Euroopa (Liidu) ühiskaitse

[Kilo Tango]

...

O/T, aga päris mitmendat korda imestan kuidas keegi räägib siin tõsise näoga Eesti suveräänsuse ja vabaduse loovutamisest

Ettekujutus, et saab eksisteerida Eesti, millel pole väliseid piiranguid otsuste langetamisel on ogaralt naiivne. Küsimus on selles, kas me saame kaasa rääkida selles, kellele me osa oma suveräänsusest loovutame või mitte. Eelpooltoodud kommentaar on puhas EKRE propaganda kopeerimine siia foorumisse.

[Saunaline]

...

O/T, aga päris mitmendat korda imestan kuidas keegi räägib siin tõsise näoga Eesti suveräänsuse ja vabaduse loovutamisest

Ettekujutus, et saab eksisteerida Eesti, millel pole väliseid piiranguid otsuste langetamisel on ogaralt naiivne. Küsimus on selles, kas me saame kaasa rääkida selles, kellele me osa oma suveräänsusest loovutame või mitte. Eelpooltoodud kommentaar on puhas EKRE propaganda kopeerimine siia foorumisse.

Ma saan aru mida sa silmas pead, aga lämisen ikka natuke. See kui palju meile väikeriigina geopoliitikas manööverdamiseks ruumi ja jõudu jääb on eraldi tõsiasi. Siit aga jõuda mõtteni, et taandaks ennast mingi suurema moodustise osariigiks, saaks omale kuberneri, et siis on hea ja turvaline... ma isegi ei tea mis küljele see selle "ogara naiivsuse" suhtes asetub. Eesti Vabariik on suveräänne, iseseisev riik, mille kõrgeima võimu kandja on Eesti rahvas. See on see vundament millelt kogu edasine jutt üldse algab ja mille suhtes mingit taganemisruumi ei ole. Keeran karikatuursele sarkasmile natuke veel vinti peale, ilma pahatahtlikuseta ja ei ole Teie pihta suunatud, vaid eelmainit postituse suunas: saab kiita, et küll oli tsaari-venemaa all ka hea, et suur ja võimas riik, suur ja võimas armee, suur ja põhjatu rahakukkur. Ja üldse on väikse riigi pidamine kallis, sõjavägi nõrgavõitu, välispoliitika on kärbeskaalus, ja kogu tegevus näib väheotstarbekas. Milleks mingile miljonile ugrilasele, mis on mõne metropoli üks linnaosa, oma riik?

Nagu siingi on kirjutatud, on Euroopa (Liidu) ühise kaitsevõime arendamiseks tohutult võimalusi ilma föderatsiooni loomiseta ja oma riigi mille eest ohtralt verd on valatud, osariigiks taandamiseta.

[Kriku]

Ma ka ei saa praegu aru, kuidas EL-i föderaliseerimise mõtte peale Eesti suveräänsuse säilitamise vajadusest rääkimine on EKRE propaganda .

Aga palun nüüd lahkesti teema juurde tagasi. EL-i armeed ilmselt ei tule, aga NATO-ga võrreldav integratsioon ilma ameeriklasteta poleks ju kuidagi kellegi suveräänsust riivav (või rohkem riivav, kui see juba praegu riivab).

---

Kui sa malesõpra Krõlenkot silmas pidasid, siis ta oli prappor Wikipedia väitel: https://en.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Krylenko .

Seda tüüpi pidasin silmas

Jah, sul on õigus - massikultuurist on kõrva jäänud "kapral Aadu" tolle lontruse kohta, aga kapral peaks tegelikult vist olema auaste kõrgem, Unteroffizier. Algkujul oli too väljend "Böömi jefreitor".

[kaupo51]

USA soovib olla "maailmapolitseinik" ja sellest tulenevalt on tal suur sõjavägi, lennukikandjad. USA on sõdinud Iraagis, Afganistanis. Euroopal selliseid "maailmapolitseiniku" ambitsioone otseselt väga ei ole. Euroopa on suur ja lai, aga erinev. Balti riigid, Poola tunnetavad vene ohtu ilmselgelt teistmoodi, kui Portugal. Kes Portugalile või Hispaaniale kallale kargab? Suure tõenäosusega mitte keegi ja ega nad omavahel sõdida ka ei taha. Nende riikide valitsustel on raske oma valijatele maha müüa mõtet kaitsekulude tõstmisest 5%-ni. Seda saime mingi aeg tagasi uudistest lugeda. Aga seda juttu on erinevates teemades juba käsitletud.

