Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.

[runno]

...

Hommikusöögiks oli üldjuhul mingit sorti puder või piimaga keedetud supp – kaerahelbepuder, mannapuder, riisi- või makaronisupp, umbes kord nädalas ka keedetud muna või „minipitsa“.

...

Igakolmapäevane "minipitsa" (minu mäletamist mööda pigem õhtusöögina) sai oma kurva lõpu 2003. aasta suvel, kui üks C-kompanii kangelane söögitoimkonnas olles pitsataignasse purgeeni segas ja pool pataljoni õhtul vetsudele tormi jooksis (õhtune rivistus oli katsumus omaette).

[Hunt86]

Sobrasin veel pikemalt mälestuses ja selles osas ka täna lõpetan.

Sooritasime oma jaoga patrulli üliohtlikus alas. Olime rühma eesmine jagu. Õnneks oli vastane liiga kärsitu ja avas tule täpselt sel hetkel kui olime puudeliinist järgmisele lagendikule liikumas. (Vähegi kavalam vastane oleks oodanud kuni vähemalt jagu on lagedale välja liikunud)

Järgnes reageerimine vastase tulele, vastase avastamine (niipalju kui see sealsetes oludes teostatav on), sihtmärgi osutamine ja seejärel juba JÜ tulekäsk. KP mees oli selleks ajaks läbi lasknud ca. 200 paukku. Tolle aja kontekstis oli meil jao peale KP moona nii KP, KP-abi kui ka teiste käes sõltuvalt olukorrast ja ülesandest kaasas miinimun 1000 paukku. Tihti ka enam.

KP ja TT relvade abil surusime vastase maha. Kõrgema üksuse tahtest tulenevalt sooviti meid tagasi tõmmata ca. 300 meetrit.
Mõeldud tehtud, kontakti tõttu tekkinud jao ahelik digimuundus taas jao malelauaks ja hakkasime ennast malelauas tagasi rullima. Peamiseks põhjuseks oli ülisuur IED oht ning jao peale oli tol ajal kasutada kaks miiniotsijat, ehk liikusime sageli malelauas.

Tagasirullimise lõpuks olime jõudnud niisutuskanali kaldani mis oli iga päev 24/7 meie kontrolli ja vaatluse all ehk meile turvaline varje. Enamus jaost oli selle käigus ära lasknud 5-6 salve. Peale pikka rullimist oli mul korraks libastudes tunne, et ma kukun siiasamma kanalisse ja lihtsalt upun ära, sest varustus on nii raske.

Õnneks nii ei läinud ja sealt hetkest edasi pandi maksvusele oma kompanii MP tuletoetus, pikalt kanali servale laiali tõmmatud rühma raskerelvade tuli jne. Ehk õhtuks pääsesime ilma kaotusteta tagasi baasi.

Järgmisel hommikul kordus kõik uuesti nagu eilset päeva ei oleks olnudki...

[Hunt86]

Meenus veel üks lugu.

2009. aasta suvel viidi läbi suuroperatsioon "Pantri küünis". Operatsioon oli vähemalt sõdurite vaatevinklist mõtetu ja sarnane varasemate operatsioonidega. Kaotuste hinnaga hõivati mingi kindel ala ja anti see ka kiirelt käest ära/lahkuti, sest lihtsalt ei olnud piisavalt elavjõudu kõiki hõivatud alasid kontrollima jääda. Mainisin siinkohal ära aasta, sest operatsiooni nime järgi on see niikuinii lihtsalt internetist leitav.

Meie sõdurite hulgas ristiti see operatsioon sõduri tasandil kiirelt uue nimega "Pantril on päevad". Pikalt kestnud operatsioon tõi kaasa ka raskeid kaotusi koalitsiooni hulgas. Tänase päeva seisuga ilmselt väheoluline sõjaline operatsioon, sest sõja me ju kaotasime. Aga tollel ajal kõrbekuumuses, rohelises alas või ka soomukis liikudes oli sõduri tasandil tegemist mõtetu tegevusega ja peamised küsimused keerlesid sõduri tasandil ellujäämise ümber. Suure operatsiooni tulemustesse oli vähemalt mul ja minu lähemal suhtlusringkonnal vähe usku.

--------

Selle sõjasuve võib suuresti sõduri tasandilt kokku võtta nii: liigu patrulli, väldi IED´sid, suru tulekontakti tekkimisel vastane maha, jõua õhtuks elusalt baasi. Järgmine hommik alusta algusest ning jää taas ellu.

