Postitatud: 21 Dets, 2007 17:25
Et asja ülesleidmine pole kõige lihtsam, kopin selle siia üles. Loodetavast autor ei pahanda
Poisid maskeerimisülikonnas
Pealkiri on parafraas filmist pealkirjaga «Inimesed sõdurisinelis», kirjutama seda aga ajendavad mind ajakirjanduses ilmuvad artiklid kaitseväest ja ajateenistusest kõrvalehoidjatest. Kiites Eesti kutseliste kaitseväelaste, Scoutspataljoni ja EOD (Explosive Ordnance Disposal – demineerimisüksus – toim) meeskonna jõupingutusi missioonidel, unustatakse ära, et igal kevadel astub garnisoni väravast tsiviilellu tagasi sadu noormehi, kes on õppinud kaitsma meie riiki. Kindlasti ei taha ma selle kirjatükiga põrmugi kahandada professionaalide tegevust, pigem vastupidi.
USA endine jalaväerühma ülem Brandon Friedman toob oma raamatus «The war I always wanted» välja selle, et sissisõda, mis toimub Afganistanis ja Iraagis, on oma iseloomult sõdurile kõige raskemini talutav. Pole kindlat rindejoont ega turvalist paika, hoolimata sellest, et jõu ülekaal on sinu poolel.
Kui lugeda ajateenistust puudutavaid artikleid, võib jääda mulje, et keegi ei taha seal olla, ajateenijad on laisad, ei suuda midagi õppida, haiged, ja väljaõpe pole ka kõige parem. Viimane aeg on selgitada, et hoolimata raskustest, mida loovad bürokraatia ja asjatundmatu juhtkond, saavad sõdurid üsnagi pädeva väljaõppe ning üldiselt on distsipliiniga kõik korras. Muidugi on suuri erinevusi eri väeosade vahel. Teenisin aega pioneeripataljonis, mis paistab silma raudse korra ja kõrgete nõudmistega ülemate poolest. Silmaringi laiendas väljaõppetsükkel sidepataljonis, mille kord ja väljaõpe nõuavad veel arendamist.
Hoolimata 45-kilosest varustusest 70 km rännakul, ärajäetavatest linnalubadest, kaheksa tundi kestvatest korduvatest toakoristamistest, said minu kaasajateenijad alati hakkama.
Kuigi vahel tuli arsti juurde saamist pikalt oodata või siis endal tohtrile kolm nädalat selgitada, et sul on põskkoopapõletik, teeb suurem osa mehi siiski ajateenistuse edukalt läbi. 11 kuu jooksul õppisin jalaväetaktikat, pioneeriasjandust sillaehitusest kuni lõhkamiseni, sidetehnikat ja jao juhtimist ning väga paljusid uusi inimesi tundma kriisisituatsioonides.
Kindlasti ei tasu alahinnata seda pingutust, mida ajateenistus endast kujutab. Rääkides sellest, kas reservi läinud ajateenijatest saaksid ka riigi kaitsjad, võin öelda, et minu jaost tuli vähemalt kolm uut kaitseliitlast, ning öösel telgis arutades aprillirahutuste ajal seda, mis saab, kui tekiks tõsine sõjaline kriis, olid kõik valmis oma kodumaad kaitsma.
Minu arvates tuleks ajateenistuse mainet avalikkuse silmis tõsta, parandada väljaõpet – vähem aja ära istumist ja rohkem harjutusi, tuleks luua pädev meditsiinisüsteem, kus poleks üks arst 400 mehe peale, välja vahetada instruktoriteks mittesobivad kaitseväelased.
Maine tõstmisele pani aluse juba Ats Parve oma näituse «Malchiki! Malchiki!» avamisega Tallinna loomaaias. Tema on üks nendest meestest mu jaos, kellele julgen loota, kui peaksime taas kokku tulema rohelaigulistes riietes ja relva kätte võtma.
