Elu pärast teenistust
Re: Elu pärast teenistust
https://www.ohtuleht.ee/1123614/afganis ... -mul-laheb
AFGANISTANI HAAVAD | „Unustatud“ veteran: kaitsevägi pole pärast missiooni kordagi küsinud, kuidas mul läheb
AFGANISTANI HAAVAD | „Unustatud“ veteran: kaitsevägi pole pärast missiooni kordagi küsinud, kuidas mul läheb
Re: Elu pärast teenistust
Eks tsiviilis on ka selliseid hetki millest üle ei saagi. Mul venna poonunöörist mahavõtmine, kogu majapidamise maha põlemine, 4 tundi murtud jalaga ligi 30 kraadises külmas tunda kuidas kõik jäätub...
Hiljem oled rikkis ja keegi ei viitsi arutleda miks ja kuidas.
Hiljem oled rikkis ja keegi ei viitsi arutleda miks ja kuidas.
Re: Elu pärast teenistust
Mul seda Õhtulehe paketti ei ole ja tervet juttu lugeda ei saa. Mina arvan, et paljuski on asi ikka kinni konkreetses inimeses. Mõni hakkab jooma ja siis süüdistab kogu maailma. Teine on tugevama iseloomuga ja ei hakka jooma ning ei süüdista kogu maailma. Ma olen vahel mõelnud, et keegi võiks teha uurimistöö näiteks Nõukogude ajal Afganistanis teeninud meeste kohta, kes täna on vanuses 55-65 umbes. Kuidas neil läheb, mis neist tänaseks saanud on. Teha ka statistikat, kui paljud neist elu hammasrataste vahele jäid ja kui palju elab täna täiesti normaalset elu.Exitus kirjutas: ↑30 Jaan, 2025 18:10 https://www.ohtuleht.ee/1123614/afganis ... -mul-laheb
AFGANISTANI HAAVAD | „Unustatud“ veteran: kaitsevägi pole pärast missiooni kordagi küsinud, kuidas mul läheb
Re: Elu pärast teenistust
Mul on üks naaber Afgaani veteran, keeras seal üle aasta bensiiniauto rooli. Hall kui koju tuli. Jutumeest tast pole, haarati Jehoova tunnistajate rüppe. Lihtsalt üle põllu naaber, nokitseb omakeski ja mis tast togida. Lapsed käisid läbi, aga need ka läinud.
Usk pole ka ilkumise teema, kui leidis midagi mis pinnal hoidis siis see hea.
Usk pole ka ilkumise teema, kui leidis midagi mis pinnal hoidis siis see hea.
Re: Elu pärast teenistust
Ma noorena sain igasugu vanameestega hästi läbi. Üks nelipühalane või jehoovausklik siis rääkis, et ta oli ka ilmalik inimene, aga kui Sinimägedes tule alla jäi, siis lubas et kui ellu jääb, siis Jumal on olemas. Jäi ellu ja maailmavaadet mina ei kõigutanud. Tore vana.
Re: Elu pärast teenistust
Nii on jah, inimesed elavad asju üle erineval moel. Mul on tutvusringkonnas väga palju veterane, mõni ka rohkem kui viiel lahingmissioonil osalenud. Enamus saavad hästi hakkama, elavad täiesti tavalist elu tsiviilis ja ei tarbi alkoholi rohkem kui mõni teine keskmine kodanik. Mõne kohta tean, et näeb õudusunenägusid mingitest teatud situatsioonidest missioonil. Teine, kes oli sealsamas, ei näe.kaupo51 kirjutas: ↑30 Jaan, 2025 22:02 Mina arvan, et paljuski on asi ikka kinni konkreetses inimeses. Mõni hakkab jooma ja siis süüdistab kogu maailma. Teine on tugevama iseloomuga ja ei hakka jooma ning ei süüdista kogu maailma. Ma olen vahel mõelnud, et keegi võiks teha uurimistöö näiteks Nõukogude ajal Afganistanis teeninud meeste kohta, kes täna on vanuses 55-65 umbes.
Nõukogude ajal teeninute kohta- mäletan, et aastal 2008 oli Scoutspataljonis vähemalt kolm meest, kes olid Afganistanis teeninud NA koosseisus ajateenijatena 1980. aastatel. Scoutspataljonis käisid järjest missioonidel, neil võis Afganistani kogemust lugeda aastates. Ja kas üks praegune kõrge ohvitser, nooruses Rjazani õhudessantvägede koolis õppinud mees, ka mitte..? Oli aastal 2007 Estcoy ülem. Kõik nad olid napsumehed küll ka jah, mis seal salata. Aga mõni noorem poiss, kes ei olnud ehk üldse kusagil veel käinud, jõi rohkem kui nemad.
Viimati muutis Sander17, 31 Jaan, 2025 1:30, muudetud 1 kord kokku.
