Kuperjanovi ÜJP

[LupusII]

Kuperjanovi A-kompanii seiklustest täna Facebookist:
...

Kirjutasin juba ka teises lõimes - kellegilt "millegi" kuuldud üksikelementidest segane ja tõele mittevastav postitus.
1) Mingit tunniplaani riigipööramises ei olnud. Oli midagi muud...
2) Isegi Valga sündmuses on ligi 40km mööda pandud, sest lolliks joonud sõdur oli vahipostil ülevõetud vene sõjaväeosa hoone katusel linnas sees.
Ainuüksi sellest piisab ...

Ei maks rumalust diražeerida!

Ja selle jooksiku laskis Kert maha veel samal õhtul.

[Mudakoon]

Olin samuti ajateenistuses sel ajal KUP-is. Eks härrasmehel on nats lappesse jah asjad läinud, aga eks ole 34 aastat möödas kah( võimalik, et manustatud erinevad mahlajoogid ). Eks nats "folkloori" vürtsitab seda lugu. "Me võtsime ja tegime ja lasime...".

[zephys]

2) Isegi Valga sündmuses on ligi 40km mööda pandud, sest lolliks joonud sõdur oli vahipostil ülevõetud vene sõjaväeosa hoone katusel linnas sees.

Kas lugupeetud akf oskab öelda, mis sõjaväeosa/hoonega tegu täpselt oli?

[maksipoiss]

Sarnane vahtkonna ruumi pihta salve tühjaks laskmine toimus 1992 aastal ka Kupi Pärnu Õppekompaniis .Oli nii et vahis oleva üks tüüp keeldus vahtkonnavanema käsul postile minemast ,siis vanem (selline raskema kaalukategooria tõstja ) võttis kinomehel pmst kraest kinni ja viskas välja ja siis too lasigi telliskivist putka pihta salve tühjaks. Kuna tollal meil vahis olles oligi ainult 1 salv lahingmoona, siis minu mäletmistmööda sai ta pärast ülejäänud vahtkonna käest kerepeale.

[NGolf]

Facebooki postitus on minu meelest ikka asjas sees olnu mälestused 34 aasta takka. Postimehe artikkel 1992. suvest annab vaid mõned üldise pidepunkti aga mitte täpsemat olustiku kirjeldust. Kui midagi on täpsustada Valga sündmustest (peale algse vahiposti asukoha), paluksin välja tuua, ise ei ole kirjasõnas selliseid detaile ennem kohanud. Nüüd on ka teine osa väljas.

...
Oli artikkel 1992 aasta suvel Postimehes.

Kas see on siis kellegi "oletus" ajalehe artikli põhjal?

Nendest sündmustest on pikemalt ja põhjalikumaslt kirjutatud mitmel pool mujal.
Postitajad võiks alustuseks kontrollida avalikke fakte, siis näevad, et jutt "longab" ...
Veelkord - olin ise sel ajal Kupis.

[NGolf]

Siin ühes postituses koos Hr. Kaaviste mälestused sündmustest 24.-25.5.1992 Valgas. Toimetasin loetavuse huvides, algteksti Facebookis.

Alguses Postimehe kokkuvõte pärast uurimist 1992. suvel:

Kapten Kert toimis õigesti
Valga prokurör Kalju Kutsar ütles eile, et 25. mail Kuperjanovi jalaväepataljoni sõduri Marek Stutshilovi maha lasknud pataljonikomandöri Johannes Kerdi tegevus tunnistati õigeks.
Automaadi ja käsigranaadiga relvastatud Stutshilov (s 1973) lahkus ööl vastu 25. maid omavoliliselt Kuperjanovi pataljoni valvepostilt. Kuna sõdur osutas kinnipidamisel relvastatud vastupanu, tegi pataljoni ülem kapten Kert teenistuspüstolist neli lasku, haavates sõdurit surmavalt südame piirkonda.
«Kert tegutses täiesti õigesti, sest tema ja teiste sõdurite elu ähvardas reaalne oht. Kerdi pihta tulistati, ta tulistas vastu ja tabas,» märkis Kutsar. Uurimise käigus selgus, et Stutshilov jõi koos pataljonikaaslastega valvepostil olles ära pudeli viina.