--------

Üks veel eriliselt mälust esile kerkinud sündmus. Olime hõivanud compoundi. Järgmises compoundis üle lageda põllu oli vastane sees. Distants ca. 90 meetrit. Liitlaste abiga telliti vastasele otse pähe GMLRS rakett. Peale raketitabamust algas jao rünnak vastase positsioonidele. Liikusin esimese mehena. Küntud põllul kaotasin korraks tasakaalu, kukkusin, lõin iseendale korraliku paugu Galili kabaga vastu lõugu ja siis mõtlesin seal põllul kõhuli, et sain pihta. Võttis tubli paarkümmend sekundit aega ning tänu kaasvõitlejatele karjumisele sain aru mis seis on. Rünnak jätkus.

Ilmselt see oli üks kallemaid taasiseseisvunud EV jalaväerünnakuid selle GMLRS raketi toetusel Selle päeva võitsime taas ja õhtuhämaruseks tõmmati meid tagasi oma baasi. Et järgmisel hommikul taas uuesti nullist alustada...

[Roamless]

Meenus veel üks lugu.

2009. aasta suvel viidi läbi suuroperatsioon "Pantri küünis". Operatsioon oli vähemalt sõdurite vaatevinklist mõtetu ja sarnane varasemate operatsioonidega. Kaotuste hinnaga hõivati mingi kindel ala ja anti see ka kiirelt käest ära/lahkuti, sest lihtsalt ei olnud piisavalt elavjõudu kõiki hõivatud alasid kontrollima jääda. Mainisin siinkohal ära aasta, sest operatsiooni nime järgi on see niikuinii lihtsalt internetist leitav.

Meie sõdurite hulgas ristiti see operatsioon sõduri tasandil kiirelt uue nimega "Pantril on päevad". Pikalt kestnud operatsioon tõi kaasa ka raskeid kaotusi koalitsiooni hulgas. Tänase päeva seisuga ilmselt väheoluline sõjaline operatsioon, sest sõja me ju kaotasime. Aga tollel ajal kõrbekuumuses, rohelises alas või ka soomukis liikudes oli sõduri tasandil tegemist mõtetu tegevusega ja peamised küsimused keerlesid sõduri tasandil ellujäämise ümber. Suure operatsiooni tulemustesse oli vähemalt mul ja minu lähemal suhtlusringkonnal vähe usku.

Sellest opsist on ülevaatlik video ka, kus eestlasi ei mainita.
https://youtu.be/a-guwVMBxek?si=GPnpixrFJDGBHhC6

[A4]

LINNALOAD, PUHKUSED JA RAHA

Linnalubade osas valitses 2000. aastate alguses, nii palju kui mina olen sellest aru saanud – suuremas osas Kaitseväes enamvähem ühetaoline ning tänasega võrreldes märksa piiravam kord – sõduri baaskursuse ehk nn noorteaja jooksul ajateenijaid linnaloale põhimõtteliselt ei lastud. Pärast SBK-d hakkas linnaloale saama regulaarselt, kuid üldiselt mitte iganädalaselt, vaid pigem lasti ajateenijaid välja n-ö poole allüksuse kaupa, kuid ka seda siis, kui allüksusel eelneva nädala jooksul mingeid suuri „jamasid“ polnud esinenud.

Nii oli – vähemalt teenistuse esimestel kuudel – ka Üksik-Vahipataljoni A-kompaniis. Noorsõduritele linnalubasid põhimõtteliselt ei antud, ega ausalt öelnud polnud ilmselt ei ajateenijate ega ka ülemate seas toona mingit erilist arutelu, kas nii üldse peaks tegema. Pigem oli selline kord aastatega juurdunud ning osa sellest arusaamast, et SBK käigus tuleb tsivilistist teha sõdur, millele 2,5 kuud kasarmuseinte vahel istumist ainult kaasa aitab; või siis aitab hiljem paremini mõista linnaloa „väärtust“ mitte õiguse, vaid privileegi ja ergutusena. Teoreetiliselt oli SBK jooksul sõduril võimalik linnaloale minna vaid siis, kui kodus peaks olema mingisugune erakorraline olukord a la vanaema suri ära; või siis vajadus aidata kaasa sügisestel saagikorjamistöödel, aga minu mäletamist mööda meie rühmas kellelgi vanaisa ära ei surnud ning põllumehed said oma kartulid ilma ajateenijateta ülesse korjatud.

