www.militaar.net

Integration Chief: "Refugees sees work as a punishment. They see social welfare as money they get anyway, and work as a punishment that comes afterwards, unless you find a way to avoid it," says Eskild Dahl after eight years of work in (the Muslim ghetto) Mjølnerparken.

Kriku kirjutas: Niisugune ilus ja väidetavalt pidevalt uuenev statistikalehekülg on tehtud.

Relvastatud enesekaitse ning iseorganiseerumine Kurdistani Tööpartei poolt toetatud põgenikelaagrites - http://www.telesurtv.net/english/opinio ... -0021.html

The immediate cost of absorbing the asylum-seekers alone is enormous. Asylum-seekers will be placed around the country and applications for their asylum need to be processed, which, in Germany, will take an average of 5.3 months to complete. Both Sweden and Germany provide refugees with housing, government allowances and language lessons, all of which comes at a cost to the state. Germany has already announced that it has allocated $6.6 billion to cope with the incoming refugees and migrants.

I can hardly imagine Muslims integrating in Slovakia, without the members of their family, out of their environment. They would not have the opportunity to practice their religion. So let's not close our eyes to reality. [...] Given that Slovakia is a country where the Catholic Church dominates, followed by the Lutheran Church, we cannot tolerate an influx of 300 to 400,000 Muslim immigrants who would start building mosques all over the place.

[Slovakia is] incapable of integrating the Roma. But still we pretend that we are able to integrate someone from Eritrea or someone from a completely different religion with different traditions.

[Slovakia is] built for Slovaks, not minorities.

Ma tahan elada turvalist ja puhast elu, süüa gurmeetoitu, väljas käia, kanda ilusaid asju ja elada luksuslikult... kõike seda kellegi teise kulul. Mul on idee. Ma hakkan põgenikuks.

Kurjam kirjutas:Numbrid muudkui paisuvad
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=72651541

Kriku kirjutas: Ükskõik, millest see vahejuhtum ka algust ei saanud või kellel ka õigus pole, on täielik lollus panna klassi laps, kes ei oska üldse õppekeelt. Selle jama keeras peamiselt muidugi lapse isa kokku, kes tahtis teda tingimata eesti kooli panna, mitte vene omasse, aga keegi ei öelnud talle ka, et kuule, vana, puhka jalga. Poiss ilmselt on siiski ise ka häiretega.

But in such a linguistically complex region, where specific dialects have centuries of historical context, how can these linguists know the intricate differences between these regions?

“They can’t possibly know all of that information. We don’t have all of these linguists on line to come in and know that different parts of Syria say things differently so they’re going to make human error” Mohdin says. “It’s quite a big problem, I think, if you don’t have enough information, you can get someone deported.”

Therein lies another complicating factor.

“Language doesn’t follow manmade borders,” says Mohdin. “It makes absolutely no sense to try and analyze someone’s language to decide they’re from Kenya or Somalia."

Kriku kirjutas:Aastane periood koduõppes või teiste põgenikeskuse lastega koos, kus ainsaks õppeaineks on eesti keel?

Europe will soon be destabilized just like the Middle East due to "George Soros and Co.'s" social-engineering efforts, independent Poland-based journalist and publicist Konrad Stachnio claims.

Islamiseeruva Euroopa nägu on muutumas. Saksamaal elav ja töötav noor naispolitseinik Tania Kambouri räägib ajalehele Die Welt avalikult oma tööst ja sellest, kuidas meessoost moslemitel puudub enamasti igasugune lugupidamine politseinike vastu, ammugi siis veel naispolitseinike vastu. Kambourilt ilmus äsja raamat „Deutschland im Blaulicht. Notruf einer Polizistin“ („Saksamaa sinises valguses. Politseiniku appihüüd“), kus ta kritiseerib karmilt Euroopa praegust poliitikat ning nn sotsiaalromantikuid, kes suhtuvad multikulti ühiskonnamudelisse täiesti kriitikavabalt.

Sinikaid oma kehal ei pane 32-aastane politseinik enam ammu millekski. Kui verd ei jookse, siis ei ole hullu midagi. Kuid sinikatest hullemaid olukordi on viimasel ajal korduvalt ette tulnud. Kambouri on oma nahal tunda saanud, kuidas politseinike vastu suunatud vägivald üha suureneb ja lugupidamine korrakaitsjate vastu üha väheneb. „Mõned aastad tagasi olid rünnakud politseinike vastu üksikjuhtumid. Need tekitasid politseinike hulgas tõelist imestust ja pahameelt. Kuid nüüd võtame uue juhtumi ainult teadmiseks, see on rutiin nagu ilmateade. Karm argipäev,“ kirjutab Kambouri oma äsjailmunud raamatus.