Edy Kaaviste mälestused
https://www.facebook.com/photo?fbid=260 ... 8766300075:

Lasime Eesti piiri peal maha reamees Marek Stutshilovi. Ta oli Viljandist pärit venelane. Harjutas vabal ajal salto pealt automaadi salve vahetust – salved olid isoleeriteibiga kokku seotud. Imestasime toona, et mis kuradi pärast? Varsti saime teada.Piirile saadeti appi dessant A-kompaniist, et turvata . Stutsilov, Andrejanov ja veel üks reamees – need kolm olid endale viina varunud, et postil aega parajaks teha. Kui viin otsa sai, läks Stutsilov välja kusele. Ja laskis siis terve salve tühjaks maja teisele korrusele, kus Andrejanov ja teine reamees olid. Need kaks hüppasid raudvoodite madratsite alla peitu – õnneks rikošetikuulid neid ei tabanud.

Kui vaikseks jäi, jooksis Andrejanov akna juurde, aga juba oli hilja – too „ahv“ jooksis juba metsa poole. Tüübid arvasid, et noh, lihtsalt keeras hetkeks ära, tõmbles natuke ja kõik. Aga ei. Too jooksis Valga linna, varustuses kaks päeva jagu laskemoona. Käis poodides, nõudis viina, laskis valanguid lakke. Jõudis Valga raudteejaama ja korraldas seal oma „küüditamise“. Lasis jaama lae sõelapõhjaks, käsutas inimesed perroonile, käskis toeng-lamangut võtta ja kätekõverdusi teha. Kes ei jõudnud, sai automaadi kabaga kuklasse. Kuperjanovi pataljoni tuli kõne: „Teie sõdur on ära keeranud, tulge appi.“

Me olime Kuperjanovi pataljoni A-kompanii 3. rühma 3. jagu. Jõudsime kohale päeval. Valga linna sisenemisel nägime juba tänavail inimesi. Side teel anti käsk tagumistel BTR-idel: „Jääge maha, võtke positsioonid sisse, luurajad välja – koguge maksimaalselt infot.“ Tüüp oli joobnud täis, relvastatud lahingmoona ja päris granaatidega, märatses Valga linna peal. Laekus info, et ta nõudis poodidest viina, kes ei meeldinud, sai kabaga näkku. Ühel miilitsal lõhkus löögiga lõualuu puruks. Meie meedikud sidusid hiljem haavu – pead lõhki, sest Stutsilovile meeldis kabaga otse lagipähe virutada. Ta karjus kogu aeg: „Lagipähe ikka!“Me jõudsime allesjäänud soomukitega, inimeste juhatuse järgi, raudteejaama poole. Tüüp märatses perroonil – oli kuulda inimeste palumist ja halamist.

Johannes Kert röökis talle: „Sa oled ümber piiratud, rahune maha ja alistu!“ Selle peale saatis too venekeeles kõik üle türa. Me moodustasime piiramisrõnga. Stutsilov avas tule – valangutega, vahel üksiklaskudega. Tegevus toimus raudteejaama ees, ümberringi majad. Too tuli nagu mõnes Commando-filmis Arnold Schwarzenegger – tulistades meie poole ja jõudes jaama ette. Johannes Kert andis käsu maha lasta.Me polnud elus veel inimest tapnud. Lasime vastu, aga keegi ei sihtinud tegelikult teda – tulistasime pigem laternaid. Stutsilov aga laskis reaalselt meie pihta. Varjusime BTR-ide taga, kuulid rikošeteerusid, sitt oli püksis – meist polnud mingit Rambot. Vahepeal tegi ta oma hüppe pealt salvevahetuse – otse Valga raudteejaama ees. Ta andis tuld, kuni laskemoon otsa sai. Siis varjus.

Johannes Kert röökis: „Anna alla ja tule välja!“ Tüüp tuli jaama ette. Kert: „Viska automaat maha!“ Automaat oli tal kahe käega üles tõstetud. Ta viskas ära. Kert: „Käed kuklale ja maha heita!“ Tüüp kuuletus.