Re: Elu pärast teenistust
Mina teadsin-tean ENSV ajast viite meest, üks on lähisugulane ja sellel õnneks erroreid ei ole, kaks on siin tänaseks juba surnud (ühel erroreid polnud ja süda ütles lihtsalt üles, aga teine jõi ennast lõpuks surnuks), üks on joodik ehk täisparm (vbl on ka tänaseks juba surnud, ei tea), üks (klassivend) põletas peale kroonu elu ja tervist nagu jaksas ja läks ka seadustega pahuksisse (oli tagaotsitav ja käis kohtuid mööda) kuniks ühel hetkel miskipärast mingi nüüd juba 15? või umbes nii aastat tagasi läks järsku ülikooli ja lõpetas mingi usuteaduskonna ... nüüd on selline omamoodi tüüp, usklik nagu pole, aga vahel muud moodi imelikku juttu ajab küll. Tõsi on ka see, et neile keegi kunagi ei helistanud ega küsinud, kuidas läheb. Ühte kes sinna jäi, Väli Harrit, tundsin ka enne kroonu põgusalt.kaupo51 kirjutas: ↑30 Jaan, 2025 22:02Mul seda Õhtulehe paketti ei ole ja tervet juttu lugeda ei saa. Mina arvan, et paljuski on asi ikka kinni konkreetses inimeses. Mõni hakkab jooma ja siis süüdistab kogu maailma. Teine on tugevama iseloomuga ja ei hakka jooma ning ei süüdista kogu maailma. Ma olen vahel mõelnud, et keegi võiks teha uurimistöö näiteks Nõukogude ajal Afganistanis teeninud meeste kohta, kes täna on vanuses 55-65 umbes. Kuidas neil läheb, mis neist tänaseks saanud on. Teha ka statistikat, kui paljud neist elu hammasrataste vahele jäid ja kui palju elab täna täiesti normaalset elu.Exitus kirjutas: ↑30 Jaan, 2025 18:10 https://www.ohtuleht.ee/1123614/afganis ... -mul-laheb
AFGANISTANI HAAVAD | „Unustatud“ veteran: kaitsevägi pole pärast missiooni kordagi küsinud, kuidas mul läheb
Eestist läks NA-s Afgaani 1652 meest ja Eestisse oli 2009 aastaks jäänud 800–900 Nõukogude-Afganistani sõja veterani.
https://web.archive.org/web/20100523113 ... kkel=14300Erumajor vaatab ümberringi sagivat rahvahulka, valab tassi uuesti teed täis ning jätkab: “Kes tegeles nende rehabilitatsiooniga, kui nad tagasi tulid?”
Ja vastab ise: “Mitte keegi!”
Aga selleks et mingit PTSD-d (millist imelooma toona vist ei tuntudki?) saada ei pidanud sugugi nõuka ajal Afganis teenima. Ma ei tea... pooled? said seal mingid oma krdi traumad kätte, väiksemad või suuremad ja tulid mingi F häirega tagasi. Ma arvan, et neile pole kunagi isegi mingit diagnoosi pandud. Paljud ei tulnudki tagasi, poosid ennast üles, uputasid ära või või lõikasid veenid läbi. Meil siin foorumiski tundub mõned AKF-id said NA-s mingi errori ja vbl vajaks isegi pädevat abi või tuge...

Re: Elu pärast teenistust
Kui mind mõtlesid, austed afk Fuks, siis jah. Üle piiri venemaal käinud 2 korda, keskooli ajal Mihhailovskojes Puskini radadel ja vene kroonus. Judinad tulevad siiani selga. No ikka nii jube, et Narvas pole igaks juhuks käinud ja Petserimaal hoian ka ikka distantsi. Kursavennal külas käisin ja ta ütles et kilomeetri kaugusel on Vene piir, siis ei kujutanud ette kuidas nii saama.Meil siin foorumiski tundub mõned AKF-id said NA-s mingi errori ja vbl vajaks isegi pädevat abi või tuge...
Re: Elu pärast teenistust
Ei mõelnud.Kui mind mõtlesid, austed afk Fuks, siis jah.
Loe sealt erinevaid teemasid
https://militaar.net/phpBB2/viewforum.php?f=30
Re: Elu pärast teenistust
Sul tuleb nagu püstolkuulipildujast. Müts maha. 

Re: Elu pärast teenistust
Politseinikud ja päästjad kogevad vist samu asju (mõningate eranditega, aga mõte jääb samaks) kui missioonil olnud kaitseväelased. Hukkunud või vigastatud kaaslased ja kuritööde või õnnetuste ohvrid. Ülesanded, mille tulemust ei ole võimalik ette ennustada....
Kas nende puhul kehtib ütelus, et "Mis ei tapa, teeb tugevaks"?
Kas nende puhul kehtib ütelus, et "Mis ei tapa, teeb tugevaks"?
