Ent tulgem tagasi Seržantovi ja Agejevi sõjapidamise uuenduste juurde. Nad toonitavad ja kordavad venelaste ammust loogikat, et erinevused sõja ja rahu või eesliini ja tagala vahel on tehnoloogia kiire arengu tõttu kadumas. Kuid eriti tähtis on autorite sõnul suunata energiat ja võimekusi nii-öelda mittesõjaliste meetmete elluviimisele. Sõja ja rahu piir on nüüd juba nii hägune, et ainult lääneriikide juhid ja NATO peasekretär võivad rääkida rahuajast olukorras, kus venelased nende riikide pinnal vastuseta jäävat sõda peavad. «Sõjategevuse teooria ja praktika seisukohast tähendab see piiride kadumist,» rõhutavad autorid.
Sõja esimesed tunnid on autorite hinnangul otsustavad, sest pärast vaenutegevuse puhkemist vähenevad valikuvõimalused kiiresti. Seržantov ja Agejev käsitlevad Ukraina sõda reaalajas toimuva eksperimendina, kus nii õnnestumisi kui läbikukkumisi kasutatakse kohe sõjapidamises. Aus vigade tunnistamine annab aimu 2022. aasta veebruaris antud esimeste löökide ebaõnnestumisest.
Vene sõjalises mõtlemises on märgata kolme olulist muutust. Autorid pakuvad välja uued kategooriad, nagu hall tsoon, mis on määratletud umbes 20 kilomeetri sügavuse vööna, kus luure ja (drooni)rünnakud toimuvad reaalajas. Hallis tsoonis on suurpealetung võimatu ja üllatust raske saavutada. Kriitilise taristu ja ühiskondlike sihtmärkide (haiglad, koolid, hooldekodud, lasteaiad, kauplused jne) vastu sooritatud raketi- ja droonirünnakud ei ole suvalised löögid ega kogemata ette võetud, vaid vältimatu ja sihilik tegevus. Vene armee raketi- ja droonirünnakud energiavõrkude ja tsiviilelanikkonna läheduses asuvale taristule on doktriinijärgne käitumine, mitte poliitiline valik. Genfi konventsiooni võib Vene armee ära unustada, mingeid takistusi ega piire tappa tsiviliste ega hävitada vastase kriitilist taristut või tsiviilobjekte ei ole ega tule.
Sõja algusjärku tuleb ette valmistada senisest põhjalikumalt ja komplekssemalt. Selle tõdemuseni jõuti 2022. aasta veebruaris Kiievile sooritatud ebaõnnestunud rünnaku, niinimetatud Blitzkrieg’i kiire lõpu järel. Eesmärk on anda ennetavaid lööke ja saavutada seatud eesmärgid erivägede abil.
Ühtlasi pannakse rõhku sellele, et laiendada relvakonflikti piiramatult kogu vastase territooriumile, kasutada vastase maailmapildi, vägede ja rahva mõjutamiseks sotsiaalmeediakanaleid, ja eraldi nimetatakse Saksa kindrali Erich Ludendorffi teise maailmasõja eel kirjutatud raamatut «Der Totale Krieg» (totaalne sõda).
Samuti toonitatakse, et luureinfo saamisest kuni sihtmärkide tabamiseni kulub vähem aega, ning koomale tõmmatakse ka sihtmärkide hävitamiseks kasutatavaid vahendeid. Ühtlasi nihkub rõhuasetus vaenlase vägede purustamiselt kriitiliste objektide hävitamisele.