Aga ees olid tol ajal meetrised ilupõõsad, mis varjasid ta ära. Siis hüppas ta järsku üles ja viskas F-1 granaadi. See maandus Kerdi ja teise sõduri vahele.Nende odavate Afganistanist ostetud vene granaatidega oli midagi viga. Ka polügoonil visates mõni ei plahvatanudki, mõni läks pauguga alles siis, kui juba suitsu tegime, või lausa rivis polügoonilt lahkumas olime. Kert hüppas ette ja laskis hüppe pealt oma uhke Beretta-Coltiga kaks lasku. Mõlemad kuulid tabasid Stutsilovi kopsudest läbi. Tüüp kukkus õhku ahmides näoli kruusa peale. Me tormasime korisevast Stutsilovist mööda inimestele appi.
Raudteejaama ooteruumis polnud kedagi, lagi oli valangutega läbi lastud. Perroonil avanes šokeeriv vaatepilt: inimesed istusid või lamasid, hoides peast kinni – mehed, naised, lapsed, vanamehed, vanatädid, sellised kellest isegi punkaritel oli kahju ja oleks neid üle tee aidanud. Stutsilov oli korraldanud oma „küüditamise“: rong olevat kohe tulemas, seni tehke kätekõverdusi – kõik rivvi, toeng-lamangusse ja pumpama. Vanad inimesed, kes ei jõudnud, said kohe AK-47 kabaga vastu pead. Vanamutt ei tee sulle kätekõverdusi, vaevalt ta aiamaalgi rohib. Pead löödi puruks, nad oigasid, halasid, nutsid...Meie meedikud andsid esmaabi. Iga soomuki peal oli meditsiiniabi andev sõdur, ka tavalised reamehed sidusid haavu ja tuvastasid traumasid. Õnneks polnud kedagi tulistatud – see oli suurim hirm.
Mind kamandati kompanii ülema juurde: „Veebli abi, davai, võta Stutsilovi varustus üle, kui ahv on surnud.“ Mitte keegi ei tohtinud abistada. Kui keegi kiirabi kutsuda üritab, on ise järgmine. Ahv oli selili keeratud. Tüüp oli veel elus. Sai kohe kaineks ja mõistis, et sureb varsti. Hakkas paluma: „Aidake, kutsuge kiirabi...“ Keegi sülitas talle näkku, keegi andis jalaga. Siis võeti üks jalgadest, teine kätest, kõigutati ja visati veoauto kasti – selle sama autoga käisime tavaliselt polügoonil. Istmed mõlemal pool. Me pidime kõrval istuma ja ootama, kuni varustuse üle võtan, kui tüüp surnud on. Ta palus, nuttis, ahmis õhku – veri imbus mõlemalt poolt läbi riiete. Ja siis ta suri...
Sõitsime pataljoni tagasi. Olime kasarmus vait. See oli tõeline lein – midagi, mida noor mees elult ei oska oodata. Olid ainult filme näinud. Me ei rääkinud omavahel. Tegime oma toimetusi: käisime vahtkonnas, õppisime määrustikku, pesime riideid, käisime taktikatreeningutel, viksisime saapaid, puhastasime relvi, tegime 45-sekundilist valmisolekut, tuletõrjehäiret – mis tähendas, et kogu ruum tuli 5 minutiga tühjaks teha. Meiega vesteldi ja võeti 10-aastane vaikimiskohustus.
Johannes Kert sai auastme juurde. Mina ja veel mõned, kes vaprust üles näitasid, samuti. Ajalehes ilmus vaid 8-realine väike teade: „Piiril läks reamehel relv lahti ja ta hukkus.“Ma ei kirjuta seda lugu kellegi paljastamiseks ega selleks, et tekitada arusaamatusi, kuidas keegi mäletab. Tahtsin lihtsalt näidata, kuidas nad kaitsesid äsja loodavat Eesti riiki. Venelane piiritaga ootas, et me teeksime vea, mis näitaks, et me ikka ise hakkama ei saa. Kahtlustati ka, et Stutsilov võis olla provokaator – nagu aastaid hiljem nägime, mida tegi Leningradist pärit ohvitseride kooli kursant Ustinov Valgas. Pataljoni ülem Johannes Kert oli hiljem kaitseväe juhataja. Meie rühma ülem Andrus Merilo on praegu kaitseväe juhataja. Endine kaitseväe juhataja Martin Herem oli alles õppest tulnud poiss, kui mina juba veebli abi olin.

[NGolf]

Samast veel mälestusi 1993. aasta novembrist:

