajandussaadustega. St isa käis ikka pea iga nädal hooajal. Käru taga ja auto laeni täis. Ja teenisid hästi, maja kah ehitasid selle raha eest. Nii nagu Mart Helme on rääkinud pullide kasvatamisest, nii samamoodi tegeles sellega üks mu tuttav. Ütles, et oma tavalise sovhoositöö kõrvalt oli see ikka raske ja koormav, aga aasta ajaga teenis pullidega 1984-ndal aastal nii palju raha, et ostis selle eest turult suht uue Vaz2105-e. Luba ei saanud, et öeldi, et raha said niigi, mine osta ise turust. Et see autoost oligi pere eesmärk. Aasta aja töö tulemi kohta oli see tol ajal ikka kõva raha. Aga ütles, et järgmist aastat enam ei teinud, et mõõt sai täis, et ise tahaks kah elada ju. Tean inimesi, kes toona kasvatasid kanu ja tootsid mune. Ja sõitsid Volga 24-ga ja ütlesid, et 100rublane ei ole raha. Sugulane oli tol ajal Tartu külje all eliitmajandis kombainer, olevat käinud oma privileegidega nagu kunn sovhoosis ringi, samal ajal kasvatas kodus sigu. Küll ainult põhiharidusega maapoiss, aga kõva töömees kelle peale alati loota võis. Söögist-joogist maal ei räägigi, raha oli nagu raba, lisaks tuusikud-sanatooriumid jne. Tean, et ülikoolist olevat vähemalt üks professor tol ajal ameti maha pannud, Mustveesse kolinud, kasvuhooned püsti pannud ja Leningradi varustama hakanud. Teenis kordades paremini, sai perele-elule paari aastaga jalad alla niimoodi, kuidas ülikoolis edasi olles iial poleks saanud ja oli ise kah vabam mees. Tean (mäletan)inimesi kes põhisissetuleku maja ehitamiseks jne said autode remontimisest kas keevituse või mutrivõtmega või siis nende värvimisest. Lihtsalt põhitöö seda poleks iial võimaldanud, aga oskusi ja kätt oli. Tean Tartus "tavalist" eramaja, mille garaažis on (oli) neli kohta remondis olevate autode jaoks ja lisaks selle all keldris veel tsirka 6 auto jagu ruume-töölaudu-tööpinke pea kõigi mootori ja keretööde teostamiseks, ainult vist hülssimas käidi Katseremondis või Autoremondis. Tean juhtumit, kus ettevõtte peainsener pani ameti maha, et saada autojuhina tööle just parki tulnud uue pika nina ja käruga Zil-133-e peale, sest sellega oli võimalik kordades rohkem teenida, kui peainsenerina, lisaks veel haltuurad. Meie koolist (mees)õpetajad käisid öösiti brigaadina Tartu lihakombinaadis haltuurakorras vaguneid laadimas, maksti nii hästi, et õpetajapalgale olevat ikka ülikõva lisa olnud. Oli küllalt inimesi, kes korteri saamiseks jätsid oma väljaõpitud ameti maha ja läksid Elamuehitustrusti korterit välja teenima. Mida karmim amet, tublim ja vajalikum mees, seda rutem korteriorder välja teeniti. Aga oli tihti ka niimoodi, et kui kätte sai, läks kohe minema ja ehitusele tuli uut meest hakata otsima. Täpselt samamoodi mindi Eestist ka Bamile lööktööle- asjalikule mehele aastaga palgaks autoostuluba koos rahaga ja samapalju veel ka ülejäägiks taskusse kojuminekuks. Samamoodi käisid eestlased maaparandustöödel kuskil seal Karjala taga. Peaasi, et ei joo ja tööd teed. Tuldi mitmete ametite pealt ära, et sinna minna, aga ka väljalangemine oli kõva olnud. Ja mitte ainult joomise pärast, tingimused oli väga rasked, kuigi palk oli tolle aja kohta ikka ulme. jne.