Riigikaitse eelarve

[Kapten Trumm]

Sa paistad olevat Kunnasega sama libedal jääl, et kõike on korraga vaja, savi kes maksab.
Suurtükimürsud või TT raketid on kindlasti tähtsamad kui õhutõrje.
Päeva lõpuks on vaja kõike, aga kui kõigeks pappi pole, siis tuleb ju mingis tähtsuse järjekorras asju osta.

[isonts]

Suurtükimürsud või TT raketid on kindlasti tähtsamad kui õhutõrje.

Mine räägi seda mõnele ukrainlasele...

[Kriku]

Ukrainlastel pole NATO lennuväge abiks.

[Runkel]

Riigikaitsekomisjon võinuks raporti koostamisel snitti võtta USA justiitsministeeriumi eriprokurör Robert Muelleri aruandest Venemaa sekkumisest USA valimistesse, mis oli konkreetne, kompaktne, lihtne lugeda ka võõrkeeles vaatamata temaatikale. Kui on palju öelda, siis tehku pigem mitu aruannet (või õppematerjali riigikogulase või avalikkuse harimise eesmärgil) - kriitika poliitikakujundajatele kaitseväe ülesehitamisel, kriitika kaitseväele kui sõjalisele nõuandjale, ja kriitika ka ikka fokuseeritult. Nüüd saime kui pika kirja Prostokvašinost, iga raportöör kirjutas oma stilistikaga oma mure ära. Tunnistan, minust jääb see raport tervikuna lugemata.

[URR]

Ja nagu küsitlused näitavad, siis sõjaväelaste värbamisel pole kunagise pensioni suurus teise, kolmanda ega isegi neljanda järgu tähtsusega.

Pole statistikat teinud, aga tundub, et praegu lahkuvad teenistusest eelkõige vanad kolonelleitnandid ja noored kaptenid. Esimesed sellepärast, et pensioniiga sai täis, teised sellepärast, et põnev osa karjäärist sai otsa, naine ütleb, et ole vahelduseks kodus ka ja pole präänikut, mis kauemaks teenistusse jääma motiveeriks.

[isonts]

Ukrainlastel pole NATO lennuväge abiks.

Muidugi ei ole. Neil on oma lennuvägi...

[Kriku]

Ja sellepärast ongi neile ÕT põletavam küsimus kui meile.

[URR]

Kolleeg lasi tehisintellektil raportist kokkuvõtte teha.

Kõige kriitilisemad kitsaskohad ja riskid raporti põhjal
1. Strateegilise visiooni ja juhtimise puudumine
• Puudub ühtne, pikaajaline ja sidus riigikaitse strateegia. Olemasolevad arengukavad ja poliitikad on killustunud, sageli lühiajalised ning ei loo terviklikku arusaama, kuidas riik peaks valmistuma erinevateks ohtudeks.
• Juhtimisahel on ebaselge, eriti kriisi- ja sõjaajal. Strateegiline vastutus kandub operatiivtasandile (nt päästekeskused), kellel puudub selleks poliitiline mandaat ja ressursid.
• Peaministri ja Riigikantselei roll on pigem juhatamine kui tegelik strateegiline juhtimine. See toob kaasa otsustusvõime hajumise ja aeglase reageerimise kriisides.
2. Valmidussüsteemi ja hindamise puudulikkus
• Puudub selge ja ühtne valmidussüsteem ning selle hindamise raamistik. Terminoloogiline segadus ("valmidus" vs "valmisolek") raskendab planeerimist, hindamist ja rahvusvahelist koostööd.
• Valmiduse ja valmisoleku mõõdikud (MOP, MOE) on Eestis rakendatud puudulikult. Ressursside hindamine ei ole seotud tegeliku kaitsevõimega.
3. Kaitsetööstuse ja tööstusliku valmisoleku nõrkus
• Kodumaise kaitsetööstuse arendamine on olnud juhuslik ja strateegiata. Puudub laskemoona tootmise võimekus, suured projektid (nt soomukite tootmine) on luhtunud, innovatsioon ja koostöö on nõrgad.
• Hooldussüsteemi ja logistika kestlikkus sõjaajal on küsitav. Odavaim pakkumine võidab kvaliteedi arvelt, mis võib sõjaolukorras osutuda fataalseks.
4. Energiajulgeoleku ja taastuvenergia riskid
• Energiajulgeolek ja kliimapoliitika on seatud võrdsele tasemele, puudub selge prioriteet. See toob kaasa killustatuse, investeeringute hajumise ja strateegilise nõrkuse.
• Liigne sõltuvus välisühendustest ja juhitavate kodumaiste tootmisvõimsuste arendamata jätmine.
• Taastuvenergia arendamisega kaasnevad riskid: elektromagnetiline jalajälg ohustab riigikaitset (radarid, signaalluure), hinnavolatiilsus, taristukulude kasv, ökoloogilised ja sotsiaalsed kahjud.
5. Psühholoogilise kaitse ja ühiskonna sidususe nõrkus
• Psühholoogiline kaitse on killustunud, regionaalsed erinevused süvenevad. Välispäritolu rahvastiku lõimumine on aeglane, keeleoskus madal, usaldus riigi vastu nõrk.
• Kommunikatsioon on killustatud, strateegiline kommunikatsioon nõrk, mis loob soodsa pinnase vaenulikele infooperatsioonidele.
6. Õigusruumi ja seadusandluse lüngad
• Riigikaitset käsitlev õigusruum on rahuajale keskendunud, puudub terviklikkus ja sidusus kriisi- ja sõjaaja vajaduste täitmiseks.
• Regionaalse juhtimistasandi puudumine, juhtimisrollide määratlematus, valmidussüsteemi puudumine.
7. Mitmekihilise õhukaitse arendamise pikaajaline viivitus
• Õhukaitse võimearendused on jäänud aastateks joone alla, otsuseid on korduvalt edasi lükatud. See on toonud kaasa strateegilise ja ühiskondliku haavatavuse, mida tuleb nüüd kiirkorras ja kallimalt parandada.