Tõsi – meie lennus oli siiski üsna suur grupp ajateenijaid, kes ka noorteajal regulaarselt linnalubasid said. Nimelt ei olnud tollal Kaitseväe koosseisus veel eraldi nn spordirühma (see loodi millalgi 2000. aastate keskpaigas), kuhu lootustandvaid noorsportlasi ajateenistusse oleks suunatud, kus nood siis oleksid saanud teenistuse kõrvalt rohkem trennis käia, ning pärast SBK-d sisuliselt üldse ühele pikale, pool aastat kestvale „linnaloale“ minna. Vaid „sportlased“ jaotati vist kuidagi laiali erinevate väeosade peale, Tallinna puhul siis vist esmajoones Vahipataljoni. Seetõttu oligi meie 100-mehelises „lennus“ kokku vist oma 15-20 Eesti noortekoondise vm moel heal tasemel sportlast – päris palju korvpallureid, aga ka mõned kergejõustiklased ja orienteerujad. Nendele võitlejatele hakati üsna varakult andma n-ö õhtuseid lubasid selleks, et sportlased saaksid õhtul pärast väljaõppe lõppu trenni minna ning pärast enamvähem öörahu jaoks tagasi tulla. Aegajalt lasti neid vist ka natukene pikemalt väeosast välja võistlustele vms. Sellist privileegi sportlased ka üsna regulaarselt kasutasid, ning kuigi tuli kuuldavasti ette ka juhtumeid, kus mõni sportlane leiti treeningu asemel spordisaalis pinkide peal välivorm seljas lösutamas, siis mingeid erilisi hõõrdumisi sportlaste ja „tavaliste“ ajateenijate vahel mina ei mäleta. Küll aga on mulle justkui meelde jäänud, et pärast SBK lõppu, kui linnalubasid hakati andma regulaarsemalt, vähenes vist ka sportlaste ind nädala sees õhtuti trennis käia...

Aga nagu ma ütlesin, siis üldiselt pidasid kõik toona seda normaalseks, et noorteajal sõduril linnaloale asja pole. Seda „toetas“ ilmselt ka asjaolu, et SBK ajal polnud ajateenijal ka nädalavahetuste jooksul just ülemäära palju vaba aega, mille puhul oleks võinud tekkida küsimus, et kas seda aega poleks mõistlikum veeta hoopis kodus või kuskil linna peal. Meie teenistuse esimestel kuudel võttis suurema osa laupäevasest päevast ära nn majanduspäev, aegajalt ka drillseersantide tegevus eelneva teenistusnädala „väärnähtuste“ korrigeerimisel jms. Pühapäevane päev jäi siiski üldjuhul puhkamiseks või külaliste vastuvõtmiseks.

Kui meie SBK detsembri esimestel päevadel piduliku vandeandmisega lõppes, said kõik ajateenijad oma esimese korraliku, reede pärastlõunast kuni pühapäeva õhtuni kestva linnaloa. Seejärel anti aga meile ülemate poolt mõista, et edaspidi hakatakse üldjuhul linnaluba andma üle nädala – ja juhul, kui eelneva nädala-kahe jooksul polnud kas üksiksõduril või rühmal tervikuna distsipliini vms probleeme olnud. Nii saingi mina enne aastavahetuse puhkust linnaloal veel käia vist ainult ühel korral, kuna teisel „võimalusel“ jäin oma linnaloast ilma põhjusel, et jalutasin õhtusel ajal kasarmukoridori peal meie rühmaülemale vastu üks käsi püksitaskus. Sellest toona piisas, et järgmisest linnaloast ilma jääda, kuigi võib öelda, et ise olin süüdi, et ennast pärast noorteaja lõppu lõdvaks olin lasknud. Tänapäevase lähenemise alusel võiks aga muidugi (õigustatult) küsida, et mis kuradi vahet sellel lahinguvälja peal on, kas sõdur õhtul kell 2130 kasarmu peal jalutades hoiab oma käbaraid püksitaskus või kuskil mujal?

Küll aga kaasnes – erinevalt SBK ajast – nende nädalavahetusel kasarmus passimisega üsna ruttu väikest viisi distsipliinilangus. Kui noorteajal oli nädalavahetuse „vaba“ aeg ära sisustatud koristamise, külaliste vastuvõtmise ja vajadusel ka „distsipliini otsimisega“, siis nüüd selliseid „segavaid faktoreid“ enam polnud. Väljaõpet nädalavahetuseti ei toimunud, pärast sügise lõppu polnud väeosa territooriumi koristamisega enam vaja nii palju vaeva näha, samuti ei pingutanud keegi ka kasarmukoridori puhastamisega üle. Drillseersante, kes oleksid nädalavahetusel kas lihtsalt korda hoidnud või midagi „vahvat“ välja mõelnud, enam polnud, arusaadavatel põhjustel ei siiberdanud ka kaadrikaitseväelasi nädalavahetuseti linnaku territooriumil ringi. Ühesõnaga – nädalavahetuseks kasarmusse jäämine tähendas tegelikult kahte päeva, kus suurt midagi peale polnud hakata. No kes tahtis, läks üritas kasarmeupööningu jõusaalis rassimas käia, luges raamatut või siis üritas ennast mõne kõrvalisema sõdurivoodi all päeval välja magada, aga üldiselt on vist nii, et kui sõdur on välja puhanud ja tal midagi tarka teha ei ole, siis hakatakse tegelema lollustega. No näiteks käiakse korra üle aia ära ning tullakse tagasi viinapudeliga jne.

