Kordusõppused

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Kordusõppused

Postitus Postitas dude »

Sellest ei olegi vist räägitud siin veel...

Ilmselt 80 ndate lõpu poole teeninud ei jõudnuki enam minna tagasi. Aga varajasemad mehed mäletavad seda ilmselt kui jällegi üht elu huvitavamat kuud. Kuu vist kestiski see üritus. Ja tavaliselt oldi vist siin kohapealses sõjaväeosas kuskil...

Meil Pärnus ladusid tavaliselt need mehed maju püsti - igatahes nii kehvat kvaliteeti pole majades veel nähtud kui need mida ehitasid kordusõppuslased... :lol:
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kordusõppuste meestel oli tavaliselt vähe teistmoodi vorm ja paguneid peal polnud

ka pljahha oli hõbedast värvi

tavaliselt olid -nestizennoje ja nebritoje-

ja pidevalt juua täis

pljahha rippus munadel ja kõikvõimalikud haagid ja nööbid olid lahti
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Ise kordusõppustele õnneks ei sattunud. Väeosas sai neid tüüpe ikka kohatud, peamiselt õppuste ajal. Kutsuti neid "partisanideks". Tavasõdureid nendega eriti kokku ei lastud, eks ikka vist selleks, et soldat pahale teele ei satuks. Aga allusid nad ikka meie väosa ohvitseridele, meie roodukas jageles nendega kindlasti kohe.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

mina puutusin partisanidega kokku Kaliningradi ligidal suurel põllul kus valmistati mitmesuguseid autosid ette uudismaale minekuks

sinna oli suhteliselt palju autosid ja rahvast kokku aetud,sai nähtud nii mõndagi tuttavat eestlast kellega koos utsebkast tagasi sai tuldud,enamik olid mingite tähtsate ninade autojuhid

no nad seal Jemeljanovi tänaval autoroodu välja korjati seal diviisi staabi juures-ju siis oskasid autoga normaalselt sõita
Pärtel
Liige
Postitusi: 491
Liitunud: 16 Sept, 2005 11:50
Asukoht: Lõuna - Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Pärtel »

Ükskord nägin ka meie utšebkas "partisane". Olid sellised pikajuukselised vanemad mehed. Vorm oli tavaline, isegi pagunid olid peal. Ainult pagunid olid mitte kuldsete tähtede või lintidega, vaid militaar-rohelistega ehk siis nagu õppustel kasutatavad välivormi omad.
JS
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 03 Jaan, 2005 14:45
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Postitus Postitas JS »

Minul on õnnestunud ka kordusõppustel ära käia. Kalender näitas aasta 88 detsembri lõppu kui N Liidu kroonust koju sain ja järgmise aasta kevadel, mai alguses oli kordusõppuste kutse postkastis. Tuli veeta 40 ,,töökat,, päeva Kloogal. Juba Tartust päälinna sõit oli omaette nähtus. Suurem osa kaadrist oli varsti lakku täis ja pissi ja ropsipeatusi kogunes ohtralt. Riietus oli meil küll täiesti tavaline sõjaväe oma, aga pandla asendile või haakide-nööpide kinniolekule keegi tähelepanu ei pööranud. Söömas käisime ohvitseride sööklas. Reede õhtul lasti koju ja esmaspäeva hommikuks pidime loenduseks tagasi olema. Mida siis tegime? Kui õlle joomisest isu otsas, pidime NZ-s olevaid veokaid niivõrd-kuivõrd sõitma saama, et neid oleks võimalik u.3 km kaugusele raudteejaama transportida. Mäletan veel et töökohas jooksis palk ja väeosast saime ka mingi raha. Ja kõik kohalolnud said ühe astme võrra kõrgema auastme sõjaväepiletisse kirja.
Terv.Jaanus
Himik
Liige
Postitusi: 136
Liitunud: 07 Mai, 2005 17:22
Kontakt:

Postitus Postitas Himik »