Kambouri kirjutab ja räägib oma tööst otsekoheselt ja midagi varjamata ning nendib, et just moslemi taustaga migrandid ründavad sageli korrakaitsjaid ja seeläbi ühtlasi ka riigikorda. „Tegemist ei ole mingi üldistamise, rassistliku avalduse või eelarvamustega kellegi usuliste tõekspidamiste suhtes. Nii lihtsalt on, et mõnede rahvusgruppide juures avalduvad teatud käitumismustrid sagedamini ning nad sooritavad teatud liiki kuritegusid rohkem,“ selgitab Kambouri. Ta räägib üleüldisest lugupidamise puudumisest, seaduste ning inimõiguste eiramisest, paralleelühiskonnas elamisest, soovimatusest integreeruda. Kambouri sõnu on kinnitanud ka paljud tema kolleegid.

Raamatu kirjutamisel on ka eellugu. Nimelt saatis Kambouri kahe aasta eest lugejakirja Saksamaa politseiliidu liikmete ajakirjale, kus kaebas väljakannatamatute töötingimuste üle. „Milline saab olema Saksamaa tulevik, kui hoolimatud migrandid keelduvad järgimast selle riigi reegleid, kus neile on pakutud varjupaika ja millest võib edaspidi saada ka nende kodumaa?“ küsis ta oma kirjas. Kirja kirjutama ajendas kuhjunud frustratsioon.

Kuid kahe aasta jooksul ei ole Kambouri sõnul siiski mitte midagi muutunud. Oma raamatus kritiseerib ta Saksamaa siseministri tegevust, poliitikuid, kuid ka kõiki nn sotsiaalromantikuid, kes hakkavad iga väiksemagi kriitikanoole peale vihaselt islamofoobiast ja võõravihast jutlustama.

“Nüüd saabub Saksamaale üha rohkem migrante ja väga paljud neist ei ole õppinud lugupidamist naiste ning riigivõimu vastu. Nad elavad paralleelühiskondades, kus kehtivad teised reeglid,” räägib Kambouri. Ta ennustab, et tulevikus muutub see probleem veel teravamaks. ”Põgenike majutuspaikades on erinevaid olukordi juba ette tulnud ja ka nende juhtumite puhul on selgelt kerkinud esile lugupidamatus politsei vastu. Meie tugevaim relv on sõna. Aga ilmselt peab suur osa migrantidest sõna kasutamist nõrkuseks, kuna nende kodumaal ei ole kombeks pikalt diskuteerida. Selle asemel kasutatakse vägivalda,” ütleb Kambouri.

Ta nõuab politseile mitteallumise ja politseiniku ründamise eest karmimaid karistusi, menetluste lihtsustamist ja kohtuotsuste kiiremat langetamist. „Kui puuduvad igasugused karistused, ei tule sellisele käitumisel lõppu. Praegu on nii, et isegi kui meie mõne isiku vahi alla võtame, lasevad kohtunikud ta jälle vabaks. Politseinikes tekitab selline olukord täielikku jõuetustunnet,“ selgitab Kambouri.

Kambouri räägib ühest olukorrast Bochumis, kus ta koos kahe kolleegiga oli saanud väljakutse pussitamise ohvri juurde. Kohale jõudes peatas neid umbes neljakümnest liibanonlasest koosnev rahvahulk. „Alguses ei lasknud rahvamass meid läbi. Kui tahtsime vigastatu kiirabiautosse toimetada, arvasid ümberseisjad, et plaanime neid vahistama hakata. Ja siis läks madinaks. Õnneks suutsime neile siiski selgeks teha, et me ei taha neid arreteerida, sest vastasel juhul oleks asi väljunud kontrolli alt. Nad oleksid meid raskelt vigastanud, võimalik et isegi tapnud,“ räägib Kambouri.

Ta on näinud korduvalt ebaõnnestunud integratsiooni. „Multikulti peidab endas väga palju ohte ja väga vähe sotsiaalromantilist tõde. Kultuurilised erinevused, usulised veendumused, traditsioonid – väga sageli ei olegi neid võimalik omavahel ühendada. Terve inimmõistus saab ju sellest aru,“ kirjutab Kambouri. Ja just moslemitega on kõige rohkem probleeme, eriti noorte meestega. Selle kultuuritaustaga inimestel, ükskõik mis rahvusest, on integreerumisega suuri raskusi. Ja naispolitseinike vastu puudub neil absoluutselt igasugune lugupidamine. Kambouri sõnul on teda korduvalt ka hooraks sõimatud.

Kambouri on töötanud politseis 12 aastat. Talle meeldib tema töö, ta soovib inimesi aidata, tegutseda, palju väljas liikuda. „Suhtlen meelsasti inimestega,“ räägib Kambouri, „Ma armastan oma tööd, kuid selle tegemine on muutunud üha keerulisemaks.“

Allikas: Die Welt (tõlkinud Triin Van Doorslaer)