Kokkuvõte
Raporti läbiv sõnum on, et Eesti riigikaitse süsteem on killustunud, strateegilise juhtimise ja pikaajalise visiooni puudumine on loonud süsteemseid riske, mis võivad kriisi- või sõjaolukorras osutuda fataalseks. Vajalik on kiire ja terviklik reform: tugevdada strateegilist juhtimist, parandada seadusandlust, arendada kodumaist kaitsetööstust, siduda psühholoogiline kaitse ja regionaalpoliitika riigikaitsega ning tagada, et kõik juhtimistasandid toimivad ühtse strateegia alusel

Laias laastus kipun nõustuma.

[A4]

Täna on õhutõrje kriitilisest vajadusest õnneks väga hästi aru saadud. Ma ei tea, millal ja kes sellest varem rääkis, aga ilmselgelt neid keegi kuulda ei võtnud. Ju siis ei olnud vaja .
Kusjuures täna kindral, kantsler ning diviisi ülem arendavad ise õhutõrjet...

Keskmaa-õhutõrje vajalikkusest ja olulisusest, nagu ka paljude muude asjade, mida meil eelmisel 15 aastal ei olnud, aga on jõudnud kas viimase paari aasta jooksul või lähi-aastatel võimearendusse ja hangetesse, on koguaeg aru saadud. Lihtsalt pole kuni viimase ajani olnud raha nende asjade soetamiseks ja/või kaitseväe juhatajad oma sõjaliste nõuannetega (mis omakorda tuginevad peastaabi ja ministeeriumi planeerijate ja rahalugejate arvutustele ja analüüsidele) pidanud teisi võimearendusi olulisemateks või prioriteetsemateks.

Keskmaa-õhutõrje kirjutati esmakordselt sisse 2008. aastal koostatud ja 2009. aasta alguses kinnitatud toonasesse 10-aastasesse arengukavasse (koos paljude muude toredate asjadega), aga isegi kui sellele kavale poleks saatuslikult saanud alanud masu, kaitsekulude mittejõudmine 2%ile ning kaitsekulude kärpimine, siis oleks selle idee tollal ilmselt surmanud asjaolu, et tegelikult ei osatud toona endiselt veel päris hästi kalkuleerida olemasolevate ja uute võimete tegelikku ja ülalpidamiskulu, st kogu see arengukava oli liiga õhku täis ka siis, majanduskrahhi poleks tulnud ja kaitsekulud oleksid 2010. aastal 2 protsendini jõudnud.