1993. aasta sügisel, novembris, kui teenistuses olnud A-kompanii lend hakkas demblisse – tsiviili – minema, valitses Kuperjanovi pataljonis pingeline õhkkond. Paljud sõdurid polnud aasta otsa linnagi saanud ning nüüd naasid kodukohta nagu surnuist üles ärganutena.
(---)
Siis juhtus lugu reamees Sidoroviga – kolmas lend, venelane. Ta sai mingi pugemise eest linnaloa koos demblisse minejatega. Imestasime: mida kuradit? Mitte keegi polnud varem linnaluba saades pataljoni territooriumile jäänud, dressid selga pannud ja veetnud vaba päeva, vaadates, kuidas jaokaaslaste ajusid staadionil nussitatakse. Kõik olid vihased. Otsustati anda talle pressi, et mõistaks: linnaluba on koju minekuks ja riiete toomiseks, mitte territooriumil passimiseks. Andsime auväärselt ette teada, mis ees ootab. Kasarmus rääkisime – tüüp hakkas vastu, arvas, et saab halastamatute kaassõduritega hakkama. Avaldas vastupanu. Tegutsesime automaatselt: võtsime ohvri, otsustasime tagaukse kaudu välja viia, et keegi ei näeks, ja vedasime kõrval asuvasse tühja Taara kasarmuhoonesse, kus ulus tuul ja käisid remondieeltööd. Ümber 30 tüüpi võttis Sidorovi ruumis ringi. Keegi esindajatest läks tüübiga keskele ja nõudis, et ta aru saaks: linnaluba pole passimiseks. Polnud nõus – ründas sõnumitoojat. Hüppas ringi, ründas tüüpe nagu hullunud aeroobiklane. Sai esimesed puukad, pendlad, kiilakad, siis maksakad. Pontskui, kui liiga ligi tuli, sai saapaga pendleid. Hüppas ahju peale ja lubas kõik ära tappa, kui välja saab – tunneb kedagi, see Vladimir ja vend maksab kätte. Nagu kärbes ümber piiratud ämblike võrgust – mängis vene kangelast.
Anti kambakas: see polnud alandamine, vaid paikapanemine, väe neutraliseerimine, märguanne, et siin ei tõuse keegi ära. Varsti oli platsis Voronov ja kogu pataljoni juhtkond – kõik, kes veel olid – ning karjusid rivistatud A-kompanii peale kõike, mida vihane leitnant, kindral, kokatädi või külaline suudab. Meil oli jumala suva konn – karjugu, nagunii lähen demblisse. Aga see oligi karistus: ei lähe, olete kuu kauem ja paneme kõik kartsa. Võtame auastmed, käite lõpuni kartulis, iga õhtu...„Suva konn“ on termin, mida õpetas üks sõjahull: kuidas inimesele ühe torkega ala kuklas teha, et ta on orbit – silmad pilguvad, hingab, situb, veri käib ringi, aga liigutada ei saa. Harjutasime konnade peal: täpselt täägiga kuklasse ja konn oli täiesti chill, lamab igavesti. Nii tegid ameeriklased Vietnamis: võtsid vange, aga pidid rindega edasi minema – tulid hiljem tagasi ja lõikasid kõrvad, et palka saada (palka maksti kõrvade järgi).
Meilt kisti kõik auastmed maha. Meie rühmal – kolmas rühm, kõige hullemad tänavakaklejad, pätid, punkarid ja discomehed – baretid täis aumärke. Pandi kartsa: mini-koonduslaager pataljoni serval, traataed, oma kütte bursuikaga, ees mini-tenniseväljak, kus vangid ringi traavivad. Jooksikud, joodikud, vargad. Me ei kuulunud ühtegi neist kategooriatest. Dessantrühma ei saadetud kunagi kartsa toimkonda. Aga seal istusime. Omavahel rääkides tundsime: süüdistatakse milleski, mida meile endile õpetati – ohvitseridel oleks kergem põli, peaasi et hästi jookseksid. Otsustasime tõsta mässu kogu selle sita vastu, mida aasta otsa teenisime nagu vangid. Võtame vahtkonna maha, haarame relvad, taandume ringkaitsesse ja kaitseme kartsa – see on nüüd meie staap. Poole tunniga olid pataljoni side ja tunnimeeste relvad meie käes. Anti tappa neile, kellega arved klaarida – kes meie rühma sõdureid piinanud, kui nad kartsas olid.
B-kompanii, kust see Marek Veber nähtavasti oli – Tüseasi. Üks ahv pidi vahtkonna ruumi ees tolmuimejat mängima – imema kogu tolmu ära, muidu saab veel tappa. Ja tehakse haiget, lüüakse pekise keha sisse nii, et on valus, seda kes oli piinanud meie rühma tüüpi kes oli alkot kuskil joonud.
Ja siis anti pataljonis lahinguhäire. Millegipärast olid relvakappide võtmed kadunud ja lahingumoona lao tunnimees ei vastanud, raadio küll lülitati sisse aga kuulati kes ruumis on mitte ei räägitud. Läks ka reaalselt seisuks ja meie mehed metsas tegid hoiatus laske öhku ümber pataljoni andsime märku, et nüüd on see rambo film Voronovile ja surematule Kask.
Peastaap olevat verd sittunud: kas teine Jäägrid 2.0? Nüüd, kus kõik hästi, mis juhtus... Peksime kaasõduri läbi, panime kartsa, haarasime vahtkonna, võtsime tunnimehed maha – ja nüüd tahame saata Postimehele ja ei tea kuhu veel: see oli devovtšina, mida juurutasime ammu, me pole midagi halba teinud. Auastmed võeti ära, mis saime teenete eest Eesti Vabariigile – Lennart ise käis rinda panemas.
Pataljoni staabist tulid läbirääkima Ermus, Säre, Johannes Kert. Voronov ja Kask saatsid neid tunnimeestena – valge kalts harjavarre otsas. Ilma naljata, päriselt ka oli valge lipp. Olid nõus kartsas meiega rääkima, miks tegime – nagu isa pojaga, kui see relvaga ähvardab. Õige pea selgus: me polnudki midagi teinud, hoopis Sidorov oli paha poiss. Meile anti auastmed tagasi.
Üllatusena said kõige agaramad mässajad enne äraminekut auastme juurde. Kuna purjus Voronov küsis hilja öösel baarist tulles – ma tegin kirjatöid, nimekirju, topokaarte joonistasin une arvelt – arvasin, et mõned ägedad kaassõdurid väärivad tunnustust. Voronov arvas sama, tingimusel et mina ise auastme võrra ei tõuse. Olin nõus – jäin nooremseersandiks igavesti nooreks. Teised said seersandi pagunid ja läksid demblisse. Viimast korda mindi demblisse, tulevikus tsiviili – ja pataljonist likvideeriti devovtšina, omakohus. Võeti psühhiaater valvama sõdurite vaimset tervist.