Vaatasin et üks sama pealkirjaga teema juba on, äkki admin tõstab kokku?
viewtopic.php?t=57048&start=120

[Bessi]

Kui mõni riik teatab, et nt.Tenerife peaks temale kuuluma, mis iganes põhjusel, siis suhtumine muutuks kiirelt. Või nt. Liibüast tekib oht, et keegi hakkab droone sealt saatma. Kui oma nahk, turul ei ole, siis ei taha keegi liigutama hakata, selline see elu on.

[a11]

Kes Portugalile või Hispaaniale kallale kargab?

Maroko, kes soovib Ceutat, Melillat ja mõningaid väikesaari endale saada. Viimati hõivasid Maroko sõdurid Perejil saare 2002. aastal. Aga suuremat sõda seal tõenäoliselt siiski ei tule.

[Kriku]

Erik-Niiles Kross:

Kui 2020 relvastumisest viisakas seltskonnas isegi ei mõeldud, rääkimata millegi tegemisest, siis praeguseks on juttudest saanud reaalsed tehased, lepingud ja miljonid mürsud.

Tõsi, kui 2022. aasta veebruaris algas suur sõda, selgus ebamugav tõde: aastakümneid kestnud «rahu dividendid» olid jätnud kontinendi sõjaliselt alarahastatuks ja tööstuslikult ettevalmistamata. Relvi, laskemoona ja tootmisvõimekust ei olnud piisavalt – ei Ukraina toetamiseks ega enda kaitseks. Laod olid tühjad ja olukorra tõsidus jõudis kohale ikkagi veel vähehaaval. (Eesti oli siin õnneks teistest ees, alustades massilist moonaladude täitmist 2021. aasta novembris.)

Aastatel 2022–2025 on aga Euroopa Liit ja selle liikmesriigid teinud rea otsuseid, mis praeguseks tähistavad kvalitatiivset murrangut Euroopa kaitses. Esimest korda pärast külma sõja lõppu ei räägita enam üksnes strateegiatest ja deklaratsioonidest, vaid ehitatakse tehaseid, sõlmitakse pikaajalisi tootmislepinguid ja luuakse uusi ELi tasandi rahastusinstrumente. NATO Haagi tippkohtumise otsus seada siht 3,5 protsenti SKTst kaitsekuludeks on küll ilus ja tore poliitiline lubadus, kuid suur osa ELi sammudest on ka siduvad ja reaalselt käivitunud.

Kõige nähtavam muutus ongi toimunud riikide kaitse-eelarvetes. Kuivõrd see tuleb Trumpi ja USA survest NATO kaudu ja kuivõrd riikide endi ohutajust, on vaieldav. Ilmselt on kasuks mõlemad. Euroopa kaitse püsib endiselt eeskätt liikmesriikide eelarvetel. Koondpildis kasvasid EL-27 kaitsekulud alates 2021. aastast ligikaudu 31 protsenti, jõudes 2025. aastal umbes 330 miljardi euroni, mis vastab ligikaudu 1,9 protsendile ELi SKTst. Idatiiva riigid – Balti riigid ja Poola – on liikunud oluliselt üle 3 protsendi SKTst, samal ajal kui suuremad majandused (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, isegi Hispaania) on kasvatanud absoluutkulusid ja käivitanud mitmeaastaseid investeerimisprogramme. ELil ei ole ühist kaitse-eelarvet, mis asendaks riikide kulutusi. Küll aga on EL loonud mehhanismid, mis võimendavad riikide raha – vähendavad hanke hinda, kiirendavad tootmist ja sunnivad standardiseerima.