Kui 2012. aastal tehti järgmist 10-aastast arengukava (st seda katastroofilist „jõukohase riigikaitse“ ja „õõnesarmee“ kava), siis olid kaitsekulud jõudnud just nibib-nabin kahe protsendini ja majandus vaikselt kasvamas. Kui ma õigesti mäletan, siis oli keskmaa-õhutõrje üks nendest paarist valikust, kus kaitseväe juhataja pidi valima, kas keskmaa-õhutõrje või mõni teine suurem arendus maaväes. Ei mäleta täpselt, kas nendeks valikuteks oli 2. brigaadi reaalne väljaarendamine või soomusmanöövervõime loomisega alustamine – see pole suures pildis ka oluline. Sest otsustati lõpuks ikkagi maaväe kasuks, kuna keskmaa-õhutõrje arendusse paneku korral oleks midagi muud suurt tegemata jäänud.

Kõigeks korraga poleks raha jätkunud – seda kinnitab minu arvates ka asjaolu, et 2012. aastale järgnenud 10 aasta jooksul suudetigi reaalselt ülesse ehitada justnimelt see 2012. aastal ettenähtud kahe brigaadi ja alla 10 000 mehelise maakaitsega maavägi, ja rohkemaks raha ei jätkunud. Võibolla mäletan valesti, aga 2016. aasta arengukava tehes ei tulnud keskmaa-õhutõrje isegi enam tõsiselt kaalumisele, kuna reaalselt kasuatada olev raha ning kaitseväe juhtkonna otsused olid sellised, nagu olid.

Ja mina arvan, et need valikud olid õiged. Kui me oleks 2010. aastatel hakanud tänasega võrreldes märksa väiksema raha eest arendama keskmaa-õhutõrjet, siis oleksime selle võime ilmselt aastakümne lõpuks ka saanud, kuid maavägi oleks olnud toonasega võrreldes märksa väiksem, vähemvõimekam või siis endiselt ilma igasuguste laskemoonavarudeta.

Uuesti tuli keskmaa-õhutõrje korra päevakorrale vist 2020. või 2021. aastal, mil EKRE „avastas“, et covidi-mõjude maandamiseks kokkukahmatud laenud ei kulugi ära, ning võiks nende eest kaitseväe hankida justnimelt keskmaa-õhutõrjesüsteemi, ja justnimelt Iisraelist. Kaitseväe juhataja andis toona oma sõjalise hinnangu, et kui tahate mulle anda u 300 miljonit eurot lisaraha, siis minu sõjaline nõuanne oleks seda raha esmalt kulutada (peast tsiteerin) meremiinide ja laevatõrjerakettide peale, millega tekiks võime ka merel toimuvat mõjutada. Aga nagu Kunnasele ja co-le kombeks – nemad pidasid ennast targemaks, kui ametis olev kaitseväe juhataja ja tema juhtimisaparaat, ja raiusid nagu rauda, et ei-ei, raha saad vaid keskmaa-õhutõrje jaoks.

Kui valitsus 2022. aastal nii Ukraina sõja eelõhtul ja selle puhkemise järel eraldas kokku vist u 500 miljonit täiendavaks võimearenduseks, oli ka siis kaitseväe juhataja eelistuseks ja valikuks kasutada seda raha mitte niivõrd uuteks ja aeganõudvateks võimearendusteks, vaid laskemoonavarude suurendamiseks või olemasolevatele võimetele täiendavate platvormide hankimiseks (nt täiendavad K9-d), või siis sellisteks hangeteks, mis on teostatavad ja võimeks rakendavad väga kiiresti (soomukid 2. brigaadile, varitsev õhuründemoon, Piorunid).

Otsus ja rahaeraldis keskmaa-õhutõrjega alustamiseks tuli alles 2022. aasta septembris (summas u 400 miljonit eurot, mille kõrval kahvatuvad kõik 2010. aastate hanke-eelarved).