[Kriku]

Olin samuti ajateenistuses sel ajal KUP-is. Eks härrasmehel on nats lappesse jah asjad läinud, aga eks ole 34 aastat möödas kah( võimalik, et manustatud erinevad mahlajoogid ). Eks nats "folkloori" vürtsitab seda lugu. "Me võtsime ja tegime ja lasime...".

Kas akf-id mart2 ja Mudakoon võtaks kirjutada, kuidas tegelikult oli? Üle 30 aasta on möödas, mis seal ikka enam. Kõnepuki kuulujutustajatele loovutamine pole kellelegi hea peale nondesamuste.

[mart2]

Üritasin vastata selle "riigipöörde katse" kohta, kuid kuid kirjutamine võttis rohkem aega kui arvasin ning vahepeal logis masin mind ise välja.
Eks panen mõned sõnad eraldi kirja ja siis copy-paste-n.

Valgas ma kohapeal ei olnud, kuid lisaks A-kompaniile oli ka teistest allüksustest inimesi ning las nemad täpsustavad. Üldpilti tean suht hästi, kuid mõnedes detailides võin eksida. Samuti ajateenija näeb teisi elemente mida ülemad!

[mart2]

Sain "väikese" loo kribatud ja saadan edasi akf Krikule.
Kuna tegemist on 4 lk. wordi-teksti, siis ei ole nii osav, et seda ise üles riputada - ehk aitab?

[Kriku]

Aitäh! Ma saan sellega tegeleda uuel nädalal, kõige varem kolmapäeval.

[ra4anik]

Aitäh! Ma saan sellega tegeleda uuel nädalal, kõige varem kolmapäeval.

Kas lugejatele on lookene valmis?

[Kriku]

Lugu on minu käes, jääb NV peale.

[mart2]

Vastu tulles akf Kriku kui ajaloolase soovile ning tundes vajadust veidi valgustada tegeliku tausta 1992.a. suvistest sündmustest Kuperjanovi pataljonis, võtan ette lühida ekskursi aja taha ning kasutan aluseks üht varemat postitust milnet-st. Selles on palju valet ning lood on hakanud iseseisvat, kuid petlikku, elu elama.

Jäägritest on siis lisaks Raidi (2010), Muuli (2012), Kaasi (2013) ja eelkirjutaja mainitud Lembit Kolgi raamatule ilmunud hulga ajaloolisi dokumente esmakordselt avaldav "Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii" (2016), Tiit Merenäki ja Jaak Mosina sulest. Mõnedele siin eelpoolmainitud väidetele on selles raamatus järgmisi vastuväiteid/täpsustusi:

lk 236:

12.10.1994 Rahva Hääles kirjutas J. Mosin:

"Tolleaegsed poliitikud väitsid, et Eesti on järjepidev riik, mis on rajatud 24. veebruaril 1918. aastal. Samad mehed nõudsid aga ka seda, et sõjavägi ja Eesti esimene üksus - Kuperjanovi pataljon- annaks truudusevande [ENSV] Ülemnõukogu Presiidiumile. Sealt tekkisidki lahkarvamused. Sõjavägi ja allohvitseride koosseis keeldusid peaaegu nagu üks mees truudusevandest. Keeldumine oli sõnastatud nii, et enne toimugu valimised ja moodustatagu valitsus- alles siis me vannume truudust.

