www.militaar.net

Ja kui veel arvestada, et tegu on aastal 2000 filmitud episoodiga, kus vene pilootide keskmine aastane lennuaeg ei ületanud 20 tundi...

Siis lubatud kommentaare teemasse ja vastuseid otsestele küsimustele.

Esiteks ei ole Eesti praegune radaripark (üks kaugradar, üks passiivjälgimissüsteem ning need mõned Giraffe'id) sõjaolukorraks piisav. Sellest on siin foorumis erinevates teemades juba korduvalt juttu olnud, et tõsise konflikti korral seda Kellavere radarit lihtsalt ei ole enam ühel hetkel. Vahendeid selle tulemuse saavutamiseks on palju ning erinevaid.

See, kuidas ühte või teist juurdeostetavat radarit seejuures nimetatakse, ei oma tähtsust. Keskmaa või kaug....

Aga Eestil on vähemalt ühte sellise või lähedase võimekusega radarit VEEL vaja. Parem kui kaks.

Maapinna "kallistajate" vastu aitab tõesti kõige paremini AWACS. Kõigile NATO "sõpradele" teadmiseks - NATO'l (st. tõesti NATO'l, mitte et ühelgi tema liikmesriiigil eraldi, see on kollektiivne omand) on 18 E-3 luurelennukit, mis kõik asuvad Euroopas, kuigi tegevuspiirkonnaks on "around the world".

Mis te pakute, kui palju võtab aega sealt Euroopast ühe AWACS'i saatmine Läänemere kohale siin tekkida võiva tõsise kriisi puhul?

Nüüd küsimus(t)e teine pool - Eesti NATOs ja NATO Eestis.

NATO skepsis - jah, seda ikka levib. Nii NATO sees kui väljaspool.

Esimesed julgeoleku analüüsid, mis tehti NATO laienemise osas, ütlesid ka, et "Baltikumi ei ole võimalik kaitsta. Laienemine on võimalik vaid Kesk-Euroopas, Poola ja Tšehhi ja muude võimalike sealsete liitujate arvel".

Aga läks vähe teisiti. Lõpuks leiti, et ka Baltikumi on samuti võimalik teatud tingimustel kaitsta.

Millised on need "teatud tingimused" ja konkreetsed kavad - mis te arvate, kas see on avalik info? Ja mis te veel arvate - keda selline info eelkõige huvitab?

Samas - väga võimalik, et detailideni lahtikirjutatud tegevuskava (N-päeva ümbriku näol) veel ei ole. Kuigi teatud põhimõttelised otsused ning arvestused on juba enne Eesti (ja teiste Baltimaade) liitumist kindlasti tehtud. Kõik sõltub ka ohuhinnanguist.

Teatavasti on iga (kaitse)kava kirjutamise aluseks eelkõige (ohu)hinnangud. Eesti ametlik (kusjuures väljatöötatud koostöös kaitseväe ning KM vahel, ning mis te arvate, kas see sisaldab ka teiste NATO riikide ohuhinnanguid ) ohuhinnang ütleb, et järgmise 10 aasta jooksul ei ole ohtu, et Eesti võiks sattuda suurde sõjalisse konflikti. Mis näiteks erineb "Putkineni ohuhinnangust", mis on käidud välja siin foorumis. Ja võimalik, et ka paljude foorumiliikmete isiklikest ohuhinnaguist, jne.

Aga see on kaitseväe järgmise 10 aasta arengukava koostamisel võetud aluseks.

Aga väita, et NATO ei ole selle küsimusega tegelenud - on lihtsalt vale. Millega tegelevad sõjaväelased rahuajal? Väljaõppe ning erinevate plaanide koostamisega. Juba enne seda, kui Eesti sai NATO liikmeks oli NATO staabis olemas mitu erinevat sõjalist stsenaariumit ning mitu kava Eesti kaitsmiseks. Mees, kes väidab vastupidist, ei tea sõjandusest mitte tuhkagi...

Vaidlused - iseseisev kaitsevõime vs panustamine NATO ühistesse operatsioonidesse - saavad ilmselt olema igikestvad. Praegu, peale Gruusia konflikti, on see iseseisvasse kaitsevõimesse panustamise vajadus jälle "kohale jõudnud". Ilmselt ka KV ja KM tasandil. Aga omad piirangud paneb peale jällegi hetke majandusolukord, kus kõike ainult kärbitakse...

Ja ikka ja jälle ja veelkord - qui bono?

Mis te arvate, kes on see riik, kellele Baltimaade NATO-liikmelisus kõige rohkem närvidele käib? Kes teeb kõige rohkem pingutusi ühe või teise "skeptitismi" levitamiseks?

On see Läti? Või Soome? Või Iraan? Või Põhja-Korea? Või ...

Terv


Toomas

Lemet kirjutas:Nagu läbi udu meenub, jättis-võttis Leedu kasutusse vanad nõukogude aegsed süsteemid, mis olla nende väiteil olnud ka Trojanovi mahamagamise põhjuseks.

Kui loodi BaltNet, siis jah - Leedu astus sinna võrku vene radaritega. Eestisse aga kahjuks ühtegi sellist radarit ei olnud jäänud.

Seepärast - tuli osta uus.

Aga oluline polnud mitte komponent, vaid tervik - BaltNet

toomas tyrk kirjutas:Esiteks ei ole Eesti praegune radaripark (üks kaugradar, üks passiivjälgimissüsteem ning need mõned Giraffe'id) sõjaolukorraks piisav. Sellest on siin foorumis erinevates teemades juba korduvalt juttu olnud, et tõsise konflikti korral seda Kellavere radarit lihtsalt ei ole enam ühel hetkel. Vahendeid selle tulemuse saavutamiseks on palju ning erinevaid.

Mis seda radaristrateegiat laiemalt puudutab, siis eesti talupojamõistus ei lähe enne järgmist põldu endale ahmina, kui eelmist õieti kündagi ei jõua. Ehk siis sõjalised aktsioonid planeeritakse tervemõistuslikus olukorras põhimõttel "parem vähem, aga korralikult". Kaugvaatlus radarivõrgu laiendamine ilma, et selle kaitse meetmed järgi tuleks, on kasulik täpselt kuni esimese aktsioonini, mille käigus õhukaitsesüsteemi katte alt väljaspool asuvad radarid lihtsalt hävitatakse.

See, kuidas ühte või teist juurdeostetavat radarit seejuures nimetatakse, ei oma tähtsust. Keskmaa või kaug....

Tegelikult on. Osa mehed siin foorumis on mind ka nimetanud krooniliseks Eesti riigikaitse ametliku poliitika üle virisejateks, kuid nt Giraffede ostmise kohta (ja tegelikult ka Mistralite valiku kohta) on minu suust vaid heakskiiduüminat kuulda olnud. Sel põhjusel, et need on Eesti oludesse hästi sobivad.

Tegelikult on suur vahe. Võime omada igakülgset infot vene õhuruumist 400 km sügavuselt ei ole Eesti jaoks primaarne. See on primaarne NATO õhukontrolli jaoks, sest vägevamatel riikidel on vajadus vene õhuruumis nuuskida, analüüsida lennuväe võimekusi, harjumusi jne jne. Meie ohud on natuke käegakatsutavamad kui Saksamaal või Belgial.

Kui Eesti on teinud stateegilise valiku ühe põllu ära harimiseks, siis tuleb seal suure hoolega külvata ja künda, mitte käia teistel põldudel unelemas.

Sõjalise konflikti korral pole Eestil mingit vahet, kas tal on 1 või 3 kaugvaatlusradarit väljaspool ÕT katteala. Nendelt saame vähe taktikalist infot, sest nad on optimeeritud tööks suurtele kaugustele ja kõrgustele ja seetõttu omavad lahjat sooritust kõrgusel, kus vastase taktikaline lennuvägi meid materdab. Nendele radaritele on iseloomulik vilets mobiilsus ja võimas kiirgusnivoo, mille järgi on nende asukohta lihtne tuvastada ja rünnakut planeerida. Nad on jah teoreetiliselt mobiilsed, kuid nagu ma eespool ütlesin, on 30 minutine kokkupakkimise aeg sama hea kui statsionaarne radar, sest kui rünnakuoht tekib, siis enam lahkuda ei jõua. Giraffe suure tõenäosusega jõuab. Lennuvägi lendab tänapäeval madalatel kõrgustel.

Aga Eestil on vähemalt ühte sellise või lähedase võimekusega radarit VEEL vaja. Parem kui kaks.

Enam oleks vaja tõeliselt mobiilseid keskmaaradareid. Nendele rajatud süsteem on elujõulisem reaalses sõjas ja ka siis, kui NATO esimestel päevadel midagi ei tee. Järelikult on see rohkem Eesti huvides.

Maapinna "kallistajate" vastu aitab tõesti kõige paremini AWACS. Kõigile NATO "sõpradele" teadmiseks - NATO'l (st. tõesti NATO'l, mitte et ühelgi tema liikmesriiigil eraldi, see on kollektiivne omand) on 18 E-3 luurelennukit, mis kõik asuvad Euroopas, kuigi tegevuspiirkonnaks on "around the world".

Ainult see häda on, et AWACS ei tule siia enne, kui on kehtestatud regionaalne air superiority. Ja mitte ainult AWACS, vaid ja muud high-value asset'id nagu tankurid, Jointstarid, strateegilised transpordilennukid.
Selleks, et ülekaal kehtestada, peab NATO või Eesti lennuvägi opereerima Eestist. Selleks on esmane tingimus hoida Ämari lennuväli ühes tükis. Milleks on vaja luua vettpidav õhukaitse sh madalate kõrguste oma.

Mis te pakute, kui palju võtab aega sealt Euroopast ühe AWACS'i saatmine Läänemere kohale siin tekkida võiva tõsise kriisi puhul?

Eelduseks on air superiority. Olukorras kus vene hävitajad teevad rutiinlende Peterburi-Kaliningrad, seda ei tule.

NATO skepsis - jah, seda ikka levib. Nii NATO sees kui väljaspool.

Aga väita, et NATO ei ole selle küsimusega tegelenud - on lihtsalt vale. Millega tegelevad sõjaväelased rahuajal? Väljaõppe ning erinevate plaanide koostamisega. Juba enne seda, kui Eesti sai NATO liikmeks oli NATO staabis olemas mitu erinevat sõjalist stsenaariumit ning mitu kava Eesti kaitsmiseks. Mees, kes väidab vastupidist, ei tea sõjandusest mitte tuhkagi...

Noh niipalju olen pidanud ikka mööda metsi lippama, et aru saada tõsiasjast - iga plaan või taktika on udumull, kui sellele ei ole praktilist rakendust. Praktilise rakenduseni on praegu jõudud ainult õhuturbe osas ja sedagi jõududega, millega ei ole reaalne õhuülekaalu saavutamine isegi nõrga vene õhujõudude suhtes.

toomas tyrk kirjutas:Maapinna "kallistajate" vastu aitab tõesti kõige paremini AWACS. Kõigile NATO "sõpradele" teadmiseks - NATO'l (st. tõesti NATO'l, mitte et ühelgi tema liikmesriiigil eraldi, see on kollektiivne omand) on 18 E-3 luurelennukit, mis kõik asuvad Euroopas, kuigi tegevuspiirkonnaks on "around the world".

Tõsi.

NATOl on tõesti enda sõltumatus kasutuses AWACSe. Tehniliselt selline läänemerele saada on tuntide küsimus - ja see võib ka lennata päris kaua õhutankimisega.

Nii kui vaadata ainult tehmilist külge - aga pole eriti kindel, et see igas olukorras siia tuleb suure kiirusega.

Kui rahuajal pinged tõusevad, nii oleks suurepärane kui AWACS tuleks kohale enne esimest pauku - aga ma arvan, et seda kergelt ei saadeta, sest see oleks jälle pingete üleskruvimine ja kardetakse eskaleerumist.

Kui Venemaa on juba alustanud sõjalise kallaletungi Eestile, nii seda AWACSi ei saadeta kergelt siia, sest kardetakse, et Venemaa lihtsalt tulistab selle AWACSi alla.

AWACSi kaitseks midagi siia saata vajab juba konsensuslikku poliitilist otsust ja seda ei kindlasti tule kiiresti.

Seega meie EI tohi loota selle AWACSi peale - kui saadakse, nii see on juba boonus.

toomas tyrk kirjutas:Esiteks ei ole Eesti praegune radaripark (üks kaugradar, üks passiivjälgimissüsteem ning need mõned Giraffe'id) sõjaolukorraks piisav.

Tõsi.

Aga ka see pole piisav kui hangitakse juurde paar keskmaaradarit ja kas või neli Giraffe.

On vaja ehitada õhuvaatlusvõrk, milles inimesed oma silmaga (binokli, öönägemisseade) vaatavad mis õhus toimub ja teatab sellest sidekanalite (andmeside) kaudu õhuvaatluskeskust, mis tegeleb õhupildi kujundamisega ja teavitab õhutõrjeüksusi ning teisi vägesid vaenlase tulekust. Seda passiivset võrku pole sama lihtne rivist välja lüüa kui radari.

Lihtsalt vee sogamiseks

The Erieye system has full interoperability with NATO air defence command and control systems.

http://en.wikipedia.org/wiki/Erieye

Kapten Trumm kirjutas: Eelduseks on air superiority. Olukorras kus vene hävitajad teevad rutiinlende Peterburi-Kaliningrad, seda ei tule.

Aru võiks saada ka sellest, et kui läheb konflikti kruttimiseks, siis enam "rutiinlende" (toimuvad sellised kord aastas? või kord 2 aasta kohta? ) enam ei toimu.

Kontroll õhuruumi üle algab kontrollist radaripildi üle. Kuni see on - väga hea. Kui seda "kustutada" üritatakse - see on juba konflikti järgmine staadiumi. Ehk siis SÕDA.

Mis puutb "praktilistesse rakendustesse" - kas mitte ei toimunud hilja-aegu mingid õhukaitse harjutused Eesti ilmaruumis? Mis kahjuks jäid poolikuks selle pärast, et halva ilma pärast polnud võimalik osalenud lennukeid NATO skeptikuile demoda...

toomas tyrk kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas: Eelduseks on air superiority. Olukorras kus vene hävitajad teevad rutiinlende Peterburi-Kaliningrad, seda ei tule.

Aru võiks saada ka sellest, et kui läheb konflikti kruttimiseks, siis enam "rutiinlende" (toimuvad sellised kord aastas? või kord 2 aasta kohta? ) enam ei toimu.

Kontroll õhuruumi üle algab kontrollist radaripildi üle. Kuni see on - väga hea. Kui seda "kustutada" üritatakse - see on juba konflikti järgmine staadiumi. Ehk siis SÕDA.

Mis puutb "praktilistesse rakendustesse" - kas mitte ei toimunud hilja-aegu mingid õhukaitse harjutused Eesti ilmaruumis? Mis kahjuks jäid poolikuks selle pärast, et halva ilma pärast polnud võimalik osalenud lennukeid NATO skeptikuile demoda...

Kapten Trumm on muidugi väga tark mees, mina oma tagasihoidlike teadmistega olen selliste maailmatarkade ees lausa käpuli. Siiski millegipärast (kas oma piiratud mõtlemisvõime ja teadmiste pärast?) usun ja mõtlen samamoodi, nagu toomas tyrk. Aga märkus kapten Trummile - kahtlemata tead sa palju, aga ära arva, et kõik teised inimesed siin planeedil Maa on idioodid, proovi leida vorm, millega neile oma tarkust kohale toimetada.

toomas tyrk kirjutas:Nüüd küsimus(t)e teine pool - Eesti NATOs ja NATO Eestis.

NATO skepsis - jah, seda ikka levib. Nii NATO sees kui väljaspool.

Esimesed julgeoleku analüüsid, mis tehti NATO laienemise osas, ütlesid ka, et "Baltikumi ei ole võimalik kaitsta. Laienemine on võimalik vaid Kesk-Euroopas, Poola ja Tšehhi ja muude võimalike sealsete liitujate arvel".

Aga läks vähe teisiti. Lõpuks leiti, et ka Baltikumi on samuti võimalik teatud tingimustel kaitsta.

Millised on need "teatud tingimused" ja konkreetsed kavad - mis te arvate, kas see on avalik info? Ja mis te veel arvate - keda selline info eelkõige huvitab?

Samas - väga võimalik, et detailideni lahtikirjutatud tegevuskava (N-päeva ümbriku näol) veel ei ole. Kuigi teatud põhimõttelised otsused ning arvestused on juba enne Eesti (ja teiste Baltimaade) liitumist kindlasti tehtud. Kõik sõltub ka ohuhinnanguist.

Teatavasti on iga (kaitse)kava kirjutamise aluseks eelkõige (ohu)hinnangud. Eesti ametlik (kusjuures väljatöötatud koostöös kaitseväe ning KM vahel, ning mis te arvate, kas see sisaldab ka teiste NATO riikide ohuhinnanguid ) ohuhinnang ütleb, et järgmise 10 aasta jooksul ei ole ohtu, et Eesti võiks sattuda suurde sõjalisse konflikti. Mis näiteks erineb "Putkineni ohuhinnangust", mis on käidud välja siin foorumis. Ja võimalik, et ka paljude foorumiliikmete isiklikest ohuhinnaguist, jne.

Aga see on kaitseväe järgmise 10 aasta arengukava koostamisel võetud aluseks.

Aga väita, et NATO ei ole selle küsimusega tegelenud - on lihtsalt vale. Millega tegelevad sõjaväelased rahuajal? Väljaõppe ning erinevate plaanide koostamisega. Juba enne seda, kui Eesti sai NATO liikmeks oli NATO staabis olemas mitu erinevat sõjalist stsenaariumit ning mitu kava Eesti kaitsmiseks. Mees, kes väidab vastupidist, ei tea sõjandusest mitte tuhkagi...

Vaidlused - iseseisev kaitsevõime vs panustamine NATO ühistesse operatsioonidesse - saavad ilmselt olema igikestvad. Praegu, peale Gruusia konflikti, on see iseseisvasse kaitsevõimesse panustamise vajadus jälle "kohale jõudnud". Ilmselt ka KV ja KM tasandil. Aga omad piirangud paneb peale jällegi hetke majandusolukord, kus kõike ainult kärbitakse...

Ja ikka ja jälle ja veelkord - qui bono?

Mis te arvate, kes on see riik, kellele Baltimaade NATO-liikmelisus kõige rohkem närvidele käib? Kes teeb kõige rohkem pingutusi ühe või teise "skeptitismi" levitamiseks?

On see Läti? Või Soome? Või Iraan? Või Põhja-Korea? Või ...

Terv
Toomas

Kui võtta see jutt lühidalt kokku, siis on selle mõte, et ärge küsige ebameeldivaid küsimusi, sest see on kõik nii salajane ja vaenlane ei maga.

Qui bono? Tõesti, kellele on kasulik igasuguse arutelu mahasurumine? Kuidagi teisti seda nimetada ei saa, kui elementaarsetele küsimustele saab vastuseks salapärase naeratuse ja kinnituse, et see kõik on nii salajane.

Ja kui jätkad küsimuste esitamist, siis kuulutatakse sind "NATOs kahtlejaks".

Kellele on tõesti kasulik, et Eestis üritatakse NATOst teha pigem usutunnistuse küsimust, asja millesse tuleb pimesi uskuda?

NATO eesmärk ei ole, et meie siin peame temasse piiritult uskuma, vaid vastupidi, Venemaa peab temasse uskuma.

Moskvale ei mõju aga salapärased vihjed, vaid selged faktid. "Kui palju?", "Kust?", "Millise aja jooksul?", "Kuidas?", "Millega?" ehk need samad küsimused, mida esitavad Eesti "skeptikud".

Praeguse poliitikaga saavutatakse aga soovitule vastupidine tulemus, Eestis on endas tüli majas ja Moskva jaoks paistab kogu asi naeruväärsena.

tuna kirjutas: Moskvale ei mõju aga salapärased vihjed, vaid selged faktid. "Kui palju?", "Kust?", "Millise aja jooksul?", "Kuidas?", "Millega?" ehk need samad küsimused, mida esitavad Eesti "skeptikud".

Jah, aga mida Sa siis NATO'lt ootad?

Et oleks "Rahva Hääles" ametliku tekstina avaldatud - "Red Alert Baltic" = 4 E-3 lennukit (24h Läänemere kohal 1 neist) + üks eskadrill Poolas ning üks eskadrill Saksamaal? + baasid valmis Taanis?

Või peaks veel kirjutama milline neist ja mis nädalapäeval on millises valmiduses?

Võiks nagu sellisest lihtsast asjast aru saada, et kogu info ei ole avalik...

toomas tyrk kirjutas:Jah, aga mida Sa siis NATO'lt ootad?

Pole vaja täpseid detaile, aga vähemalt Eesti poliitilisel ja sõjalisel juhtkonnal peaks olema kindel info kuidas ja millal NATO Eestit aitab kui Venemaa järgmine kord tungib Eestile sõjaliselt kallale.

Minu arvates sellist info pole - ega praeguse süsteemi järgi saagi olla.

NATOl lihtsalt pole selliseid vägesid mis oleks võimalik ilma konsensuslikku poliitilist otsust saata Eestile appi. See konsensuslik tähendab, et KÕIK NATO-liikmesriigid peavad olema selle käiguga nõus (ja see pole lihtne asi).

Seega peame ise arvestama sellega, et on vaja kaua üksinda vastu pidada ning lüüa vaenlast korralikult molli - et NATO-riikidele jää aega otsida konsensust ja nendele oleks häbi olla tulemata appi. Juhul kui Venemaa õnnestub vallutama Eesti välkkiiresti ja panema Eestile oma meelepärase nukuvalitsuse nii vaevalt NATO hakkab Eestit tagasi vallutama.

Paistab, et ajaloo põhiline õppetund (et keegi temast õppust ei taha võtta) on siin paljudel sinisilmsetel mööda külgi maha jooksnud. Mida maksavad üksikud lennuväe manöövrid õhuruumis. Tegelikult mitte kui midagi. Mida maksavad lepingud. Sama vähe kui see paber, millele nad kirjutatakse. Sest on olemas kuldreegel. Üks ja ainus. Mis seletab kõik. Ja mis tuleks igatsugu lepingute päisosas kohustuslikus vesitrükis kirja panna. Nimelt see, et riikidel ei ole sõpru ega vaenlasi, on vaid HUVID!!! . Näiteid. Nii palju kui kulub. Kui Soome huvides oli endisele liitlasele ja vähemalt poole rinde hoidjale Saksamaale puss selga lüüa, siis seda ka kõhklemata tehti. Hoolimata veel nädal aega enne seda kõige kõrgemal tasemel kinnitustest, et Soome mingil juhul ei astu Saksamaa vastu sõtta. Tulemuseks oli kõigile teada häbiväärne Lapi sõda. NSVL ja Jaapan sõlmisid mittekallaletungi lepingu, milles kohustusid hoidma neutraliteeti, kui partnerile kolmas riik kallale peaks tungima. Ja mida Jaapan ka terve sõja vältel kummalisel kombel pidas) ja mida seesama idanaaber juba 42 aastal avalikult murda plaanis. Nõukogude-Saksa mittekallaletungi lepingust ei hakka rääkimagi. Ja nüüd, lugupeetud NATOlased, andke mulle teada need suured HUVID, mis paneksid Euroopa suurriigid meie eest sõdima. Kui samal ajal on õues näiteks miinus kümme kraadi külma ja gaasitorudes tühjus valitseb. Koos selgesõnalise teadaandmisega, et kui lõuad ja väed paigal peate, siis saate vast sooja tuppa. Sest neofašism on asi, mida tuleb karmilt ohjes hoida. Nagu Te, lugupeetud relvavennad ja liitlased , ka mäletama peaksite. Meie eelmise suure koossõdimise aegadest. Sellest, et tänapäeva maailmas enam sellised asjad võimalikud pole, ei maksa heietama hakata, seda on viimase paarituhande aasta jooksul iga põlvkond kuulutanud, aga tõeks pole see mitte osutunud. Paraku.

toomas tyrk kirjutas:

tuna kirjutas: Moskvale ei mõju aga salapärased vihjed, vaid selged faktid. "Kui palju?", "Kust?", "Millise aja jooksul?", "Kuidas?", "Millega?" ehk need samad küsimused, mida esitavad Eesti "skeptikud".

Jah, aga mida Sa siis NATO'lt ootad?

Et oleks "Rahva Hääles" ametliku tekstina avaldatud - "Red Alert Baltic" = 4 E-3 lennukit (24h Läänemere kohal 1 neist) + üks eskadrill Poolas ning üks eskadrill Saksamaal? + baasid valmis Taanis?

Või peaks veel kirjutama milline neist ja mis nädalapäeval on millises valmiduses?

Võiks nagu sellisest lihtsast asjast aru saada, et kogu info ei ole avalik...

Ohjah. Lihtsustatult, ma rõhutan, lihtsustatult on igal rahuaegsel plaanil kaks eesmärki.

Esiteks, veenda võimalikku vaenlast agressioonist loobuma. Teiseks, kui see ei peaks õnnestuma (aga absoluutselt lollikindlaid plaane ei ole), siis peab see sisaldama tegevuskava (või soovitavalt -kavu), mis tuleksid vaenlasele üllatusena.

Et täita esimest eesmärki, peab see plaan olema paratamatult mingil määral avalik.

See on teooria. Nüüd praktika. On olemas asju, mida ei saa salajas hoida, ja on olemas asju, mida saab.

Eesti juhtumil ei saa salajas hoida asjaolu, et kuni siin ei asu teiste NATO riikide baase, tuleb sõja korral siia tuua NATO vägesid. Nii ei saa salajas hoida vägede siia toomise põhimõttelisi viise - geograafia ja olemasolevad tehnilised vahendid seavad paratamatult oma piirid.

Samuti ei saa salajas hoida, et need väed peavad kuskilt tulema, s.t. need peavad olemas olema (ja reaalsust arvestades peavad nad olema riikidest, millest võib uskuda, et seal tehakse poliitiline otsus need sõja korral siia saata).

Samuti ei saa salajas hoida seda, kui need potentsiaalsed abiväed siin õppustel käivad (nagu see oli näiteks hiljutistel õppustel, kui siin käisid USA, Taani, Poola jne. lennukid).

Viimasega liitub veel asjaolu, et nendel potentsiaalsetel abivägedel peab olema ka meie oludesse sobiv varustus ja väljaõpe (seda teoreetiliselt küll võib salajas hoida, kuid reaalselt see siiski võimalik ei ole).

Salajas saab hoida kõike seda, kuidas plaani konkreetselt ellu viia. Mis väed tulevad esimesena, milliseid marsruute täpselt kasutatakse, milliseid vahendeid kasutatakse nende marsruutide kaitsmiseks, kus täpselt väed Eestis maabuvad (või maanduvad) jne. jne.

Nüüd, kui üritame panna ennast GRU leitnandi asemele, kes oma ettekande - kas NATOl on plaan ja kavatsus Eestit kaitsta - jaoks kogub teavet, siis otsib ta esimese asjana just viiteid selliste asjade kohta, mida ei saa salajas hoida.

Just need asjaolud, aga mitte mõned laused Laaneotsa kõnes või KaMina ametnike salapärase naeratusega antud intervjuud telekaamera ees (viitan praegu konkreetsele juhtumile), võivad teda veenda, et NATOl on tõsi taga.

Kellele on tõesti kasulik, et Eestis üritatakse NATOst teha pigem usutunnistuse küsimust, asja millesse tuleb pimesi uskuda?

NATO eesmärk ei ole, et meie siin peame temasse piiritult uskuma, vaid vastupidi, Venemaa peab temasse uskuma.

Kui NATO-sse ei usuta, siis jookseb enamus mobiliseeritud kaitseväest varsti pärast sõja algust laiali (kui üldse kokku tulebki). Juba ainuüksi sellepärast tuleb inimesi panna sellesse piiritult uskuma. Siin militaar.netil on muidugi iselaadne seltskond, kes naljalt laiali ei jookse. Aga sellest üksi jääks vist väheseks...

Kui aga NATO tõepoolest appi ei tule, siis on ausalt öeldes juba ükskõik, kas keegi pani siin kedagi midagi uskuma või ei pannud või kas keegi midagi uskus või ei uskunud.

Mis puutub Venemaa olukorrahinnangutesse, siis vaevalt, et venelaste arvates on ainsaks võimalikuks probleemiks Eesti vallutamisel see, et NATO-l võib olla plaan, kuidas siia vägesid saata. Heidutusena mõjuvad ka teised faktorid. Juba see risk, et NATO-ga võib tulla mingi jama, peaks venelasi mõtlema panema. Kui Venemaa Eestit ründab, siis peab sellel olema nii hea põhjus, et kaalub konfliktiohu NATO-ga üles. Jutt mingite plaanide näilisest olemasolust või mitteolemasolust on antud juhul keskendumine tesisejärgulistele asjadele.

Ehk teisisõnu. Maksab see, kas Venemaa usub või ei usu, et NATO reageerib jõuliselt. Jõuline reaktsioon ei pruugi olla konkreetselt siia vägede paiskamine, vaid mitmesugused teistsugused jõuvõtted.

Teine asi on, kui puhkema peaks suuremat sorti sõda NATO ja Venemaa vahel. Siis ei pruugi strateegilistel kaalutlustel NATO jaoks olla otstarbekas Eestisse väegrupi saatmine. Eesti saatus võidakse sellisel juhul otsustatada mujal, heal juhul aidatakse Eesti kaitseväge evakueerida.

Kolmas asi on, kui NATO peaks mingil viisil kokku kukkuma ehk enam mitte funktsioneerima. See võiks venelasi muidugi ahvatleda igasugustele sõjakäikudele. Selle vastu oleks ainus võimalik (ehkki ilmselt mitte kindel) rohi tugev kaitsevägi.

Ei pea antud juhul silmas kedagi konkreetselt, aga NATO-s avalik kahtlemine on (parimal juhul ) mõttetu paniköörlus, mis midagi positiivset kaasa ei too, küll aga negatiivset. Salaja - palun väga.