Saksamaa murdepunktiks oli 2022. aasta otsus luua 100 miljardi euro suurune erifond (Sondervermögen Bundeswehr), millega rahastatakse relvastust, laskemoona, õhutõrjet ja sidevõimekusi. Tõsi, Saksamaa, eriti Scholzi ajal, ei saanud tükk aega vedama. Alates 2024. aastast on aga olukord kardinaalselt paranenud. Näiteks alustas Rheinmetall 2024 Unterlüssis 155 mm mürsutehase rajamaist. Tehas ehitati nullist valmis ja alustas tootmist augustis 2025, 14 kuuga. Sellist kiirust ei ole Euroopa näinud aastakümneid. 2027. aastal peaks see tehas tootma 350 000 mürsku aastas. Rheinmetalli eesmärk on jõuda Euroopas üle 700 000 suurtükimürsu aastase tootmismahuni. Praegu ehitatakse ettevõtte tehaseid Saksamaal, Leedus, Bulgaarias ja Lätis.

Põhjamaades on Nammo laiendanud tootmist Soomes ja Rootsis, suurendades nii mürskude kui ka väiksemate kaliibrite tootmismahte. Poola on liikunud veelgi kaugemale, tõstes oma kaitsekulud üle nelja protsendi SKTst. Balti riigid, Soome ja Rootsi on samuti jõudnud või jõudmas kolme protsendi kanti SKTst. Eesti oma 5,4 protsendiga on siin paljudele eeskujuks.

Prantsusmaal on Eurenco investeerinud püssirohu ja lõhkeainete tootmisse, mis on kogu laskemoonatööstuse kriitiline, kuid sageli alahinnatud osa. Poolas on riiklik kontsern Polska Grupa Zbrojeniowa saanud üle 2,4 miljardi zloti (ligikaudu 560 miljonit eurot) riiklikku toetust kolme uue suurekaliibrilise laskemoonatehase rajamiseks. Eesmärk on toota 2027.–2028. aastaks 150 000 – 180 000 155 mm mürsku aastas. Oluline on, et Poola ei tooda ainult mürsukesti, vaid ka süüte- ja laengukomponente, vähendades sõltuvust välismaistest tarneahelatest. Lisaks on Poola tõstnud väiksekaliibrilise moona tootmist 50 miljonilt 250 miljonile (riiklik firma MASKO) ja rajab erinevaid relvatehaseid koostöös Lõuna-Korea, Suurbritannia ja Prantsuse firmadega.

Need ei ole enam üksikud erandid, vaid uus norm. Euroopa riikide ühine arusaam on, et kaitsekulude püsiv kasv ei ole ajutine kriisimeede, vaid pikaajaline poliitiline valik ja see arusaam väljendub reaalses, kiires ja suuremahulistes tootmisvõimsuse kasvus. ELi seatud eesmärk tõsta Euroopa moonatootmine 2025 aasta lõpuks 2 miljonile on usutavasti realiseeritud. Osa sellest läheb Ukrainale, osa ladudesse. Enne 2022. aastat toodeti Euroopas alla 300 000 mürsu aastas.

Siin on muide ka oluline paljukirutud Euroopa Liidu roll. Sellesama, mida süüdistatakse tegevusetuses. Pöördepunkt oli ELi nn Strateegiline kompass (2022) – poliitiline kokkulepe, mis seadis uued sihid: kiirreageerimine, vastupidavus, võimearendus ja partnerlus NATOga. See dokument ise ei toonud miljardeid, kuid andis poliitilise mandaadi järgnevatele siduvatele otsustele. Kui varem piirdus EL kaitsevaldkonnas tõepoolest pea üksnes teadus- ja arendustoetustega, siis 2024–2025 on toonud kaasa siduvad õigusaktid, konkreetsed rahastusinstrumendid ja reaalse tööstusliku võimekuse kasvatamise. Euroopa on teinud seda, mida varem peeti poliitliselt välistatuks: pannud ühiselt raha tootmisse, ühishangetesse ja pikaajalisse heidutusse.

2023. aastal võeti vastu ASAP (Act in Support of Ammunition Production) – ELi määrus, mis eraldas 500 miljonit eurot ELi eelarveraha laskemoona tootmisvõimekuse kasvatamiseks. Eesmärk oli lihtne: rohkem ja kiiremini. Raha suunati tootmisliinide laiendamisse, tarneahelate pudelikaelte eemaldamisse ja uute võimsuste rajamisse. ASAP on siduv õigusakt – see ei ole deklaratsioon, vaid tööriist, mille alusel sõlmiti lepinguid tööstusega.