Võib tagantjärele tarkusega ju targutada, et kas tegelikult oleks võinud keskmaa-õhutõrje arendamisega juba 2010. aastatel algust teha ning maaväe (või ka mereväe kineetiliste võimete arendamise) edasi lükata tulevikku. Aga mina isiklikult olen ka tänaste, kordades suuremate kaitse-eelarvete puhul endiselt skeptiline, kas nüüd 5% eest tulev massiivne keskmaa-, pikamaa-õhutõrje ja ballistilise raketitõrje arendamine ikkagi on „jumalale kõige meelepärasem tegu“. See on väga kallis ja samas olemuslikult monofunktsionaalne võime. Venemaa suutlikkus nii Eesti enda kui ka tõenäoliselt NATO kui terviku õhukaitsevõimet lihtsalt üle ujutada kaitsega võrreldes odavamate ballistiliste ja tiibrakettide, igat sorti droonide ning KAB-idega on ja jääb ilmselt suuremaks kui meie võime kõik need asjad alla tulistada. Õhukaitse arendamine, isegi 5% puhul, tuleb paratamatult mõne muu võime või siis laskemoonavarude arvelt. Võime omada maailma parimat õhukaitsesüsteemi, aga sellest süsteemist ja sinna kulutatud rahast on vähe kasu, kui õhus ei lenda enam ükski venelaste rakett, Kalibr või droon, aga Vene maavägi hõivab ikka meie territooriumi, sest maavägi oli liiga nõrk, või laskemoon sai otsa. (Möönan, et see on lihtsustatud lähenemine ning õhukaitsel on väga oluline roll selles, et ka maavägi edukalt võidelda saaks, aga suures pildis see valik eriti piiratud ressursside tingimustes just selline ongi, või oli eriti just selline eelmisel aastakümnel).

P.S. Kindral, kantsler ja diviisiülem arendavad täna mitte überkallist ja keerulist kesk- või pikamaa-õhutõrjet, vaid kuluefektiivset VSHORAD-lahendust odavate ja massiliste droonide vastu, mille peale kümne aasta eest keegi väga ei osanud mõeldagi.

[A4]

Kolleeg lasi tehisintellektil raportist kokkuvõtte teha.

Kõige kriitilisemad kitsaskohad ja riskid raporti põhjal
1. Strateegilise visiooni ja juhtimise puudumine
• Puudub ühtne, pikaajaline ja sidus riigikaitse strateegia. Olemasolevad arengukavad ja poliitikad on killustunud, sageli lühiajalised ning ei loo terviklikku arusaama, kuidas riik peaks valmistuma erinevateks ohtudeks.
• Juhtimisahel on ebaselge, eriti kriisi- ja sõjaajal. Strateegiline vastutus kandub operatiivtasandile (nt päästekeskused), kellel puudub selleks poliitiline mandaat ja ressursid.
• Peaministri ja Riigikantselei roll on pigem juhatamine kui tegelik strateegiline juhtimine. See toob kaasa otsustusvõime hajumise ja aeglase reageerimise kriisides.
2. Valmidussüsteemi ja hindamise puudulikkus
• Puudub selge ja ühtne valmidussüsteem ning selle hindamise raamistik. Terminoloogiline segadus ("valmidus" vs "valmisolek") raskendab planeerimist, hindamist ja rahvusvahelist koostööd.
• Valmiduse ja valmisoleku mõõdikud (MOP, MOE) on Eestis rakendatud puudulikult. Ressursside hindamine ei ole seotud tegeliku kaitsevõimega.
3. Kaitsetööstuse ja tööstusliku valmisoleku nõrkus
• Kodumaise kaitsetööstuse arendamine on olnud juhuslik ja strateegiata. Puudub laskemoona tootmise võimekus, suured projektid (nt soomukite tootmine) on luhtunud, innovatsioon ja koostöö on nõrgad.
• Hooldussüsteemi ja logistika kestlikkus sõjaajal on küsitav. Odavaim pakkumine võidab kvaliteedi arvelt, mis võib sõjaolukorras osutuda fataalseks.
4. Energiajulgeoleku ja taastuvenergia riskid
• Energiajulgeolek ja kliimapoliitika on seatud võrdsele tasemele, puudub selge prioriteet. See toob kaasa killustatuse, investeeringute hajumise ja strateegilise nõrkuse.
• Liigne sõltuvus välisühendustest ja juhitavate kodumaiste tootmisvõimsuste arendamata jätmine.
• Taastuvenergia arendamisega kaasnevad riskid: elektromagnetiline jalajälg ohustab riigikaitset (radarid, signaalluure), hinnavolatiilsus, taristukulude kasv, ökoloogilised ja sotsiaalsed kahjud.
5. Psühholoogilise kaitse ja ühiskonna sidususe nõrkus
• Psühholoogiline kaitse on killustunud, regionaalsed erinevused süvenevad. Välispäritolu rahvastiku lõimumine on aeglane, keeleoskus madal, usaldus riigi vastu nõrk.
• Kommunikatsioon on killustatud, strateegiline kommunikatsioon nõrk, mis loob soodsa pinnase vaenulikele infooperatsioonidele.
6. Õigusruumi ja seadusandluse lüngad
• Riigikaitset käsitlev õigusruum on rahuajale keskendunud, puudub terviklikkus ja sidusus kriisi- ja sõjaaja vajaduste täitmiseks.
• Regionaalse juhtimistasandi puudumine, juhtimisrollide määratlematus, valmidussüsteemi puudumine.
7. Mitmekihilise õhukaitse arendamise pikaajaline viivitus
• Õhukaitse võimearendused on jäänud aastateks joone alla, otsuseid on korduvalt edasi lükatud. See on toonud kaasa strateegilise ja ühiskondliku haavatavuse, mida tuleb nüüd kiirkorras ja kallimalt parandada.