Siis tulid kohale polkovnikud Luks, Värk ja Raemets ning ähvardasid vanas KGB stiilis. Kert põgenes pataljonist 1992. aasta juunis. Pataljon oli kaks päeva isoleeritud. Eesti avalikkus ei teadnud tegelikust olukorrast midagi. Ermus ütles kaadrisõjaväelasena, et me ei pea nendel positsioonidel vastu viit minutitki. Kuid tegelikult tol ajal ei olnud Eestis jõudu, millega meid rünnata. Saime informatsiooni, et meid rünnatakse Pihkva dessantdiviisi üksustega. Ühesõnaga, et tagada isikkoosseisule julgeolek, pidime pataljoni sealt välja tooma. Viisime pataljoni Otepääle, sealt manöövrite ettekäändel Tartu alla. Manöövrid registreerisime peastaabis. Sedasama asja nimetataksegi sõjaväeliseks riigipöördeks.

Nn. punapolkovnikute taustast on raamatus mitmel puhul juttu, üks pikemaid kirjeldusi on Jüri Toomepuult toodud lk 155-156 [...]
Lähiajaloo huvilistele kohustuslik tükk lugemist!

Muuli on oma raamatus jäägrikriisi kohta ka nendest sündmustest kirjutanud, kuid pinnapealselt ning mitte päris täpselt. Oletan, et tal polnud aega või ei pidanud seda "eellugu" piisavalt oluliseks. Igatahes - enamuse asjaosalistega ta ühendust ei võtnud ja seega jäi Mosina roll näitamata...

Hakkame pihta sellest, et Eksiilvalitsus oli andnud mõnedele inimestele juba omalt poolt auastmed, kuid need ei kattunud sugugi siin kohapeal planeeritutega. Ilma sõjalise hariduseta Mosin oli saanud majori auastme ning oli sellega "kõrgemal positsioonil" kui kapten Kert, kes peale TÜ lõpetamist (s.h. sõjaline kateeder) võeti ajateenistuse nime all 2 aastaks ohvitserina Nõukogude armeesse. Muuseas, seda juhtus ka teistega, et ülikooli lõpetaja, kes oli läbinud sõjalise kateedri ning saanud reservohvityseri auastme, pidi ikkagi oma 2 aasta ära teenima. Kohtasin näiteks enda ajateenistuse ajal TPI lõpetanut, kes võeti ohvitserina teenima sideülemaks.

1992.a aasta oli esimesed Eesti Vabariigi Presidendi valimised peale nõukogude okupatsiooni. Kandidaatideks olid nii kodueestlased kui ka mitmed väliseestlased ja juba selline erinevus andis eeltingimused "aju manipulatsioonideks" ja teravaks valimisvõitlusteks. Üheks elemendiks oli ka ametis olnud juhtkonna soov mõjutada valijaid seoses jõustruktuuride toetuse näitamisega. Sellest lähtuvalt otsustas Rüütli meeskond korraldada
piduliku auastmete andmise Kadriorus. Auastet saab anda ainult peale truudusevannet, kuid seal on kirjas - ...demokraatlikule Eesti vabariigile...!

Kuperjanovi pataljonis arutati seda mõtet ning ohvitseride-allohvitseride ühise kirjaliku pöördumisega Peastaapi paluti see edasi lükata kuni ametisse on vannutatud President, kes selle tseremoonia siis juriidiliselt korrektselt läbi viiks.

Sellise mõttekäigu õigsust näitas ka hilisem asjade kulg, kui President Meri mõned kuud hiljem Rüütli poolt antud auastmed oma käskkirjaga üle kinnitas. Ohvitseride toimikutes olid ilusasti nii Rüütli kui Meri käskkirjad sees!

Peale kirja saatmist tulid tõesti Tallinnast Luks koos mõne saatjaga kohale ning lugesid meile sõnad peale ning leidsid, et me ei olevat kaitsväelaste nime väärt. Mingit "KGB-stiilis" ähvardamist ei olnud.