Sama loogikat jätkas ka 2023. aastal EDIRPA (European Defence Industry Reinforcement through common Procurement Act), samuti ELi määrus, mille maht oli umbes 300 miljonit eurot. EDIRPA ei osta relvi «Brüsseli nimel», vaid kaasrahastab liikmesriikide ühishankeid. Mõte on mastaabiefektis: kui mitu riiki ostab koos, on hind madalam, tarneaeg lühem ja tulemus ühilduvam NATO standarditega. Lisaks on EL käivitanud Euroopa Kaitsetööstuse Strateegia (EDIS) ja sellele järgneva programmi EDIP, mille eesmärk on muuta Euroopa kaitsetööstus püsivalt võimekamaks ja vähem sõltuvaks kolmandatest riikidest.

Ukraina sõjaline toetamine liigub suures osas ELi eelarvevälise instrumendi kaudu: European Peace Facility (EPF). 2024. aastal loodi selle sees eraldi Ukraine Assistance Fund, mille sihiks on püsiv, mitmeaastane sõjaline abi. EPF ei ole tavaline ELi eelarverida – see on valitsustevaheline rahastu, kuhu liikmesriigid panustavad ning mille kaudu hüvitatakse relvatarned või rahastatakse uusi. Ajavahemikuks 2024–2027 on Ukraina sõjaliseks abiks ette nähtud kuni viis miljardit eurot aastas ehk kokku kuni 20 miljardit eurot. Kuigi Ukrainale relvade saatmist on kritiseeritud («endale ei jää midagi»), on Ukraina abistamine omalt poolt andnud tõuke Euroopa võimsuste kiireks arenguks. Tellimused tagavad kasumi ja tööstus areneb liialdamata tohutu kiirusega.

2025. aasta märtsis esitles Euroopa Komisjon koos kõrge esindajaga Euroopa Kaitse Valget Raamatut (White Paper for European Defence – Readiness 2030). See ei ole seadus ega eelarveotsus, vaid pigem strateegiadokument, mis seab sihid: tööstuslik valmisolek, ühishanked, varud ja tarneahelad. White Paper kinnitab fakti, et Euroopa kaitsekulud on kasvanud, ning kutsub üles järgmise viie aasta jooksul seda kasvu targalt suunama.

Kõige ambitsioonikam rahaline idee on SAFE (Security Action for Europe) – kuni 150 miljardi euro suurune laenuraam, mille eesmärk on kiirendada ühishankeid ja võimekasvu. SAFE ei jaga toetusi, vaid pakub soodsaid laene, mis tuleb tagasi maksta. Mõte on ajas: laenuga saab täna tellida, mitte oodata järgmise eelarvetsüklini. SAFE’i detailne rakendamine – millised riigid, mis summas ja millal – on rakendusotsuste küsimus, mille lõplikud tabelid alles kujunevad. Plaanide järgi peaksid esimesed laenud jõudma riikideni 2026. aasta alguses.

Lisaks «kiiretele» instrumentidele on EL investeerinud kõrgtehnoloogilistesse võimetesse. Euroopa Kaitsefond (EDF), 2021–2027 perioodil kokku umbes 8 miljardit eurot, mis tähendab ligikaudu 1,1–1,2 miljardit eurot aastas teadus- ja arendustegevuseks ning (oluline!) prototüüpideks. EDF ei osta valmis relvi, vaid rahastab arendust, et Euroopa ei sõltuks kriitilistes valdkondades kolmandatest riikidest.

Lisaks porjekt TWISTER (Timely Warning and Interception with Space-based TheatER surveillance): üks EDFi uhkusprojekte, mille maht on suurusjärgus 100 miljonit eurot. Eesmärk on arendada hüperhelikiirusega rakettide (jms) varajase hoiatuse ja tõrje lahendusi – valdkond, kus Venemaa ja Hiina on üsna agressiivselt investeerinud.

Otsustatud ja käigus: ASAP (u 500 miljonit eurot) – tootmine; EDIRPA (u 300 miljonit eurot) – ühishanked; EPF / Ukraine Assistance Fund (kuni 20 miljardit eurot 2024–2027); EDF (u 8 miljardit eurot 2021–2027); White Paper kui poliitiline raam.