Kokkuvõte
Raporti läbiv sõnum on, et Eesti riigikaitse süsteem on killustunud, strateegilise juhtimise ja pikaajalise visiooni puudumine on loonud süsteemseid riske, mis võivad kriisi- või sõjaolukorras osutuda fataalseks. Vajalik on kiire ja terviklik reform: tugevdada strateegilist juhtimist, parandada seadusandlust, arendada kodumaist kaitsetööstust, siduda psühholoogiline kaitse ja regionaalpoliitika riigikaitsega ning tagada, et kõik juhtimistasandid toimivad ühtse strateegia alusel

Laias laastus kipun nõustuma.

Paradoks ja põhiküsimus seisneb siinkohal järgmises: on täiesti võimalik, et mitte-sõjalise riigikaitse valdkondades (st riigi tasandi juhtimine ja planeerimine, elanikkonnakaitse, psühholoogiline kaitse, energia) ongi meil tõsised probleemid, ja võibolla see raport juhib tähelepanu õigetele asjadele ja pakub adekvaatseid lahendusi. AGA – kuna sõjalise riigikaitse osas on minu (ja mitte ainult minu) arvates kokku kirjutatud pehmelt öeldes täielik jama, siis kas saab eeldada, et riigikaitse muude valdkondade asjus on see raport parema kvaliteediga ja adekvaatsem? Eriti olukorras, kus peamised raportöörid ja kirjutajad on justnimelt sõjalise riigikaitse taustaga, mitte aga muude riigikaitse valdkondadega tegevad olnud.

[isonts]

Täna on õhutõrje kriitilisest vajadusest õnneks väga hästi aru saadud. Ma ei tea, millal ja kes sellest varem rääkis, aga ilmselgelt neid keegi kuulda ei võtnud. Ju siis ei olnud vaja .
Kusjuures täna kindral, kantsler ning diviisi ülem arendavad ise õhutõrjet...

Keskmaa-õhutõrje vajalikkusest ja olulisusest, nagu ka paljude muude asjade, mida meil eelmisel 15 aastal ei olnud, aga on jõudnud kas viimase paari aasta jooksul või lähi-aastatel võimearendusse ja hangetesse, on koguaeg aru saadud. Lihtsalt blablabla....
P.S. Kindral, kantsler ja diviisiülem arendavad täna mitte überkallist ja keerulist kesk- või pikamaa-õhutõrjet, vaid kuluefektiivset VSHORAD-lahendust odavate ja massiliste droonide vastu, mille peale kümne aasta eest keegi väga ei osanud mõeldagi.

Fakt on see, et KVJ(mitteükski) ei nõudnudki rohkem raha, et uusi võimeid arendada. Odavam ja lihtsam oli toota tavalist kahuriliha. Mina küll aru ei saanud, et sellel ajal mingit über jalaväge toodeti.. Söösta/kata valang/valang oli..Rootsi aerud ja vanad Manid..

[mart2]

Kolleeg lasi tehisintellektil raportist kokkuvõtte teha.

Kõige kriitilisemad kitsaskohad ja riskid raporti põhjal
...
Kokkuvõte
Raporti läbiv sõnum on, et Eesti riigikaitse süsteem on killustunud, strateegilise juhtimise ja pikaajalise visiooni puudumine on loonud süsteemseid riske, mis võivad kriisi- või sõjaolukorras osutuda fataalseks. Vajalik on kiire ja terviklik reform: tugevdada strateegilist juhtimist, parandada seadusandlust, arendada kodumaist kaitsetööstust, siduda psühholoogiline kaitse ja regionaalpoliitika riigikaitsega ning tagada, et kõik juhtimistasandid toimivad ühtse strateegia alusel

Laias laastus kipun nõustuma.