Okey, hakkame siis pihta.
1975 novembris demobiliseerusin ja uskusin sinisilmselt, et militaarne etapp minu elust on jäädavalt möödas. Ikkagi kaks aastat elust ära antud, aga militaarsusel oli minu jaoks teine plaan ja nii leidsingi 1977 aasta suvel end uuesti sõjakomissariaati kutsutuna, loll nagu olin läksin, et mis nad tahvad. Aga nemad tahtsid minust teha üht tublit nõukogude ohvitseri ja nii kupatati Pärnusse kolmeks kuuks. Peale ohvitseride kursuse õnnelikku läbimist, mis seisnes Tammsaare tänava äärde jääva staabihoone ehitusest osavõtmises olingi nooremleitnandi auastmes keemiavägede rühmakomandör. Ja sellega algas nagu teine teenistus.
Aasta 1979 kaks kuud Vilniuses, esimene kuu rangelt klassis tähtsat sõjatarkust taga ajamas. Teine kuu linnast väljas mäesisse punkrit ehitamas.
Aasta 1982 kaks kuud Tambovi keemiavägede sõjakooli juures. Partisane ei juletud linnas hoida nii me õppisime nende välilaagris umbes 15 km linnast väljas suurt sõjatarkust, kuna asi toimus sõjakooli juures, siis vaatamata meie lunimistele, et mingit tööd ikka on, et mis kuradi väeosa see on kus tööd ei ole, istusimegi ja kuulasime tähtsate sõjakooli õppejõudude sõjatarkusi.
1985 kuu aega Reiu metsas, kus tuli õpitud tarkuseteri proovida praktikas. Nimelt mobiliseeriti Pärnu polgu baasil 5 pataljonist koosnev brigaad. meie pataljonis oli ainult kombat kaadriohvitser, kogu ülejäänud koosseis nii ohvitserid kui seersandid ja sõdurid olid partisanid.
1986 Tšernobõl.
Lisaks veel hulgem nädalasi asju nii oma sõjakomissariaadi juures kui ka Pärnus, viimane nädalane oli 1989 aastal. Vahepealseid nädalasi ma ajaliselt ei mäleta, millal olid.
Nii et teenistus peale sõjaväge oli kirju ja mis seal salata ka ägedam, sest tegevteenistuse läbinutel ohvitseridel oli ülikoolist ohvitserideks saanute ees suur eelis, nemad jagasid sõjaväe elu peensusi.
Eesti Vabariigi saabudes olid mul peal vanemleitnandi pagunid ja vist oli aasta 1993 kui Eesti vabariik ka mind välja kutsus, et nii ja teisiti, et meil on ohvitseride puudus, aga ma vist nõudsin neilt liiga palju (mundrit, koikukohta ja kolm korda päevas süüa), mis käis noorele vabariigile üle jõu ja sellest ajast peale elan rahulikku tsivilisti elu.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Postitus Postitas dude »

Kas sa himik Pärnus olles mäletad ka selle ületee oleva viiekordse kortermaja Riima mnt 90 ehitamist? Seda olid ehitanud kordusõppuslased ja hiljem oma töös selle majaga kokkupuutununa pole ma nii jubedat ehituskvaliteeti veel märganud muude majade juures... :lol:
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

JS kirjutas:Kui õlle joomisest isu otsas, pidime NZ-s olevaid veokaid niivõrd-kuivõrd sõitma saama, et neid oleks võimalik u.3 km kaugusele raudteejaama transportida.
Kas sellest oli juttu, kuhu neid masinaid sõidutada kavatseti, ja mis väeosa(de) omad need olid? Mis masinad need olid?
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

Kaliningradis oli süsteem selline et kui oli masinaid vaja uudismaale saata siis pidi iga väeosa andma mõne romu auto vastavalt väeosa autopargi suurusele,seda siis värviti ja lapiti sealsamas põllu peal

Meie väeosa andis harilikult ühe auto,vist mingi vana GAZ-66 endine sidemasin vms.

Seda lappima pandi harilikult 2-3 sõdurit kes samas autos magasid ööd ja päevad ,isegi seal oldud 2-3 ööpäeva praktiliselt söömata,no midagi sai ikka vist ühe eestlasest kokast sõduri käest
Himik
Liige
Postitusi: 136
Liitunud: 07 Mai, 2005 17:22
Kontakt:

Postitus Postitas Himik »

