www.militaar.net

toomasv kirjutas:Kui veel midagi, mis väga mõjutas, siis Tarkovski "Solaris", ka raamat ja "Andrei Rubljov" . Isiklikult Stalker jälle midagi erilist ei olnud.

"Solaris" nii filmina kui raamatuna väga võimas, aga Tarkovski "Stalker" on tõesti üks igav jahumine, liiga kõrge kunst minu jaoks. Raamatuna "Stalker" mulle väga meeldib, ilmus "Mirabilia" sarjas, koos jutustusega "Miljon aastat enne maailmalõppu" ja "Väljasõit rohelisse" (millest tehtigi "Stalkeri" film). Osaliselt filmitud Eestis Rotermanni kvartalis ja Jägala jõe ääres (Vikipeedia). Stalkerist oleks saanud hea filmi teha, isegi tolleaegseid võimalusi arvestades, aga eesmärgiks oli udupeen kunst.

Kaks korda olen proovinud Stalkerit vaadata televiisorist aga pärast 10-15 min ei ole rohkem suudnud, liiga igav ja uni tuleb peale.

Minul oli lapsepõlves hoopis teistsugune iidol, mitte raamatu või filmikangelane, vaid päris inimene - Eesti malesuurmeister Paul Keres. Vaimustuspisiku sain vanaisalt, kes kirgliku malehuvilisena Kerese käekäiku jälgis. Mul õnnestus ka isiklikult 6-aastase nagamannina suurmeistrit näha, kui ta kuskil poolteist aastat enne surma Viljandis simultaani andis. Senini on meeles ühe mängija peedina punetav nägu, kui ta Kerese käest üsna partii alguses umbmati sai (musta kuningas oli veel vangerdamata ja valge pani ratsuga Rd6-lt mati! 1977. aastal ilmunud Valter Heueri "Meie Keres" raamat oli mulle padjaraamatuks, lugesin selle lausa räbalateks ja mängisin kõik seal toodud partiid korduvalt läbi. Kahjuks jäi enda malehuvi edaspidi kabehuvile alla.

See on küll pisut OT, aga vot selle raamatu lugesin ma koolipõlves ikka täielikuks kapsaks: N. Smeljakov "Asjalik Ameerika" (Eesti Raamat 1971).
Suhteliselt erapooletu (pisut punase alatooniga muidugi) ja aus ülevaade elust ja ärist USAs kuuekümnendatel. Kannatab praegugi lugeda.

tegelikult olevatest inimestest keda ma oma lapsepõlve iidoliteks pean on mõningad ameerika maa filminäitlejad nagu : john wayne ronnie reagan lee marvin ja ameerika sõdalane poliitikutest see mees ja batman ja loomulikult Negan

Hmmm! No mis ma oskan öelda, austet kaasfoorumlased on siin kõiges ette jõudnud, kuid oma paar penni lisan ikkagi. Olin samuti üheaegselt nii lootusetu raamatukoi, kui ka äge sõjamängude, indiaanimängude, pallimängude jm huviline. Aga üks asi veel: kõik see värk tekitas minuaegsetel poistel kõikevõitva iha asju järele proovida!
Järjest: meeleheitlikud katsed ehitada, kasvõi mingisuguseid kanuusid, Kon- Tiki parve analooge ( millegi taolisega sai isegi Kabli ranna lähedall meres seilatud!) sõjamängudeks kõiksugu kahureid, kuulipildujaid jne, asjade apoteoosiks sai saepuruplaatidest ehitatud soomusauto, mis tõsi küll kondiaurul tõugates kulges, talvel kõiksugu trebutšetid ja katapuldid lumepallide heitmiseks vastase kindlusesse, odad, mõõgad, kilbid, sõjanuiad, loomulikult sarapuust pikkvibud, pidevad katsed arbalette ehitada, selle edasiarendus mudelikummiga haagipüss. Loomulikult laevade ja lennukite mudelite ehitused...ja maiuspalaks loomulikult kärts ja mürts, nii karbiidipommid, kokkukeeratud ja tikuväävliga paukpoldid, kodarapüssid jm sutsakad, sõjamoona ja relvade otsingud, katsed lõhata leitud käsigranaate, taldrikmiine jm õudusi... siiamaani imestan, kuidas silmad alles jäid, ihuliikmed küljes ja ennast ega teisi õhku ei lasknud ega oma kodu vm hooneid maha ei põletanud... hehhee, meenub, et hankisin vana filmilinti, tselluloid... sellest sai õpetuse kohaselt siis rakette ehitada jmjm... hiljem võii paralleelselt kõik pallimängud ja muu pull!
Praegu mõtlen, et kui seda kõike seedida, siis jõudsime ikka omal ajal palju seal maal külas. Ei tulnud pähe inguda, et vaba aega ei sisustata, kuna vaba aeg tavaliselt kui selline põhimõtteliselt meie pundis puudus:)

Varasemast ajast kindlasti Olimar Kallase koomikseid sai hoolega uuritud.

Seersant Steineri viimase iidoli pilt on freudistlik (mul on rikutud mõtlemine).

Kuidas Negan saab olla Steineri lapsepõlve iidol? Steiner peaks ju olema täiskavanud mees?

herman30 kirjutas:Kuidas Negan saab olla Steineri lapsepõlve iidol? Steiner peaks ju olema täiskavanud mees?

Ju siis on täiskasvanuea iidol. Ma seriaale vaadata ei viitsi, seega polnud mul aimugi, kes on Negan. Pidin guugeldama. "Walking Dead." Njaa, need filmisotsiopaadid on nii võluvad. Kuni mõne sarnasega reaalelus kokku ei puutu. Siis on asi muidugi imetlusest kaugel.

https://atlas.postimees.ee/4282051/tead ... imkoloonia
Tea kas kohalikud ikka lubavad, "Totu Kuul" tuli kohe meelde.

Totu kuul raamatut võite ka kuulata siinsamas

http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/Totu%20Kuul

Soome TV-s jooksis Battlestar Galactica. Seal oli keegi Apollo. Hiljem oli Tallinna kandis populaarne tegelane Miami Vice´i Crocket.

Kinost meenuvad Prantsuse tollane ilueedi Jean Marais oma mitmetes rollides (n: Fantoom) ja koomikud Louis de Funes ja Jean Paul Belmondo ning itaallased Adriano Celentano ja Franco Nero. Lemmikfilm oli pikka aega "Bluff", mida kõlbab tänagi vaadata. USA filme jõudis kinno harva. Mulle meenub, et päris hea film oli "Viikingid" vana Kirk Douglasega peaosas. Vene ajal oli ju nii, et vanad filmid tulid mõne aja pärast kinno tagasi ja nii neid käiati aastakümneid.

Raamatutest meeldis mulle väga Robert Stilmarki "Pärija Kalkutast". Seal oli üks paljudest peategelastest vikont Chiensfield.

Aga "Totu kuul" on siiani hea lugemine. Autori kapitalismi kriitika on päris naljakas. Minu arvates autorile enesele osad pahad tegelased, nagu sulid Pliks ja Sulio ning kapitalist Kalmare, päris meeldisid. Keskkoolis oli hea lugemine Ardamatski "Kohus", mis oli ka üsna mitmekihiline teos nõukogude elu eripäradest. "Švejk" kahtlemata, kuna ei tahtnud eesti poisid keegi sinna N sõjaväkke minna.

Kuuenda eluaastani oli iidoliks selline tegelane: http://www.disneylandparis.com//est/uudised?id=3357
Hiljem juba Tipp, Täpp, Hunt Kriimisilm, Buratino.