Lugesin seda AI kokkuvõtet ja kuidagi saa lahti mõttest, et keegi peaks nüüd viima suure-suure peegli Riigikogusse ja teise panema alaliselt RKK ukse taha.
Suurem osa ülal märgitust on Riigikaitse doktriini pärusmaa, mille koostamise eest peavad vastutama poliitikud, sest see hõlmabki kogu ühiskonliku süsteemi lõimumist - tööstus, sisejulgeolek, kultuur, välispoliitilised tegevused jne. Selle sees on ainult üks, ja mitte olulisem kui teised (!), Sõjalise kaitse doktriin.
Olen ennemgi seda võrrelnud jalgpalli meeskonnaga - on ründajad (välispoliitika, majandus), poolkaitse (kultuur, haridus, sotsiaalsüsteem, jne), Kaitse (tervishoid, PPA, jne.) ning kui teised ebaõnnestuvad, siis väravavahiks on Kaitsevägi.


Kas just Terras ja Herem on kõiges süüdi?
Kunagi pidin ka ise koostama ühe paberi ettepanekutega kaitseringkondade loomiseks ja arendamiseks. Veel ennem Terrase aega.
Tegin valmis, koos etapilise arvestusega selleks kujuneva (oma arust realistliku) aja ning inimressursi osas. Vaikus...
Kui uurisin, et mis sellest sai, siis selgitati, et "selliseks protsessiks meil aega ja inimesi ei ole", me teeme kohe!
Tehtigi. Lõpuks ei saadud ei inimesi, ei raha ega ka aega ...

[mart2]

...
Fakt on see, et KVJ(mitteükski) ei nõudnudki rohkem raha, et uusi võimeid arendada. Odavam ja lihtsam oli toota tavalist kahuriliha. Mina küll aru ei saanud, et sellel ajal mingit über jalaväge toodeti.. Söösta/kata valang/valang oli..Rootsi aerud ja vanad Manid..

Palun ära valeta!
Akf isonts ei ole istunud läbirääkimiste laua taga kus KV juhtkond ja KM inimesed arutavad, mida ja kuidas teha ning millist ressurssi selleks vaja on. Isegi kui KM "pika hambaga" nõustus, siis järgmises etapis valistuskabinetis oli (ilmselt on ka tänapäeval) kõikide ministeeriumite vahel "kisma", sest keegi ei saa nii palju, kui vaja ja tahaks.
KM oma allasutustega ning KV saavad nii palju, kui lõpuks valitsuskabinetis konsensus saadakse. Ja ükski minister ei ole päris rahul.
See on koht, kus ka KVJ-le antakse teada - "Lõuad pidada ja edasi teenida!" Viisakalt muidugi, sest raha pole ...

[AMvA]

Täna on õhutõrje kriitilisest vajadusest õnneks väga hästi aru saadud. Ma ei tea, millal ja kes sellest varem rääkis, aga ilmselgelt neid keegi kuulda ei võtnud. Ju siis ei olnud vaja .
Kusjuures täna kindral, kantsler ning diviisi ülem arendavad ise õhutõrjet...

Keskmaa-õhutõrje vajalikkusest ja olulisusest, nagu ka paljude muude asjade, mida meil eelmisel 15 aastal ei olnud, aga on jõudnud kas viimase paari aasta jooksul või lähi-aastatel võimearendusse ja hangetesse, on koguaeg aru saadud. Lihtsalt blablabla....
P.S. Kindral, kantsler ja diviisiülem arendavad täna mitte überkallist ja keerulist kesk- või pikamaa-õhutõrjet, vaid kuluefektiivset VSHORAD-lahendust odavate ja massiliste droonide vastu, mille peale kümne aasta eest keegi väga ei osanud mõeldagi.

Fakt on see, et KVJ(mitteükski) ei nõudnudki rohkem raha, et uusi võimeid arendada. Odavam ja lihtsam oli toota tavalist kahuriliha. Mina küll aru ei saanud, et sellel ajal mingit über jalaväge toodeti.. Söösta/kata valang/valang oli..Rootsi aerud ja vanad Manid..

Samas need töllid, kes selle raporti mustandi valmis kirjutasid on juba aastaid RK-s istunud. Lõppude lõpuks on ka neil õigus teha muudatusettepankuid riigieelarvesse. On keegi neid ettepanekuid kuulnud?

[A4]

Fakt on see, et KVJ(mitteükski) ei nõudnudki rohkem raha, et uusi võimeid arendada.

Vot see on minu arvates üks väheseid sisulisi küsimusi, mille üle võiks (tagantjärele tarkusega) arutleda, aga millele tegelikult pole selget ja ühest vastust, et „jah, KVJ-id oleksid võinud juba 15 aastat tagasi hakata avalikult kellama, et andke mulle palju rohkem raha“.

Ühest küljest on see demokraatlikus riigis teatud mõttes elementaarse tsiviilkontrolli ja -juhtimise küsimus, et rahva poolt valitud poliitikud panevad paika suured riigikaitselased eesmärgid ning selleks eraldatava ressurssi (nt stabiilselt 2% SKT-st) ning kaitseväe juhataja ja rahva mandaadita tsiviilametnike asi on siis nende paika pandud raamide sees üritada parim tulemus saavutada. Või siis panna lahkumisavaldus lauale ning öelda seejärel avalikult välja, et riigikaitseks poliitikute poolt arendatud ressurssidega mina neid eesmärke täita ei suuda ning raha tuleks palju rohkem anda.

Raha on meil alati olnud vähem, kui vajadusi. Kuni 2000. aastate alguseni olid sõjalise kaitse kaitse kulud sisuliselt alla 1% SKT-st ning pea kogu kaitse-eelarve kuluski ära palkadeks ja rahuaegseks väljaõppeks. Aga ei läinud ei Einseln, Laaneots, Kert ega Kõuts, aga ka tänaste raportööride seas figureerivad Laneman või Kunnas avalikult halama, et sellise rahaga ei saa midagi peale hakata. (Kunnas, vastupidi, arvas kuni viimase ajani, et tema viie brigaadi, keskmaa-õhutõrje ja tankidega vägi on tehtav 2-2,5% SKT-st). Kuigi toona oleks selleks võibolla tõesti rohkem põhjust olnud.

Üks esimesi kaitseväe juhatajaid, kes avalikult hakkas üldse rääkima mitte niivõrd sellest, et „raha oleks rohkem vaja“, vaid sellest, et „mida ma saaksin teha ja mis võimeid arendada, kui 2% asemel anda 2,3% või 2,5%) oli tegelikult Herem 2010. aastate lõpul. Aga ka tema tegi seda viisakalt ja väljapeetult. Pole juhuslik, et sisulise ja jõhkra avaldusega, et kui „kui me ei saa ruttu juurde 1,6 miljardit eurot laskemoona hankimiseks, siis on asjad halvasti“, tulid Herem ja Salm välja 2024. aasta kevadel pärast seda, kui mõlemad olid oma lahkumisavaldused letti pannud. Sest põhimõtteliselt ei sobi demokraatlikus riigis rahva mandaadita juhtidel öelda, et mina seda rallit edasi sõita ei saa, ja pärast seda avaldust rahulikult ametis edasi olla.

Möönan, et kuna kõne all on mitte teede neljarealiseks ehitamine või pensionite suurus, vaid riigi ja rahva eksistents, siis võiks avalikult riigikaitse mitte-poliitilistele juhtidele olla lubatud rohkem ausust ja läbipaistvust. Ja täna, kardinaalselt halvenenud julgeolekuolukorras neil seda tegelikult ka on.

Aga kui me läheme tagasi selle juurde, kas 2010. aastatel oleksid Laaneots, Terras ja Herem võinud avalikult nõuda märksa rohkem raha kui selleks ajaks eraldatud 2%, siis tuleb seda olukorda hinnata mitte tänases, vaid toonases keskkonnas, samuti proovida aru saada sellest, mis oleks võinud juhtuda juhul, kui nad oleksid raha nõudnud, kuid seda mitte saanud.

Lihtsustatult on asi selles, et kui kaitseväe juhataja või kantsler (või tegelikult ükskõik millise teise riigiasutuse juht) tahab läbi avaliku arvamuse avaldada poliitikutele survet selleks, et oma asjale rohkem raha saada, siis peab ta avalikkusele maalima väga selge, lihtsa aga ka õudsa pildi sellest, mis juhtuda võib, kui ta lisaraha ei saa. Piltlikult öeldes ütlema näiteks, et kui te mulle 2% asemel ei anna 4% SKT-st, siis pole Eesti kaitstav ja me kõik sõidame Siberisse.

Aga mis juhtub riigikaitse ja kaitseväe juhataja enda usaldusväärsusega, kui see sõnum ühiskonnale (või osale sellest) pärale jõuab, aga poliitikutelt (mis iganes põhjustel) ikka lisaraha ei saa? Tulemuseks võib kergesti olla see, et oled hävitanud riigikaitse usaldusväärsuse ja kaitsetahte, ja seda enam parandada kah ei saa, sest raha ei saanud.

Kui rääkida reaalsest elust ja konkreetselt 2010. aastate esimesest poolest, siis oli nii avalikul arvamusel laiemalt kui ka poliitikutel (soovi korral) võimalik leida oi kui palju põhjendusi ja vabandusi, miks kaitsekulusid pole vaja ennaktempost tõstma hakata. Peamine põhjus oli selles, et protsendina SKT-st oli Eesti juba toona nii regioonis kui kogu Euroopas esirinnas, ning alati oleks võinud tuua põhjendusi, et miks meie peame kulutama nii palju rohkem, kui näiteks meiega samas geograafilises olukorras olevad lõuna- või põhjanaabrid.

Tänu Mart Laarile ja Andrus Ansipile otsustas Eesti juba 2011. aastal, vahetult pärast mäsust väljumist tõsta kaitsekulud juba 2012. aastast 2% SKT-st. Kogu Euroopas oli toona samal kulutuste tasemel olevaid riike vist kokku umbes kolm tükki. Soome ratsutas toona rahulikult u 1,3-1,4% SKT-st kaitsekulude peal (ja isegi Kiili ja Kunnas vahutavad pidevalt, et vaadake kui väikeste kuludega saab Soome vaadake kui võimsa riigikaitse tehtud!). Lätis ja Leedus olid kaitsekulud toona alla 1% SKT-st, st mitu aastat kestis oli täiesti loomuvastane olukord, kus Eesti kaitsekulud olid absoluutsummas (!) suuremad, kui meist mitu korda suuremate majandustega Läti ja Leedu kaitsekulud kokku (!!!). Ja kui rahanumbrid ei sobinuks, siis alati oleks saanud appi võtta avaliku arvamuse uuringud, milledel on kaitsekulude asjus selline huvitav nähtus, et läbi aastakümnete toetab Eesti rahva enamus alati kaitsekulude hoidmist alati just sel tasemel, kus nad parajasti on (vahet pole, kas ukse taga on 2000. aasta 1%, Krimmi-järgne 2% või praegune „suure sõja-eelne“ 5%).

Lisaks oleme tänaste kaitse-eelarve pidevate hiigelkasvude valguses ära unustanud selle, et kogu ülejäänud riigi-aparaadi ja poliitikute vaatest olid kaitsekulud alates 2010. aastate algusest pidevalt kadestamisväärses eelisseisus selles mõttes, et kulude suurus ja automaatne kasv (absoluutsummas) oli fikseeritud 2% SKT-st ning erinevalt kõigist teistest ministeeriumitest ei pidanud ei pidanud kaitseministrid ja KVJ-id igal sügisel valitsuse ees käima müts peos tillukeste summade kaupa lisaraha lunimas. Vaid kõik riigieelarve arutelud algasid toona sellega, et fikseeriti viimase majandusprognoosi alusel ära eelarve kogumaht, seejärel eelarvest seadustega ettenähtud summad (peamised sotsiaalvärk) ja 2% kaitsekulud, misjärel kaitseminister võis rahulikult koju tagasi minna ja oma arengukavasid ellu viia, ilma, et valitsus oleks pidanud igal jumala aastal arutama seda, milliseid võimeid arendada või kas kaitseväelaste palku tõsta 0, 50 või 100 euro kaupa.

Seetõttu kaldun mina arvama, et riigikaitse juhid ei teinud 10-15 aastat tagasi suurt viga, kui ei läinud kõva häälega lisaraha nõudma, vaid keskendusid sellele, et saadud rahast maksimaalselt hea pauk välja pigistada.

Mõttekoht siiski minu arvates on – mismoodi ja kui kaugele peaksid kindralid ja kõrgemad ametnikud avalikkuse ees minema, et avalikkus saaks aru ohtudest ja vajamineva raha hulgast, aga kuidas teha seda niimoodi, et „paanikat“ ja „sõjahirmu“ ei tekiks.

Pole üldse lihtne küsimus tegelikult. Aga selle küsimuse üle oleks täna rohkem põhjust avalikult arutleda, kui tuhat korda läbivaieldud teemade üle a la kaitseringkonnad versus brigaadid või KVJ-i ametisse määramise kord.