Alles poliitilise arutelu tasemel: ELi alaline ühendvägi või «100 000-meheline üksus»; Euroopa Julgeolekunõukogu (äsja Kubiliuse välja käidud ideed). Eestile kindlasti oluline on uued «kilbi» algatused (õhu-, drooni-, kosmosekaitse) tervikprogrammina – osa neist eksisteerivad projektidena, kuid ühtset siduvat otsust veel ei ole.

On endiselt tõsi, et märkimisväärne osa otsustest jäävad poliitilisteks kohustusteks – näiteks NATO tippkohtumiste lubadused või ELi strateegiadokumendid. Need ei sunni riike automaatselt kulutama. Kuid loovad tugeva poliitilise surve ja ootuse. Keskkond on fundamentaalselt uus.

Laual on ettepanekuid, mis võivad lähiaastatel Euroopa kaitsevõimet veelgi muuta. Arutatakse ELi ühist laenumehhanismi kaitsetööstuse jaoks, sarnaselt COVIDi-järgsele taastefondile. Samuti on kõne all pikaajalised ELi tasandi raamlepingud laskemoona ja relvasüsteemide tootjatega, mis annaksid tööstusele kümne aasta pikkuse kindluse. Otsustamata on ka küsimus, kui kaugele minna Euroopa ühiskaitse institutsionaliseerimisega – kas piirduda tööstusliku koostööga või liikuda samm-sammult ka ühiste operatiivvõimekuste suunas. Ja kas teha seda ELi või NATO raames. Või kuidagi kolmandat moodi.

Igatahes ei relvastu Euroopa enam sõnades, vaid betoonis, terases ja kõrgtehnoloogias. Saksamaa, Poola, Leedu, Soome ja mitmed teised riigid on näidanud, et vajadusel on võimalik relvatööstust üles ehitada kuude, mitte aastakümnetega.

https://arvamus.postimees.ee/8402344/ee ... sa-kuudega

[kaugeltuuriv]

Minu jaoks on esmane struktuur ja käsulauad,kes hakkab oletatavat EL poolt rahastatud ühisarmeed juhtima.Kus hakkavad paiknema juhtstruktuurid ja millised riigid on nii õelda juhtoinad.Ning milline näeks kohustusi omav kaitselepe välja,pluss tuumarelvade küsimus.
Geenius oli Davosis ilkunud Macroni ja Prantsusmaa üle,Macron oli seal päikseprillidega aga põhjusel,et mitte snoobina välja näha vaid meditsiinilisel.Meest oli tabanud silmapõletik ja arstid soovitasid silmi hoida valguse eest.Mulle tuli pähe mõte,et ainuke riik,kes omab tuumaheidutuse miinimumi Euroopas on Prantsusmaa ja võimalik,et ilguti selle pärast,et tajutakse ohtu.Prantsusmaa võib üleeuroopalise rahastuse puhul hakata täitma USA osa tuumaheidutusel Euroopa jaoks.See võib ajada tõesti MAGA seltskonda närvi.
Vaatasin tuubis kahe endise vabariiklase kommentaare,kellel kindlasti on mõjukaid sõpru Euroopa eliidi hulgas,just hiljutise Davosi valguses.Tõdeti,et varsti ollakse selle punkti juures,kus Euroopa mõjukad liitlased otsustavad ütelda ei USA katusepakkumisele ja hakkavad võtma USA-d,kui võimalikku sõjalist vastast.Mingit infot neile kindlasti tilgub telgitagustest.Meenutan,et kuni 1940 aastani nägi näiteks UK ühe võimaliku sõjalise vastasena endale USA-d ning alles tungiv vajadus USA abile sundis UK-d loobuma sellest punktist välispoliitikas.Sõjalise probleemina tajuti USA-d,kuni selle momendini,kui Roosvelt kinnitas,et nad ei soovi endale Kanadat.

[Trips]

Rutte laksib täiega

NATO peasekretär: Euroopa ei suuda end Ühendriikideta kaitsta

https://www.err.ee/1609922687/nato-peas ... ta-kaitsta

[Longbowman]

Germany’s Rheinmetall is on a war production spree!
1.5 MILLION 155mm artillery shells per year, that’s more than the entire U.S. defense industry produces combined.