Ärge saage aru – midagi tõsist või röögatut selle käigus ei juhtunud, välisel vaatlusel oli kõik endiselt korras, aga mõistlikuks ei saanud sellist asjadekorraldust enam ilmselt pidada. Kõige „hullem“ oli terve nädal, mis jäi jõulude ja aastavahetuse vahele – pool väeosa ajateenijatest oli selleks nädalaks 7-päevasele puhkusele lastud, teine pool ootas oma puhkust, mis pidi algama 31. detsembril. Selle nädala jooksul ei toimunud ka enam väljaõpet, ega tegelikult üldse mitte midagi, kuigi soovi korral said usklikud poisid kaplaniga kirikusse minna vms. Siis hakkas pihta – väeossa sisse toodud joogikogused suurenesid. Üks punt võttis kätte ja tellis külalistepäeval endale külla prostituudid, kellega vahekorras olemiseks kasutati külalistepääslas olevat ruumi, mis iseenesest oligi mõeldud kehva ilma korral külalistega kohtumiseks. Üks teine võitleja viis oma tüdruksõbra spordisaali laoruumi maadlusmattide peale mürama jne. Ühesõnaga – ega kokkuvõttes midagi hullu ei juhtunud, aga nii lihtsalt asjad lähevad, kui sa jätad u 150 noort ja tervet meest terveks nädalaks tegelema... mitte millegi vajaliku või kasulikuga.

See kõik aga lõppes uuel aastal nagu noaga lõigatult, sest jaanuarist A-kompanii uueks ülemaks määratud kapten Reimann kehtestas kohe algusest peale korra, et kui nädalavahetusel väljaõpet ei toimu (aga ei toimunudki peaaegu kunagi) või kui konkreetsel sõduril pole mingit karistust määratud, siis võivad kõik ajateenijad terveks nädalavahetuseks linnaloale minna – ja niimoodi iga nädal. Lisaks muudele kaalutlustele põhjendas Reimann seda ka majandusliku otstarbekusega – pole mõtet tarbetult kasarmus logelevaid sõdureid kaks ööpäeva järjest 60-120 krooni eest päevas maksumaksja rahaga toita.

Sõduri seas võeti selline uuendus loomulikult vastu üldise poolehoiuga. Kaadrikaitseväelased olid alguses vist skeptilised, kartes võimalikku distsipliinilangust (või siis lihtsalt seda, et jäävad ilma ühest mõjutushoovast), aga tegelikult minu hinnangul läks sellest muudatusest kõik ainult paremaks. Ajateenijatel oli põhjust nädala sees kui mitte just veri ninast väljas väljaõppega pingutada, siis vähemalt kõik ettenähtud harjutused ja tegevused korralikult ja ilma distsipliini rikkumata kaasa teha teadmises, et preemiaks selle eest saab nädalavahetusel loale minna. Kuna loale sai nüüd regulaarselt ja peaaegu iga nädal, siis kadus pea täielikult ka vajadusel hüppes käia, üle aia pudel sisse smuugeldada vms koerustega tegeleda.

Ei juhtunud ka distsipliiniga midagi kohutavalt – pigem oli koguaeg majas nüüd normaalne kord. Mäletan vaid ühte juhtumit 2002. aasta varakevadest, mil kord natukene lonkama kippus lühiajaliselt ja terve rühm selle tagajärjel peaaegu linnaloast ilma jäi. Nimelt läksime me ühel päeval Männikule tiirulaskmistele oma M-14 tseremoniaalrelvi uuesti sisse laskma. Tavaliselt tehti tiirulaskmistele minnes niimoodi, et jaoülemad leppisid omavahel kokku, et umbes pool rühma võitlejatest võtab kaasa oma lebomatid (need pandi tiirus laskmise ajaks tulejoonele maha, kuna pinnas koosnes seal pea täielikult liivast), teine pool aga pidi kaasa võtma kiivrid, mida vahetuste kaupa kandsid tunnimehed, kes laskmiste ajaks pandi paarikaupa välja lasketiiru väravasse, kahele poole tiiru vallide taha ning tiiru otsas olevasse vaatlustorni, et kõrvalised isikud saaks laskmiste ajal kogemata tiiru ohualasse kakerdada. Seekord olid kõik vist ennast lõdavaks lasknud, jaoülemad ei viitsinud omavahel koordineerida omavahel; sõdurid said küll vist aru, et midagi läheb nüüd pekki, aga ühesõnaga – lasketiiru jõudes ilmnes, et lebomatte polnud peaaegu keegi kaasa võtnud ning ka kiivreid jagus vaid nendele tunnimeestele, kes lasketiiru vallide taga pidid valvama. Edasi läks veel „paremaks“ – ilma lebomattideta oli praktiliselt võimatu kaitsta relvi liivaseks minemast, eriti siis, kui toona kehtinud korra järgi tuli püss enne ja pärast laskmist enda ette maha asetada. Selle tagajärjel hakkasid M-14-d üsna ruttu ja koledal kombel krigisema ning enamuses kiilusid lihtsalt kinni ning kogu see ettevõtmine hakkas kujunema parajaks fiaskoks.