Erik Berlin,
2006–2007 pioneeripataljoni ajateenija, TÜ keemiatudeng
Poisid maskeerimisülikonnas
Pealkiri on parafraas filmist pealkirjaga «Inimesed sõdurisinelis», kirjutama seda aga ajendavad mind ajakirjanduses ilmuvad artiklid kaitseväest ja ajateenistusest kõrvalehoidjatest. Kiites Eesti kutseliste kaitseväelaste, Scoutspataljoni ja EOD (Explosive Ordnance Disposal – demineerimisüksus – toim) meeskonna jõupingutusi missioonidel, unustatakse ära, et igal kevadel astub garnisoni väravast tsiviilellu tagasi sadu noormehi, kes on õppinud kaitsma meie riiki. Kindlasti ei taha ma selle kirjatükiga põrmugi kahandada professionaalide tegevust, pigem vastupidi.
USA endine jalaväerühma ülem Brandon Friedman toob oma raamatus «The war I always wanted» välja selle, et sissisõda, mis toimub Afganistanis ja Iraagis, on oma iseloomult sõdurile kõige raskemini talutav. Pole kindlat rindejoont ega turvalist paika, hoolimata sellest, et jõu ülekaal on sinu poolel.
Kui lugeda ajateenistust puudutavaid artikleid, võib jääda mulje, et keegi ei taha seal olla, ajateenijad on laisad, ei suuda midagi õppida, haiged, ja väljaõpe pole ka kõige parem. Viimane aeg on selgitada, et hoolimata raskustest, mida loovad bürokraatia ja asjatundmatu juhtkond, saavad sõdurid üsnagi pädeva väljaõppe ning üldiselt on distsipliiniga kõik korras. Muidugi on suuri erinevusi eri väeosade vahel. Teenisin aega pioneeripataljonis, mis paistab silma raudse korra ja kõrgete nõudmistega ülemate poolest. Silmaringi laiendas väljaõppetsükkel sidepataljonis, mille kord ja väljaõpe nõuavad veel arendamist.
Hoolimata 45-kilosest varustusest 70 km rännakul, ärajäetavatest linnalubadest, kaheksa tundi kestvatest korduvatest toakoristamistest, said minu kaasajateenijad alati hakkama.
Kuigi vahel tuli arsti juurde saamist pikalt oodata või siis endal tohtrile kolm nädalat selgitada, et sul on põskkoopapõletik, teeb suurem osa mehi siiski ajateenistuse edukalt läbi. 11 kuu jooksul õppisin jalaväetaktikat, pioneeriasjandust sillaehitusest kuni lõhkamiseni, sidetehnikat ja jao juhtimist ning väga paljusid uusi inimesi tundma kriisisituatsioonides.
Kindlasti ei tasu alahinnata seda pingutust, mida ajateenistus endast kujutab. Rääkides sellest, kas reservi läinud ajateenijatest saaksid ka riigi kaitsjad, võin öelda, et minu jaost tuli vähemalt kolm uut kaitseliitlast, ning öösel telgis arutades aprillirahutuste ajal seda, mis saab, kui tekiks tõsine sõjaline kriis, olid kõik valmis oma kodumaad kaitsma.
Minu arvates tuleks ajateenistuse mainet avalikkuse silmis tõsta, parandada väljaõpet – vähem aja ära istumist ja rohkem harjutusi, tuleks luua pädev meditsiinisüsteem, kus poleks üks arst 400 mehe peale, välja vahetada instruktoriteks mittesobivad kaitseväelased.
Maine tõstmisele pani aluse juba Ats Parve oma näituse «Malchiki! Malchiki!» avamisega Tallinna loomaaias. Tema on üks nendest meestest mu jaos, kellele julgen loota, kui peaksime taas kokku tulema rohelaigulistes riietes ja relva kätte võtma.
Erik Berlin,
2006–2007 pioneeripataljoni ajateenija, TÜ keemiatudeng