See on ilmselt vanade ja uute, alles ehitatavate tehaste võimsus kokku?

https://www.facebook.com/photo/?fbid=12 ... 17x8cxjmKP#

[Rabapistrik]

Rutte laksib täiega

NATO peasekretär: Euroopa ei suuda end Ühendriikideta kaitsta

https://www.err.ee/1609922687/nato-peas ... ta-kaitsta

Ma arvan, et tegelikult suudab kaitsta küll, aga küsimus on, millise hinnaga (inimeludes ja kaotatud territooriumis). Euroopa ilmselt on seni eeldanud, et kui ka pauk peaks tulema, siis klaaritaks see Ameeriklaste toel suhteliselt väikese valuga ära.

Samas ukrainlased on sibulat riivinud juba neli aastat. Küll jah ulatusliku majandusliku ja sõjalise toega, aga valdavas enamuses omaenda inimestega. Arvuliselt saaks Euroopa ka hakkama, aga jah, see oleks räpasem.

[observeerija]

Ma arvan, et tegelikult suudab kaitsta küll, aga küsimus on, millise hinnaga (inimeludes ja kaotatud territooriumis). Euroopa ilmselt on seni eeldanud, et kui ka pauk peaks tulema, siis klaaritaks see Ameeriklaste toel suhteliselt väikese valuga ära.

Samas ukrainlased on sibulat riivinud juba neli aastat. Küll jah ulatusliku majandusliku ja sõjalise toega, aga valdavas enamuses omaenda inimestega. Arvuliselt saaks Euroopa ka hakkama, aga jah, see oleks räpasem.

Ma usun ka, kuid võtmetähtsusega on siinkohal, kui ühtsena Euroopa suudab selles olukorras püsida. Ükshaaval või väikeste liitudena on kindlalt keerulisem konkureerida suurematega. Euroopa suurim probleem ongi see killustatus. Lõuna Euroopa ei toeta hästi Ida ega Pojana poolseid muresid jne eriti kui rääkida kaitsmisest. nende jaoks see pole lihtsalt samaväärne probleem. Kui nüüd Maroko näiteks ühtäkki sama ohtlikuks muutuks nagu seda meile on Venemaa olnud läbi aegade, küll siis Hispaania ja Portugal ka pingutama hakkaks.

[Jaanus2]

Mulle tundub, et Rutte tekst on veidi ülepingutatud ja suunatud nagu ennegi Trumpile meeldimisele, et NATO-t koos ja USA-t paadis hoida. Ega USA tegelikult ei taha, et Euroopa täiesti ilma USA-ta hakkama saaks, siis ei oleks enam millegagi survestada ka. Lisaks on hea tunne, kui keegi sinust sõltub ja ei saa ilma hakkama. Põhimõtteliselt Euroopa saaks hakkama kui tahaks. Isegi tuumaheidutuse taha ei jääks asi, mõnel riigil juba on, ja kui on vähe, tuleb juurde teha. Lisaks on riike, kes ise endale hangiksid endale hea meelega, oskused on olemas.

[Roamless]

Mulle tundub, et Rutte tekst on veidi ülepingutatud ja suunatud nagu ennegi Trumpile meeldimisele, et NATO-t koos ja USA-t paadis hoida.

Täiesti nõus, oranž kloun ju oma sotsmeedias riputas rahulolevalt ülesse Rutte nö tagumikku suudlevad SMS-d, kui mälu ei peta. Eks Rutte tegeleb "pugemisega", mitte oma koha hoidmiseks, vaid selleks, et USA osalus NATO-s vähemalt Trumpi aja üle elaks. Euroopa killustatusest rääkides, ei maksa ära unustada, et meil on ka Frico, Orban ja Babiš, kelle juhtimisel ei saa ka nendele riikidele kindel olla, kuigi kohalik rahvas enamikus ise näeb Venemaad ohuna ja on Venemaad omal nahal tunda saanud.

[vk1]

Teddy Roosevelt - diplomaatia on kunst öelda ´´tubli kutsu!´´ kuni leiad piisavalt suure kivi