dude kirjutas:Kas sa himik Pärnus olles mäletad ka selle ületee oleva viiekordse kortermaja Riima mnt 90 ehitamist? Seda olid ehitanud kordusõppuslased ja hiljem oma töös selle majaga kokkupuutununa pole ma nii jubedat ehituskvaliteeti veel märganud muude majade juures... :lol:
Ei, meil oli staap tänava ääres (Riia maantee poolt vasakut kätt Tammsaare tänaval kohe nurgapealse individuaali krundi lõppedes). Mis puutub ehituskvaliteeti, siis meie pundile tehti esialgu austav ülesanne (karp olivalmis) sarikad peale. No mis kuradi ehitusmehed me olime 22 -25 aastased poisid. Pundi peale mõtlesime välja, et tuleb ühest otsast üks sarikas müüri peal mõõtu ajada ja siis ülejäänud "A-tähed" maa peal valmis kokku lüüa ja siis üles tõsta ja asi läheb nagu lepase reega. Nii tegimegi, seni kui üks eemalt asja vaatas ja siis konstateeris, et harja tasapind nagu langeb, nagu vajuksid sarikad allapoole. Siis kulus mitu perekuri ära enne kui keski taipas hakata majakarpi mõõtma. Noh maja oli 20 meetrit pikk, mõlemalt küljelt aga tuli välja, et üks maja ots on pool meetrit lühem kui teine. Panime siis sarikad ükshaaval üleval kokku. Järgmine mats - eterniit. Siis tehti kaval lüke toodi linnapealt spetsialist "po šiferu", vend lõunani tolknes seal ja meie panime tema õpetuse järgi eterniiti. Väga suur nipp seisnes selles, et eterniiditahvlil tuli ära murda diagonaalnurgad ja siis pidi katus minema "kak v lutših domah Pariza", mida aga muidugi ei juhtunud. Küsisime siis "spetsialisti" käest, mis mees ta ehitusel muidu on. Vastus oli, et "za pjat rublei ja vsjo delaju". Selge, väeosa andis talle viieka ja vennal oli ainult viinaraha vaja. Nii see ehitus käis. Siis oli meie tööks veel selle staabihoone krohvimine seest. Võeti sinna peale 10 meest ja öeldi, et teil on jäänud lõpuni kaks kuud, selle ajaga olgu krohvitud. Et on nagu demblitöö , näitate töö ette ja saate koju. Me panime krohvi kolm nädalat ja väeosa pidas ka oma sõna, kirjutas ülejäänud viieks nädalaks välja otpusknoid ja andis paberi kordusõppuste lõpu kohta (millal tuleb komissariaadis olla). Nii et tegelik kordusõppus oli ainult kaks kuud, siis kuu aega kodus puhkust ja siis alles komissariaati, et oleme nüüd tagasi. Krohvimisega oli nii, et pildusime hoolega segu seina (demblitöö ikkagi, teised olid kadedad) kui nädal hiljem tulid mingit sidemehed ja hakkasid krohvi kaablikanaleid uuristama, et plaanikohaselt peavad telefoniliinid jooksma krohvi all, siis vaenlane ei saa kahju teha. Noh hea küll, panid oma liinid paika ja meie pidime kanalid uuesti kinni krohvima. Noh lõime kelluga mõne liini puruks ja krohv peale. Iga kord kui Pärnu sattusin hoidsin suu kinni, et mina ei tea krohvimisest midagi. Aastaid hiljem kuulsin ühe kaaspartisani käest, et kunagi oli jutuks tulnud kapten või hilisema polgu tagalaülema podpolkovnik Domaštšikuga staabiehitusest ja kui jutulõng oli veerenud krohvimiseni, siis oli hulk aega tulnud seda asja, mille peale naised peavad kõrvad kinni katma.
See viiekordne ehitati hiljem kui 1977, sest rohkem ma Pärnus ehitusega pole tegelenud ja kindlasti partisanide poolt, sest Pärnu polk oli kuulus selle poolest, et oskas partisane "kasulikult" rakendada.
Ja sellise asja peale anti nooremleitnandi auaste. "Krupnõi spetsialist himvoisk". Vot nii.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

hea kinu

õnneks endal õnnestus igasugustest ehitustöödest eemale hoida.ne umeju ja kõik

harilikult pandi seinte sisse ka harilikust väliliini traadist kaablid sest muud ei olnud lihtsalt

no kelluga ikka annab seda poljovkat rappida-see ju rauast-ainult 1 soon vaske et signaal läbi ka läheks :D

aga no hea tahtmisega juures saab ka selle puruks
holt
Liige
Postitusi: 197
Liitunud: 09 Juul, 2005 8:45
Kontakt:

Postitus Postitas holt »

poljovkas on neli kiudu terast ja kolm kiudu vaske.
OveT.
Liige
Postitusi: 2610
Liitunud: 22 Jaan, 2004 13:22
Kontakt:

Postitus Postitas OveT. »

holt kirjutas:poljovkas on neli kiudu terast ja kolm kiudu vaske.


Ma arvan, et kiude oli ikka rohkem.
Kaabli jakkamisel sõlmiti teraskiud, mis andsid tugevuse ja seejärel vaskkiud, mis fikseerisid teraskiudude ühenduse ning andsid ka hea juhtivuse.
Neid sõlmi sai tehtud sadu ja sadu (siderood) :)
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
holt
Liige
Postitusi: 197
Liitunud: 09 Juul, 2005 8:45
Kontakt:

Postitus Postitas holt »

vene välijuhtmes on neid kiude just nii palju ja aamen. tegelen samade juhtmetega alatasa, joodan ja sõlmin niisama, ideaalne materjal imitatsioonivõrkude koostamiseks, talub jämedat kohtlemist ja võsast jõuga läbitirimist. paranduseks vast, et jah, on olemas ka suurema kiududearvuga variante, kuid see kõige levinum oli selline
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist