www.militaar.net

Paneks siis selle pildi paljuvaieldud mootorist BMW 801
Ja ka siis vene analoogi.Pole varem isse kokku puutunud kuid teema hakkas huvitama.

Siiski-siiski Sojuz(või mis iganes selle raketi nimi on) ei ole võrreldav Space-Shutteliga.Sojuzi ei ole korduvkasutusega,Shuttel aga on.Seega on 500 Sojuzi lendu tehtud 500 erineva masinaga.Kui Sojuzi puhul võib rääkida moraalsest vananemisest,st siis,et kontsepsioon on väga vana.Shutteli puhul aga rohkem mehhanilisest vananemisest,ehk siis masin ise on vana ja juba tugevalt amortiseerunud.

See arvamus,et tankid on ajalugu pärineb 1973.aastast Yom Kippuri sõjast,kus Saggerid olid väga efektiivsed.Tänapäeval seda enam eriti ei arvata.Kuid see on juba teine jutt

Tankide vajalikkuse koha pealt tõesti vaikin edaspidi Kuulan rohkem

Kuid jõudsin mõttekesega sinnamaale, et lõputult ei vaidleks mis on kopi ja mis mitte...

Püstitaks küsimuse nii, mis on vene mootorites originaalset ? Ja kas see originaalne on ka kuskil mujal teiste poolt kasutust leidnud edukalt ?

Kapten Trumm kirjutas:Ometi saatis venelane esimesena kosmoseobjekti üles ja esimese inimese kosmosesse. Seda oludes, kus von Braun ja Co sai USA, mitte NL saagiks. Ja orbitaaljaama tegid ka venelased, mitte jänkid. Jätame poliitilise jura kõrvale, tehniliselt ei saa ju järeljooksmisega tegu olla?

Vot nende asjade olemus on sügavalt poliitiline ja militaarne, aga see pole selle teema jutt. Ma olen poisikesest peale uurinud nii-öelda hobi korras kosmonautikat nii pikuti kui laiuti.

Kusjuures mis puutub nagu kosmose teemat siis mina just olen veendunud et venelaste kontseptsioon - riputada ülesse suure orbitaaljaama ning kasutada sellega kommunikeerimiseks väikesed ühekordsed kapsleid on oluliselt effektiivsem kui ameeriklaste idee iga kord tuua ülesse ja alla terve kupatuse tervikuna.

Ise enesest muidugi ka see et peale viimast õnnetust aastal 1970 venelastel lihtsalt kosmoses meeletult vedanud. See sama Sojus kaks korda lendas põlevast raketist eemale püssirohu avariiseadmete abiga.

Vene raketitehnikast...

Jah, leiutasid tõesti ühe hea raketi, millega laiutavad tänaseni.

Aga Kuule venkud ei jõudnud, nii head mootorit nad ei leiutanud.

Ameeriklased ehitasid kosmoselennuki, lootes niimoodi liiklust odavamaks saada, kui seni ühekordseid rakette kasutades. No ei saanud liiklust odavamaks, sest see süstik on üksjagu kapriisne. Ja praegu lüüakse süstikutele hingekella, laual on projektid uue sojuzi moodi kapselkosmoselaeva ehituseks. Ja selle kosmoselaeva kanderaketiks saab vana hea Apollo kanderakett Saturn, millel on VonBrauni loodud mootor! Niipalju siis progressist! Kahju vaid et Haunebu jutud fantastikasse liigituvad.

Ja siinsele seisukohavõtule teemal Me163 julgeksin vastu vaielda: kod.Olejnik suutis sellel ühe lennuga 3 jänkipommitajat alla kõmmutada, aga kütust jätkus sel vaid veerandiks tunniks! Järelikult oli ikka üsna hea lahinguvõimega lennuk. Aint töökindlus jättis tal küll soovida.

Soobel kirjutas:Vene raketitehnikast...

Jah, leiutasid tõesti ühe hea raketi, millega laiutavad tänaseni.
Aga Kuule venkud ei jõudnud, nii head mootorit nad ei leiutanud.
Ameeriklased ehitasid kosmoselennuki, lootes niimoodi liiklust odavamaks saada, kui seni ühekordseid rakette kasutades. No ei saanud liiklust odavamaks, sest see süstik on üksjagu kapriisne. Ja praegu lüüakse süstikutele hingekella, laual on projektid uue sojuzi moodi kapselkosmoselaeva ehituseks. Ja selle kosmoselaeva kanderaketiks saab vana hea Apollo kanderakett Saturn, millel on VonBrauni loodud mootor! Niipalju siis progressist! Kahju vaid et Haunebu jutud fantastikasse liigituvad.

Seejuures on Sojuz mõnede arvates väga vananenud tehnoloogia, kuid siiski vene asja kohta uskumatult töökindel. Shuttle ei ole töökindel, lisaks isegi mitte ilmastikukindel. Niiet maitse asi kumba lahinguväljal eelistada, kas piltlikult kirvetööna valmistatud AK-47, mis töötab alati või kõrgtehnoloogilist M16, mille on jänkid ise s'taks tituleerinud (piltlik võrdlus).

Ameeriklased käisid kuul siiski tänu Braunile ja tema know-how'le. Venelastele ei jäänud sakslaste tehnoloogiast osaks suurt midagi ja suurem osa tuli ise leiutada. Ilma Braunita kahtleks ma selles Kuul käimise võimaluses.

Samas siiski esimesed saavutused tegid venelased ja ilma Brauni know-how'ta. Kopeerimisega tegelev agraarrahvas ei saaks sellega hakkama.

Ajalookäsitlusi on maailmas mitmeid. Punavene oma me teame kõik. Lähis-Ida kohta on olemas anglosionistlik ajalugu. Ameeriklaste külma sõja saavutuste kohta on olemas ka antikommunistlik ajalugu. Ja nii edasi.
Ja ei maksa unustada, et paljud arhiivid on siiani suletud ning värvilistes populaarteaduslikes raamatutes ongi tavaliselt üks ülalnimetatud "ajaloovool".

Mis puudutab tarbekaupade olematut kvaliteeti ja valikut NSVL-s, siis sellega seostada tehnilist arengut on väga rumal. Küsimus on nö rahvusliku rikkuse jagunemises. NL kaitse-eelarve oli hiilgeaegadel nii 80% SKP-st, rääkimata sellest, et majandus oli äärmiselt mitteefektiivne ning tegelikult oli absoluutsumma suhteliselt madal, mida kulutada. Seejuures ei tinginud tarbekaupade arengut mitte tehniline progress ja turunõudlus, vaid riiklik tellimus ja raha, mis alles jäi. Kui arengurahasid jaotatakse autotehasele 1 mudeli jagu 20 aasta jooksul, siis pole ka midagi imestada. Seda enam, et tarbekaupade turg on muutunud viimasel 30 aastal väga investeeringu- ja teadusmahukaks ning kui aastal 1965 suutis venelane valmistada autosid enam-vähem lääne säästuautodega võrreldava kvaliteediga (ei ole 60ndate Opelid-Fordid sugugi töökindlamad, kiiremad-võimsamad kui vene autod), siis aastaks 1990 oli muu maailm ülaltoodud põhjustel nii palju eest ära läinud, et selle riiklikult kolmandajärgulise arendustegevusega polnud lootustki järele jõuda.

Siiski peab ütlema, et näiteks Vaz 2108, mis tuli välja 1984, vastab oma tehniliselt tasemelt veel 80ndate alguse Opelitele-Fordidele. Karburaator, elektronsüüde, primitiivne käiguosa, kolisev plastsisu olid siiski ka tolle aja autode nagu Ford Escort, Opel Kadett, Fiat Uno jne standard.

Mis puudutab vedelkütusereaktiivlennukeid, siis teadaolevalt lendasid venelased BI-2 marki reaktiivlennukiga 1942, lääneliitlaste reaktiivlennud toimusid samuti sõja ajal, võimalik, et veelgi varem. Tegemist oli reaktiivlennunduse tupikteega, see oli selge kogu maailmas ilmselt nii 43/44 aastaks.

Küsimus oli ilmselt sõjatootmise prioriteetides, analoogiliselt lääneliitlastega keskendus NL konventsionaalsete lennukite massilisele tootmisele, mitte ebatöökindlatele eksperimentidele. Ja neil oli õigus. Sõja võitsid siiski propelleriga Mustangid/Spitfired/Jakid, aga mitte saksa reaktiivlennukid, olgugi nad ükskõik kui head. Mingit arvestatavat efekti reaktiivlennukitel sõja käigule ei olnud ja ilmselt ei oleks olnud ka siis, kui IIMS Euroopas oleks käinud 1950 aastani. Iga relv tingib vasturelva ning nagu näitab Mig-15 erakordselt kiire kasutuselevõtt, ei olnud sellise asja väljatöötamine NL-le eriline probleem, kui selleks oli poliitiline tellimus olemas.

R-7 ei ole kindlasti ainus NLiidus loodud korralik rakett. Proton on näiteks samuti üks töökindlamaid. Samuti võiks siin lisada juttu sellest kuidas ostsid ameeriklased 90-ndate keskel paarsada vene "kuu raketi" mootorit mis seisid ladudes 25 aastat ning kasutavad need siiamani satelliitide toimetamiseks orbiidile. Muide, see mootor on ainulaadne ning töötab ainulaadse põhimõtte järgi.

Nii et koostöö on täiesti kahepoolne.

Nägin vist eelmisel talvel Discoverist dokumentaalfilmi reaktiiv- ja rakettlennukite varajasest ajaloost ja mulle jäi sealt meelde paar huvitavat fakti. Nimelt väideti seal. et inglased saatsid oma turboreaktiivmootori prototüübi venelastele veidi enne külma sõja algust, kuna kehtisid liitlaslepingud, mille raames vahetati vastastikku igatsugu infot. Samuti jagasid inglased lahkelt oma teadmisi ameeriklastele ja selle koostööprogrammi raames pidid ameeriklased oma teadmisi vastu jagama. Seda viimast aga ei juhtunud kuna selline teave kuulutati salajaseks! Tänu inglastelt saadud tiivaprofiilidele said ameeriklased esimesena helikiiruse kätte ja paar tarka poliitikut tõmbasid inglaste vastavatele programmidele vee peale.

Selle vene rakettmootoriga oli selline lugu, et see pidi siis venelased kuu peale viima aga liigse kiirustamise tõttu plahvatas esimene katserakett oma stardialusel ja poliitbüroo ehmatas sellest nii ära, et kogu programm pandi seisma. Kõik toodetud detailid ja prototüübid aga kästi vanarauda saata. Konstruktoritel oli aga mootoritest kahju ja nad kandsid kõrgemale poole ette, et ülessanne on täide viidud, aga tegelikult pandi valmis saanud sadakond mootorit kuhugile kolikambrisse mingi teise sildi alla paremaid päevi ootama. Koos perestroikaga hakkas arenema ka NASA ja venelaste koostöö ja kui ühel päeval tehti ameeriklastele ekskursiooni siis näidati neile ka seda kolikambrit. NASA mehed aga ei suutnud aga selle mootori tehnilisi andmeid uskuda, kuna see oli nii 20-30% parem kui nende arvates teoretiliselt võimalik oli. See teooria ja praktika erinevus tekkis aga sellest, et ameeriklastel oli palju rohkem arvutusvõimsust kasutada kui venelastel ja NASA standardiseeris kunagi seitsmekümnendatel ära rakettmootorite projekteerimise, s.t kõik mootorid tuli projekteerida kindla tarkvaraga, sest see võimaldas siis hästi ennustada mootori tegelikke võimeid. Venelased aga projekteerisid katse-eksituse meetodil, s.t. tegid ühe mudeli valmis ja siis lasid ribadeks, siis tegid natuke parema ja lõhkusid jälle ära. Selle katsetamise käigus tuli aga kellelgi genialne idee kuidas turbo pumba võimsust tõsta. Nimelt viidi üks toru põlemiskambrist läbi ja nii sai kütust eelsoojendada enne põlemiskambrisse viimist. Ameeriklaste tarkvara aga ei näinud ette võimalust, et keegi loll põlemiskambrisse augu teeb! Nii juhtuski see et teoreetiliselt võimatu asi kogemata praktiliselt ellu viidi.
Sellel teemal oli ka üks dokumentaalfilm ja asja kommenteerinud NASA tegelane tõdes et insenerikultuur ja traditsioonid on erinevates riikides erinevad ja kahjuks oli ameeriklaste oma jäigem ja hierarilisem.

Reaktiivmootorid Nene ja Dervent müüs Briti leiboristide valitsus Stalinile juba peale Churchilli Fultoni kõne, s.t. peale külma sõja algust. Ning seda täiesti seaduslikult ja avalikult. Äri on äri on äri.
Ka see et 30-ndatest viisid venelased Christie tanki salajalt USA-st välja, traktori nime all on püha bullshit. Paberite järgi oli tegemist tankidega, ainult et ilma tornideta.

Ma saan aru, et selle Cristie tanki käiguosa lahendust kasutati WWII eel välja mõeldud vene tankidel, sh ka T-34. Nimetati seda vist "kiirtankiks"?

RR Nene mootor oli jah Mig-15 mootori (RD-45) eeskuju.

Analoogselt Mig-iga kasutas Nene mootorit ka F9F Panther, mida tootis USA-s Pratt&Whitney.

Samas inglased ja ameeriklased kasutasid Nene mootorit masinatel, mis Korea sõja ajaks olid totaalselt vananenud. Venelased said Mig-15 Sabrega võrdselt/paremini liikuma sellega, et nende lennuk oli kergem, sh näiteks mehhaaniliste juhiste kasutamisega. Ja mootor polnud siiski 1:1 koopia, vaid suurema võimsusega ja täiendatud.

Mikojani teemalised raamatud räägivad siiski ka Derwent-tüüpi RR reaktiivmootoritest, mida kasutas MiG-9.

Tegemist oli siiski telgkompressoriga mootoriga, mis asendati peagi tsentrifugaaltüüpi lahendusega - niiet seda, et Nene vedas külma sõja ajal vene lennukeid, väita ei saa.

Esimene RAF seerimasin reaktiivmootoriga (Gloster Meteor) lendas 12. jaanuar 1944 - siiski mäekõrgust sakslaste edumaad siin pole kunagi olnud.

Pikem jutt: http://www.vectorsite.net/avmeteor.html#m2

Kapten Trumm kirjutas:
Esimene RAF seerimasin reaktiivmootoriga (Gloster Meteor) lendas 12. jaanuar 1944 - siiski mäekõrgust sakslaste edumaad siin pole kunagi olnud.

Pikem jutt: http://www.vectorsite.net/avmeteor.html#m2

Küll aga oli 262 Meteoorist mäekõrguselt üle, Meteor olla kõlvanud vaid lendkindluste laskuritele märkide vedamiseks. Kas Meteooriga mõnd saksa lennukit alla on lastud? Pole nagu lugenud...