Probleem eskaleerus alles siis, kui Mosin ja Algus hakkasid omaalgatuslikult selle Kaitseväe sisese kirja koopiaid poliitikutele (peamiselt ERSP ja välis-eestlased) laiali jagama ning kirjeldasid seda kui Kaitseväe likvideerimist! Tänu sellele, et Kert oli ka ise Kaitseliidu üks rajajatest, sai ta sellest teada tuttavate kaudu, kes hakkasid talle "üllatavaid" küsimusi esitama. Õhtul hilja tuli Kert, kes ööbis oma vanemate kodus Võru linnas, tagasi Meegomäele, et kohtuda Mosinaga. Viimane peitis ennast koos paari teise inimesega ning vältis kohtumist ja asja arutamist. Siis läks Kert neid koopiaid üle Eesti kokku otsima ja saajatega vestlema. Eesmärgiks oli vältida valimiste eelset poliitilist kriisi, mis ilmselt oligi olnud Mosina tegelik eesmärk.

Tean selle pärast, et Kert uuris minu käest, kus Mosin võiks olla ning peale tema lahkumist tuli Mosina seltskond peidust välja. Üllatusega nägin, et selleks oli olnud minu hiirvaikne-kõrvaltuba, mille uksele oli Kert just kümmekond minutit ennem seda koputanud!

Järgmisel hommiksel rivistusel kutsuti allüksuste ülemad rivi ette ja Mosin teatas, et Kerdi asukoht ei ole teada ning varsti tullakse meilt jõuga relvi ära võtma. Tegi ettepaneku, et läheme väeosast eest ära kuni olukord selgineb. Sealsamas teiste ees küsisin, et et miks ta
niimoodi keerutab, sest ma tean, et ta ise peitis ennast ja keeldus pataljoni ülemaga kohtumast! Ta viitas "keerulisele" olukorrale. Kordagi selle arutelu ajal ei mainitud Pihkva diviisi ega selle allüksuseid! Siis tegi avalduse, et kaasasõitmine on rangelt vabatahtlik! Tean, et osad allüksuste ülemad sellest ajateenijatele ei rääkinud.

Mina ja veel mõned ohvitserid/allohvitserid/ajateenijad ei läinud kaasa ning mingit jõuga sundimist üldiselt ei olnud. Kaasa ei sõitnud ka need ohvitserid/allohvitserid, keda väljasõidu hetkel väeosas ei viibinud. Kaasa võeti relvakappidest relvad, kuid näiteks minu käes olnud PM oli kogu see aeg rahulikult puusal, ei mingit probleemi.

NB! Väeosast põgenemiste kohta on legende küll, kuid tegelikult lahkus ainult üks vahtkonna sõdur koos automaadiga, sest ülem oli käskinud jätta vahiteenistus ning sõita kaasa teistega. Kuid tema, olles kuulnud vabatahtlikusest, ei soovinud liituda. Peale kolonni lahkumist tuli ta väeosa tagant metsast välja ja andis ise oma relva koos laskemoonaga minu kätte, sest olin jäänud garnisonis vanemaks ohvitseriks. Relv läks vahtkonda tagasi, kus kasutati edasiseks vahiteenistuseks.

Kuna olukord oli keeruline ning tõenäoliselt pidi selginema varsti, siis tegin otsuse registreerida "metsa mineku" õppusena ning kolonni lahkumine läks sellisena kirja korrapidamisžurnaali ja tavalise päeva ettekandena Peastaapi. Kas ja mida selle infoga Tallinnas peale hakati, seda ma ei tea. Mida Mosin metsas meestele rääkis, seda ma ka ei tea ja oletama ei hakka...

Varsti jõudis Kert üksuse juurde (ilmselt tänu Tartu Kaitseliidu sidemetele) ja kolonn pöördus tagasi Võrru. Üksuse saabumine läks jälle kirja dokumentidesse kui "õppuselt naasemine" ja ettekanne Tallinnasse. Pataljoniülema juhtimisel pinge langes.

Järgmisel päeval toimus uus ohvitseride-allohvitseride koosistumine, kus Kert kirjeldas meie kirja levitamisega ja väljasõiduga tekkitatud olukorda ning arutasime, mida edasi teha. Lõpuks jõudsime ühisele otsusele, et kirjutame uue ühispöördumise. Selle sisuks oli põhjalikum selgitus, miks esimene kiri sündis ning teatasime, et presidendivalimiste eelne kriis ei olnud kavas ning selle vältimise eesmärgil võtame oma esimese kirja tagasi.