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
-
- Liige
- Postitusi: 2321
- Liitunud: 24 Okt, 2014 20:33
- Asukoht: Pärnu
- Kontakt:
Re: Elu pärast teenistust
Isa oli 50 aastat kiirabiautojuht, ütleb ikka et mingi aja jooksul kalestud ära ja ei pane koledaid asju enam tähelegiMudakoon kirjutas: ↑31 Jaan, 2025 6:58 Politseinikud ja päästjad kogevad vist samu asju (mõningate eranditega, aga mõte jääb samaks) kui missioonil olnud kaitseväelased. Hukkunud või vigastatud kaaslased ja kuritööde või õnnetuste ohvrid. Ülesanded, mille tulemust ei ole võimalik ette ennustada....
Kas nende puhul kehtib ütelus, et "Mis ei tapa, teeb tugevaks"?
Re: Elu pärast teenistust
Akf mäger võib-olla parandab mind, aga minu arust see "tugevama iseloomu" jutt on jama. See, kes hakkab jooma ja kes ei hakka, on suuresti ikka füsioloogias ja biokeemias kinni. Alustades sellest, et alkoholi ja selle laguprodukte lagundavad ensüümid on geneetiliselt varieeruvad (esimene ettejuhtuv viide: https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC3860432/ ).
Need meist, kellele meeldib napsu võtta, aga kellel on samas lihtne liialdustest hoiduda, tänagu loodust või loojat oma füsioloogia eest.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Elu pärast teenistust
Proovin ka veidi statistikat mälu järgi teha ja oma kogemusest rääkida. Ma ise sattusin 1984 aastal 18 aastaselt Afganistani aega teenima 12 jalaväepolku, mis paiknes Herati linnast mingi paarkümmend kilomeetrit eemal. Viibisin selles riigis kokku 23 kuud ja 10 päeva, puhkusel kordagi ei käinud. Põhilise aja teenisin "totska" peal, sain tulistada erinevatest relvadest (AK-74, SPG-9, AGS-17, mingid erinevad miinipildujad, roolida BTR-70 ja GAZ-66). Palka eriti ei makstud, kokku oli samas "prizõvis" veel 25-30 eestlast, kes minuga samas polgus teenisid, erinevates pataljonides. Sama "totska" peal oli minuga koos veel kaks eestlast. Tagasi tulles alguses oli natukene imelik, aga mingi poole aasta jooksul sulandusin jälle tavaellu, läksin õppima, hiljem tööle. Jooma ei hakanud. Tänaseks elan tavalist elu ja ilmselt võõrastega suheldes ei saa nad midagi aru. Hilisemas elus olen kohanud mõningaid inimesi, kellega omal ajal koos teenisin ja ka paari inimest, kellega koos seal ei teeninud. Enamus on täiesti tavalised inimesed, üks Alari nimeline kirjutas oma teenistusest isegi raamatu "Võitlus kahel rindel". Üks inimene kuuldavasti jäi elu hammasrataste vahele ja tänaseks on siitilmast lahkunud. Minuga "totska" peal teeninud kahest eestlasest on samuti üks surnud, teisest ei tea ma midagi.
Toomas Sildam kirjutas omal ajal vist Päevalehes sel teemal päris pikalt, kiire googli otsinguga ei õnnestunud seda leida.
Ühe artikli leidsin sel teemal.
https://www.err.ee/1035973/toomas-silda ... eie-poisid
Toomas Sildam kirjutas omal ajal vist Päevalehes sel teemal päris pikalt, kiire googli otsinguga ei õnnestunud seda leida.
Ühe artikli leidsin sel teemal.
https://www.err.ee/1035973/toomas-silda ... eie-poisid
Re: Elu pärast teenistust
Nii kaua, kui mul on tuttavaid, kes püsivad kained puhtalt tahtejõu najal, võite koos lgp mägraga arvata mida iganes. "Hakkliha ja mida iganes", nagu ühes YouTube'i videos on ilusasti öeldud. Mul on näiteks tuttav, kes on tegelikult alkohoolik, olnud aastaid lausa sopajoodik, aga praegu omab Soomes edukat firmat. Tahtejõu najal on paar-kolm aastat kaine, siis libastub ja joob, kuni pere ta Wismarisse ravile toimetab. Pärast on jälle pikalt kaine. Ka missioonimeeste seas on kümneid näiteid, mõni on noorena palju joonud, aga hiljem "aru pähe võtnud". Vahetult peale missiooni juuakse ka seetõttu, et vaba aega ja vaba raha on korraga palju käes. Mul on ka isklik kogemus- olen käinud missioonil, olen olnud ka väga tihedalt tarbiv joodik üle kümne aasta. Poes alkoholiriiulit nähes hakkasid lõpuks käed värisema ja sülg jooksma. Loobusin päevapealt ilma komplikatsioonideta ning joomise asemel tegelen nüüd hobidega. Viimased 12 aastat täiesti kaine.
Mis see "totska" peal tähendab?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline