Noh, enamus armee koolitusest on selle peale üles ehitatud kuidas panna inimene reflektoorselt „õigesti” toimima sellises situatsioonis kus tema loomulikud instinktid käsivad midagi muud. Mis hirmudesse puutub siis ei ole siiani keegi julgenudki nendest kirjutada. Aga suremisega on alati nii olnud, et surra on lihtne aga elada/ellu jääda keeruline. Mis maha jääjatele soliidse mälestuse jätmisse puutub siis siin on ilus õpetus selleks meie armsatelt naabritelt Pihkvast:
Pihkva oblasti väikeses külakeses istuvad pingil vanaisa ja lapselaps ning vanaisa jagab oma mälestusi sõjast:
"Tulid sakslased meie külla, rivistasid kõik mehed üles ning ütlesid: "Valige, kas teeme teid pederastideks või laseme maha?"."
"Ja vanaisa, mis edasi sai?"
"Maha lasti mind lapseke, maha lasti..."