Kirjade levitamise kohta kuulsin täpsemalt mitu aastat hiljem oma klassivennalt Pärnus (ERSP), kellel olid kapis mõlema kirja koopiad ning ta uuris rohkem nende tausta kohta, sest minu allkiri oli mõlemal peal.

Edasi läks kõik nagu algselt planeeritud - Kadriorus olid nii kaitseväelased kui ka piirivalvurid. Kuid selle vahega, et kuperjanovlaste esmased auastmed olid keskmiselt natuke madalamad kui samaväärsed ametikohad Piirivalves. Kõigile kuperjanovlastele jäi poliitikute silmis mingi must märge - ühtedele selle eest, et läksid kaasa ja teistele selle eest, et ei läinud kaasa!

Kokkuvõtteks - ei olnud mingit riigi vastast mässu! Oli grupp isamaaliselt meelestatud inimesi, kes üritasid teha oma parimat riigi kaitsevõime säilitamiseks, kuid provokaator kasutas neid omadeks mängudeks. Olen kindel, et ükski neis metsas käinud meestest poleks Eesti Vabariigi vastu relva tõstnud!

Mosina kui provokaatori rolli tõi hiljem rohkem esile tema samalaadne, kuid suurem ässitamine teises isamaalises grupis - jäägrite juures!

Vastuseks ühele teisele küsimusele Stutšilovi-juhtumi kohta:
* piirivalve võttis ise üle venelaste linnaku Valga linnas (praegune Sõjamuuseumi asukoht);
* kui venelased ähvardasid selle tagasi võtta, siis paluti, läbi Peastaabi, abi ja toetust kuperjanovlastelt;
* valvepostid pandi välja linnaku perimeetrile, kus neid vahetati;
* Stutšilov vahipost olid kõrvalhoone katusel ja nad palusid tänaval möödakäijalt endale poest viina tuua. Viimane tõigi ning vahetus viin-raha tehti nöörijupiga;
* edasist on hiljem kirjeldatud maakonna ajalehtedes päris hästi;
* lask mis surmas oli nn. lucky shot, tehtud kukkumise pealt raudsihikuga spordipüstolist 5,6mm tinakuuliga;
* viidi läbi juurdlus ja Kert mõisteti õigeks.

[aj1972]

Piirivalve võttis tõesti ise üle Vene sõjaväe osa, sest taheti saada korras asi mitte ära lagastatud koht. Piirivalve baseerus siis Lüllemäel ja oli kasarmut vaja tolle aja 100+ koosseisu jaoks.
Olin ise osaline mäletan nädal varem viidi pea aasta kumminuiaga ringi käinud mehed siis laskma, saime politsei AKSU( vist oli selline) lühendatud kabaga mina mäletan sain kolm lasku ja pühapäeva hommikul 4-5 paiku ronis igast nurgast 5-10 meest sisse. Venelased olid ainult väravas kus siis toimus väidetavalt väike rusikavõitlus ja aeti nad sõjaväe osast välja. Ise ronisin kesklinna poolsest nurgast ja venelasi ei näinud. Teoorias olime koolis sõjalises õppes relvaõpet saanud oksendamiseni nii, et iseenesest automaat oli väga selge. Eriti aja peale lahti ja kokku panemine
Igasugused kuulujutud hakkasid kohe liikuma ja appi toodi Kuperjanovi pataljon nemad olid tooaeg juba sõdurite moodi. Piirivalves oli paar meest enne ajateenistust jõudnud viinaravilgi olla aga äreval ajal olid kõik korralikud ja viina ei otsinud. Samas jutu järgi jõi üks kuperjanovlane ennast purju ja raudteejaamas lasi Kert ta maha.
Meie ootasime sõjaväeosas koos kuperjanovlastega Viljandi dessanti kelle vastu oli aukartus, ükspäev viidi meid paari kaupa Viljandi poolt tulevatele metsavahe teedele ja öeldi kui venelased tulevad siis tuli peale. Mäletan olime kahekesi mingil teel ja mõtlesime kust me laskma hakkame ja kuhu, laskesektoritest jmt. ei teadnud tooaeg midagi. Õnneks venelased ei tulnud ja üks oskamatute tulekontakt jäi ära.
3 päeva oli väga ärev aeg ja hiljem umbes kuu käisime linnas kohvikus söömas nii,et automaat oli söögi ajal põlvedel ja öösel kasarmus madratsi all. Moona anti vist ainult paari salve jagu...