www.militaar.net

Runkel kirjutas: ↑08 Nov, 2023 6:15 Mulle meeldib, kuidas Svitan ja Zdanov kaitsevad Zaluznõid. Kui Arestovits on langenud kahtlustuste alla, Svitan on üle Ukraina meelsuse, siis Zdanov on jäänud, nagu ta on. Poole saate peal võtab sõõmu teed ja alustab küsimustele vastuste vooru. Saate struktuur loeb palju.
Kõik kolm - Arestovits, Svitan, Zdanov - eelistavad kõnelda vene keeles. Siiski Zdanov loeb saadetud küsimusi vabalt ukraina keeles ja vastab ka. Svitani ukrainakeelset kommentaari pole kuulnud, kuigi tema poole pöördutakse TV-kanalite poolt ukraina keeles. Arestovitsi ei kujuta ukraina keeles kõnelemas. Arestovitsi päritolu isa poolt olevat Valgevene poolakas.

Runkel kirjutas: ↑09 Nov, 2023 19:38 See vast ongi surzhik?

Russian TV channels broadcast the national anthem of Ukraine and footage from the day of adoption of the Constitution of Ukraine and its founding articles!

„Kas jumalast ei olnud prohmakas panna juudid elama Venemaale, et neid piinataks nagu põrgus?“ Need read on juudi kirjaniku Isaak Babeli jutustusest „Mismoodi käis see Odessas“ (1923). Mahlakamalt kui Babel pole keegi kirjeldanud elu Odessa sisehoovides. Moskvas käisid asjad vähem proosaliselt: NKVD arreteeris Babeli ja lasi ta maha. Aasta oli siis 1940.

Lugesin Babelit enne Odessasse jõudmist põhjusel, et Ukraina suuruselt kolmas linn on läbi aegade olnud juudi linn. Hoolimata sellest, et selle käskis 1794. aastal rajada Vene keisrinna Katariina II. Mark Twaini 1867. aasta reisikirjast: „Odessas ei olnud ainsatki asja, mis meenutaks, et me oleme Venemaal.“

Alles pärast teist maailmasõda kahanes juudi enamus nähtamatuks vähemuseks. Esimest korda ajaloos muutus Odessa valdavalt vene linnaks, õigemini nõukogude linnaks. 2011. aastal avati Isaak Babeli auks Odessas mälestusmärk, mille püstitamise eestvedajaks oli Odessa kui legendaarse huumorilinna koloriitsemaid kujusid Valeri Hait.

On 5. september 2024. 85-aastane Hait võtab mind vastu satiiriajakirja Fontan toimetuses, mille eesotsas on ta aastakümneid olnud. Jututuju Haitil ei ole, naljatujust rääkimata. 26. juulil on Odessa oblasti sõjaline administratsioon otsustanud Babeli mälestusmärgi kõrvaldada ja võtta kirjaniku nimi ära ühelt Odessa tänavalt. Babel on taas justkui rahvavaenlane. Ta sündis küll Odessas, aga siirdus juba noorukina Peterburi, hiljem Moskvasse. Järelikult on Vene kirjanik.

Poetess ja tõlk Maia Dimerli avab mulle tausta. Asi pole pelgalt Babelis. 26. juuli otsus lähtub Ukraina ülemraada dekoloniseerimise seadusest, mis käsitleb kõiki Vene kirjanikke Vene imperialismi sümbolitena. Nende nimed kaovad tänavasiltidelt ning nende mälestusmärgid ja bareljeefid tuleb kõrvaldada. Lühike väljavõte pikast nimekirjast: Puškin, Lermontov, Turgenev, Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski, Bunin, Kuprin, Bulgakov, Ahmatova, Pasternak... ning ka Ilf ja Petrov, Odessas sündinud satiirikud. Eelnimetatute loomingul ei ole enam kohta ka Ukraina koolide õppekavades. Gogolil on, kuigi ta kirjutas vene keeles ja väljendas poolehoidu Suur-Vene ideedele. Gogolit päästis tema Ukraina päritolu. Gogol on ukraina kirjanik. Seevastu Tšehhov, kelle vanavanemad elasid Ukrainas Sumõ piirkonnas, on nüüd keelatud. Ehkki Tšehhov suhtus ukrainlastesse suure sümpaatiaga ja oskas ka ukraina keelt. Vene kirjanik on ta ikkagi.

Ukraina võimude mustvalgete otsustega ei ole nõus 450 Odessa haritlast, kes saatsid sõjaväelisele administratsioonile petitsiooni. Ajaloo ja väärtkirjanike kinnikatmine ei ole õige lahendus, arvavad allakirjutanud.

Odessa linnavalitsus, kes peaks Kiievist määratud sõjalise administratsiooni otsuseid ellu viima, ebaleb kahe tule vahel. Iseäranis suurt peavalu valmistab Puškin. Just Odessas võlus Puškinit naine, kellesse armumine inspireeris teda poeemi „Jevgeni Onegin“ kirjutamisel. Poeemi ühe peatüki on poeet pühendanud Odessale.

„Muidugi on need otsused emotsionaalsed,“ tunnistab rahvuslane. „Aga mis tunded on sel sandiks tehtud Ukraina rindemehel, kes tuleb koju ja kuuleb, kuidas tema lapsed tuubivad pähe värsse Puškini armuvalust? Kas me peaksime lugema Dostojevskit, et mõista haiglast vene hinge? Neil mõrtsukatel ei olegi hinge!“

Vaikin.

„Puškin ja Tolstoi võivad tagasi tulla,“ sõnab Leo rahunenult. „Kuid alles siis, kui vene rahvas mõistab hukka need kohutavad kuriteod, mida tema juhid on korda saatnud. Sakslased mõistsid hukka. Alles pärast seda võttis maailm uuesti kätte Goethe.“