www.militaar.net

Pakun välja paar hetke ajas.
1. Kui II maailmasõda algas, oleks võinud avalikult liituda Poolat toetavate riikidega, mitte neutraliteeti välja kuulutada.
2. Nõrgema variandina oleks võinud Soome ja Läti koostööplaanid riiulist välja võtta ja ühiselt üle vaadata.
3. Ultimaatumiga oleks võinud mite nõustuda ja mobilisastiooni välja kuulutada.
Ilmselt poleks ükski neist okupatsiooni vältinud, aga alistumine poleks olnud hääletu ja esti staatus pärast sõda oleks võinud olla erinav. Ma ei väida, et poleks sitem saanud.
Ma ei taha tolleaegsetele otsustajatele midagi ette heita, tegutseti heas usus,et valida kahest halvast väiksem.
Varasemale ajaloost õppimise teemale sekundeerides: midagi on ju õpitud, selle nimel, etmitte vaenlae vastu üksi jääda, on päris palju ja edukalt tegutsetud.

1939. aasta suvel võimaluse üle liituda või toetuda lääneliitlastele ehk Suurbritannia-Prantsusmaa-Poolale välisministeeriumis ka arutati. Georg Meri näiteks meenutas, et oleks võinud üritada luua Ida-Euroopa riikide ühisrinnet, mille peamine eesmärk poleks olnud mitte niivõrd lääneliitlastega liitumine, kui sõja puhkemise vältimine. Sõjavägede Staap oli aga üsna ühemõtteliselt Saksamaale toetumise pooldaja, välisministeeriumi seisukoht oli veidi nüansseeritum, kuid ikkagi üsna samasse auku. Kuna lõppkokkuvõttes oli otsustamine ühe inimese ehk presidendi käes, siis mingit tõsist arutelu ei toimunud. Pärast sõja algust oleks lääneliitlastega liitumine olnud ilmselgete puudustega - sõjaliselt oleks Saksamaa vastaste leeri astumine andnud Eesti NSV Liidu armu alla. Berliin oli Eesti juba andnud Moskva huvisfääri, aga nagu sakslased kinnitasid, tähendas see poliitilise huvi puudumist Eestis. Teiste sõnadega, lääneliitlastega liitumise korral oleks Saksamaa kaotanud ka igasuguse muu huvi Eesti vastu, nii et oleks olukorra kaasaegsete vaatenurgast hullemaks teinud. Aga nagu öeldud, põhiküsimus siin on, millal hakkas Eesti tegutsema teadmisega, et on sattunud Nõukogude huvisfääri. Kuna tagantjärele me teame, et kaasaegsete vaatenurgast justkui õige otsus tõi ikkagi kaasa riigikaotuse, siis on lääneliitlaste kaardi suurem mängimine 1939. aasta septembri alguses ilmselt siiski täiesti õigustatult püstitatud küsimus.

tuna kirjutas:Aga nagu öeldud, põhiküsimus siin on, millal hakkas Eesti tegutsema teadmisega, et on sattunud Nõukogude huvisfääri.

Minu arvates on põhiküsimus ikka see, et millal Eesti oleks saanud oma saatust muuta.

tuna kirjutas:Kuna tagantjärele me teame, et kaasaegsete vaatenurgast justkui õige otsus tõi ikkagi kaasa riigikaotuse, siis on lääneliitlaste kaardi suurem mängimine 1939. aasta septembri alguses ilmselt siiski täiesti õigustatult püstitatud küsimus.

Sellega, et üks otsus tõi kaasa iseseisvuse kaotuse, ei saa argumenteerida alternatiivide paremust. 1939. aasta september on minu arvates igal juhul sellest piirist üle, milles mõni alternatiiv oleks teistest iseseisvuse kaotuse suhtes parem olnud.

Kriku kirjutas:1939. aasta september on minu arvates igal juhul sellest piirist üle, milles mõni alternatiiv oleks teistest iseseisvuse kaotuse suhtes parem olnud.

Juhul kui see seni on segaseks jäänud, siis kinnitan üle: sellest seisukohast sain ma aru juba esimesel korral neist viiest või kuuest korrast, kui Sa seda siin viimasel kahel leheküljel kinnitasid. Kas me teised lihtsurelikud, kes nii kategooriliselt ei arva, võime nüüd oma aruteludega edasi minna?

tuna kirjutas:Kas me teised lihtsurelikud, kes nii kategooriliselt ei arva, võime nüüd oma aruteludega edasi minna?

Palun lahkesti, aga mulle tundub, et Sa räägid iseendast mitmuses.

Lääs ei suutnud hoolimata julgeolekugarantiidest midagi ära teha Poola päästmiseks Nõukogude Liidu käest (ei 1939. aastal ega ka pärast II ms), mis siis veel Baltikumist ja Soomest rääkida, millele keegi polnud mingeid garantiisid andnud.

tuna kirjutas:Kuna lõppkokkuvõttes oli otsustamine ühe inimese ehk presidendi käes, siis mingit tõsist arutelu ei toimunud.

Aga kõik need riigikaitse- ja väliskomisjoni istungid koos oma protokollidega?

Kriku kirjutas:

tuna kirjutas:Kas me teised lihtsurelikud, kes nii kategooriliselt ei arva, võime nüüd oma aruteludega edasi minna?

Palun lahkesti, aga mulle tundub, et Sa räägid iseendast mitmuses.

Lääs ei suutnud hoolimata julgeolekugarantiidest midagi ära teha Poola päästmiseks Nõukogude Liidu käest (ei 1939. aastal ega ka pärast II ms), mis siis veel Baltikumist ja Soomest rääkida, millele keegi polnud mingeid garantiisid andnud.

Mitte ju ainult ei suudetud kaitsta, vaid lepiti rahumeeli kõigi osalejate heakskiidul kokku, et lõikame suure jupi Poolast ära NSVLile ja võtame samapalju Saksamaalt juurde

Kriku kirjutas:

tuna kirjutas:Kas me teised lihtsurelikud, kes nii kategooriliselt ei arva, võime nüüd oma aruteludega edasi minna?

Palun lahkesti, aga mulle tundub, et Sa räägid iseendast mitmuses.

Jah, ma oleks pidanud enne akf URRi käest üle küsima, kas ta on nõus ennast lihtsurelikuks tunnistama. See oli viga ja palun alandlikult andeks.

Aga arutlusest. Kõigepealt, millist probleemi Eesti 1939. aasta septembris lahendas? Stalini oli selleks ajaks suurte pingutuste ja ohvrite hinnaga koondanud enda kätte - selle sõna otseses mõttes, NSV Liitu juhiti kuni pisiasjadeni Stalini kabinetist - tohutud ressursid. Aga eesmärk oli veel tohutum - maailmarevolutsioon. Sellega võrreldes olid Stalini käsutuses olevad vahendid üsna tagasihoidlikud. Teiste sõnadega, ülesanne oli nii keeruline, et nõudis ühelt poolt strateegilist sihikindlust ja teiselt poolt lausa erakordset taktikalist paindlikkust. Paindlikkus oli kommunistidel lausa doktriini ametlik osa ning nende senine võimuhaaramise ja seal püsimise lugu paindlikkusest ainult koosneski. Sellest tulenevalt oli kommunistidel ametlik tähtsusejärjestus, ülim oli Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, siis oli Sotsialistlik Vabariik, siis Rahvademokraatlik Vabariik ja viimane Demokraatlik Vabariik. Kui rääkida Stalini iseloomuomadustest, siis võib välja tuua veel ettevaatlikkuse. 1939. aasta septembris tegutses Stalin nö tundmatul territooriumil, kõik senised katsed Euroopas maailmarevolutsiooniga erinevate mooduste abil edasi liikuda olid seni luhtunud - Saksamaa, Poola, Ungari, Eesti. Ka 1930. aastate manööverdamine - Tšehhoslovakkiaga seoses, Soomega läbirääkimised - polnud mingit edu toonud. Kokkulepe Saksamaaga oli suur samm Stalini eesmärkide poole, aga samas oli see ka tõsine väljakutse, kuidas seda vaieldamatut edu kuskil kõrvalises kohas eksides mitte allavett lasta. Seega oli Eesti ülesanne 1939. aasta septembris näidata, et tema allutamine sel ajahetkel võib kahjustada Stalini kaugemaid eesmärke. Eesti ei olnud Saksamaa, maailmarevolutsiooni seisukohast võis Eesti allutamise rahulikult edasi lükata, seda enam, et Eesti olemasolu ei takistanud NSV Liidu ja Saksamaa vahelist sõdimist. Paraku tegi Eesti täpselt vastupidist, küll parimate kavatsustega, aga täpselt vastupidist - mobilisatsiooni ei tehtud, välispoliitikas üritati Moskvale läheneda, lõpuks Selteri nõrk esinemine läbirääkimistel Moskvas. Seepärast läkski kõik Stalini seisukohast vaadates lausa ludinal. Nii on ka kerge tekkima mulje, et midagi polnudki võimalik teha.

tuna kirjutas:

Kriku kirjutas:

tuna kirjutas:Kas me teised lihtsurelikud, kes nii kategooriliselt ei arva, võime nüüd oma aruteludega edasi minna?

Palun lahkesti, aga mulle tundub, et Sa räägid iseendast mitmuses.

Jah, ma oleks pidanud enne akf URRi käest üle küsima, kas ta on nõus ennast lihtsurelikuks tunnistama.

Teen ettepaneku, et laseme igaühel enda eest rääkida:

URR kirjutas:Ilmselt poleks ükski neist okupatsiooni vältinud, aga alistumine poleks olnud hääletu ja esti staatus pärast sõda oleks võinud olla erinav. Ma ei väida, et poleks sitem saanud.

tuna kirjutas:Seega oli Eesti ülesanne 1939. aasta septembris näidata, et tema allutamine sel ajahetkel võib kahjustada Stalini kaugemaid eesmärke. Eesti ei olnud Saksamaa, maailmarevolutsiooni seisukohast võis Eesti allutamise rahulikult edasi lükata, seda enam, et Eesti olemasolu ei takistanud NSV Liidu ja Saksamaa vahelist sõdimist. Paraku tegi Eesti täpselt vastupidist, küll parimate kavatsustega, aga täpselt vastupidist - mobilisatsiooni ei tehtud, välispoliitikas üritati Moskvale läheneda, lõpuks Selteri nõrk esinemine läbirääkimistel Moskvas. Seepärast läkski kõik Stalini seisukohast vaadates lausa ludinal.

Millal Sinu arust mobilisatsiooni oleks pidanud korraldama, et heidutusefekti saavutada?

Teiseks, Stalin suhtus väga üleolevalt ka Soome kaitsevõimesse - mis alust on arvata, et Eesti mobilisatsioon talle mingit muljet oleks pidanud avaldama?

Esiteks peab mainima, et see arutelu on juba väljunud ka "Metallisti" teemast. Ilmselt peab kusagilt Oleksoloogia alt sobivat otsima.

Teiseks - Stalini oli eelkõige taktik ja oportunist. Kui võimalus anti, siis tegutses.

1939. aasta sügisel ettevõetud aktsioonid said võimalikuks ennekõike tänu Poola ootamatult kiirele kokkuvarisemisele. Stalin valmistus hullemaks. Kuna aga Poola operatsiooniks olid juba jõud mobiliseeritud ja koondatud, siis neid oli lihtne teisele rindele paisata.

Eesti probleemid olid aga strateegilist laadi. Sõjapidamine eeldas relvastuse, laskemoona ja muu varustuse juurdevoolu sõja käigus. Logistika. Ja selle logistika tagamiseks olid vajalikud kokkulepped. Mida aga ei olnud. Ei Inglismaaga, ega Saksamaaga...

Ennäe, leiduski 66 leheküljega 10 aasta vanune teema. Siis pandi lõpuks kinni, kuna üks asjaosalistest muutus ebaviisakaks - kuna meie puhul pole seda karta, võib uuesti lahti teha

1939. aasta mobilisatsiooni kohta algatas Reigo kunagi teema: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... =7&t=17728

Nõukogude väekoondisest Eesti piiri taga: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=7&t=2230

Jätkates mõtet:

tuna kirjutas:Kõigepealt, millist probleemi Eesti 1939. aasta septembris lahendas? Stalini oli selleks ajaks suurte pingutuste ja ohvrite hinnaga koondanud enda kätte - selle sõna otseses mõttes, NSV Liitu juhiti kuni pisiasjadeni Stalini kabinetist - tohutud ressursid. Aga eesmärk oli veel tohutum - maailmarevolutsioon. Sellega võrreldes olid Stalini käsutuses olevad vahendid üsna tagasihoidlikud. Teiste sõnadega, ülesanne oli nii keeruline, et nõudis ühelt poolt strateegilist sihikindlust ja teiselt poolt lausa erakordset taktikalist paindlikkust. Paindlikkus oli kommunistidel lausa doktriini ametlik osa ning nende senine võimuhaaramise ja seal püsimise lugu paindlikkusest ainult koosneski. Sellest tulenevalt oli kommunistidel ametlik tähtsusejärjestus, ülim oli Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, siis oli Sotsialistlik Vabariik, siis Rahvademokraatlik Vabariik ja viimane Demokraatlik Vabariik. Kui rääkida Stalini iseloomuomadustest, siis võib välja tuua veel ettevaatlikkuse. 1939. aasta septembris tegutses Stalin nö tundmatul territooriumil, kõik senised katsed Euroopas maailmarevolutsiooniga erinevate mooduste abil edasi liikuda olid seni luhtunud - Saksamaa, Poola, Ungari, Eesti. Ka 1930. aastate manööverdamine - Tšehhoslovakkiaga seoses, Soomega läbirääkimised - polnud mingit edu toonud. Kokkulepe Saksamaaga oli suur samm Stalini eesmärkide poole, aga samas oli see ka tõsine väljakutse, kuidas seda vaieldamatut edu kuskil kõrvalises kohas eksides mitte allavett lasta. Seega oli Eesti ülesanne 1939. aasta septembris näidata, et tema allutamine sel ajahetkel võib kahjustada Stalini kaugemaid eesmärke. Eesti ei olnud Saksamaa, maailmarevolutsiooni seisukohast võis Eesti allutamise rahulikult edasi lükata, seda enam, et Eesti olemasolu ei takistanud NSV Liidu ja Saksamaa vahelist sõdimist. Paraku tegi Eesti täpselt vastupidist, küll parimate kavatsustega, aga täpselt vastupidist - mobilisatsiooni ei tehtud, välispoliitikas üritati Moskvale läheneda, lõpuks Selteri nõrk esinemine läbirääkimistel Moskvas. Seepärast läkski kõik Stalini seisukohast vaadates lausa ludinal. Nii on ka kerge tekkima mulje, et midagi polnudki võimalik teha.

Milliseid signaale andis Eesti NSV Liidule enne ja pärast MRP sõlmimist?

Enne MRPd oli Eesti üks häälekamaid vastuseisjaid NSV Liidu garantiidele. Samal ajal kulisside taga astuti samme, mis otsisid võimalusi NSV Liidule lähenemiseks. Augusti keskel ei võtnud Laidoner vastu kutset minna Moskvasse lennuväeparaadile. Olukord oleks kujunenud samasuguseks nagu kujunes septembris Selteri Moskva-käigu ajal – visiit oleks toimunud vahetult enne seda kui Ribbentrop tuli palujana Moskvasse.

23. augustil sõlmiti MRP. Kuulujutud, et NSV Liidule on antud mh Eesti suhtes vabad käed, hakkasid levima koheselt.
1. septembril algas Saksa-Poola sõda. Eesti – ütleme nii – vastaspoolele mingeid sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud, välja arvatud merekindlustega seoses (ei oska hetkel öelda, kas Nõukogude sõjaväeluure pani seda tähele).
2. septembril tegi Eesti NSV Liidule ettepaneku asuda kaubandusläbirääkimisi pidama.
3. septembril kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Saksamaa jaoks tõusis päevakorda kahel rindel sõdimise küsimus. Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
7. septembril algas NSV Liidus mobilisatsioon (seda pani Eesti sõjaväeluure Saarseni kinnitusel tähele). Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
13. septembril sõitis Meri Moskvasse kaubandusläbirääkimistele.
14. septembrist alates koondas NSV Liit vägesid Eesti piiri äärde (ilmselt võib eeldada, et see ei jäänud Eesti sõjaväeluurel märkamata, Maasing kirjutab küll näiteks 10. jalaväediviisist ja Meltjuhhov 11. jalaväediviisist). Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
17. septembril astus NSV Liit sõtta Poola vastu. Eesti vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astunud.
19. septembril alustas NSV Liit Eesti-vastast propagandakampaaniat ja saatis sõjalaevad Orzelit otsima, sh Eesti vetesse. Viimastele anti luba uputada kohatud allveelaevad, ohu korral tuli kiiresti lahkuda (see tähendas, et Eesti rannikupatareidega jõukatsumisest loobumine oli lubatud). Eesti diplomaatiliselt sisuliselt tervitas Moskva samme, vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astutud.
20. septembril teatas Meri Moskvast, et kaubandusleping on valmis. 22. septembril kutsus Selter ennast sisuliselt ise Moskvasse lepingut alla kirjutama. Samal päeval alustas NSV Liit täiendavate vägede viimist Eesti piiri äärde.
24. septembril jõudis Selter Moskvasse. Kui esimesel kohtumisel Kremlis arutati lepingu sõlmimise või mittesõlmimise üle ja see lõppes mõnevõrra ebamäärase tulemusega, siis teisel kohtumisel arutas Selter juba mereväebaaside asukoha üle.
25. septembril jõudis Selter tagasi Tallinna, vastaspoolele sõnumeid saatvaid sõjalisi samme ei astutud (vahepeal olid alanud ka veel NSV Liidu lennuväe ülelennud). Samal päeval andis Stalin sakslastele teada oma nõudmised.
26. septembril teatas Eesti, et on nõus NSV Liidu nõudmistega. Samal õhtul saatis Moskva vägedesse sõjaplaani Eesti ründamiseks.
27. septembril jõudis Selter teist korda Moskvasse, kus talle esitati Metallisti uputamisele viidates juba nõudmine ka maavägede Eestisse paigutamiseks. Sisuliselt nõustus Eesti kõigi NSV Liidu nõudmistega (maavägede arvu vähendamine 10 000 võrra erilist tähtsust ei omanud). 28. septembril võis Stalin kinnitada Ribbentropile, et teiste seas ka Eesti «on tugevasti hirmul».
2. oktoobril jõuab Tallinna NSV Liidu sõjaline delegatsioon ja nõuab oma maavägede paigutamist üle terve Eesti. Eesti keeldub. Kasutusele võetakse ka sõjalised sõnumid. Aegna patareid korraldavad läbirääkimiste ajal laskmisi. Stalin tõmbus tagasi.

Seega, kui Eesti esitas vastuväiteid, siis Stalin korrigeeris oma nõudmisi. Laidoner ei sõitnud Moskvasse, midagi ei juhtunud. Kui Eesti ei esitanud vastuväiteid, siis suurenesid Stalini nõudmised. Kogu selle rohkem kui kuu jooksul ei saatnud Eesti välja signaale, et võib Stalini plaanide elluviimisele vastu astuda. Sellele vaatamata segas Stalin sakslased asjasse alles siis, kui oli läbirääkimistelt Selteriga saanud kindluse, et tõepoolest «Eesti on hirmul». Isegi Eesti-vastase sõja plaan saadeti vägedele alles siis, kui oli selge, et lisaks eestlastele ka sakslased ei tee põhimõttelisi takistusi.

Taoline mõttearendus on ka kirjas Hanno Ojala raamatus "1939: Kui me valinuks sõja". Probleemiasetus lühidalt: iga kord 1939 aug-sept, kui oli võimalik selgroogu ilmutada, jättis EW juhtkond selle tegemata. NSVL juhtkond aga, nähes seda, järeldas sellest, et Eesti poolt vastupanu karta pole, asus sündmusi forsseerima ja EW-le jõuliselt survet avaldama. Põhilised etteheited olid 1. (osalise) mobilisatsiooni mittekorraldamine, kui augusti lõpus kandis EW sõjaväeluure ette NSVL vägede koondamise algusest Eesti idapiiril 2. Orzeli äärmiselt hambutu käsitsemine.

EW juhtkonda võib ka mõista selles võtmes, et asjaolu, et Punaarmee võitlusvõime ei vasta pehmelt öeldes tema suurusele, oli tollal veel teadmata ja hirmul olid suured silmad. Hiljem Soome rindel selgus, et kaks punaarmee kaadridiviisi on võrdväärsed ühe soomlaste reservrügemendiga ja see asetas asju teise valgusesse. Aga 1939 sügisel ei teadnud seda veel keegi- ka soomlased mitte.

Kremli toonast poliitikat aga iseloomustab tugev oportunism (mis ripakil, see ära) ja Stalini ettevaatlikkus - nagu miski (näiteks sõda ühe "vabastatatava" territooriumi pärast) ähvardas tema "suurt plaani", siis anti sündmustele viivitamatult tagasikäik. See leidis eriti tugevalt kinnitust Talvesõja ajal ja järel. Näideteks on siin hirm Briti-Prantsuse ekspeditsioonivägede osas (Talvesõda) kui ka Jätkusõjas 1944 suvepealetungi katkestamine, kuna see ohustas võidujooksu Berliini pärast (Soomega ei õnnestunud asju ühele poole saada kiiresti, varem pealetungi alustada ei lubanud hirm lääne ees - nimelt ootas Moskva enne Soome pealetungi ära D-day. Oleks alustatud mais kohe peale ilmade kuivaks minekut, oleks nad ilmselt Soomest ka üle sõitnud. Niiet soomlastel vedas lausa 2 korda.

Allan Käro: Eesti luure olukorrateadlikkus 1939. aasta augustis ja septembris.
http://hdl.handle.net/10062/63307

Artikkel, kuidas Eesti kõrval asuvas oblastis nägi välja mobilisatsioon - "suured õppekogunemised".
Тягур М. И. "Большие учебные сборы" в Ленинграде и Ленинградской области. Сентябрь - октябрь 1939 г.
https://gercenovec.livejournal.com/54421.html