Meie rühmaülem oli sellise „porno“ peale õigustatult püha viha täis, kuulutas kõik reedeks planeeritud linnaload tühistatuks ning viis rühma Männikult Rahumäele tagasi joostes. Millele omakorda lisas „tüütust“ asjaolu, et pea keegi ei olnud viitsinud relvaruumist kaasa võtta M-14 ette nähtud kanderihmasid (tseremooniate käigus kanti ja kasutati M-14-eid eranditult ilma kanderihmata), mistõttu tuli relvi terve tee joostes enda ees kätel hoida. Kogu olukorra päästis (osaliselt) järgmine lõbus vahejuhtum. Aegajalt tegi rühmaülem jooksmisesse väikeseid pause, mil liikumine jätkus vabasammu marssides. Ühe sellise pausi käigus, kui läbisime parajasti Tallinn-Viljandi raudtee kõrval olevat Liiva asumit, marssis rühm mornide nägudega mööda kahest seltsimehest, kes parajasti üle ühe eramaja piirdeaja ronisid, käes arvuti monitor ja protsessor. Esimese hooga ei osanud keegi sellele kahtlasele vaatepildile tähelepanu pöörata, kuid umbes paarikümne meetri möödudes ütles keegi äkki kõva häälega midagi stiilis „mida vittu?!?“ Ruttu joosti paarkümmend meetrit tagasi ja piirati arvutiga kutid sisse. Viimased hakkasid alguses tugeva vene aktsendiga rääkides selgitama, et käisid sõbra juurest arvutit ära toomas ja väravavõti oli maha jäänud vms, aga kui üks kuttidest üritas lumehange poetada mingit kahtlast tööriista vms, siis oli asi selge ning mobiiltelefoniga kohale kutsutud politseipatrull viis ebaõnnestunud korterivargad minema. Kui ma õigesti mäletan siis lõppes kogu asi sellega, et politsei avaldas Vahipataljonile tänu röövlite tabamise eest, peastaabi pressiteenistus sai selles kõigest teha väikese võiduka pressiteate ning reedel lasti meid siiski linnaloale.

Olgu samas öeldud, et kuigi linnaloale sai nüüd väga tihti ja regulaarselt, oli linnaloast ilma jäämine – eriti, kui see juhtus mingitel sinust mitteolenevatel põhjustel, ikkagi üsna tüütu ja häiriv nähtus. Üks näide.

Millalgi jaanuarikuu keskpaigas, reedesel päeval Kadrioru vahtkonnas teenistust lõpetades saime kaasvõitlejatelt mobiiltelefoni kaudu teada, et kõigile, sh Kadriorust naasejatele, on terveks nädalavahetuseks välja kirjutatud linnaload ning et vahtkondlaste load jäetakse ilmselt päevnike kätte hoiule. Kui me millalgi enne kella kaheksat õhtul Kadriorust Rahuäele tagasi jõudsime, siis leidsime eest praktiliselt tühja kasarmu, kuid meie linnalubasid enam mitte kuskilt. Uus kasarmutoimkond – st tund aega varem uut vahetust alustanud kompanii korrapidaja ja päevnikud kahel A-kompaniile kuuluval korrusel – ei teadnud meie lubadest enam mitte midagi. Südamesse hiilis kahtlane ja õõnes tunne... Eelmise „vahetuse“ korrapidajat ja päevnikke meil enam tabada ei õnnestunud – need olid oma vahetuse lõppedes ka ise kohe linnaloale kadunud. Ametis olevate päevnike hädaldamist ignoreerides pöörati julmalt pahupidi mõlema korruse päevnike „kapid“ – lubasid ikka netu. Seejärel tuli keegi mõttele, et „ju need kuradi debiilikud“ (st eelmise vahetuse korrapidaja või keegi päevnikest) unustas meie linnaload omaenda sõdurikappi, kui linnaloale minnes kapist jope ja seljakoti kaasa haaras vms. Ilma pikemalt mõtlemata peksti viie toimkondlase kappide tabalukud jalaväelabidatega puruks ja pöörati ka need kapid (ilmselt üleliigset jõudu ja põhjalikkust rakendades) segamini. Lubasid ei tulnud ka sealt välja.

Viimases hädas läksime siis haledate nägudega alla 1. korrusele „akvaariumi“ akna taha, et pataljoni korrapidaja-ohvitserilt mingit abi või nõu paluda. PKO-ks oli toona – kui ma õigesti mäletan – vist peamiselt pataljoni tehnikaga tegelenud soliidses vanuses veebel Mäesalu, kelle suust tuli reede õhtule ja sel päeval tähistatavale Vahipataljoni aastapäevale omaselt meeldivat liköörilõhna. Veebel Mäesalu avaldas meie raske olukorra suhtes küll kaastunnet, kuid abi ei saanud anda – kui paberi peal linnalubasid ette pole näidata, siis ei saa tema meid ilma rühmaülema loata väeosast välja lasta. Siin haarasime viimase õlekõrre järele – rühmaülem! Viimane oli koos kõikide teiste pataljoni kaadrikaitseväelastega sel õhtul vist Lillepaviljonis, kus tähistati väeosa aastapäeva. Veebel Mäesalu abil saime oma rühmaülema telefonitoru otsa (taustalt kostus juba peolärmi), kuid viimane teatas meile üsna julmalt, et tema on meile korra juba load välja kirjutanud, tema neid ära pole kaotanud ja tema ei hakka küll oma pidu kellegi teise käpardlikkuse tõttu ära rikkuma vms.

Nii jäimegi sel õhtul üsna kurvalt kasarmusse passima. Isegi õhtusöök jäi vist söömata, sest selleks hetkeks, kui oma saatusele alistusime, oli ka söökla juba uksed sulgenud. Oli üsna masendav ja kuri tunne.

Puänt saabus järgmisel õhtul, kui Kadriorust naasis järgmine vahtkond ning kompanii korrapidaja tegi lahti ühe kolmest A-kompanii käsutuses olevast relvaruumist. Meie linnaload vedelesid sealsamas, otse relvaruumi ukse ees oleva laua serval, kuhu eelmine korrapidaja oli need unustanud, kui Kadrioru vahtkonnale relvi välja andis 24 tundi varem (meie rühma relvad olid ühes teises ruumis, seetõttu me nende lubadega ka ei kohtunud eelmisel õhtul relvi tagastades). Võite loomulikult ette kujutada väikest rõõmu ja üsna suurt järjekordset tiraadi kõikvõimalike roppustega eelmise korrapidaja aadressil.

Rõõmu siiski liiga palju ei olnud, kuna mina pidin järgmisel õhtul uuesti toimkonda minema, laupäeva õhtu oli juba käes ning koju minna eriti ei olnud mõtet. Parema puudumisel läksin õhtuks siiski linna peale, läksin üksinda Kosmose kinno esimest ettejuhtuvat filmi vaatama (selleks oli vist „Vanilla Sky“ Tom Cruise’iga peaosas, iseenesest üsna kurb ja masendav film, mis tuju küll paremaks ei teinud) ning ostsin kinosaali endale ka kaks purki õlut rüüpamiseks kaasa. Tuju sellest kõigest loomulikult ei paranenud.

Eriti liberaalseks muutus kord linnalubadega teenistuse viimastel nädalatel, mil kapten Reimann lasi kõikidele A-kompanii „demblitele“ välja n-ö alalise linnaloa igal õhtul alates u kella viiest-kuuest kuni hommikul kella kaheksani. St kui ajateenija tahtis, võis ta teenistuspäeva õhtul, kui väljaõpe läbi ning relvastus-varustus hooldatud, koju või kuskile mujale linna peale minna, ning ei pidanud väeosas tagasi olema enne kella kaheksat hommikul, mil algas järgmine väljaõppepäev. Olukorras, kus suurem osa ajateenijaid oli pärit sealtsamast Tallinnast, siis kasutati ka seda privileegi üsna sagedasti – nagu tööl oleks käinud – ja taaskord ilma, et sellega oleks kaasnenud mingeid probleeme linnaloalt hilinemise, joobes peaga naasmisega vms. Kahju, et kogu Kaitseväes jõuti sellise iseenesest täiesti normaalse lahenduse juurde alles 2010. aastate lõpus, kuigi meie puhul oli praktika juba pea 20 aastat varem näidanud sellise skeemi toimivust.

Mis puudutab ajateenija isiklikku rahakotti, siis raha oli toona väga vähe, ning eriti tagantjärele tarkusega maksti ajateenijatele ka neid nappe vahendeid, mida noorel riigil toona üldse kasutada oli, kohati üsna totakalt ja ebamõistlikult.

Ajateenija igakuine toetus – olles seda veel igaks juhuks kontrollinud toona kehtinud õigusaktidest – oli toona vaid 150 krooni, ehk tänapäeva vääringus pisut alla 10 euro. Kapralid ja nooremseersandid said vist kuni 50 krooni rohkem pärast vastava auastme saamist, ning 11 kuuks teenistusse määratud seersandid ja aspirandid said vist alates 9. teenistuskuust kätte talutava summa, ehk midagi 700 ja 1000 krooni vahel. Aga nagu öeldud, siis tavaline 8-kuu reamees pidi hakkama saama 150 krooniga kuus, mis maksti kord kuus sularahas ja allkirja vastu välja kas kompaniiveebli või ajateenijast kompaniivebli abi poolt.

Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti keskmine palk oli 2001. aastal kuskil 5000 ja 6000 krooni vahel. Mina ise sain enne ajateenistust ehitusfirmas abitöölisena suvel töötades („mustalt“) kätte 25 krooni tunnist, ehk 40-tunnise töönädala eest 1000 krooni ja kuus kokku 4000. St ajateenija kuutasu vastas umbes kuuele ehitusel tsemendikotte ja ehitusprahti tassides veedetud töötunnile. Hindadest nii palju, et kui ma õigesti mäletan, siis pudel õlut või pakk sigarette maksis poes keskseltläbi 10 krooni; 25 krooni eest oli võimalik kortsus juba päris korralik praad naha vahele vitsutada jne.

Ajateenijate suhteliselt madalad toetused olid toona (ja on tegelikult ka täna) põhjendatavad ühest küljest sellega, et ajateenistus ongi riigi jaoks üks odav ja kuluefektiivne vahend, millega reservarmeed mehitada. Lisaks saab suhteliselt õigustatult öelda, et ega ajateenijale polegi vaja palju raha maksta, kuna ta on sisuliselt 24/7 riigi poolt juba „tasuta“ riidesse pandud, kolm korda päevas toitlustatud ning tagatud sooja ja kuiva eluasemega kasarmus. Nagu ma alguses kirjutasin, siis püüti väeosasid toona üldiselt komplekteerida n-ö territoriaalselt, st Tallinna poisid suunati ideaalis teenima Tallinna väeosadesse, Lõuna-Eesti omad Tartusse või Võrru jne. Linnaliini bussides oli transport vormi kandvale ajateenijale üldjuhul tasuta, mistõttu võib öelda, et enamikel ajateenijatel ei tekkinud linnaloal olles mingeid märkimisväärseid kulusid sellega, et väeosast suhteliselt lühikese bussisõidu järel koduste supipadade juurde jõuda. Nii et vähemalt teoreetiliselt pidi sdee 150 krooni olema piisav selleks, et ajateenija jaksaks endale ise osta neid igapäevaseid kuluvahendeid, mida kroonu tasuta ei jaganud, ehk siis esmajoones hambapastat, dušigeeli ning žiletiterasid vms.

Aga loomulikult polnud see 150 krooni piisav selleks, et ajateenija saaks näiteks linnaloal käies väljas õlut käia joomas, või endale ilmselt isegi piisavalt sigarette või šokolaadi terveks kuuks osta. Vaid usun, et sarnaselt minuga pidi suurem osa ajateenijaid saama „taskuraha“ vanematelt vms. Kõigil ei pruukinud muidugi olla vanemaid, kellel on piisavalt raha, et oma täiseas poega ajateenistuse ajal doteerida. Üsna raskeks läks olukord mõnedel meie lennu poistel, kelle kodud asusid mitte Tallinnas-Harjumaal, vaid Eesti teises otsas – nt Saaremaal või Lõuna-Eestis. Nende meeste puhul tuli täitsa tihti ette, et neil sisuliselt polnud võimalik linnaloa võlusid iganädalaselt nautida sel lihtsal põhjusel, et ainuüksi ühe otsa bussipilet Tallinnast Eesti teise otsa maksis toona umbes 100 kuni 150 krooni – ning erinevalt linnasisesest ühistranspordist linnadevahelistes bussides-rongides ajateenijatele tasuta sõitu ei olnud. St igal nädalavahetusel nt Valgas käies võis selle kulu ainuüksi transpordiks kujuneda u 1000 krooni suuruseks, mis oli toona juba üsna suur raha. Seetõttu juhtuski nii, et mõned kaugemalt pärit poisid jäid üsna mornide nägudega ja põhjalangenud motivatsiooniga terveks nädalavahetuseks kasarmusse passima sel põhjusel, et ajateenija toetus ja isiklik (või vanemate) rahakott võimaldaski linnaloal käia vaid korra kuus. See oli tegelikult üsna kurb ka nende jaoks, kes pea igal reedel nädalavahetuseks koju puhkama ja pidutsema siirdusid.

Pisut aitas seda kehva rahalist olukorda kompenseerida asjaolu, et üsna hästi oli tasustatud puhkusel käimine. Nimelt oli näiteks 8 kuud teenivatele ajateenijatele ette nähtud kaks nädalat puhkust teenistuse ajal (11 kuud teenivad seerud said vist vähemalt veel ühe nädala oma teenistuse viimastel kuudel), millest nädal „anti kätte“ jõulude-aastavahetuse kandis, ja veel nädalal millalgi märtsis, enne kui algasid allüksuse kursuse viimased suured metsalaagrid. Puhkuserahade maksmine toimus sõdurile ööpäevaks ettenähtud toiduraha alusel, st ühe puhkusepäeva eest maksti 60 krooni, aga – pange nüüd tähele – „topeltportsu“ mehed st 190 või rohkem sentimeetrit pikad poisid said ka puhkuserahasid topelt – 120 krooni päevas. Ehk teisisõnu – sõltuvalt oma pikkusest sai nädalase puhkuse eest ajateenija 420 või 840 krooni puhkuserahasid, mille vist lisandus ka mingi sõidukompensatsioon, kui elasid kuskil kaugemal. Näiteks mina sain oma 195 sentimeetrise kasvu juures märtsikuise puhkuse eest – kuhu sisse kuulus kaks nädalavahetust ehk kokku 9 päeva kätte lausa 1080 krooni, mis maksti välja mitte kompaniiveebli kabinetis nagu ajateenija toetus, vaid Vahipataljoni staabi rahandusosakonnas. Jättes kõrvale selle, et see raha kulus hädasti ära, oli kogu see süsteem olemuslikult absurdne – valdav osa ajateenijaid said puhkusel olles süüa kodus ema supikatlast (kust nad siis linnaloal olles sõid, kui toiduraha polnud ette nähtud?) ja loomulikult ei söönud 190 sentimeetrit pikk sõdur puhkusel olles kaks korda rohkem kui nt 189 sentimeetrine mehepoeg. Ja see pole mitte mingi tagantjärele tarkus, vaid selle üle teritasid ajateenijad juba toona üsna palju hammast.

Aga kõige rohkem raha maksti välja teenistuse lõppedes. Toona eksisteeris nimelt kord, mille alusel maksti reservi minnes ajateenijale välja vist poole Eesti keskmise kuupalga suurune toetus – niiöelda uue elu alustamiseks või puhvriks, kuni endale töökoht leitakse vms. Raha ei makstud välja mitte väeosas, vaid elukohajärgses Riigikaitseosakonnas ehk RKO-s, kuhu tuli väeosast lahkumise järel esimesel võimalusel viia oma toimik, enda seal RKO-s reservväelasena arvele võtta ning mille järel maksti sealsamas kohe, taaskord sulas ja allkirja vastu, sest pangakontosid noortel toona väga vist ei olnud – summa, mis 2002. aasta maikuus oli vist umbes 3500 krooni suurune.

Minu jaoks algas „uus elu“ niimoodi, et viimasel teenistuspäeval väeosast lahkudes seadsin mina (sarnaselt enamike teiste Tallinna poistega) kohe otse kesklinna Maneeži tänavale Põhja RKO-sse, et oma paberid korda ajada ja „reserviraha“ kätte saada. RKO-st seadsin sammud otse Kaubamajja, kus enamik sellest kolmest ja poolest tuhandest eurost kulus paari uute ja kallite Lewise teksade ning korraliku ja moodsa tuulejaki peale (oli tõesti hea jakk – pidas vastu üle 15 aasta). Suurema osa „jäägist“ laristasin veel samal õhtul koos teenistuskaaslastega maha Tallinna kõrtsudes ja ööklubis Terrarium pummeldades ja seal mingitele vene plikadele šampust pudeliga välja käristades. See oli tühi töö ja vaev – „krõpsu“ ikka ei saanud.

(Kogu selle rahamaksmise ebaefektiivsuse saab kokku võtta niimoodi, et kui riik oleks neid ülalkirjeldatud summasid, st suhteliselt ebaloogilist „puhkuseraha“ ja tihtipeale lihtsalt maha joodud „reserviraha“ kasutanud ajateenijate igakuiseks toetuseks, oleks samde kogukuludega saanud 8 kuu jooksul reamehele maksta ligi 700 krooni igakuiselt, mis oleks toonaste tingimuste ja hindade juures olnud igati mõistlik ja asjalik summa. Seetõttu oli minu arvates ka väga mõistlik, et umbes viis aastat hiljem umbes samasugune reform ka lõpuks läbi viidi – loobuti sellest „reservirahast“ ja vist ka toiduraha alusel arvutatavatest puhkuserahadest ning hakati sõduritele maksma toona vist u vähemat 1500-krooni suurust igakuist toetust (keskmine palk lähenes toona vist juba 10 000 kroonile).